Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik

Оглавление

Peter Pomerantsev. Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik

I vaatus. TÕSIELUSERIAAL VENEMAA

Linn kiirteel

Kompleksivaba

Meie aja kangelane

Tänapäeva Venemaa

„Tere – head aega”

Loomingu tipp

II vaatus. MÕRAD KREMLI MAATRIKSIS

Sa ärkad üles ja ennäe imet – sind on süüdi mõistetud

Teine Venemaa

Initsiatsioonid

Suveöö unenäod

III vaatus. DELIIRIUMI ERINEVAD VORMID

Eksinud tüdrukud

Postsovetliku Venemaa sektide lühiajalugu

Tühjuse kutse

Teisel pool piiri

Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik

Tänusõnad

Отрывок из книги

Minu abikaasale, lastele, tädi Sašale ja Paulile

„Etendus” oli sõna, mis iseloomustas kõige paremini seda linna, maailma, kus gängsteritest saavad kunstnikud, kullakaevajad tsiteerivad Puškinit, Põrguinglid kujutavad ette, et nad on inglid. Venemaa oli näinud nii paljusid maailmasid nii tohutus tempos siit läbi vilksamas – kommunismist perestroikani, šokiteraapiani, vaesuseni, oligarhiani, maffiariigini ja ülima rikkuseni –, et selle uutel kangelastel oli tunne nagu oleks elu lihtsalt üks sädelev maskeraad, kus iga rolli ja iga seisukohta või uskumust on võimalik muuta. „Ma tahan proovida läbi kõik karakterid, mida maailm on kunagi näinud,” ütles mulle Vladik Mamõšev-Monroe. Ta oli performance-kunstnik ja linna maskott, vältimatu külaline pidudel, millel käisid vältimatud magnaadid ja supermodellid, kes saabusid riietatuna Gorbatšoviks, fakiiriks, Tutanhamoniks, Venemaa presidendiks. Kui ma esimest korda Moskvasse saabusin, pidasin neid lõputuid transformatsioone vabanenud riigi väljenduseks, kus vabadusõhinas erinevaid kostüüme selga tõmmates lükatakse isiksuse piirid nii kaugele, kui need üldse võivad minna, punkti, mida Presidendi vesiir kutsus loomingulisuse tipuks. Alles aastaid hiljem hakkasin mõistma, et need lõputud muutumised ei olnud mitte vabadus, vaid lihtsalt üks deliiriumi vorm, milles koletisnukud ja õudusunenägude müstikud on veendunud, et nad on peaaegu päris ja marsivad selle poole, mida Presidendi vesiir nimetas „viiendaks maailmasõjaks, esimeseks mittelineaarseks sõjaks kõigi vastu”[1.].

.....

„Mehi on kolme sorti,” räägib ta õpilastele. „Loov. Analüütik. Need meid ei huvita. See, keda meie tahame, on „omaja”.” Ja siis kordab ta vanglale vihjavat fraasi, mis ütleb kõik: „Mees, kelle selja taga tunned end nagu kivimüüri taga. Me kõik teame, kuidas teda ära tunda. See on tugev, vaikiv mees. Tal on seljas tume ülikond. Tal on madal hääl. Ta mõtleb tõsiselt kõike, mida ütleb. See on mees on huvitatud võimust. Ta ei taha jõulist naist. Jõulisust on tal endalgi piisavalt. Ta tahab tüdrukut, kes oleks kaunis lilleke.”

Kas ma pean üldse mainima, et Oliona kasvas ilma isata? Nagu ka Lena, Nataša ja kõik teised kullakaevajad, keda mina olen kohanud. Kõik ilma isadeta. Terve põlvkond orvuks jäänud kõrgetel kontsadel tüdrukuid, kes otsivad endale sama palju issit kui sponsorit. Ja see ongi nii Oliona kui teiste õpilaste puhul kummaline: ühtaegu kaval, kuid unistab samas muinasjutust, kus täna või homme või ülehomme tuleb tsaar ja sõidutab ta oma majesteetlikku Maybachi-kuningriiki. Ja muidugi koondab selle kujutluspildi oma isikusse nimelt härra President. Kõik need särgita fotod tiigrijahil ja vaalapüügil on armastuskirjad lõputule rodule isata tüdrukutele. President kui sponsorite sponsor, kaitsjate kaitsja, kellega saad end tunda, nagu oleksid sa „kivimüüri taga”.

.....