Inimene kuult

Оглавление

Ada Tšumatšenko. Inimene kuult

Saabumine

Esimene sõber

Metsa teerajal

Uued tuttavad

Vai-majake

Nool puus

Viimane tervitus

Öine vahtkord

Uus küla

Kaaran-tamo – inimene kuult

Maklai võtab külalisi vastu

Vesi, mis seisab, ja vesi, mis põleb

Tigukarpidest kaelakee

Palavik

Oja ääres

Mašake – Maš-ša

Öösel

Tui haigus

Sõda

Sõda jääb pidamata

Vestlus Wilsoniga

Jahile!

Unaan-rohi

Veel üks pidupäev

Viimane kink

Viimane öö

Suits! Suits!

Laevale!

Vestlus ohvitseride kajutis

Jumalagajätt

Herk! Herk!

Lõppsõna

Отрывок из книги

8. septembril 1871 kell kaksteist päeval sõitis korvett „Vitjaz” Astrolaabia lahte.

Klirises ankrukett. Vilistades tungis aur välja auriku korstnast. „Vitjazilt” lasti alla paat ja kolm inimest hüppas sellesse. Auriku kapten kummardus üle poordi ja vaatles neid pilutades päikese kiirguses silmi.

.....

Vihaselt pistis ta suhu oma lühikese piibu ja hakkas seda popsutades läitma.

Paat lähenes rannale sihikindlalt ja väledasti. Mikluhha-Maklaile näis, et rand ise ujub vastu tema väikesele sõidukile. Ikka ligemale ja ligemale tuli liiva kollane vööt. Mäed kasvasid kõrgemaks. Tiheda roheluse tume mass muutus mustriliste palmide, kõrgete eukaliptide padrikuks. Rannaäärseilt kaljudelt rippusid otse vette väänkasvude tugevad ja nõtked oksad. Tuul kandis nendeni tundmatute lillede ja rohtude vürtsitatud ja magusat lõhna. Kaugemal puude vahel tõusid suitsu peened joad. Seal elasid inimesed. Inimesi seisis ka rannal. Mikluhha-Maklai eraldas neid juba selgesti. Nad liibusid arglikult üksteise lähedusse ja ootasid vaikides paadi liginemist. Tumedad paljad kehad läikisid päikese käes nagu hästi poleeritud puu. Kirendasid lilled, mis olid torgatud tihedaisse käharaisse juukseisse.

.....