Читать книгу Langevate tähtede serenaad - Adena Sepp - Страница 6

Jalgrattakummid sahisesid kruusaklibusel teel ja sõidust tekkinud kerge tuulevirve sasis ta hobusesabasse seatud juukseid ning lühike seelik tükkis pedaale sõtkuvaid jalgu liialt paljastama. Teeäärsetes põõsastes vidistasid metslinnud ja taamal põllu kohal lõõritas oma suverõõmu taeva poole lõoke. Kõik see oleks pidanud ta südame hõiskama panema, kuid mida lähemale ta koolimajale jõudis, seda tugevamalt tundis, kuidas ärev raskus hinge hiilis.

Koolimaja uks avanes vaikse kääksatusega ning tühjas koridoris kaikusid tema vaiksed sammud liigagi valjult ja kumedalt või tundus see üksnes nii, sest esimest korda kogu koolis oldud aja jooksul tundusid äkki need seinad ja isegi vana paekivitrepp kuidagi vaenulikud. Karolina oli meelega tulnud siia just enne koolimaja uste lukustamist, ta lihtsalt ei soovinud kohata ühtegi oma klassikaaslast ega ka õpetajat. Ta teab, et õnneks istub õpetaja praegu teisel korrusel õpetajate toas ja ootab kindlasti, millal kell kukub, et siis alla tulla, uksed lukustada ja koju kiirustada, nii et ajastus oli täpselt valitud.

Teadetetahvlile üles riputatud matemaatikaeksami tulemustele pilgu heitnud, silmaski ta kohe oma nime taga puudulikku hinnet ja seega oli selge, et sisetunne polnud teda petnud. Ometigi oli püsinud väike lootuskiireke, et ehk eelaimus veab teda alt ja ehk ta siiski venitas kuidagi kolme välja. See oli olnud jube kogemus, kui äkki keset eksamit oli ta ajju numbrite suhtes nagu tõkestus tekkinud, ükski valem ega ükski tehe ei tulnud enam meelde. Ta põrnitses numbreid ja tegi ka arvutusi, kuid täiesti suvaliselt. Viies oma ülesannetelehte õpetaja lauale, oli olnud tunne, nagu kõnniks ta tol hetkel Kolgata teed, kuna oli arvanud, et sel lehel ei ole piisavalt õigeid vastuseid, kuid ometigi oli olnud lootus, et ehk äkki siiski…

Ainult riivamisi libises pilk üle nimekirja ja kuigi ta märkas, et ka Kajal oli mitterahuldav hinne, ei olnud see talle mingiks lohutuseks. Teiste hinded teda enam ei huvitanud. Vägisi läksid silmad veekalkvele ning Karolina tõmbas kähku käeseljaga põsele veerenud pisarad ära. Kiiresti rändas pilk selja taha, nagu peljates, et äkki võiks keegi teda siin vesistamiselt tabada. Ometi oli see tobe mõte, sest keegi poleks saanud tühjas majas talle märkamatult läheneda.

Karolina kiirustas koolimajast välja, äkki oli tal nii raske selles vanas majas viibida, kõik tundus nii ebaõiglane ja ülekohtune.

Tema jaoks on nüüd kõik lõppenud. Meditsiinikooli minek jääbki vaid unistuseks, sest järeleksamit saab sooritada alles augustis ning selleks ajaks on kõik vastuvõtud koolidesse lõppenud. Üks tobe puudulik hinne tõmbas kriipsu peale kõigile tema soovidele ja plaanidele. Miks küll on asjad korraldatud nii inimvaenulikult, miks pole võimalik järeleksameid kohe uuesti teha. Suve läbi peaks ta kordama õpitut, et siis kindlasti sügiseks targem olla… Rumalus, pisut targem võid küll olla, kuid mis sellest enam kasu? Ei pääse ju enam sinna kooli, kus sa kogu hingest õppida oleksid soovinud. Muidugi, kuhugi kutsekasse ehk võid veel koha leida, kuid see oleks olnud vaid sunnitud valik. Kas siis tõesti ei võiks praegu kohe lubada tal proovida? Karolina teab, et teist korda mõistus nii kinni ei kiiluks ja ta sooritaks eksami nüüd vähemalt rahuldavale. Miks küll ometi see matemaatika tema ajudesse pidama ei jää? Teiste ainetega tal ju erilisi raskusi pole, isegi mitte keemiaga, mida seal koolis vist kõige rohkem vaja läheks. Üldse, mida oleks tal meditsiinikoolis matemaatikaga teha? Haavu siduda, süste teha ja ravimeid anda – selleks ei lähe vist matemaatikatehteid vaja…

Taas sahisesid rattakummid ja endist viisi vidistasid linnud ning lõõritas lõoke. Karolina sõitis ja nuttis hääletult ja kokkusurutud huultega. Kohe kindlalt jääb tal ära lõpupidu ja seega jääb ära ka viimane klassikaaslastega koos olemine. Ta ei suudaks vaadata õnnelikke klassikaaslasi oma lõputunnistusega, kuna tema ju nende kõrval seista ei saaks…