Kui mind enam ei ole
Описание книги
Raamatu väljaandmist toetas Kultuurkapital. Romaan võitis mais 2017 LA Timesi kirjandusauhinna Haslett on üks Ameerika andekamaid kirjanikke. – Sam Sacks, The Wall Street Journal Kui Margareti kihlatu John 1960-ndate Londonis depressiooniga haiglasse satub, seisab naine valiku ees: kas minna edasi juba tehtud plaanidega, hoolimata sellest, mida ta nüüd mehe seisundi kohta teab, või keerata selg kannatustele, mida see naisele tulevikus tuua võib. Ta otsustab mehega abielluda. „Kui mind enam ei ole” on unustamatu lugu sellest, mis järgneb Margareti armastusest ja usaldusest välja kasvanud otsusele. Loo keskmes on paari vanim poeg Michael, geniaalne rahutu muusikafanaatik, kes mõtestab maailma paroodia kaudu ning kelle üha keerulisemaks ja ebakindlamaks muutuva eksistentsi eest tuleb hoolitseda tema emal ja nooremal õel-vennal: kohusetundlikul Celial ja ambitsioonikal, end kindlalt vaos hoidval Alecil. See valulik, südant pitsitav, ent ometi sageli nii naljakas lugu, mida jutustavad vaheldumisi viis perekonnaliiget, toob erakordse selgusega lugeja silme ette ühe ema armastuse oma laste vastu, tihti möödapääsmatu andumuse, mida tunnevad üksteise vastu õed-vennad, ning paine, mille on jätnud perekonnale ühe isa valu. Adam Haslett on oma vapustava tundetäpsuse ning elava, leidliku keelekasutusega andnud meile midagi erakordset: romaani, millel on jõud muuta seda, kuidas me näeme oma elu kõige tähtsamaid inimesi. Adam Haslett (sünd 1970) on Inglismaal kasvanud ameerika kirjanik. Seni on ta avaldanud kaks romaani ja ühe jutukogu (mis oli nii Pulitzeri kui ka National Book Awardi finalistide seas). „Kui mind enam ei ole” ilmus 2016. aastal ja kandideeris paljudele preemiatele (sh National Book Award, Pulitzer Prize, National Book Critics Circle Award ja Kirkus Prize for Fiction). „Kui mind enam ei ole” on ilukirjandus selle parimas mõttes. See on täis armastuse valgust. – Peter Carey Haslett on haruldaselt selge mõtte ja intelligentse kirjutamislaadiga autor. – Joy Williams „Kui mind enam ei ole” on imekaunis, elegantne ja liigutav lugu ühe perekonna sisemisest ebakõlalisest muusikast. – Colum McCann „Kui mind enam ei ole” on otsekui ood kunstile, keelele ja elule… Haslettil on suur anne püüda paberile oma tegelaskujude vapustavalt erinevad sisemaailmad ning anda neid edasi imekaunis proosas.
Отрывок из книги
Majakesest väljudes pimestas mind valevus. Lumine õu sädeles vahetu päikese käes. Kuurikatust ääristavad purikad tilkusid sulavett. Männid, mis olid ennist halli taeva taustal seisnud liikumatult ja süngelt, nägid jälle välja elusad, karskes valguses rohelised ja rõsked. Jalajäljed, mille me Michaeliga olime lumisele teele jätnud, hajusid, kahanedes kiviplaatidel ovaalideks. Meie jälgede alt sissesõiduteel paistis esimest korda alates siiasaabumisest kruusa. Mitu nädalat oli valitsenud krõbe külm, kuid nüüd oli käes detsembrikuine sula. Ma ei teadnudki täpselt, mis päev oli või mis kell, igatahes pidi keskpäev juba ammu möödas olema.
Teisel pool teed seisis noore homaarimehe kastiauto. Šassii külge paakunud jäisest sopast immitses pruuni vett. Sulava lumemütsi alt paistis puuriita kattev punane present. Künkal seisva lihtsa valge talumaja katusel tõusis korstnast selgesse sinisesse taevasse suitsu.
.....
Nad tajuvad, ise seda märkamata, uut maailma enda ümber, soolast õhku, selget valgust, mis meieni, lõuna poole, jõuab alles sügisel, erksaks võõbatud homaaripaate, mis lahe virvendavalt pinnalt vastu peegeldavad. Need pole sedasorti asjad, millel peatuda, kõige olulisemad on neile siiski käegakatsutavad esemed: kett, mille Michael paneb risti üle silla, proovides takistada teiste allatulekut, põõsad, mille taha nad end peidavad, kõrge rohi, millest nad läbi ronivad, muutes Aleci ja Michaeli hingamise õige pea kähedaks.
Pärast õhtusööki tohivad Michael ja Celia veel tund aega üleval olla ja lugeda. Ehkki Alecil on kodus oma tuba, ei meeldi talle omapead jääda, kui ta kujutab ette, kuidas teised kaks veel kusagil maja peal koos midagi sepitsevad. Aga täna õhtul ei tee ta sellest numbrit, sest isa jutustab talle lugu. John ei loe neile kunagi raamatuid ette. Ta mõtleb ise lugusid välja. Minul pole õhtul enam sellist energiat ega ka tema leidlikkust. John meisterdab salvrätikust kummituse, puuklotsist kuninga ja Alec jääb vakka nagu transis, loo lummuses, aga ka sellepärast, et talle saab osaks isa tähelepanu, ainult temale, nagu oleks see taevane õhk. Ja kui John kummardub, et talle unemusi anda, sirutab Alec käe taas tema topeltlõua poole, see on priske ja soe ja kriibib pisut, ja Alec on rahulolev moel, mida mina ei suuda eales temas tekitada, sest mina pole eales erandiks.
.....