Читать книгу Jahikire varjud - Adena Sepp - Страница 5

Küll need päevad tunduvad nüüd lõputult pikad, õhtutest rääkimata. Sügistöödega oli Loreen enam-vähem ühele poole saanud, jäänud oligi veel ainult hoovist lehtede riisumine. Tal oli sellest nüüd isegi kahju, kuna toas istumine oli üsna piinav, teha polnud seal ju suurt midagi, kaua sa ikka elamist koristad. Uskumatu küll, kuid siiani oli ta arvanud, et suudab sellega harjuda, et ta päevast päeva teiste inimestega kokku ei puutu, kuid selgus, et siiski mitte. Ta oleks soovinud päevalgi vahel kellegagi sõna vahetada. Paar korda nädalas jutustab ta küll Teelega telefonitsi või Skype’is, kuid tüdrukul näikse olevat tuhat tegemist ning ega ta suurt üksi seal ühika toas ju olegi, ikka on olnud tema kolmest toakaaslasest keegi kohal. Nii ei saanudki tal enam tütrega olla avameelset jutuajamist nagu varem. Ega ta tahtnud tütrele ka kurta Indreku näilise hoolimatuse ja oma üksindustunde üle, teisel oli juba niigi õppimisega muresid.

Vanema õe Marleeniga sai küll samuti Skype’is räägitud ja linnas käies tal külaski käidud, kuid seda ainult siis, kui õel juhtus vaba päev olema. Nii kui Loreen kurtis talle oma üksildase elu üle, oli too kiire nähvama, et mida ta nüüd enam ohib, ise oli ta sinna metsa ju elama läinud. Olid nad kõik ju püüdnud talle selgeks teha, et kui ka Teele plaanib ükskord kodust laia ilma rännata, pole tal seal enam midagi peale hakata. Nüüd oligi see aeg käes ning ta polnud enam julgenud oma muresid Marleenile kurta, et mitte anda talle ­jälle võimalust teda parastada, et Loreen polnud neid kuulda võtnud. Õde ise elas laial rindel, tema oli seltskondlik ja lõbujanuline ning oli pärast sovhoosi lagunemist kohe oma perega linna kolinud. Selge see, seal kõik kauplused käe-jala juures ja töökohtki oli tal nüüd sealsamas. Õemees Jorma, poolenisti ingerlane, kel ­soome keelgi suus, läks kohe Soome bussijuhiks ja nii käis ta siiani kahe riigi vahet ning plaanis seal seda ametit kuni pensionini pidada. Eks see tasub hiljem ju igati ära, kuna Soome riigi pension on ju meie pensioniga võrreldes mitu korda suurem. Nende kaksikud pojad olid samuti jõudnud oma õpingutega ülikooli. Marleen oli kord talle vihjanud, et nüüd elavatki ta suuresti nii, kuidas ise heaks arvab, käib rahvatantsu tegemas ja ­istub sõbrannadega kohvikus, nii et temal suhtlemist jagub ning igavust ta ei tunne. Linnas oli ju igasugu võimalusi, kuid siin metsade vahel oli elu siiski hoopis midagi muud…

Varem oli Loreenil olnud vähemalt kohustus perele süüa teha, kuid nüüd ei pakkunud ka vaaritamine talle enam huvi, kuna Indrekul ei olnud õhtuti mahti korralikult söögilaua taha istudagi. Saabus vahel töölt hilja koju, siis sõi käigu pealt ning kiirustas seejärel, püss seljas, kusagile põllu äärde või varitsuspukki sigu passima. Tõsi küll, see oli hädavajalik, kuna neid saadanaid on viimasel ajal tõepoolest siia väga palju siginenud ja ­Aafrika seakatku hirmust oligi jahimeestel kohustus nende arvu piirata.

Ei tea, mis paganama haigused nüüd neid loomi nõnda­moodi kimbutavad, alles mõni aeg tagasi oli maailmas lehmadel kallal mingi hullulehmatõbi, siis äkki laastas kanalaid linnugripp ja nüüd on Aafrika katk tühjendamas sigalaid. Oh, paistab nii, nagu oleks nendel taudidel loomadega kohe mingi järjepidevus sees. Jah, ei neid loomade haigusi tea ette aimata.

Loreen oli esialgu kannatlikult talunud mehe igapäevaseid jahilkäike, kuid päevavalguse lühenedes tekkis talle hinge mingi trots. Mitmel korral oli ta püüdnud sellel teemal isegi vestlust arendada, kuid Indrek kas ei tahtnud aru saada või tõesti ei mõistnud teda. Vahel poetas möödaminnes, et Loreen oli ju olnud sellega igati päri, et ta jahimeheks hakkas, mis siis nüüd äkki viga oli? Eks vaadaku nüüd õhtuti rahumeeli telekast oma seebikaid, muidu olid nad ju varem ikka jagelnud selle üle, mis saateid sealt vaadata, kuna Indrek ei sallinud neid armuseriaale silmaotsaski ja läks alati seebikate ajal arvuti taha oma asju ajama, kuid nüüd on ju telekas ainult Loreeni päralt. Kui telekas teda enam ei huvita, eks siis lugegu raamatuid, mis see tema mõnetunnine kodust eemalolek peaks äkki nii hull olema? Hull või mitte, kuid Loreen nägi oma meest nüüd aina harve­mini.

Ühel õhtul, kui Indrekul taas oli metsa minekuga justkui tuli takus ja tal polnud mahti söögilaua taha ­istuda, vaid mainis möödaminnes, et oli käinud linnas ühe kliendi juures kapimõõtu võtmas ja hiljem säästukast koju toitu ostnud ning ühtlasi võtnud sealt ka endale midagi hamba alla, siis oligi Loreenil kannatus katkenud.

„Selge! Kui sul enam ei passi minu tehtud toitu süüa, eks siis võta see katlatäis ühepajatoitu kaasa ning vii metsa oma sigadele. Selline toit maitseks ­neile kohe kindlasti ja ehk tuleksid järgmisel ööl lisagi nõudma. Äkki õnnestub sul siis mõni maha ka kõmmutada, muidu käid seal pukis passimas üksnes nagu lusti pärast, kuna enamasti tuled metsast koju ju ­tühjade ­kätega.“

„No mis sul täna hakkas?“ Indrek põrnitses teda usku­matul ilmel. „Tigetsed äkki siin nagu mingi vanamutike. Ega mina saa neid loomi kohale tellida, nad tulevad ikka sinna platsile nii, kuidas juhtub. Jah, vahel lähebki kogu see passimine tõepoolest tühja.“

„Mis mul siin ikka hakkas? Päevad läbi olen üksinda kodus ja õhtuks teen väsinud töömehele söögi valmis, kuid tal pole tahtmist ega isegi aega seda maitsta. Eks viigi see juba parem metsa sigadele, muidu pean selle nagunii kompostihunnikusse viskama. Selline söök meelitab metsloomad äkki siia õuele ja see mulle kohe ­üldse ei meeldiks. Alles hiljuti kündsid metssead kogu naaber­suvila õue pahupidi, minu õuele pole neid nüüd küll vaja. Jama ju kah, kui jahimees ise metsas ja seakari sel ajal tema õue peal müttamas.“

„Ma ei saa aru, kuidas sul saavad nii rumalad mõtted olla. Kui ma ei käiks metsas passimas, siis ei saaks ju looma kätte. Ma ei taha ka jahiluba lasta lihtsalt tühja minna. Käingi nii kaua passimas, kuni viimaks on saak käes.“

„Seda muidugi, aga kui sul on see loom käes, siis ostad ju kohe uue loa, ega sa seda metsajanti nüüd enam jäta,“ tujutses Loreen pisut lapsikult edasi.

„Loomulikult, selleks ma ju jahimeheks hakkasingi. Küll ma mõnel päeval söön jälle kodus, kuid täna on mul tõesti väga kiire. Sul on viimasel ajal kogu aeg nägu mossis ja mulle tundub, et sa pole mitte millegagi rahul.“

„Ise sa ju ütlesid, et olen nagu vanamutikeseks muutunud, eks ma siis peangi sellena välja ka nägema.“ Loreen mossitas talle vastu juba päris pahural meeleolul.

„Ära siis ole selline…“ Indrek viskas talle süüdistavalt kulmude alt pilgu ja lisas etteheitval toonil: „Näh, Tormi on iga kord lausa poole ööni pukis passimas ja ta on maininud, et tal pidavat kodus olema nii hea naine, kes ei tegevat talle selles suhtes kunagi etteheiteid ega seadvat talle ka piiranguid. Selle asemel hoopis innustab teda igal sammul ja kiidab tema tegevust. Näed, mõni naine kohe oskab hinnata oma mehe panust.“

„Küll on tore, kui mõnel mehel on nii kiiduväärselt hea naine, kuid mina vajan siiski meest, kes mõnegi õhtu kodus püsiks.“

Loreen tundis, kuidas teda ärritas see Indreku pidev Tormi mainimine, ikka oli Tormi see, kes andis käsu, millal või kuhu tuleks Indrekul varitsusse minna, ja nüüd selgus veel seegi, et tollel Tormil oli naine temaga võrreldes kah igati ideaalsem. Saadan, või ta ei kõlba enam kuhugi? Mees ei pidanudki teda enam kellekski muuks kui ainult koduabiliseks või veelgi hullem, lihtsalt tavaliseks majakaaslaseks ja tema toimetusi enam ei märgatudki. Just ei märgatud, sest mees ise oli ju siiani lausa poole ööni istunud arvuti taga ja seal surfanud mööda internetipoode, et otsida, milline püss oleks kõige etem osta, millised jahiriided oleksid talle kõige sobilikumad ja nii edasi… Loreen oli juba ammu jõudnud uinuda, kui mees viimaks lõpetas arvuti taga istumise ja seejärel hiirvaikselt ta kõrvale voodisse puges. Sageli ootas Loreen, et Indrek kallistades teda kaissu võtaks ning midagi meeldivatki talle kõrva sosistaks, nagu see varem oli ikka olnud, kuid see kõik oli nüüd üksnes tema tühipaljas lootus, mehe tunded näisid olevat tuhmunud. Heakene küll, otsis endale internetist vajalikku ja tellis sealt nii mõndagi, sellest sai ta suurepäraselt aru, kuid nüüd oli mehel ju uus hasart ja ta kolas pooled ööd mööda metsi ringi ning Loreen on jõudnud ammu magama minna. Ega see uni ei tahtnudki enne tulla, kui mees oli jahilt koju tagasi jõudnud ja väsinuna ta kõrvale voodisse pugenud. Tahtmatult sigines hinge kartus, et see ükskõiksus tema vastu polnud mehel vist mitte üksnes jahihasardist, vaid siin pidi midagi muud ka olema… Selles vanuses mees ei saanud naiste suhtes veel nii ükskõikne olla. Nii väsinud ta ometi polnud, et tal naise vastu enam vähimaidki tundeid ei teki, kui tal just miskit häda polnud kallale tulnud. Eks vananedes võivad meestelgi need tundemeeled muutuda. Loreen kahtles selles siiski, kuna öeldakse, et pärast neljakümmet algavat nagu teine noorus, seega oli ikka tõesti pisut ­varavõitu end ja ka meest liialt vanaks arvata. Muidugi võis põhjus ka selles olla, et tema ei olnud oma mehe jaoks enama nii ahvatlev. Küllap seepärast leiavadki mõned mehed endale noorema ja ergema nooriku. Imelik, kas mehed sellele üldse ei mõtle, et temagi naine oli kord noor, kuid aastad teevad oma töö ja tegelikult vananevad nad koos mehega ühtemoodi. Võib ju olla, et hetkel on see uus silmarõõm tõepoolest oma naisest noorem, kuid mõne aasta pärast näeb ta välja äkki siiski hoopiski palju vanem ja koledam… Ah, mehed! Nii mõtlematult kiikavad nende nooremate naiste poole. Praegu olete küll enda arvates täkku täis, kuid aja möödudes raugeb teilgi see jõud, looduse poolt on ju ette nähtud, et ükski asi pole igavene, ja mida see noor naine siis selle vanamehega peale hakkab? Kas jätab teid maha ja otsib taas enda kõrvale mõnda nooremat või rikkamat?

Loreenile lõi äkki nagu sähvatus peast läbi. Äkki oli Indrekulgi nüüd tekkinud mõni silmarõõm, siis pidavatki mõni mees kodus oma naise vastu ükskõikseks muutuma. Jah, mõningate märkide järgi võis sellist asja temast arvama hakata küll.

„Kuule, ma saan aru küll, et pärast Teele äraminekut on sul kodus üksinda igav olla, kuid mis keelab sind midagi asjalikku ette võtmast?“ katkestas Indrek tema mõttelõnga.

„Huvitav, millele sa vihjad?“ Indreku arvates tundub kõik olevat imelihtne. „Kas ma peaksin hakkama siit linnas tööl käima? Sa ju tead, et see poleks kuigi mõttekas. Minna linnas kuhugi kauplusse müüjaks, sest ainult sinna vajatakse pidevalt töölisi, kuid kuuldavasti makstakse seal töö eest ainult miinimumpalka ja seega kuluks pool mu sissetulekust ainult bussipiletitele, mul ju autot pole ning kui tööpäev lõpeb õhtul kell kümme, siis tuleks sinul mulle autoga järele tulla. Ega seegi sõit odav oleks. Kas minu väikene teenistus korvaks sinu ajakulu?”

Indrek mühatas üpriski mõistval ilmel, kuid tegelikult oli näha, et ega ta praegu suurt tähele pannudki, mida Loreen talle selgitada püüab.

„Või peaksin ma ka minema Soome koristajaks?” jätkas Loreen, hing täis pahameelt. „Siinse palga eest ei taha keegi seda tööd suurt teha, kuid seal ollakse valmis võõrastes kodudes või kontorites ja ka hooldekodudes isegi sitta rookima, kuna rahanumbrid on siin sama töö eest makstavaga võrreldes seal hoopiski suuremad. Nii et see kaugel töölkäimine tasuks ehk minulgi ära.“

„Ega raha haise, seda musta tööd teevad Soomes nüüd isegi need, kes varem olid siin Eestis päris siidi­käpad.“

„Tähendab, sa oleksid siis täiesti nõus, kui minagi kodunt minema läheksin? Nojah, Jorma on ju Soomes tööl, äkki aitaks tutvuse poolest mindki seal kusagile parema järje peale saada.“

„Ah, jäta selline rumal jutt! Pole ma sulle sellist asja nüüd küll soovitanud.“

„Mida sa mulle siis soovitaksid?“ turtsatas Loreen tujutul ilmel, kuna Indreku sõnadest oli talle küll ­selline mõte läbi kumanud.

„Kuule, praegu ei oska ma sulle midagi välja pakkuda.“ Indrek lõi ükskõikselt käega ja avas relvakapi, et sealt püss välja võtta. „Eks tule mõni päev meile sinna töö juurde appi, midagi saaksid seal ikka ära teha ja oleksid vähemalt päevalgi teiste inimestega koos.“

„Ei, nojah… See Rommi on sul seal küll üks ütlemata tore teine inimene, aga nagu öeldakse… Ikkagi inimene! Ju ma siis pean tulema, eks see ole kodus ­istumisele väikenegi vaheldus ja vähemalt ei saa sa hiljem mulle ette heita, et ma pole sinu pakkumist vastu võtnud.“

„Tee, kuidas heaks arvad.“

Selline hoolimatu suhtumine solvas tegelikult pisut Loreeni, kuidagi muuseas ütles mees, et tulgu passigu temaga koos seal töökojas, kui tal tõepoolest pole kodus midagi mõistlikumat teha.

Samas helises Indrekul taskus telefon ja ta oli kärme seda vastu võtma ning Loreen kuulis selgelt, kuidas too helistaja kärsitult küsis, kuhu sa mees, nii kauaks jääb. Mille peale lubati kohe hakata tulema.

„Eks räägime sellest kõigest mõni teinekord, praegu pean ma kohe minema. Kuulsid ju, et Tormi ootab mind juba seal põlluteel.“ Indrek tõmbas lausa käigult jahi­riided selga ning visanud püssi üle õla, kiirustas lahkuma. Uks prantsatas ta järel kinni.

Loreen ohkas kuuldavalt. Mees tormas minema nagu tuulispask ning taas olid too Tormi ja jahileminek tähtsamad kui tema. Tal oli isegi tahtmine mehele pilkavalt järele hüüda, et ta unustas supipoti sigadele kaasa võtmata. Selle asemel läks ta hoopis kööki ning pistis poti külmkappi, mõeldes endamisi, et küll kõlbab see ka homme soojendatult süüa ja enne ei keeda ta uut toitu, kuni see pott on tühi.

Vaadanud telekast ära viimased uudised, otsustas ta voodisse pugeda ja veidi raamatut lugeda. Magamisest ei tulnud nagunii midagi välja, enne kui Indrek oli ­kodus tagasi, kuid võis ka nii olla, et kui nad mingi looma peaksidki kätte saama, siis kindlasti lähevad nad seda jahimajja nülgima ja seega võis kojutulek päris hilja peale jääda.

Öösärki selga tõmmates läks ta pilk riivamisi peeglisse ning üle hulga aja vaatas ta hindavalt oma keha. Pole mul veel häda midagi, Indrek nimetas mind küll vanamutikeseks, kuid pole ma seda veel ühtigi… minu keha on endiselt sale ja rinnadki alles parajalt pringid. Ihu poolest näen ma ikka veel täiesti ahvatlev välja, miks ma siis oma mehele enam üldse huvi ei paku? Ega ma seda ihulist kontakti nii väga vajagi, kuid kallistada võiks ta mind ju ometi sagedamini. Kas tõesti on Indrekul nii raske hommikuti või õhtuti lihtsalt niisama mind emmata? Ma tahan endist viisi tunda, et olen talle kallis. Ehk võtab ta tõesti kõike enda ümber olevat liigagi harjumuspäraselt, kuna ma olen iga päev tal käe-jala juures ja seepärast ilmselt arvabki, et küllap võtan teda nii, nagu ta on. Ometi vajab mu hing rohkem hoolimist ja tähelepanemist. Miks ikkagi on meie vahele selline võõristus tekkinud?