Читать книгу Originaalsus. Kuidas teisitimõtlejad maailma edasi viivad - Adam Grant - Страница 6

1

Loov lõhkumine

Vastuvoolu ujumise riskantsus

„Mõistlik inimene kohaneb ise maailmaga, ebamõistlik püüab järjekindlalt maailma endaga kohandada. Seepärast oleneb kogu progress ebamõistlikust inimesest.“

– George Bernhard Shaw1

Ühel 2008. aasta jahedal sügisõhtul asusid neli tudengit ühes ärivaldkonnas revolutsiooni tegema. Kõrvuni võlgades noortel olid prillid kaotsi või katki läinud ning nad olid maruvihased selle peale, et uued on nii kallid. Üks neist oli sedasama katkist prillipaari juba viis aastat kandnud, nii et katkised raamid olid kirjaklambriga kokku lapitud. Ehkki tal oli juba kaks korda retsepti vahetatud, keeldus ta uute klaaside eest hingehinda maksmast.

Üle 80% prilliturust oli tollal 800naelaseid vigureid tootva monstrumi Luxottica päralt. Prillide taskukohasemaks muutmiseks pidid tudengid hiiglase seljatama. Näinud hiljuti, kuidas Zappos pööras veebis kingi müües jalatsituru pea peale, kaalusid nemad võimalust teha sedasama prillidega.

Iga kord, kui nad oma ideed sõpradele mainisid, tabas neid kriitikanoolte rahe. Sõbrad väitsid kaljukindlalt, et keegi ei ostaks iialgi internetist prille. Neid tuleb ju esmalt pähe proovida. Tõsi, Zappos oli oma kingaäriga küll läbi löönud, aga prillidega polnud seda tehtud ühel kindlal põhjusel. „Kui see oleks hea mõte,“ öeldi noortele ühtelugu, „oleks keegi seda juba teinud.“

Ühelgi neist tudengeist polnud varasemat kokkupuudet ei internetikaubanduse ega tehnoloogiaga, rääkimata jae-, moe- või rõivaärist. Kuigi neile öeldi, et see on napakas idee, loobusid nad ahvatlevaist tööpakkumisist ja rajasid oma firma. Nad müüsid prille, mis maksid poes tavaliselt 500 dollarit, internetis 95 dollariga ning annetasid iga ostu kohta ühe paari mõnele vaesuse käes kannatajale.

Nende äri sõltus hästi töötavast kodulehest. Ilma selleta olnuks klientidel võimatu nende tooteid näha ja osta. Näinud kodulehe loomise kallal kurja vaeva, said nad selle lõpuks valmis 2010. aasta veebruaris, äri alustamisele eelnenud öösel kell neli. Nad panid firmale nimeks Warby Parker, liites ühte kaks kirjanik Jack Kerouaci loodud tegelaskuju – Kerouacilt olid nad saanud sotsiaalsete ahelate purustamiseks ja oma tee valimiseks innustust. Nad imetlesid tema mässulist vaimu ja rikastasid sellega oma ärikultuuri. Ning see tasus end ära.2

Tudengid lootsid müüa üks-kaks paari prille päevas. Ent pärast seda, kui meestemoe ajakiri GQ kuulutas Warby Parkeri „prillide Netflixiks“, täitis ettevõte terve oma aastaplaani vähem kui kuuga; läbimüük kasvas sellise hooga, et nad pidid 20 000 klienti ootenimekirja panema. Neil kulus üheksa kuud, et hankida nõudlusele vastav hulk toodangut.

Hüppame siit 2015. aastasse, kui ettevõtlusajakiri Fast Company avaldas maailma innovaatilisimate firmade edetabeli. Vähe sellest, et Warby Parker pääses sellesse nimekirja – ta tõusis hoobilt esikohale. Eelmised kolm võitjat olid loovad ärihiiud Google, Nike ja Apple, millest igaühes on üle 50 000 töötaja. Uustulnukas, Warby Parkeri nimeline kokku­klopsitud idufirma andis tööd vaid 500 inimesele. Viie aastaga ehitasid neli sõpra üles maailma ühe moekaima kaubamärgi ja annetasid üle miljoni prillipaari vaestele. Firma aastatulu ületas sada miljonit dollarit ja ettevõtte väärtuseks hinnati üle miljardi dollari.

Hulk aega varem, 2009. aastal esitles üks asutajaist oma firmat mulle ja pakkus võimalust Warby Parkerisse investeerida. Mina keeldusin sellest.

See oli halvim finantsotsus, mille ma olen iial teinud, ja ma tahtsin tingimata aru saada, kus ma vea tegin.

* * *

originaalne <adj> – 1. algupärane, ehtne; 2. omapärane, uudne, eriskummaline.

originaal < s> – 1. algupärand; 2. paljundatav joonis, foto, trükis vms; 3. van omapärane isik, veidrik.3

Aastaid tagasi avastasid psühholoogid, et saavutusteni viivad kaks teed: konformsus ja originaalsus. Konformsus tähendab koos massiga mööda tuttavaid radu kulgemist ja status quo säilitamist. Originaalsus tähendab vähem käidud teed mööda liikumist ja uudsete ideede elluviimist, ujudes seega vastuvoolu, ent lõpuks asju edendades.4

Muidugi pole miski läbinisti originaalne, sest kõiki meie ideid mõjutab ümbritsevast maailmast õpitu. Me laename pidevalt mõtteid, olgu tahtlikult või tahtmatult. Meid kõiki ohustab „kleptomneesia“ – kalduvus mäletada vahel teiste ideid enda omadena.5 Minu määratluse järgi kätkeb originaalsus sellise idee tutvustamist ja arendamist, mis on vastavas valdkonnas suhteliselt ebatavaline ja võib seda tõenäoliselt edendada.

Originaalsus ise saab alguse loovusest: sellise idee välja­­töötamisest, mis on ühtaegu uudne ja kasulik. Sellega aga asi siiski veel ei lõpe. Originaalsed on need inimesed, kes tihkavad oma nägemusi ka ellu viia. Warby Parkeri asutajail jätkus originaalsust unistada ebatavalisest viisist prille internetis müüa, kuid ise said nad originaalseks selle nimel tegutsedes, et prillid muutuksid kättesaadavaks ja taskukohaseks.

Minu raamat räägibki sellest, kuidas me kõik saame muutuda originaalsemaks. Ühe üllatava vihje annab veebibrauser, millega te internetis surfate.

Vaikesätetest vigade leidmine

Mitte väga ammu juhtis majandusteadlane Michael Housman projekti, mille käigus uuriti, miks mõni kõnekeskuse töötaja püsib ametis kauem kui teised. Ta uuris pankade, lennufirmade ja mobiiltelefonifirmade kliendikõnedele vastavaid teenindajaid ning relvastas end rohkem kui 30 000 töötaja andmetega. Housman eeldas, et inimeste senine töökäik peidab kõnekaid vihjeid nende ametialase pühendumuse kohta. Ta arvas, et varem tihti töökohti vahetanud inimesed lahkuvad ametist rutem, kuid võta näpust – need, kes olid viimase viie aasta jooksul töötanud viies ettevõttes, ei lahkunud ametist suurema tõenäosusega kui need, kes olid viis aastat ühel ja samal kohal töötanud.

Muid vihjeid jahtides märkas Housman, et tema abilised olid hankinud infot ka selle kohta, millist internetibrauserit töötajad uuele töökohale kandideerides kasutasid. Mingi uitmõtte ajel katsetas ta, kas see valik võib olla seotud ametist lahkumisega. Ta ei lootnud leida mingit korrelatsiooni, sest eeldas, et brauserieelistus on pelgalt maitseasi. Tulemusi nähes oli ta aga jahmunud: töötajad, kes surfasid veebis Firefoxi või Chrome’iga, püsisid uues ametis 15% kauem kui need, kes kasutasid Internet Explorerit või Safarit.

Arvates, et see on lihtsalt kokkusattumus, analüüsis Housman samade andmete põhjal tööluuse. Muster oli täpselt sama: Firefoxi ja Chrome’i kasutajad puudusid töölt 19% harvemini kui Internet Exploreri ja Safari austajad.

Siis uuris ta katseisikute tööalast tulemuslikkust. Tema abilised olid kogunud müügitulemuste, klientide rahulolu ja keskmise kõnepikkuse kohta peaaegu kolm miljonit infoühikut. Firefoxi ja Chrome’i kasutajail olid märgatavalt paremad müügitulemused ja nende kõned olid lühemad. Ka nende kliendid olid rõõmsamad: pärast 90 tööpäeva olid Firefoxi ja Chrome’i kasutajate klientide rahulolu sellisel tasemel, mille Internet Exploreri ja Safari kasutajad saavutasid alles 120 tööpäevaga.

Mitte brauser ise ei pane neid ametis püsima, korralikult tööl käima ja edukalt tegutsema. Pigem on asi nende brauseri­eelistuses, mis annab märku nende harjumustest. Miks on Firefoxi ja Chrome’i kasutajad usinamad ja saavutavad iga mõõdupuu järgi paremaid tulemusi?

Ilmne vastus oli, et nad on tehniliselt taibukamad – see­pärast palusin ma Housmanil seda lähemalt uurida. Kõik töötajad olid läbinud arvutikasutustesti, mille käigus oli hinnatud nende teadmisi kiirklahvide, tarkvaraprogrammide ja riistvara kohta ning mõõdetud nende tippimiskiirust. Firefoxi ja Chrome’i kasutajad ei ilmutanud siiski märkimisväärselt paremaid arvuti­oskusi ning nad ei tippinud teistest kiiremini ega veatumalt. Olenemata tehnilistest oskustest jäi brauseriefekt alles. Tehnilised teadmised ja oskused ei olnud nende eelise allikas.

Erinevus tulenes hoopis sellest, kuidas nad brauseri kasutusele võtsid. Kui te kasutate PC-d, tuleb Windowsiga automaatselt kaasa Internet Explorer. Kui eelistate Maci, on teie arvutisse juba installitud Safari. Peaaegu kaks kolmandikku klienditoe­töötajaid kasutasid vaikimisi määratud brauserit ega tundnud huvi selle vastu, kas ehk on mõni parem saadaval.6

Firefoxi või Chrome’i hankimiseks peate ilmutama mõningat leidlikkust ja laadima alla teistsuguse brauseri. Selmet leppida olemasolevaga, võtate vaevaks otsida mõnd paremat võimalust. Ja see algatus, olgu see kui tahes tilluke, annab kätte pildi sellest, mida te tööl teete.

Klienditoetöötajad, kes leppisid etteantud Internet Exploreri ja Safariga, lähenesid oma tööle samamoodi. Nad järgisid müügi­kõnesid tehes etteantud stsenaariumi ja lähtusid klientide kaebusi käsitledes standardsetest protseduuridest. Nad võtsid oma tööjuhiseid kindlaksmääratuina, nii et kui nad oma tööga rahul polnud, hakkasid nad töölt puuduma ja lõpuks ütlesid lihtsalt koha üles.

Töötajad, kel jätkus ettevõtlikkust vahetada oma brauser Firefoxi või Chrome’i vastu, käsitasid oma tööd teistmoodi. Nad otsisid klientidele kauba müümiseks ja nende murede lahenda­miseks uusi võimalusi. Sattudes olukorda, mis neile ei meeldinud, parandasid nad selle ära. Et neil jätkus oma olukorra parandamiseks pealehakkamist, polnud neil eriti põhjust ametist lahkuda. Nad kujundasid ise oma ihaldatud ameti. Aga nemad olid erand ja mitte reegel.

Me elame Internet Exploreri maailmas. Just nagu peaaegu kaks kolmandikku klienditoetöötajaid kasutavad oma arvutis etteantud brauserit, lepivad paljud meist oma eraeluski etteantud asjadega. Mitme provokatiivse uuringu raames vaatles poliitpsühholoog John Jost, kuidas reageerivad inimesed soovimatutele etteantud tingimustele. Afroameeriklased olid europiididega võrreldes oma majanduslike oludega vähem rahul, kuid pidasid majanduslikku ebavõrdsust rohkem seaduspäraseks ja õiglaseks. Vähima sissetulekuga inimesed pidasid majanduslikku ebavõrdsust vajalikuks 17% suurema tõenäosusega kui suurima sissetulekuga inimesed. Ja kui küsiti, kas nad toetaksid seadusi, mis piiraksid kodanike ja ajakirjanduse õigusi valitsust kritiseerida, juhul kui selliste seaduste kehtestamist oleks meie riigi probleemide lahendamiseks vaja, soostus sõnavabadusest loobuma väikseima sissetulekuga inimestest kaks korda suurem hulk kui suurima sissetulekuga inimestest. Tuvastanud, et kehvemas olukorras rühmad toetavad status quo’d pidevalt rohkem kui eelisseisus rühmad, järeldasid Jost ja tema kolleegid: „Inimesed, kes kannatavad selle olukorra tõttu kõige rohkem, kalduvad paradoksaalsel kombel kõige väiksema tõenäosusega seda olukorda kahtluse alla seadma, trotsima, vältima või muutma.“

Selle kummalise nähtuse seletuseks töötas Josti meeskond välja süsteemi õigustamise teooria. Teooria põhiidee seisneb selles, et inimestel on motivatsioon mõtestada status quo’d legitiimsena, isegi kui see on nende huvidega otseselt vastuolus. Ühes uurimuses jälgiti USA demokraatidest ja vabariiklastest valijaid enne 2000. aasta presidendivalimisi. Kui George W. Bush küsitlustel poolehoidjaid juurde võitis, hindasid vabariiklased teda kõrgemalt, kuid sama tegid ka demokraadid, kes otsisid juba eeldatavale status quo’le õigustusi. Sama asi juhtus siis, kui kasvas Al Gore’i valituks osutumise tõenäosus: kohe suhtusid temasse soosivamalt nii demokraadid kui ka vabariiklased. Poliitilisest ideoloogiast sõltumata meeldis see kandidaat, kes näis olevat võitma määratud. Kui tema šansid kahanesid, meeldis ta kõigile vähem.7

Etteantud süsteemi õigustamisel on leevendav funktsioon. See on emotsionaalne valuvaigisti: kui maailm peab selline olema, pole meil vaja sellega rahulolematu olla. Samal ajal aga jätab leplikkus meid siiski ilma moraalsest nördimusest, et võidelda ebaõiglusega, ja loovast tahtest, et kaaluda teisi võimalusi, kuidas maailm võiks toimida.

* * *

Originaalsusele on iseloomulik trotsida etteantud olukordi ja otsida paremaid võimalusi. Ma olen seda üle kümne aasta uurinud ja avastanud, et see pole sugugi nii raske, kui ma arvasin.

Kõik saab alguse uudishimust, juurdlemisest selle üle, miks see etteantud olukord üldse olemas on. Meil tekib tung seada etteantut kahtluse alla siis, kui kogeme déjà-vu vastandit vuja-de’d. Déjà-vu leiab aset siis, kui kohtame midagi uut, kuid meile tundub, nagu oleksime seda juba varem näinud. Vuja-de käib vastupidi – me kogeme midagi tuttavat, kuid näeme seda värskest vaatenurgast, mis laseb meil leida vanadele probleemidele uusi lahendusi.8

Ilma vuja-de-kogemuseta poleks Warby Parkerit loodud. Kui selle asutajad istusid firma väljahaudumise ööl arvutilaboris, olid nad ühtekokku kuuskümmend aastat prille kandnud. See kaup oli alati olnud arutult kallis. Aga selle hetkeni olid nad võtnud status quo’d paratamatusena ega olnud etteantud hinda kahtluse alla seadnud. „See mõte polnud mulle iialgi pähe tulnud,“ ütleb üks asutajaist, Dave Gilboa. „Ma olin prille alati pidanud meditsiiniliseks vahendiks. Eeldasin loomuldasa, et kui seda müüb mulle arst, siis on hinnal kindlasti mingi õigustus.“

Oodates hiljuti Apple Store’i järjekorras, et endale iPhone’i osta, oli ta leidnud end neid kahte toodet võrdlemas. Prillid olid olnud inimelu lahutamatu osa peaaegu tuhat aastat ega olnud tema vanaisa noorpõlvest peale peaaegu üldse muutunud. Esimest korda elus imestas Dave, miks prillide eest nii prisket hinda nõutakse. Miks maksab nii ürgne ja lihtne toode rohkem kui keerukas nutitelefon?

Iga inimene võinuks esitada neid küsimusi ja saada sama vastuse, mille sai Warby Parkeri meeskond. Niipea kui neis tekkis huvi nii kopsaka hinna põhjuse vastu, hakkasid nad prillitööstust lähemalt uurima. Just siis said nad teada, et prilliturgu valitseb Euroopa firma Luxottica, mis oli möödunud aastal kraapinud kokku seitsme miljardi dollarise kasumi. „Mõistes, et samale firmale kuuluvad Lens-Crafters ja Pearle Vision, Ray-Ban ja Oakley ning Chaneli ja Prada prilliraamide ja päikese­prillide litsentsid, sai mulle äkitselt selgeks, miks prillid nii kallid on,“ ütleb Dave. „Seda hinda ei õigustanud mingi tootmiskulu.“ Monopoolset seisundit ära kasutades küsis Luxottica kuludest kakskümmend korda kõrgemat hinda. See etteantud olukord ei olnud olemuselt õigustatud, vaid üht firmat esindava seltskonna valitud. Ja see tähendas, et iga teine seltskond võib teha teist­suguse valiku. „Me võisime asju teisiti teha,“ mõistis Dave äkki. „Me taipasime, et võime oma saatust ise kujundada, oma hindu ise kujundada.“

Kui meis tekib huvi maailmas kehtivate, aga meid mitte­rahuldavate etteantud asjade vastu, hakkame aru saama, et enamikul neist on sotsiaalne päritolu: reeglid ja süsteemid on inimeste kehtestatud. Ja see tõdemus annab meile julguse juurelda, kuidas me saaksime neid muuta. Enne kui naised said Ameerika Ühendriikides valimisõiguse, „ei pidanud paljud oma alandatud seisust millekski muuks kui loomulikuks“, märgib ajaloolane Jean Baker. Kui naisõiguslaste liikumine hoo sisse sai, „hakkas üha suurem hulk naisi nägema, et tavad, usulised ette­kirjutused ja seadused on õigupoolest inimeste loodud ning seega tühistatavad“.9

Saavutusjanu kaks palet

Etteantuga leppimiseks avaldatav surve saab alguse palju varem, kui me isegi aru saame. Kui mõtlete nende inimeste peale, kes kasvavad suureks ja loovad universumis midagi uut, siis küllap meenuvad teile esimese rühmana imelapsed. Need geeniused õpivad kaheaastasena lugema, mängivad nelja-aastasena Bachi, tunnevad kuuesena läbi ja lõhki algebrat ning räägivad seitsmesena vabalt seitset keelt. Nende klassikaaslased on kadedusest rohelised ja nende vanemad rõõmustavad süllekukkunud lotovõidu üle. Aga T. S. Eliotti parafraseerides: nende karjäär lõpeb tihti mitte paugu, vaid ohkega.

Selgub, et tegelikult muudavad imelapsed väga harva maailma. Kui psühholoogid uurivad kõigi aegade väljapaistvaimaid ja mõjukaimaid inimesi, avastavad nad, et paljud neist polnudki lapsena ebaharilikult andekad. Ja kui moodustada imelastest suur rühm ja jälgida neid terve elu vältel, tuleb välja, et nad ei säragi sarnastest peredest pärit, kuid hilisema arenguga eakaaslastest kirkamalt. 10

Vaistlikult on see mõistetav. Me eeldame, et tugeva akadeemilise hariduse kõrval jääb andekail lastel puudu elukoolist. Kui nad on intellektuaalselt tipptasemel, on neil kindlasti vajaka ühiskonnas toime tulemiseks tarvilikest sotsiaalsetest, emotsionaalsetest ja praktilistest oskustest. Tõenditele otsa vaadates aga näeme, et see selgitus ei klapi: sotsiaalsete ja emotsionaalsete probleemide käes kannatab alla neljandiku andekaist lastest. Suur enamik on ühiskonnaga hästi kohanenud ning naudib kokteilipidusid samavõrd kui vaimseid proovilepanekuid.

Ehkki imelastel on tihtipeale rohkesti nii annet kui ka saavutusjanu, takistab neil maailma muutmast see, et nad ei õpi olema originaalsed. Kui nad esinevad Carnegie Hallis, võidavad füüsikaolümpiaadi või saavad maletšempioniks, juhtub midagi traagilist: harjutamine teeb meistriks, aga see ei tee midagi uut. Andekad lapsed õpivad mängima Mozarti võrratuid viise ja Beethoveni kauneid sümfooniaid, kuid ei loo ise ühtki algupärast teost. Nad pühendavad oma energia olemasolevate teadmiste omandamisele ja mitte uute avastuste tegemisele. Nad muganduvad väljakujunenud mängude kirjapandud reeglitega, mitte ei leiuta uusi reegleid või uusi mänge. Nad üritavad iga hinna eest pälvida oma vanemate tunnustust ja õpetajate imetlust.

Uuringud näitavad, et kõige loovamatest lastest saavad kõige harvemini õpetajate lemmikud. Ühe uurimuse käigus panid põhikooliõpetajad kirja oma lemmikõpilased ja kõige vastumeelsemad õpilased ning hindasid siis mõlemat rühma teatud kriteeriumide alusel. Kõige vastumeelsemad õpilased olid mitte­konformistid, kes mõtlesid ise reegleid välja.11 Õpetajad kipuvad väga loovaid õpilasi diskrimineerima ja murelasteks tembeldama. Seepeale õpivad paljud lapsed ruttu programmiga kaasa minema ja originaalseid ideid enda teada jätma. Esseist William Deresiewiczi sõnul saavad neist maailma kõige eeskujulikumad lambukesed.12

Täiseas saavad paljudest imelastest oma valdkonna eksperdid ja organisatsioonide juhid. Ja ometi saavad üksnes murdosast andekaist lastest lõpuks revolutsioonilised täiskasvanud loojad,“ kahetseb psühholoog Ellen Winner. „Need, kel see õnnestub, teevad läbi valuliku ülemineku lapsest, kes omandab väljakujunenud valdkonda kiiresti ja ladusalt, täiskasvanuks, kes kujundab lõpuks valdkonna ümber.“13 Enamik imelapsi ei astu seda sammu. Nad rakendavad oma erilisi võimeid tavalisel moel ja teevad oma tööd hästi, etteantus kahtlemata ja laineid löömata. Igal alal, kus nad kaasa löövad, tegutsevad nad tasa ja targu ning saavutavad edu vanu ja tuttavaid radu mööda kulgedes. Neist saavad arstid, kes küll ravivad oma patsiente, kuid ei tõtta parandama vigaseid süsteeme, mille tõttu paljud patsiendid ei saa endale üldse raviteenuseid lubadagi. Neist saavad advokaadid, kes kaitsevad iganenud seadusi rikkunud kliente, ent ei üritagi muuta seadusi endid. Neist saavad õpetajad, kes valmistavad ette haaravaid algebratunde, aga ei küsi endalt, kas nende õpilastel on algebraõpet üldse vaja. Kuigi me usaldame nende hoolde maailma sujuva kulgemise, jookseme nende pärast ise oravarattas.

Imelapsi takistab saavutusjanu. Õnnestumisiha arvel on paljud maailma suurimaist saavutusist. Kui me tahame tingimata parimad olla, on meil jaksu rohkem, kauem ja nutikamalt töötada. Ehkki kõik kultuurid kubisevad saavutustest, jäetakse originaalsus siiski üha enam väheste spetsialistide hooleks.14

Kui saavutusjanu tippu tõuseb, võib see originaalsuse minema tõrjuda – mida rohkem hindad saavutust, seda enam pelgad nurjumist. Tugev õnnestumisiha ei aita meil pürgida ainulaadsete saavutuste, vaid garanteeritud edu poole. Nagu ütlevad psühholoogid Todd Lubart ja Robert Sternberg: „Niipea kui inimese saavutusvajadus ületab mõõduka taseme, väheneb tegelikult nende loovus.“15

Saavutusjanu ja sellega kaasnev läbikukkumishirm on hoidnud tagasi mõndagi kõigi aegade suurimaist loojaist ja uuendajaist. Stabiilsuse säilitamise ja traditsiooniliste saavutusteni jõudmise pärast muretsedes pole nad raatsinud originaalsust taga ajada. Selle asemel et julgustada neid täiskäigul edasi põrutama, on neid õhutatud, veendud või meelitatud paigale jääma. Kuigi nad võisid pealtnäha olla juhiks sündinud, tõstsid tegelikult neid esile kujundlikult öeldes (ja vahel ka sõna-sõnalt) jüngrid ja kaaslased.16 Kui käputäit inimesi poleks keelitatud originaalselt tegutsema, poleks Ameerika Ühendriike olemas, kodaniku­õiguste liikumine oleks ikka veel kõigest unistus, Sixtuse kabeli lagi oleks lage, me usuksime ikka veel, et Päike tiirleb ümber Maa, ning personaalarvuti poleks rahvani jõudnudki.

Meie praegusest vaatevinklist paistab USA iseseisvus­deklaratsioon iseenesestmõistetav, kuid see oleks peamiste revolutsionääride tõrksuse tõttu peaaegu sündimata jäänud. „Mehi, kes võtsid enda peale Ameerika revolutsiooni juhtimise, poleks keegi osanud pidada revolutsionäärideks,“ kirjutab Pulitzeri preemia võitnud ajaloolane Jack Rakove. „Neist said revolutsionäärid neist endist hoolimata.“17 Sõjale eelnenud aastail kartis John Adams brittide kättemaksu ega tahtnud loobuda paljutõotavast juristikarjäärist. Sündmustesse sekkus ta alles pärast seda, kui ta oli valitud Esimese kontinentaalkongressi saadikuks. George Washington oli seni ajanud oma nisu-, jahu-, kala- ja hobuse­aretusäri ning liitus revolutsiooniga alles siis, kui Adams oli nimetanud ta sõjaväe ülemjuhatajaks. „Ma kasutasin selle vältimiseks kõiki oma võimuses olnud vahendeid,“ kirjutas Washington.

Peaaegu kaks sajandit hiljem hoidus Martin Luther King kodanikuõiguste liikumisest eemale, sest tema unistus oli olla pastor ja ülikoolijuht. Kui 1955. aastal mõisteti kohut Rosa Parksi üle, kes oli keeldunud bussi eesmises osas istet loovutamast, kogunes salk kodanikuõiguslasi arutama, kuidas toimunule reageerida. Nad leppisid kokku, et asutavad Montgomery Edendamise Ühingu ja korraldavad bussiboikoti, ning üks osalejaist esitas Kingi ühingu juhi kandidaadiks. „See käis nii kähku, et mul polnud aega seda läbigi mõelda. Järele mõeldes oleksin tõenäoliselt keeldunud kandideerimast,“ meenutas King. Üksnes kolm nädalat varem oli King oma abikaasale lubanud, et ei võta endale ühtki tõsist ühiskondlikku ülesannet, sest oli äsja väitekirja lõpetanud ja pidi kirikutööle rohkem tähelepanu pöörama. Ta valiti boikotti juhtima ühel häälel. Mõistes, et ta peab samal õhtul kogukonnale kõnega esinema, oli King enda sõnul hirmust halvatud. Siiski sai ta oma hirmust üsna ruttu üle, nii et 1963. aastal sütitas tema kõuekõminal kõlanud hääl kogu rahvas vabadusiha. See aga juhtus üksnes tänu ühele kolleegile, kes oli teinud ettepaneku, et King peaks märtsis Washingtoni protesti­marsil lõpukõne, ja innustanud liikumise juhte tema toetuseks sõna võtma.18

Kui paavst volitas Michelangelo Sixtuse kabeli lakke freskot maalima, polnud kunstnik sellest huvitatud. Tema ei pidanud end maalikunstnikuks, vaid kujuriks, ning oli ülesandest niivõrd heidutatud, et pages Firenzesse. Möödus kaks aastat, enne kui ta paavsti nõudmisel projekti kallal tööd alustas.19 Ja astronoomias valitses mitukümmend aastat seisak, sest Mikołaj Kopernik keeldus avaldamast oma originaalset avastust, et Maa tiirleb ümber Päikese. Põlastamist ja naeruvääristamist peljates püsis ta 22 aastat vakka ning jagas oma avastust üksnes sõpradega. Viimaks kuulis avastusest üks mõjukas kardinal ning julgustas kirja teel Kopernikut seda avaldama. Ja ikkagi tõrkus Kopernik veel neli aastat. Tema suurteos nägi päevavalgust alles siis, kui üks noor matemaatikaprofessor võttis asja käsile ja andis selle kirjastada.20

Peaaegu pool tuhat aastat hiljem, 1977. aastal, kui üks ingel­investor pakkus Steve Jobsile ja Steve Wozniakile Apple’i rahastamiseks 250 000 dollarit, kaasnes sellega ultimaatum: Wozniak pidi Hewlett-Packardist ära tulema. Tema keeldus esialgu sellest. „Ma tahtsin igavesti selles firmas töötada,“ meenutab Wozniak. „Minu psühholoogiline blokk seisnes selles, et ma ei tahtnud oma firmat rajada. Sest mul oli lihtsalt hirm,“ tunnistab ta. Wozniak muutis meelt alles pärast seda, kui Jobs, paljud sõbrad ja ta enda vanemad olid teda julgustanud.21

Me võime vaid ette kujutada, kui paljud Wozniakid, Michelangelod ja Kingid ongi jätnud oma originaalsed ideed arendamata, avaldamata ja edendamata, sest keegi ei vedanud ega tõuganud neid rambivalgusse. Kuigi me kõik ei ihka tingimata rajada oma firmat, luua mõnd meistriteost, muuta läänelikku mõtteviisi ega juhtida kodanikuõiguste liikumist, on meil ideid oma töökoha, kooli ja kogukonna edendamiseks. Nagu majandusteadlane Joseph Schumpeter teraselt märkis: „Originaalsus on loova lõhkumise akt.“22 Uute süsteemide eest seismine nõuab tihti vana tegutsemisviisi hävitamist ning sellest me hoidume seepärast, et kardame paati kõigutada. Üle 40 protsendi peaaegu tuhandest USA Toidu- ja Ravimiameti teadlasest kartsid, et neid tabab kättemaks, kui nad räägivad avalikult ohutust puudutavatest probleemidest. Ühe tehnoloogifirma 40 000 töötajast leidsid pooled, et töö juures pole ohutu väljendada eriarvamusi. Kui küsitleti konsulteerimis-, finantsteenindus-, meedia-, ravimi- ja reklaamifirmade töötajaid, tunnistas 85 protsenti neist, et jätavad olulise probleemi pigem enda teada, kui räägivad sellest ülemusele.23

Mida tegite teie viimase originaalse ideega, mis teile pähe kargas? Ehkki USA on individuaalse ja ainulaadse enese­väljenduse kodu, eelistab enamik meist tipptulemusi püüeldes ja läbi­kukkumist peljates sõnavõtmisele vaikimist. „Stiili­küsimustes ujuge pärivoolu,“ soovitas väidetavalt Thomas Jefferson, „kuid põhimõttelistes küsimustes seiske kindlalt kui kalju.“ Saavutamis­tarvidus paneb meid vastupidi käituma. Me leiame pinnapealseid viise, kuidas jätta endast originaalne mulje – kanname kikilipsu või erepunaseid kingi –, ent ei riski olla tõeliselt originaalne. Kui asi puudutab meie peas võrsunud võimsaid ideid või südames sündinud olulisi tundeid, hakkame iseennast tsenseerima. „Elus on nii vähe originaalseid ideid,“ ütleb tunnustatud tippjuht Mellody Hobson, „sest inimesed kardavad sõna võtta ja esile astuda.“24 Millised harjumused on inimestel, kelle originaalsus ulatub välimusest kaugemale ja tulemus­rikaste tegudeni?

Õigest puust

Et originaalne olla, peab võtma radikaalseid riske. See uskumus on meie kultuuriteadvuses nii sügavale imbunud, et me enamasti ei mõtlegi selle peale. Me imetleme Neil Armstrongi ja Sally Ride’i suguseid kosmonaute seepärast, et nemad on „õigest puust“ – neil oli julgust lahkuda ainsalt planeedilt, millel inimesed on kunagi elanud, ja tungida vapralt kosmosesse. Me ülistame Mahatma Gandhi ja Martin Luther Kingi sarnaseid sangareid, kel jätkus veendumust, et riskida endale kallite moraalipõhimõtete nimel eluga. Me jumaldame Steve Jobsi ja Bill Gatesi tüüpi kuulsusi, sest neil jätkus jultumust koolist välja kukkuda ning kõike mängu pannes garaažis konutada ja üritada oma tehnoloogilisi nägemusi ellu viia.

Kui me imetleme originaalseid inimesi, kes kiirgavad loovust ja muudavad maailma, kipume eeldama, et nad on teisest puust tehtud. Usume, et nii nagu mõni õnneseen sünnib geenimutatsiooniga, mis muudab neid vähi, rasvumise ja HIV vastu immuunseks, nõnda on ka suurtel loojatel kaasasündinud loomulik riskitaluvus. Nad sööstavad õhinal tundmatusse ega tee ühiskondlikust arvamusest väljagi; nad lihtsalt ei põe teisiti­mõtlemise hinna pärast nii nagu meie, ülejäänud. Nad on juba ette programmeeritud ikonoklastideks, mässajaiks, revolutsionäärideks, tülitekitajaiks, isemõtlejaiks ja vastuhakkajaiks, kellele hirm, tagasilükkamine ja naeruvääristamine on nagu hane selga vesi.

Ettevõtjat tähistav sõna „antreprenöör“, mille võttis kasutusele majandusteadlane Richard Cantillon, tähendab sõna-sõnalt riskivõtjat.25 Kui me loeme lugu Warby Parkeri pöörasest tähelennust, kajab see teema seal valjusti ja selgesti vastu. Nagu kõik suured loojad, uuendajad ja muutjad, muutis see nelik maailma seepärast, et nad olid valmis kõigega riskima. Eks pesapalliski ole nii, et kes ei ürita palli üle aia lüüa, ei tee iialgi kojujooksu ära.

Eks ju?

***

Kuus kuud enne Warby Parkeri turule tulekut istus üks selle asutajaist minu auditooriumis Whartoni kolledžis. Pikka kasvu ja semulik Neil Blumenthal, kelle juures torkasid silma mustad lokkis juuksed ja vaoshoitud vägi, oli pärit ärivõõrast perest ja tahtis tõsimeeli maailma parandada. Kui ta mulle oma firmat tutvustas, ütlesin mina nagu paljud teisedki kahtlejad, et idee on huvitav, aga raske on kujutleda, et inimesed ostaksid prille internetist.

Ma teadsin, et kui tarbijaskond on skeptiline, on firma käima lükkamiseks vaja üüratut ponnistamist. Ja kui ma kuulsin, kuidas Neil ja tema sõbrad firma asutamist ette valmistades aega veetsid, süvenes minus tunne, et nad on hukule määratud.

Ütlesin Neilile, et esimese hoobi annab neile see, et nad kõik käivad alles koolis – kui nad Warby Parkerisse tõesti usuvad, tuleks neil kool sinnapaika jätta ja pühendada kõik ärkvel oldud tunnid selle elluviimisele.

„Me tahame riske hajutada,“ vastas Neil. „Me ei tea kindlalt, kas see on hea idee, ja meil pole aimugi, kas see korda läheb, ning seepärast oleme asja kallal töötanud vabal ajal pärast koolitunde. Olime enne sellega alustamist neli sõpra ja leppisime kokku, et üksteisega ausalt äri ajamine on edust tähtsam. Aga suveks sai Jeff grandi, mis võimaldas tal kogu aja ärile pühendada.“

Aga ülejäänud kolm sõpra? „Me kõik saime praktikakoha,“ tunnistas Neil. „Mina konsultatsioonifirmas, Andy riskikapitaliäris ja Dave tervishoiu alal.“

Kuna aega oli napilt ja tähelepanu hajutatud, polnud nad ikka veel kodulehte üles ehitanud ja firma nimes kokku leppimine oli neil võtnud pool aastat. See oli teine hoop.

Aga enne kui ma neis lõplikult lootuse kaotasin, meenus mulle, et kõik nad pidid samal aastal kooli lõpetama ning järelikult on neil seejärel aega ülepeakaela ärisse sukelduda ja end täielikult firmale pühendada. „Noh, mitte tingimata,“ ajas Neil sõrad vastu. „Me hajutasime riskid ära. Juhuks, kui asi ei võta vedu, otsisin endale pärast lõpetamist täiskohaga töö. Jeff nii­samuti. Ja Dave tegi suve jooksul igaks juhuks kaks praktikat läbi ning räägib nüüd endise tööandjaga uuesti ametisse asumise võimalusest.“

Kolmas hoop. Nemad olid mängust väljas – ja nii ka mina.

Ma keeldusin Warby Parkerisse investeerimast, sest Neil ja tema sõbrad olid liiga minu moodi. Mina sain professoriks seepärast, et tahtsin kangesti avastada uusi tõdesid, jagada teadmisi ja õpetada järgmisi tudengipõlvkondi. Aga hetkil, kui ma enda vastu täitsa aus olin, teadsin, et mind peibutab ka professuuri turvalisus. 20. eluaastais poleks mul kindlasti olnud enesekindlust alustada oma äri. Ja kui seda oleks siiski leidunud, oleksin ma kindlasti koolis edasi käinud ja riskide maandamiseks töökoha otsinud.

Kui ma võrdlesin Warby Parkeri tiimi valikuid oma ettekujutusega edukate ettevõtjate valikutest, ei klappinud need omavahel kokku. Neilil ja tema kolleegidel ei jätkunud julgust otse lahingusse tormata ning see pani mind kahtlema nende enesekindluses ja pühendumuses. Nad ei tahtnud tõsimeeli edukaiks ettevõtjaiks saada, nad ei pannud selle nimel kõike mängu. Minu meelest olid nad läbikukkumisele määratud, sest nad mängisid turvalist mängu ega läinud täispanga peale. Tegelikult aga lõid nad just selsamal põhjusel läbi.

Ma tahan kummutada müüdi, et originaalsus nõuab äärmist riskivalmidust, ja veenda teid selles, et tegelikult on originaalsed inimesed palju tavalisemad, kui meile tundub. Igal alal – alates ärist ja poliitikast kuni teaduse ja kunstini – on inimesed, kes edendavad maailma originaalsete ideedega, harva enese­kindluse ja pühendumuse etalonid. Tavades kaheldes ja olemasolevat trotsides võivad nad olla pealtnäha julged ja enesekindlad. Pealiskihi alla piiludes selgub siiski tõde, et ka nemad maadlevad hirmude, ebakindluse ja kahtlustega. Me arvame, et nende stiimulid on seespidised, kuid tihti ergutavad ja vahel koguni sunnivad neid teised inimesed. Ja kui riskialtid nad ka ei tundu, eelistavad nad tegelikult riske vältida.

***

Ühes põnevas uuringus esitasid juhtimisteadlased Joseph Raffiee ja Jie Feng lihtsa küsimuse: kas äri alustades on targem põhitöökoht alles hoida või sellest loobuda? Aastail 1994–2008 jälgisid nad kogu Ühendriike esindavat valimit, mis koosnes viiest tuhandest 20.–50. eluaastais ettevõtjaks hakanud ameeriklasest. See, kas nad jäid oma põhitööle või lahkusid sealt, ei olenenud nende rahalistest vajadustest – suure perekondliku tulu või kõrge palgaga inimesed ei loobunud põhitööst oma äri kasuks teistest suurema ega väiksema tõenäosusega. Ühe küsitluse põhjal selgus, et need, kes sukeldusid ülepeakaela ärisse, olid ülisuure enesekindlusega riskijad. Ettevõtjad, kes hajutasid oma riske sellega, et töötasid äri alustades põhikohal edasi, olid palju vähem riskialtid ja enesekindlad.26

Kui te mõtlete nagu enamik inimesi, ennustate te riskijatele selget eelist. Ja ometi tõestas uurimus vastupidist: põhikohal edasi töötanud ettevõtjad nurjusid oma äris 33% harvemini kui palgatööst loobunud.

Kui te pelgate riskida ja kahtlete mingil määral oma ideede tasuvuses, jääb teie asutatud firma tõenäoliselt püsima. Kui aga olete keevaline mängur, on teie idufirmal märksa vähem edulootust.

Just nagu Warby Parkeri asutajad, jäi ka enamik neid ettevõtjaid, kelle firmad jõudsid viimati ajakirja Fast Company koostatud edetabeli tippu, pärast oma äri alustamist palgatööle edasi. Endine tippjooksja Phil Knight hakkas 1964. aastal oma auto pakiruumist jooksutossusid müüma, kuid töötas siiski kuni 1969. aastani ühtlasi raamatupidajana.27 Pärast Apple I leiutamist asutas Steve Wozniak 1976. aastal koos Steve Jobsiga oma firma, kuid töötas 1977. aastani Hewlett-Packardis täiskohaga insenerina edasi.28 Ja kuigi Google’i asutajad Larry Page ja Sergey Brin mõtlesid 1996. aastal välja mooduse, kuidas internetiotsinguid plahvatuslikult edendada, ei lahkunud nad kuni 1998. aastani Stanfordi doktoriõppest. „Me peaaegu poleks Google’it asutanudki,“ ütleb Page, „sest kartsime nii väga doktorantuurist välja kukkuda.“ Olles mures, et vastne otsingumootor ei lase teadustööle keskenduda, üritasid nad 1997. aastal Google’it vähem kui kahe miljoni dollari eest maha müüa. Nende õnneks lükkas loodetud ostja pakkumise tagasi.29

Palgatöö säilitamise komme ei iseloomusta mitte üksnes edukaid ettevõtjaid. Paljud mõjukad loovinimesed on jäänud täiskohaga tööle või õppima ka pärast seda, kui suurteosed on neile tulu toonud. Filmi „Selma“ lavastaja Ava DuVernay töötas esimese kolme filmi loomise ajal publitsistina ning pühendus täiel määral filmitegemisele alles pärast nelja-aastast karjääri ja paljude auhindade võitmist.30 Brian May õppis parajasti astrofüüsika doktorantuuris, kui ta hakkas uues bändis kitarri mängima. Ta loobus õpinguist alles mitu aastat hiljem, et Queeniga täispangale minna. Varsti pärast seda kirjutas ta laulu „We Will Rock You“.31 Mitu Grammyt võitnud muusik John Legend andis esimese albumi välja 2000. aastal, kuid töötas 2002. aastani juhtimiskonsultandina – päeval valmistas ta PowerPointi-esitlusi ette ja õhtuti käis esinemas.32 Õuduskirjanduse meister Stephen King töötas seitse aastat pärast esimese jutustuse kirjutamist õpetaja, majahoidja ja tanklateenindajana ning loobus palgatööst alles aasta pärast oma esimese romaani „Carrie“ avaldamist.33 „Dilberti“ autor Scott Adams töötas telekommunikatsioonifirmas Pacific Bell veel seitse aastat pärast seda, kui tema esimene koomiks ajalehtedes laineid lõi.34

Miks mängisid kõik need originaalsed isiksused turvalist mängu ega riskinud kõigega?

Miks on riskid nagu aktsiaportfellid?

Poolsada aastat tagasi töötas Michigani ülikooli psühholoog Clyde Coombs välja uudse riskiteooria. Kui teete aktsiaturul mõne riskantse investeeringu, saate te end kaitsta, kui hoolitsete, et teie teised investeeringud oleksid turvalised. Coombs väitis, et edukad inimesed käituvad ka igapäevaelus riskidega samamoodi, tasakaalustades neid oma portfellis. Kui me satume ühes valdkonnas ohtu, maandame üldist riskitaset teises valdkonnas ettevaatlikult tegutsedes. Kui kavatsed blackjack’is agressiivselt panustada, tasub kasiinosse sõita aeglasemini, kui kiiruse­piirang ette näeb.35

Riskiportfellid seletavad, miks inimesed muutuvad tihti ühes eluvaldkonnas originaalseks, ent käituvad teistel aladel üpris tavapäraselt. Pesapalliettevõtja Branch Rickey avas ukse esimesele mustanahalisele profile Jackie Robinsonile, kuid hoidus kiivalt pühapäeviti mänguplatsil käimisest, ropendamisest ja alkoholi joomisest.36 T. S. Elioti tuntuim teos „Ahermaa“ arvatakse 20. sajandi tähelepanuväärseimate poeemide sekka. Pärast seda, kui see 1922. aastal avaldati, töötas Eliot 1925. aastani ühes Londoni pangas ja keeldus kõike oma loomeandele panustamast. Nagu märkis romaanikirjanik Aldous Huxley, kui oli tema kontoris käinud: „Eliot oli kõigist kõige pangaametnikulikum.“ Kui Eliot lõpuks ametist lahkus, ei jäänud ta siiski enda peale lootma. Järgmised 40 aastat töötas ta ühes kirjastuses, et kindlustada endale püsiv sissetulek, ning kirjutas luuletusi töö kõrvalt.37 Nagu märkis firma Polaroid asutaja Edwin Land: „Keegi ei saa olla ühes valdkonnas originaalne, kui ta ei hoia kõigis teistes valdkondades kümne küünega kinni emotsionaalsest ja sotsiaalsest stabiilsusest, mida võimaldavad kindlalt paika pandud hoiakud.“38

Kas aga palgatöö ei takista siiski meid tegemast oma parimat tööd? Terve mõistus ütleb, et loomingulised võimed ei saa õide puhkeda ilma suurte aja- ja energiakulutusteta ning firmad ei saa edeneda ilma tõsiste pingutusteta. Need oletused jätavad kahe silma vahele tasakaalustatud riskiportfelli keskse kasuteguri: ühes valdkonnas end turvalisena tundes on meil vabadus teises originaalne olla. Kui oleme oma põhilised rahalised vajadused rahuldanud, pääseme survest avaldada pooltooreid raamatuid, müüa viletsat kunsti või algatada läbiproovimata äriprojekte. Kui Pierre Omidyar rajas eBay, oli see lihtsalt ta hobi. Ta töötas veel üheksa kuud programmeerijana edasi ja lahkus ametist alles siis, kui veebiturg tõi talle palgatööst suuremat tulu.39 „Parimad ettevõtjad ei ole maksimaalsed riskijad,“ ütleb oma kogemuste põhjal Endeavori kaasasutaja ja tegevjuht Linda Rottenberg, kes on aastakümneid koolitanud maailma parimaid ettevõtjaid. „Nad võtavad riske ilma riskimata.“40

Riskiportfelli tasakaalustatud juhtimine ei tähenda ainult mõõdukate riskide võtmist ja ühtlaselt spektri keskkohas hõljumist. Originaalsed inimesed saavutavad edu sellega, et võtavad ühes valdkonnas äärmuslikke riske ja tasakaalustavad neid teises valdkonnas äärmise ettevaatlikkusega. Sara Blakely tuli 27aastasena välja uudse ideega – leiutas ilma jalalaba osata sukkpüksid – ja võttis suure riski, investeerides sellesse projekti kõik oma 5000 säästetud dollarit. Riskiportfelli tasakaalustamiseks tegi ta veel kaks aastat faksimasinaid müües palgatööd ning tegeles leiutise prototüübiga öösiti ja nädalavahetuseti. Kokkuhoiu mõttes kirjutas patendiavalduse ise, mitte ei palganud selleks juristi. Pärast seda, kui ta lõpuks Spanxi turule oli toonud, sai temast maailma noorim isehakanud miljardär.41 Sada aastat varem rajas Henry Ford oma autoimpeeriumi, töötades samal ajal Thomas Edisoni peainsenerina – see andis Fordile turvatunde, mille najal ta katsetas oma uusi leiutisi. Ta töötas Edisoni alluvuses veel kaks aastat pärast karburaatori leiutamist ja aasta pärast sellele patendi saamist.42

Ja kuidas on lood Bill Gatesiga, kes Microsofti asutamiseks teatavasti Harvardi pooleli jättis? Kui Gates oli teise kursuse tudengina maha müünud uue omaloodud tarkvaraprogrammi, ootas ta veel aasta otsa, enne kui koolist lahkus. Ka siis ei kukkunud ta mitte välja, vaid tasakaalustas oma riskiportfelli sellega, et taotles akadeemilist puhkust, mille ülikool ametlikult kinnitas, ja lasi oma vanematel end rahastada. „Bill Gates pole kaugeltki maailma suurimate riskijate seas,“ märgib ettevõtja Rick Smith, „Pigem võiks teda pidada üheks maailma suurimaist riskimaandajaist.“43

Just seesugune riskimaandamine pani aluse Warby Parkeri läbimurdele. Kahest kaasasutajast, Neil Blumenthalist ja Dave Gilboast, said võrdsetel alustel firma tegevjuhid. Nad ei võtnud kuulda soovitust kohanduda normiga, mille järgi firmal on üksainus juht, sest pidasid turvalisemaks kahte eestvedajat. Ja tõepoolest, tõendid näitavad, et kahe tegevjuhi olemasolu tingib turul positiivseid reaktsioone ja edendab firma mainet.44 Algusest peale oli nende peamine prioriteet riski vähendamine. „Warby Parker ei olnud korv, kuhu ma oleksin tahtnud kõik oma munad panna,“ ütleb Dave. Pärast firma asutamist uuris ta ikka teisigi ärivõimalusi ning kaalus, milliseid ülikoolis tehtud teadusavastusi saaks äris ära kasutada. Tagavaraplaanide olemasolu andis asutajaile julguse rajada oma äri tõestamata oletusele, et inimesed tahavad internetist prille osta. Nad mitte üksnes ei tunnistanud seda ebakindlust, vaid töötasid agaralt selle vähendamise nimel. „Me rääkisime pidevalt sellest, kuidas äris riske vähendada,“ ütleb Neil. „Kogu see teekond oli pikk otsustamise jada, mida võtta ja mida jätta. Kontrollisime ja tasakaalustasime kõike igal sammul algusest lõpuni.“

Riskide vähendamiseks läksid neli sõpra üheskoos ette­võtluskoolitusele ja lihvisid oma äriplaani mitu kuud. Lihtsustamaks klientide kohanemist harjumatu mõttega, et internetist võiks prille osta, otsustasid nad välja pakkuda toodete tasuta tagastamise võimaluse. Küsitlused ja fookusrühma uuringud näitasid aga, et inimesed kipuvad siiski veebist prillide ostmises kahtlema. „Paljud lihtsalt keeldusid seda tegemast. Nemad panid meid tõepoolest kogu äri mõttes kahtlema,“ meenutab Neil. „See oli hetk, mil me tõsiselt endis kahtlesime. See pani meid uuesti kogu plaani läbi vaatama.“

Arutanud selle probleemi üle pikalt ja põhjalikult, leidis tiim lahenduse: kodus raamide tasuta proovimise programmi. Kliendid võisid prilliraame tellida ilma mingi rahalise kohustuseta ja lihtsalt tagasi saata, kui need ei sobi või ei meeldi. See osutus tegelikult vähem kulukaks kui prillide tasuta tagastamine. Kui klient oleks raamid koos klaasidega ostnud ja need siis tagastanud, oleks Warby Parker palju raha kaotanud, sest klaasid tehakse igale ostjale unikaalsed. Kui kliendid proovisid ainult raame ja saatsid need tagasi, sai firma neid uuesti kasutada. Nüüdseks oli Dave juba enesekindel ja veendunud: „Selleks ajaks olime valmis äri alustama ning ma pidin tegema otsuse, et oleme valmis firmat täiskohaga juhtima, sest see ei tundunud enam riskantne. Mul polnud tunnet, et hüppan pea ees tundmatusse.“ Kodus tasuta proovimise programm oli niivõrd menukas, et Warby Parker pidi selle kaks ööpäeva pärast äri alustamist ajutiselt peatama.

Üha kasvav tõendite hulk näitab, et ettevõtjatele ei meeldi riskida rohkem kui ülejäänud inimestele, ning see on üks neid haruldasi järeldusi, milles on ühel meelel paljud majandusteadlased, sotsioloogid ja psühholoogidki. Ühe esindusliku uuringu raames paluti USAs üle 800 ettevõtjal ja palgatöötajal valida, millist kolmest alljärgnevast ärist nad eelistaksid alustada:

a) äri, mis teenib 20protsendise tõenäosusega 5 miljonit dollarit kasumit;

b) äri, mis teenib 50protsendise tõenäosusega 2 miljonit dollarit kasumit;

c) äri, mis teenib 80protsendise tõenäosusega 1,25 miljonit dollarit kasumit.

Ettevõtjad valisid märkimisväärselt suurema tõenäosusega viimase, turvalisima variandi. See otsus ei sõltunud inimese sissetulekust, jõukusest, vanusest, soost, ettevõtluskogemusest, perekonnaseisust, haridusest, leibkonna suurusest ega ootustest selles osas, kui hästi läheb teistel äridel. „Leiame, et ettevõtjad on üldisest rahvastikust märkimisväärselt vähem riskialtid,“ järeldavad uuringu autorid.45

Need on üksnes ühe küsitluse põhjal selgunud eelistused, ent kui jälgida ettevõtjate käitumist tegelikus elus, on ilmne, et nad väldivad ohtlikke riske. Majandusteadlased leiavad, et teismelisena on edukad ettevõtjad peaaegu kolm korda suurema tõe­näosusega reegleid rikkunud ja keeldudest üle astunud kui nende eakaaslased. Ja ometi, kui vaadata nende konkreetset käitumist lähemalt, selgub, et täiskasvanuna oma äri alustades võtsid nad vaid hästi kaalutud riske. Kui psühholoogid uurisid USA kaksikuid ja Rootsi kodanikke, jõudsid nad samadele tulemustele.

Kõigi kolme uurimuse tulemusena olid edukad ettevõtjad teistest suurema tõenäosusega teismelisena vanemaid trotsinud, õhtuti liiga kauaks välja jäänud, koolist poppi teinud, poest asju näpanud, hasartmänge mänginud, alkoholi tarvitanud ja marihuaanat suitsetanud. Aga nad ei harrastanud suurema tõe­näosusega riskantseid asju, nagu näiteks purjuspäi auto­juhtimine, ebaseaduslike uimastite ostmine ja väärtasjade varastamine. Ja see kehtis olenemata nende vanemate sotsiaal­majanduslikust staatusest ja perekonna sissetulekust.46

Originaalsed inimesed suhtuvad riskimisse mitmel moel. Mõni on pöörane langevarjur, mõni aga puhtusehull kopikakoi. Et saada originaalseks, tuleb proovida midagi uut, mis tähendab teataval määral riskeerimist. Küll aga ei ole kõige edukamad originaalsed inimesed hulljulged tüübid, kes enne hüppavad ja siis mõtlevad. Pigem on nad need, kes hiilivad arglikult kiki­varvul kaljuservale, arvutavad langemiskiiruse välja, kontrollivad lange­varju kolm korda üle ja panevad igaks juhuks alla turvavõrgu. Nagu Malcolm Gladwell ajakirjas New Yorker kirjutas: „Paljud ettevõtjad võtavad palju riske, kuid need on tavaliselt läbikukkunud ettevõtjad, mitte edukad ärimehed.“47

Originaalseid inimesi ei erista teistest ka ühiskondliku tunnustuse trotsimine. Üks laiaulatuslik analüüs, mida tehti rohkem kui 15 000 ettevõtjat hõlmanud 60 uurimuse põhjal, tuvastas, et inimesed, kes ei muretsenud teiste heakskiidu pärast, ei saanud suurema tõenäosusega ettevõtjaiks ja nende firmadelgi ei läinud teistest paremini.48 Sama mudelit näeme poliitikas: kui sajad ajaloolased, psühholoogid ja politoloogid hindasid USA presidente, jõudsid nad järeldusele, et kõige ebatõhusamad juhid on olnud need, kes järgisid rahva tahet ja oma eelkäijate loodud pretsedente. Suurimad presidendid olid need, kes trotsisid senist olukorda ja viisid ellu olulisi muudatusi, mis parandasid riigi elujärge. Ometi ei olnud need käitumisjooned sugugi seotud sellega, kuivõrd nad hoolisid avalikkuse heakskiidust ja sotsiaalsest harmooniast.49

Abraham Lincolni peetakse tavaliselt kõigist USA presidentidest suurimaks. Kui eksperdid hindasid presidentide iha teistele meeldida ja konflikte vältida, sai Lincoln kõige rohkem punkte. Ta pühendas iga päev neli tundi kodanikega kohtumisele ja andis kodusõja ajal desertööridele armu. Enne „Orjanduse kaotamise deklaratsiooni“ allkirjastamist kõhkles Lincoln pool aastat sisimas, kas peaks orjad vabastama või ei. Ta kahtles, kas tal on selleks põhiseaduslikku voli, ja muretses, et see otsus võib maksta talle piiripealsete osariikide toetuse, põhjustada sõja ja hävitada kogu riigi.50

Originaalsus ei ole muutumatu omadus. See on vaba valik. Lincolnil polnud originaalne isiksus kaasa sündinud. Kõige vaidlustamine ei olnud tema DNAsse programmeeritud, vaid see oli teadliku tahte väljendus. Nagu kirjutas suur mõtleja W. E. B. DuBois: „Ta oli üks teie seast ja ometi sai temast Abraham Lincoln.“

Liiga tihti ei taju me oma töös ja eraelus seda ohjade haaramise võimalust. Mõni aasta tagasi palus Google võrratut Yale’i professorit Amy Wrzesniewskit, et ta aitaks rikastada müügi- ja administratiivtöötajate tööd, sest nad ei tunnetanud samasugust vabadust, staatust ega seost kõrgelennuliste projektidega, nagu on firma inseneridel. Ma lõin Amyga kampa ning me käisime koos ühe teise kaastöötaja Justin Bergiga Californias, New Yorgis, Dublinis ja Londonis lahendust otsimas.

Paljud töötajad olid Google’ile nii pühendunud, et leppisid oma tööga sellisena, nagu see oli. Kuna nad võtsid oma ülesandeid kindlalt paika pandutena, ei tulnud neile mõttessegi, et tööd võiks kohandada.

Nende mõttekrambi leevendamiseks tegime koostööd Google’i uuendajate Jennifer Kurkoski ja Brian Welle’iga, kes tegelevad firmas inimeste analüüsimisega. Korraldasime seminari, kus panime sadade töötajate pähe mõtte, et nende amet pole mitte staatiline skulptuur, vaid paindlik ehitusplokk. Tõime neile näiteks inimesi, kellest on saanud oma ameti arhitektid, kes sobitavad oma ülesandeid ja töösuhteid paremini oma huvide, oskuste ja väärtushinnangutega – just nagu kunstnikuhingega müügimees, kes kujundab vabatahtlikult uue logo, ja seltskondlik finantsanalüütik, kes ei suhtle klientidega e-posti teel, vaid kasutab selleks videovestlust. Pärast seda vaatasid nad endale tuttavat ametit harjumatul viisil: see ongi vuja-de. Nad asusid oma rollist kujundama uut, ideaalilähedasemat, kuid siiski realistlikku nägemust.

Juhid ja kaastöötajad hindasid iga töötaja rahulolu ja tööviljakust enne seminari ning pärast mitme nädala ja kuu möödumist. Kuna kogu üritus kestis ainult 90 minutit, ei olnud me kindlad, kas sellest piisab muutuse tekitamiseks. Kuus nädalat hiljem ilmutasid juhuslikult valitud Google’i töötajad, kel oli palutud mõelda, et nad saavad oma ametit ise kujundada, siiski märksa suuremat rahulolu ja tööviljakust. Mõelnud selle üle, kuidas oma tööd saaks ümber kujundada, olid nad selle nimel tegutsema asunud. Kontrollrühma töötajad, kes polnud seminaril käinud, ei ilmutanud rahulolus ega tööviljakuses vähimatki muutust. Kui me läksime asjaga kaugemale ning julgustasime töötajaid võtma nii oma oskusi kui ka ametit paindlikuna, jäi tulus muutus kestma vähemalt pooleks aastaks. Töötajad ei kasutanud enam üksnes oma seniseid andeid, vaid hakkasid endas arendama uusi oskusi, mis võimaldasid neil kujundada endale originaalse ja isikupärase töö. Selle tulemusel said nad kolleegidega võrreldes 70 protsenti suurema tõenäosusega ametikõrgendust või vahetasid senise ameti ihaldusväärsema vastu. Tänu sellele, et nad keeldusid klammerdumast etteantud ameti ja etteantud oskuste külge, kasvas nende rahulolu ja tööviljakus ning nad arendasid end, et saaksid võtta paremini sobiva rolli. Nad taipasid, et paljud senised piirid olid nende endi väljamõeldised.51

***

Paljastanud tõe, et edukad originaalsed inimesed alustavad tihti etteantus kahtlemise ja riskiportfellide tasakaalustamisega, pühendub see raamat nüüdsest sellele, kuidas ületada taipamise ja tegutsemise vahelist lõhet. Kui sul on uus idee, siis kuidas seda tõhusalt ellu viia? Whartoni kolledži organisatsiooni­psühholoogina olen ma üle kümne aasta uurinud originaalsust mitme­sugustes keskkondades: alates tehnoloogiafirmadest ja pankadest kuni koolide, haiglate ja valitsusteni. Olen otsinud välja ka meie aja silmatorkavaimad originaalsed inimesed ning tahan jagada nende tarkust selle kohta, kuidas me kõik saame olla originaalsemad, ilma et seaksime ohtu oma suhteid, mainet ja karjääri. Loodan, et minu avastused aitavad inimestel arendada endas originaalsuse püüdlemiseks vajalikku julgust ja strateegiaid ning annavad juhtidele meeskonnas ja organisatsioonis originaalsuskultuuri loomiseks tarvilikke teadmisi.

Äri, poliitikat, sporti ja meelelahutust puudutavaid uuringuid ja lugusid kasutades vaatlen ma, kuidas hakkavad loomingulised, moraalsed ja organisatsioonilised muutused idanema – ning ka seda, millised takistused edenemist pidurdavad. Raamatu esimene osa keskendub originaalsete ideede loomise, äratundmise ja välja ütlemisega seotud riskide maandamisele. Uued ideed kubisevad juba olemuse poolest ebakindlusest ning on vägevaid näiteid selle kohta, kuidas me saame lihvida terade sõkaldest eraldamise oskust ning vältida viletsatele ideedele panustamise ja heade mõtete maha magamise riske. Kui olete leidnud paljutõotava idee, on järgmine samm seda tõhusalt edastada. Ma jagan teiega sõna võtmise parimaid võtteid ning näitan, kuidas valida sõnumeid ja publikut, et teid rohkem kuulataks ja vähem karistataks. Selle käigus saate teada, miks pääses kõigi aegade menukaim telesaade esialgu vaid napilt eetrisse, miks toonitab üks ettevõtja oma idufirmasid esitledes põhjusi, miks neisse mitte investeerida, kuidas üks CIA analüütik veenis luure­kogukonda vähem salatsema ning kuidas üks Apple’is Steve Jobsist kolm astet allpool töötanud naine esitas Steve Jobsile välja­kutse ja võitis.

Raamatu teine osa tegeleb valikutega, mida me teeme originaalsuse elluviimiseks. Ma alustan ajastamise dilemmast: selgub, et esimese liigutusega tasub ette vaadata, sest tihti on varajane tegutsemine hilisest riskantsem. Üllataval kombel on paljud ajaloo suurimad loomingulised saavutused ja muutmisalgatused saanud alguse asjade viimasele hetkele lükkamisest. Hilinemise ja edasilükkamise komme võib aidata ettevõtjail jätkusuutlikke firmasid rajada, juhtidel muutmispüüdeid eest vedada ja uuendajail originaalsust säilitada. Seejärel käsitlen ma koalitsiooni loomise raskusi, uurin, kuidas originaalsele ideele toetust kasvatada ja tagasilükkamise riske kahandada. Naisõigusluse ühe kroonimata sangari lugu illustreerib seda, miks vaenlased on paremad liitlased kui pinnapealsed sõbrad ja miks ühised väärtushinnangud võivad pigem lahutada kui liita. Üks ettevõtja, kes varjas ettevõtte missiooni oma töötajate eest, ja Hollywoodi režissöör, kes muutis Disney animafilmide suunda, näitavad, kuidas värvata kaastöötajaid idealismi pragmatismiga tasakaalustades ja tuttavat uudsega segades.