Читать книгу Abielu diabeediga - Adik Levin MD - Страница 3

MÕISTESELETUSI

GLÜKOHEMOGLOBIIN ehk HbA1c = hemoglobiini ühe fraktsiooni küllastumine suhkruga, mis määratakse peamiselt veeniverest ja mis peegeldab eelneva 2–3 kuu veresuhkru taset, kuna see on punavereliblede eluiga. Vereanalüüs, mille abil jälgitakse diabeetiku ravitasakaalu.

GLÜKOOS = veresuhkur antud ajahetkes, määratakse glükomeetri abil sõrmeotsa verest.

HÜPERGLÜKEEMIA = kõrge veresuhkur. Võib olla tingitud insuliinipuudusest, insuliini mõju nõrgenemisest või mõlemast. Haigusnähtudeks võivad olla janu, sagenenud urineerimisvajadus, väsimus eriti pärast sööki, unisus või nägemise ähmastumine.

HÜPOGLÜKEEMIA = liiga madal veresuhkur. Põhjuseks on insuliini või muu diabeediravimi liiga intensiivne mõju. Hüpoglükeemia jagatakse kergeks ja tõsiseks vormiks. Tõsise hüpoglükeemia puhul on vaja teise isiku kaasabi. Haigusnähtudeks on nt higistamine, vappekülm, agressiivsus ja teadvuse kadu, krambid. Tõsist hüpoglükeemiat nimetatakse ka insuliinišokiks.

INSULIIN = kõhunäärme hormoon, mille ülesandeks on kontrollida glükoosi ainevahetust ning selle imendumist rakkudes. Insuliin aitab hoida glükoosi stabiilsena, transportides selle ülejääke maksa, lihastesse ja rasvarakkudesse. Tänu insuliinile saavad rakud juurdepääsu glükoosile, kasutavad seda energiana ning veresuhkur püsib normis.

KETOATSIDOOS = ketokehade kõrgenenud tase veres. Haigusseisund, mille käigus koguneb organismi rohkesti ketokehi (ketoos) ning need põhjustavad vere ja kudede happelisuse (atsidoos). Ketoatsidoosiga on seotud enamasti ka organismi kuivamine (dehüdratsioon). Ketoatsidoosi põhjused võivad olla insuliinipuudus, insuliinravi eiramine, infektsioon, muu ägedas faasis haigus või kortisoonravi. Patsient vajab haiglaravi.

MITTEKETOOTILINE HÜPEROSMOLAARNE KOOMA (NKHK) = tõsine kõrge veresuhkruga seotud ootamatu situatsioon II tüübi diabeetikutel. Tüüpiliselt on vere glükoosisisaldus väga kõrge (üle 20 mmol/l, isegi 100 mmol/l). Patsient tuleb viia haiglasse, sest raviks on tilkinfusioonravi intensiivravi osakonnas.

MIS ON DIABEET?

Diabeedi ehk suhkurtõve spekter on väga lai, võimalik on eristada isegi mitutkümmend erinevat vormi. Nende ühine nimetaja on tänapäeval ainevahetushäire, mis väljendub vere suurenenud suhkrusisaldusena. Diabeedi korral ei teki organismis piisavalt insuliini, mis peab reguleerima vere glükoosisisaldust.¹

Maailma terviseorganisatsioon (WHO) on liigitanud diabeedivormid järgmiselt:

• I tüübi diabeet – põhjuseks insuliini tootvate beetarakkude hävimine põletiku ehk autoimmuunpõletiku tulemusel;

• II tüübi diabeet – põhjuseks insuliini mõju nõrgenemine (insuliiniresistentsus) või insuliini eritumise häire või mõlemad põhjused;

• rasedusaegne diabeet – põhjuseks hormonaalsetest muutustest tekkinud suurenenud insuliinivajadus. Rasedusaegset diabeeti põdeva patsiendi veresuhkrut jälgitakse regulaarselt ka pärast sünnitust, sest II tüübi diabeeti haigestumise risk on suurenenud. Rasedusaegsesse diabeeti haigestumise riski vähendavad ka kaalu jälgimine ja füüsiliselt aktiivne eluviis;

• muudest põhjustest tulenev diabeet – põhjuseks näiteks kõhunäärmepõletik, hormonaalsete funktsioonide häire, kõhunäärme operatsioon või Eestis haruldane hemokromatoos ehk raua ainevahetushäire.

Lisaks sellele on tuntud veel järgmised diabeedi avaldumisvormid:

• LADA (Latent Autoimmune Diabetes in Adults) – täiskasvanueas algav, aeglase kuluga I tüübi diabeedi alavorm;

• MODY (Maturity Onset Diabeet of the Young) – enamasti 20–30-aastaselt või ka nooremana algav ja tugevasti pärilik diabeet, mille põhjuseks on kõhunäärme puudulik insuliinieritus.

Kõikide diabeeditüüpide siseselt võib esineda erinevaid avaldumisvorme ja ravi võib ulatuda eridieedist insuliinravini.

Insuliin, diabeedi võtmesõna

Insuliin on aine, mis peab toimetama glükoosi verest rakkudesse, et seal energiat toota. Seetõttu on diabeedi puhul vaja pidevalt nii süstitavate kui suukaudsete ravimitega insuliini tootmist toetada selleks, et glükoos saaks siseneda verest rakkudesse ning ei tekiks liiga kõrget veresuhkru väärtust (hüperglükeemiat) ega ka liiga madalat veresuhkru väärtust (hüpoglükeemiat).

Hüperglükeemilise koomani jõudmine võtab aega päevi. Inimene tunneb end väsinult ja nõrgana ning lõpuks kukub kokku. Hüpoglükeemiline kooma seevastu võib tekkida väga järsku ja kiire meditsiiniline abi on eluliselt oluline.