Читать книгу Raswa-Jaak: kuulus Eesti kütt, tema imelikud jahi lood ja juhtumised - Ado Reinvald - Страница 3

Tammelaane mets oli Raswa Jaagu noorel põlwel suur ja paks põline laan. Tema hommikupoolne ots, mida Saba metsaks kutsuti, ulatas kuni Wõrtsjärwe kaldani ja need metsad kannawad praegu weel neid nimesi, ehk endisest uhkest laanest küll ainult nõrgapoolne wari on järele jäanud. Seal on hundimurd ja „paotare” asemed alles näha, kus inimesed suurte sõdade ajal laane ja rabade taga pelgus wõi paus elasid ja häda korral ka lootsikutega järwe peale wõisid põgeneda. Kes ei usu, wõib ise järele waadata, tõsi mis tõsi.

Raswa Jaak elas küll wõera walla piiri peal, raswa oja kalda peal. kust ta oma nimegi sai, aga tema jahi põld oli alati põline Tammelaane mets. See mets kihises sell’ ajal kõiksugu loomadest; hundid käisid karja kaupa ümber ja karudki ei puudunud seal. Jaagu jahi käikisi ei keelanud keegi, ehk kes juudas ilma keelda jõudis! Hea, kui mõni murdja wähemaks jäi, sest metsa nurga lambad, lehmad, warsad ja wanad hobused langesiwad ühte lugu kiskja söödikute saagiks. „Las’ Jaak pidada jahti, Jaak teeb meile aina head,” ütlesid metsawahid ja käisid ise wahest ka Jaagu seltsis jahil. Suuremat worsti neist küll ei saanud, sest kui Jaak paar rebast maha põmmutas, saiwad nemad waewalt jänese kätte.

Kord ehitas Jaak metsawahi nurme äärde kahe kuuse okstesse, mõni süld kõrgele „karu lawa,” wedas hobuse raisa reega ligidale ja ronis lawa peale karu wahtima. Jaak wahib ja wahib, wahib poole ööni kuu walgel kuuse otsas, aga karut ei tule kedagi, ehk neid küll suwel siin tihti ümber nitis. Kui Jaak juba alustab maha ronima, kuuleb tema metsas okste raginat ja ähkimist — karu tuleb!

Karu tuli tõeste ja asus sööda juurde. Jaak näeb ja kuuleb, kuidas maida kõwad küljeluud karu raudse lõugade all nagu peeru pinnud ragisesiwad. Jaak sihib ja sihib, aga tema käed wärisewad ühes püssiga, ta wõtab püssi palgelt ära! Ja ja, karu ei ole nalja loom, tema kisub kütil peanaha kõige karwadega maha, kui ta küti kätte saab, ja Jaagul oli wist esimene laeng karu peale lasta.

Mis pagan! mõtleb Jaak, ma olen kõrges kuuse otsas; kas minu sugune kütt karu kardab? Ta paneb püssi uueste palgesse, pauk kõlab, karu karjatab ja jookseb kuuse poole, kus Jaak otsas on. Ei tea, kas kütt kartis et karu tema järele kuuse otsa tuleb, sest sellsamal silmapilgul liikus lawa ja Jaak tuli kõige lawaga kõlinal karu selga maha.

Karu karjatab kurjaste ja paneb metsa, nii et puud ja põesad ragisewad. Karu on kurja loomuline ja kisub kätte-tasumise wihas laskja küti alati tükkideks; aga keegi ei ole ka nii kartlik häkitselt ehmatama, kui see kuri loom. Mis sai aga õnnetumast kütist, kes palju enam ehmatas, kui see kiskja loom?

Hoolimata sellest, et ta pahema poole külge raskeste oli põrutanud, ronis ta nagu oraw kuuse otsa tagasi ja lõdises seal, kuni metsawaht hommiku tuli ja karust enam haisugi ei olnud järele jäänud.

„Kuule kallis Jaak, karu kuriwaim sööb kõik minu kaerad ära ja kannab sülega ööse metsa, kas sa ei wõiks minu kaera rõugu juure karut wahtima tulla? Ma maksan sulle hea hinna, kui sa kurjawaimu ära häwitad. Kas lubad tulla?” päris weel mees ja waatas paludes Jaagu otsa.