Отрывок из книги
Puhtad lehed! Mida neid vaadates näed? Esmalt mitte midagi, sest need lehed on ühegi plekita, ühegi kriimuta, ilma ühegi kortsuta – kuna need ongi üksnes puhtad lehed. Nii saab ja võib öelda ehk paberlehtede kohta, kuid kui naine nimetab end puhtaks leheks, siis arvad, et näed enda ees seismas veel süütut, viisaka käitumise ja heade kommetega, ilmselt ka ühegi negatiivse iseloomujooneta inimest. Küllap võib enamik naisi enda kohta julgelt seda öeldagi, kuid on ka neid, ka abielunaisi, kes peavad või nimetavad end küll puhtaks leheks, kuid lähemalt vaadates, võid siiski märgata plekke, mida on püütud igati varjata, kattes neid teise puhta lehega või proovitud seal leiduvaid plekke kustutada või neid kortsus lehti sirgemaks siluda. Kas on siiski võimalik muuta olematuks seda, mis tegelikult neil lehtedel leidub?… Võid ju arvata, et suudad teisi ära petta, kuid kahjuks ei saa kedagi tõe teadmisest kaua eemal hoida. Nagu vanasõnagi ütleb, et mis peab välja tulema, see ikka ja alati kord ka tuleb, ja siis võib tõde nii mõnelegi suurt valu ja pettumust valmistada. Jah, maailmas võib kõike leiduda ja toimuda, kuid siiski on paljude perekondade elu määranud just need end puhtaks pidanud, kuid tegelikult siiski määrdunud lehtedeks osutunud naised. Muidugi, mõni ehk ütleb, et kõiges on süüdi mehed, aga on neidki, kelle arvates on naine ise kõigeks põhjust andnud, sest kui ta mees vaatab teisi, siis järelikult ei ole ta ise osanud olla oma mehele küllalt hea kaaslane. Kuid kas ikka ja alati saab naine ennast või siis ainult oma meest kõiges süüdistada?… Naine, lihtne ja kodune, loob koos armastatud mehega pereelu, oskamata sageli aimatagi, mida tema armsam võib väljaspool kodu teha. Mees, olles oma naise ja pere nägemisulatusest väljas, satub ju kohe teiste naiste vaateväljale ja kui mees juhtub olema lahke-pehme loomuga, küllap siis ka imetlejaid leidub. Seega arvan ma suuresti süüd olevat just nendel naistel, kes valimatult on valmis minema iga mehega. Muidugi võivad nad väita, et ega iga mehega ikka lähe küll ja pole midagi parata, kui armud abielumehesse, aga kui sa ei tunne süümepiinu valu pärast, mida oled põhjustanud selle mehe naisele ja perekonnale, siis sa oledki üks tavaline määrdunud ja plekkidega leht ning oled otsene süüdlane selle pere kooselu hävitamises. Sellel teemal on palju räägitud-kirjutatud, kuid igal inimesel on oma lugu ja võib-olla on mõnel plekkidega lehel siiski niipalju südametunnistust, et enne kui oma meeleheaks või niisama lohutuseks hakkavad himustama võõrast vara, mõtisklevad pisut oma tegude üle… Perekonnas, kus armastus ja üksmeel on lõppenud, on lahkuminek ja uue kallima leidmine mõistetav, aga kui mees tegelikult ei saa või ei taha hüljata oma peret, siis jah… Kas see varastatud õnn pakub sulle ikka rahuldust ja kas tõesti oled sa valmis ka selleks, et sind võidakse kord häbiväärselt maha jätta, kuna mees otsustab lõpuks ikkagi oma perekonnaga jääda? Kas sa tõesti lepidki nende raasukestega, mida üks truudusetu mees oma pere kõrvalt sulle puistab? Kas sa tahad ikka olla see igavene teine, kolmas, neljas või tont teab mitmes? Ükskõik kui kõrgele armuke oma lati ka seaks, ei saa ta kunagi selle alt läbi minna sirge seljaga, vaid ainult käpuli maas läbib ta selle teekonna. Kas sa oled valmis nõnda roomama?
Kes siis on need end puhtaks pidavad, kuid siiski määrdunud lehtedega naised? Millal ning kuidas tungivad nad hoolimatult teiste perekonnaellu?
.....
Augustis, kui Heldur tuli lõpuks oma peret Tallinna viima, olid temaga kaasa tulnud ka Mari ning Martin. Näis, et nende kahe vahel miskit vist siiski susises või oli see ehk lihtsalt üks tore semulik suhtlemine, kuid lahedad olid nad koos igatahes. Ando ning Nelli olid koos Mariliiga samuti taas maal ja nendega koos oli tulnud veel ka Nelli vend Andri, kuna oli plaanis vähipüük ja sellest tahtis temagi osa võtta.
Õhtul võetigi jõe äärde sõit ette. Kõik istusid juba autos, kuid Heldur käis närviliselt ümber masina ning ohkis ja puhkis, et ta ei saa välja sõita, kuna tulevalgel lendavad ööliblikad vastu autoklaasi ning siis on vaja seda puhastada, kuid ta ei leidvat kusagilt ühtki kaltsu. Saima hurjutas teda, et kuidas need putukad just täna öösel hakkavad nõnda massiliselt enesetappu sooritama ja need autoklaasid nii pimedaks löövad, et Heldur mitte üks põrm sõita ei näe. Egas ühe kaltsu pärast saa ometigi sõitu ära jätta, eks pühkigu mees oma kuuekäisega neid autoklaase või tahab ta, et keegi peaks autokapotil istudes hakkama tal neid putukaid klaasist eemale tõrjuma? Ämm otsis viimaks suure rutuga aida alt riideräbala. Kuna väimees seda nõnda hädaliselt vajas, tuli tema soov ju täita, ega siis nii tühise asja pärast tasu riidu minna ja sõitu ära jätta. Seejärel võis sõit viimaks alata, kuid vaevalt külast välja jõudnud, käis paras pauk ning auto tagumine ots vajus hoobilt ühele küljele. Tagumine ratas oli purunenud, kuid oh häda, tagavararatas oli küll olemas, kuid mida Heldur autost ei leidnud, oli tungraud. Jälle oli mees ähmi täis, et kuidas nüüd saab ja mida nüüd teha, mille peale Andri naeris ja sõnas, et mis siin ikka ohkida, autos on ju hulk rahvast, kui kõik kohe käed külge panevad, saab see autorisu õhku tõstetud. Otsustatud-tehtud ning Ando käes käis ratta vahetamine kähku.
.....
