Читать книгу Suhete kummalised keerdkäigud - Adena Sepp - Страница 5

Projektor surises ühetooniliselt, filmi lõpuni olid jäänud veel vaid mõned minutid ning Nelli heitis aeg-ajalt pilgu läbi aknaava ekraanile, et kohe, kui hakkavad jooksma lõputiitrid, tuleb tal film seisma panna. Meeri ei viitsinud kunagi filmi lõpus pikas rodus tulevaid nimesid vaatama jääda ja seega polnud mõtetki lasta filmi täitsa lõpuni ekraanile joosta.

Nii… filmi lõpp ja ongi kõik, väljalülitatud projektoris keris ülejäänud filmijupike end ise inertsist kassetile. See oli selle tööpäeva viimane näidatav film.

Meeri tuli saalist üles ning teinud läbivaadatud filmide kohta žurnaali sissekanded, jättis hüvasti ja juba ta tuhiseski uksest välja. Tal oli äraminekuga alati kiire, kuna allkorrusel mees teda ootas.

Kerinud need viimasedki filmid algusse tagasi ja viinud lindid üle koridori asuvasse montaažiruumi, sättis Nelli end laua taha istuma ning jätkas kaasa võetud raamatu lugemist. Tal tuli veel veidi oodata, kuni ka Mari kõrvalruumis oma filmi näitamisega lõpule jõuab. Maril on täna saalis Helgi Sallo, kes oli tulnud endast filmitud uut telefilmi „Teatriöö” vaatama. Võrratult sümpaatne inimene – enne saali minemist põikas sisse ka projektsiooniruumi ning säravalt kelmika naeratusega tänas juba ette filmi näitamise eest ja olgugi et see oligi ju nende töö, oli siiski väga tore, kui nendegi panust tänuväärseks peetakse.

Nellile meeldis väga telemajas filmidega töötada, sest oli ta ju väikesest peale suur kino austaja olnud. Saaremaal elades oli ta käinud igat filmi vaatamas, oli siis ilm missugune tahes. Kodu oli tal keskusest küll mitu kilomeetrit kaugemal ja talvel tuisuga oli kinnominek vahel päris tobe ettevõtmine olnud, aga justkui mingi sisemine sundus ei lasknud tal loobuda. Tehnikakooligi oli ta just seetõttu valitud ning kui õpingute ajal oli telemajast tulnud pakkumine viiele õppurile pärast koolitunde veel mõned tunnid telemajas töötada, oli tema koos sõbranna Eha ja samuti Saaremaalt pärit pinginaabri Mariga otsekohe nõus olnud. Ka paralleelrühmas õppivad Heiki ja Guido olid rõõmuga pakkumisest haaranud. Oli see ju hea võimalus pisut taskuraha teenida ja peamine oli muidugi see, et televisioon oli kuum koht ja seal töötamine vägagi ihaldusväärne. Nii neid kõiki oligi pärast kooli lõpetamist lausa nõutud telemajja tööle ja seega said nad kohe koolist siia ka suunamise. Ja see oli osutunudki üheks lõpmata meeldivaks töökohaks.

Muidugi oli Maril ja temal siin ka üks ebameeldivus. Nimelt olid nad otsustanud telesse tööle tulles, et salgavad maha oma komnoore staatuse, kuid ilmselt peeti komsomolikomitees iga liikme kohta täpset arvet ja paar kuud hiljem oligi avastatud, et nad on nagu „reeturid”. Neid kutsuti „kohvile” ja karistati ühe kuu preemia ära võtmisega. Sellest oli muidugi kahju, sest kümme rubla oli päris märkimisväärne summa, kui su palganumber oli vaid 85 rubla. Et pisutki tehtud ülekohut leevendada, ei võtnud nad hiljem ühestki komsomolikoosolekust osa. Igatahes oli see nüüdseks juba vana lugu ja majas toimus kõiksugu muidki toredaid siseüritusi. Kord tuli tal koos Ehaga isegi osakondadevahelisel võrkpallivõistlustel tehnilise kontrolli osakonna au kaitsta. Nelli ei olnud palliplatsil suurem asi mängija, kuid tema servid olid kiired ja õnnestusid igati hästi ning vastasmeeskond polnud nende vastuvõtmistel eriti osav, nii et ta tõi oma võistkonnale lausa mitu punkti. Meeste mängu ajal tekitas elevust Rein Karemäe servitud pall, mis tabas täpselt tema seina ääres istuvat kaasat Ruthi, et see pall pidi just tema leidma. Eks ikka juhtub! Lõppkokkuvõttes oli nende võistkond saavutanud kolmanda koha ja pärast maitses võidutort imehästi ja väike meenegi jäi seda sündmust meenutama. Igati lahe ju!

Ütlemata tore oli ka siin majas kohata neid kuulsaid näitlejaid ja lauljaid, rääkimata teistest telemajas töötavatest saate- ja filmitegijatest.

Õhtutundidel jäi maja päris vaikseks, ei kostnud enam koridorist möödujate rutakaid samme. Isegi nende „boss” Artur oli täna varem lahkunud ja ka mehaanikamees Ats oli juba kuhugi kadunud. Muidugi oli ka Eha juhust kasutanud ja juuksurisse kiirustanud. Oma tööajad olid nad nõnda sättinud, et poisid olid ühes ja nemad teises vahetuses. Heiki ja Guido olid hommikupoolikul tööl olnud, ja nüüd olidki ainult tema ja Mari veel tööl.

Nelli võinuks ju ka lahkuda, kuid päeval oli Paul talle helistanud ja neid Kosmose kinno kutsunud… Muidugi oli Paul ainult teda kutsunud, aga et ta enam Pauliga suurt tegemist teha ei soovinud, siis oli ta kaubelnud ka Mari nendega kaasa tulema, seltsis segasem, nagu öeldakse. Pealegi ei saaks Paul siis tema kallal õiendada, et Nelli viimasel ajal justkui eiraks teda, mis muidugi osaliselt õige oligi. Ja mis Marilgi seal kodus kükitada, ega tallegi eriti meeldi korteriperenaise ja tolle rohkete kassidega koos istumine, nii on temalgi mõni õhtutund kenasti sisustatud. Hea oli seegi, et Mari kohalolek võimaldab tal Paulile ära öelda, kui too tikuks teda pärast koju saatma, sest oli ju Maril ja temal üks tee minna.

Miskipärast ärritas teda viimasel ajal Pauli lapsikus ja Nelli oli sellest kuidagi äkitselt tüdinud. Tegelikult oli poiss ju algusest peale olnud pisut lapsemeelne. Muidugi, esialgu oli Pauliga koos igati tore olnud, kui too oli püüdnud iga tema soovi ära arvata ja neid täita, aga kui Paul oli hakanud mõista andma, et sooviks temalt enamatki, oli ta tundnud, et Paul pole ikka see, kellega sooviks elu lõpuni koos olla. Peale kõige muu ei meeldinud talle eriti ihuline kokkupuude Pauliga… Järelikult polnud temal ja Paulil seda õiget vastastikust tõmmet, kuigi poisi suudluste vastu polnud tal siiski midagi, seda oskas too imehästi.

Pisut oli tal Paulist kahjugi, näis teine teda päris tõega armastavat. Seepärast püüdiski Nelli nüüd tasapisi temast eemalduda lootuses, et Paul taipab viimaks isegi, et neil ei tule koos siiski midagi välja.

Peagi lõpetas Marigi filmi näitamise ning filmikarbid kiirustades ära viinud, lukustasid nad kabinetiukse ning võtme valvelauas istuvale tädikesele üle andnud, tuhisesid jooksujalu Maneeži trammipeatuse poole. Hea, et neil tol hetkel selline rutt taga oli, vastasel juhul poleks Mari siit Kalevi kommipoe uksest mööda saanud. Igal võimalusel pidi ta sealt pastilaakomme ostma… Ta oli nende kommide peale eriti maias ja piisas vaid poe sildi nägemisest, kui tal juba pastilaa järele neelud käisid. Nüüd oli neil siiski kiire, kuna Mari pidi samas trammipeatuses Saaremaalt tulnud vennaga kohtuma. Vennas oli pärast sõjaväest naasmist jõudnud ka arusaamisele, et kuna kõik tema õed olid juba järjega Tallinnas, siis oli temal samuti vaja siin elu sisse seada. Nii valiski ta Lasnamäel asuva miilitsakooli. Peagi uus amet selge ja hiljem siseasjadevalitsuse autoinspektorina töökoht kindlustatud. Nüüd oligi ta vabadel päevadel käinud Saaremaal kodus ning ema oli temaga Marilegi pisut taskuraha saatnud.

Nelli oli veidi põnevilgi, milline too Ando võiks küll välja näha, kuna Mari juttude järgi, pidi too olema pikk ja tumedapäine ning vennale pidavat kõik nende küla tüdrukud järele jooksma, seega peaks ta igati ka nägus poiss olema. Eks kaeme siis üle!

Tuul oli täna kuidagi vingelt külm ja Nelli tõstis mantlikrae üles, et vähemalt pisutki tuule eest põski varjata ja soovis südamest, et ehk jõuab Mari vend ikka õigeks ajaks siia ning neil ei tule trammipeatuses oodates kaua külmetada. Vaevalt peatusesse jõudnud, nägid nad kurvi tagant logisedes trammi ilmuvat ning juba kiirustasid inimesed sealt väljuma. Mehi väljus trammist palju ja selles saginas ei osanud Nelli küll ära arvata, kes nendest võiks Mari vend olla, kuna ühtki silmatorkavalt pikka noormeest nende hulgas küll ei olnud.

Samas astusid tagumisest vaguniuksest väljunud kaks noormeest nende juurde ja tervitasid neid rõõmsalt, pikem eesti keeles „Terekest” ja lühem venekeelselt „Privet”. Nelli piidles salamisi pikemat noormeest ning pidi tunnistama, et oli isegi veidi pettunud… Jah, pikk oli ta küll, kuid ega sealt poolmantli ülestõstetud krae varjust ning papaaha talvemütsi alt tema juuksed eriti välja paistnud, nii et juuksevärv jäi nägemata, ja veidi nagu suurevõitu nina ning vuntsid jätsid kitsas näos mulje pigem lõunamaalasest. Seega eriliseks iluduseks teda nüüd küll pidada ei saanud. Ühesõnaga, üks täitsa tavaline noormees ja Nelli ei mõistnud, miks peaksid külatüdrukud tollele nõnda järele jooksma… Igatahes Nelli maitse too Ando nüüd küll ei olnud. Pigem oli see lühemat kasvu noormees oma ovaalse näokuju ja lahke naeratusega vaat et etemgi. Ainult korraks libises Ando pilk ka üle tema ning vahetanud Mariga mõned sõnad, võttis vennas põuetaskust rahakoti välja ning Nelli keeras pilgu kõrvale. Ega teda nüüd küll huvita, palju ema võis Marile raha saata. Juba saabus ka vastassuunas minev tramm ning Nelli ja Mari hüppasid kähku sellele ja üksnes lehvitasid trammi tagaaknast mahajääjatele.

Üpris närviline Paul ootas neid juba Kosmose kassade juures. Film oli kohe-kohe algamas ning kui tüdrukud oleksid veel viis minutit hilinenud, siis poleks neid enam saali lastudki ja piletiraha oleks nagu tuulde visatud, ega ta oleks üksinda filmi vaatama läinud. Paul oli piletid muretsenud neile siiski erinevatele kohtadele. Nelli oli kindel, et sihilikult, kuid Maril polnud selle vastu midagi, ta võib vabalt mõned read eespool istuda.

„Kaotatud unelmad”… No pole sõnu! Filmi pealkiri oli nagu nimme tema jaoks valitud, sest kogu filmi ajal hoidis Paul ta sõrmi pihus ja pigistas neid vahel üpriski tugevasti, eriti stseenides, kus peategelasest noormees elas raskelt üle armastatu põhjustatud pettumusvalu, kui too abiellus teisega, purustades kõik tema unelmad… Ehk soovis Paul tallegi mõista anda, et Nelli ei tohiks temaga sel moel käituda ja teda endast eemale tõrjuda… Paul on ju selgelt mõista andnud, et Nelli tähendab talle väga palju. Kahjuks ei äratanud film Nellis erilisi emotsioone, filmi vaadates elas ta küll peategelastele kaasa, seostamata siiski filmilugu enda ja Pauliga.

Kinost väljudes võttis neid vastu külmakraade juurde saanud ilm. See tekitas Nellis soovi rutem koju saada ja kui Paul tegi ettepaneku teda saatma tulla, ütles ta kindlalt ära. Miks peaks too koos temaga ta koduväravani sõitma ja seejärel vaatama, kuidas jälle tagasi saab. Tuppa polnud Nelli teda kunagi kutsunud, kuna elas kaugelt sugulaste majas ja tema tillukeses toakeses oli ainult kitsas kušett ning kirjutuslaud, tema riidedki olid kohvrisse pakituna voodi all. Nellile ei tulnud mõttessegi sinna külalisi kutsuda. Ega Linda oleks vist tahtnudki, et võõrad majas käivad ja pealegi on väike Toomas vahel ülearugi tüütav.

Nelli soovitas Paulil kohe trammile hüpata ning ühikasse põrutada, kuid too ei paistnud seda kuulvatki, vaid nohises üpriski solvunult nende kõrval. Mari ja Nelli ei pööranud sellele erilist tähelepanu, vaid arutlesid trammi saabumiseni filmi üle. Viru peatuses läksid nad Mariga lahku, too kiirustas üle Viru väljaku teisele trammile, et sõita oma Linda tänaval asuvasse üürikorterisse ja Nelli jäi koos Pauliga marsruuttaksot ootama.

„Miks sa, Nelli, minuga viimasel ajal niimoodi käitud?” Paul võttis tal ümbert kinni ning surus teda tuule eest varjates enda vastu.

Nelli naalduski tugevalt seljaga vastu Pauli rinda, kuid seda üksnes sooja saamiseks.

„Mida sa selle minu käitumise all silmas pead?”

„Ma pole rumal… saan ju aru küll, et sa ei taha enam minuga kahekesi olla ja seepärast veadki sõbrannasid kaasa… Mida ma olen halvasti teinud?”

„Sa ei ole midagi halvasti teinud, kuid saa aru, et meie aeg on lihtsalt ümber saanud. Pealegi on mul nüüd vähem vaba aega. Mari kutsusin ma kaasa, sest et tal pole seal korteris kuigi mõnus elamine ja tallegi kulub vaba aja veetmine ära… Tegelikult peaksid sinagi rohkem õpingutele pühenduma. Üldse peaksid sa aru saama, et väljas on külm ja ma olen väsinud ning mu kõht on juba tühi…”

„Lähme siis kusagile õhtust sööma!” haaras Paul kohe võimalusest kinni, jättes märkamata Nelli vihje nende koosolemise lõpule jõudmisest.

„Oled äkki rikkaks saanud või? Sellisel kellaajal saaksime ju minna ainult restorani.”

„Sinu heaks ohverdaksin ma ikka mõne vaba rublakese… Nädalavahetusel tegin koos vennaga maal ühe papi juures väikese tööotsa, aitasime tal puid lõhkuda ja ta viskas selle eest meile natuke.”

„Ja kohe laristaksid selle restoranis maha? Paul, see kulub sulle endale ära, sul ju kevadel kooli lõpetamine, tahtsid selleks uue ülikonna osta, eks siis hakkagi nüüd tasapisi raha koguma.”

Nelli teadis hästi Pauli olukorda, ega tal ju kodust erilist toetust loota ole. Ema oli üksinda kasvatanud nelja last, õed olid küll juba iseseisva elu peal, kuid väikevend käis alles algkoolis ja kui suur see lüpsja palk ikka on. Vanem õde Irmeli oli teda varem aeg-ajalt toetanud, kuid vaevalt ta nüüd seda enam tegi. Oli ta ju abiellunud siin hiljuti Viru hotelli ehitanud soomlasega. Nelli oli nende pulmas isegi lilleneiuks olnud. Kus olid alles pulmad olnud! Paul oli teda kogu hingest palunud endaga koos pulma tulema ja eks Nellilgi oli sinna minek pisut põnev olnud. Nii mõnedki naised püüdsid nüüd soomlastega abielluda, kuna see oli võimalus siinse riigi tolm jalgadelt pühkida ning pääseda Soome elama. Nelli ei saanud sellest paarist küll suurt sotti, kuna nii palju kui ta Irmeli ja Erkkiga kokku oli puutunud, olid need kaks pidevalt teineteise kallal näägutanud ja ega Erkki eriti hoolinud ka Irmeli pisitütrest Kaarinist, kuigi väike plikatirts oli üks ütlemata kena ja tragi olekuga. Lilleneiuks sattus ta endalegi üllatuseks, kuna teda peeti Pauli pruudiks ja Irmeli oli just teda soovinud.

Erkki oli Soomest Irmelile toonud ekstravagantse peenvillast kootud pikkade varrukatega minipikkuses pulmakleidi, millel peal pikk, allapoole põlvi ulatuv särava brokaatlõngaga ja eest lahti hoidev vest. Noorpaar oli igati huvipakkuv, kuna keegi siit raudse eesriide tagant abiellus äkki välismaalasega. Algul oligi kõik olnud suurepärane. Pulmapidu peeti Balti jaama lähedal asuvas Majaka restoranis. Lõbus oli olnud ja Nelli oli ka palju tantsida saanud. Erkki soomlastest töökaaslased olid kõvad tantsu- ja viinamehed. …Viron tyttö ja Suomen poika on onnelinen ja oikein sopiva pari… seda kinnitasid nood lausa igal sammul, kuid pärast keskööd oli olukord ootamatult üpriski dramaatiliseks kiskunud. Erkki oli juba parajalt purjus ja hakkas äkki Irmeli kallal norima, et too petvat teda ja küllap ta ikka olevat üks „Viron huora”. Sõnast sündis sõna ja kuna Irmeligi oli päris äkilise loomuga, siis lendasid peagi Erkki suunas laualt taldrikud ja takkapihta ka lauanuga. Õnneks olid restorani noad nii nürid, et vastu Erkki käsivart lennates ei tekitanud see käele kriimugi. Vastuseks läkitas Erkki Irmeli poole lauanurgal olnud transistorraadio, mis õnnekombel Irmelist mööda läks ja põrandale tükkideks purunes. Möllu oli palju, soomlased hoidsid Erkkit kinni ning ema üritas Irmelit ohjata ja viimaks suudetigi nad maha rahustada ning pidu jätkus, kuid Nellil polnud enam tahtmist seal olla, kõik näis äkki nii võlts ja vale ning Paul oli talle takso tellinud… Jah, ka nõnda võib mõni kooselu alata, kuid kui mees juba pulmapäeval oma naist litsiks sõimab ja nad vastastikku asju loobivad, siis vaevalt sellisest kooselust asja saab. Kuu aega hiljem rändaski Irmeli koos Kaarini ja Erkkiga läbi Leningradi rongiga Soome. Nelli käis koos Pauliga neid rongile saatmas ning isegi seal jõudis Erkki Irmeli välja vihastada, kuna hetkel, mil too käis oma pagasit vormistamas, armukadetses Erkki ta eemaloleku pärast ja jorises ikka, et hänen rakas Irmeli, kuid Irmeli pettää hänta ja on yksi Viron huora ja Viron huora… Paul oli lausa raevus, kuid polnud siiski Erkkile midagi pahasti öelnud, las klaarivad ise oma asju. Oh, oli ikka Irmelil julgus sellise mehega tundmatus kohas kooselu alustada. Kuid enne rongile minekut, sosistas Irmeli talle, et ega ta plaanigi tolle Erkkiga Soomes kokku elama jääda, tal olnud oluline, et lihtsalt Eestist minema pääseda, kuna oli juba ammugi endale ihaldanud kõike välismaist ja sealset elulaadi.

See kõik meenuski nüüd äkki Nellile ning üha rohkem jõudis temani arusaam, et ehkki ta ei taha Paulile haiget teha, aga kui hinges seda õiget armastust ei ole, ega siis ole mõtet ka koos olla. Kui too sellest ise aru ei saa või ei taha aru saada, siis peab ta seda Paulile kord otse ütlema, kuid seda mõnel sobivamal ajal.

„Paul, ole hea ja ära pahanda, kuid ma tahan koju minna ja järgmistel õhtutel tuleb mul pärast telemaja tööd minna otse Oktoobri kinno filme näitama.”

„Tõmbad ikka veel mitmel töökohal?” Pauli hääles võis tajuda etteheidet. „Ise pidid ju ära lõpetama?”

„Kuule nüüd… iga lisakopikas kulub ju ära ja ma lubasin kuni kevadeni seal töötada, kui uued mehaanikud lõpetavad kooli, küllap leiavad nad siis mulle ka asendaja.”

Paul vajus kuidagi norgu ning võbistas õlgu, kas siis ebameeldiva tuule või Nelli lausutud sõnade tõttu.

„Sa tahad siis öelda, et me sel nädalal enam ei kohtugi? Ütle parem, et sa teed seda kõike minu kiuste.”

Õnneks sõitis just siis ette marsruuttakso ning Nelli kiirustas sisenema, lehvitades üle õla Paulile, ning hõikas, et too võiks ju vahel ka helistada.