Читать книгу Saladuslik juhtum Stylesis - Agatha Christie - Страница 3

Elav huvi, mida avalikkuses omal ajal äratas „Stylesi juhtumi” nime all tuntud lugu, on nüüd mõnevõrra vaibunud. Kõnesoleva juhtumi ülemaailmse kurikuulsuse tõttu on nii mu sõber Poirot kui ka perekond ise mind sellest hoolimata palunud kogu loo kirja panna. Me usume, et see teeb mõjusa lõpu sensatsioonilistele kuuldustele, mis ikka veel ringi liiguvad.

Seepärast kirjeldan ma lühidalt asjaolusid, mis mu selle juhtumiga ühendusse viisid.

Mind oli invaliidina rindelt koju saadetud ja pärast seda, kui ma olin veetnud mõned kuud ühes võrdlemisi masendavas hospitalis, oli mulle antud kuu aega terviseparanduspuhkust. Et mul polnud ühtki lähedast sugulast ega sõpra, püüdsin parajasti just otsusele jõuda, mida ette võtta, kui kohtusin John Cavendishiga. Mõne viimase aasta jooksul olin ma temaga väga vähe kokku puutunud. Tegelikult polnud ma teda kunagi eriti hästi tundnud. Peale kõige muu oli ta minust tublisti viisteist aastat vanem, ehkki tema nelikümmend viis eluaastat vaevalt välja paistsid. Poisipõlves aga olin ma sageli viibinud Stylesis, tema ema mõisas Essexi krahvkonnas.

Me meenutasime möödunud aegu ja asi lõppes sellega, et ta kutsus mu Stylesisse puhkust veetma.

„Mampsil on kindlasti väga hea meel, kui ta teid jälle näeb – pärast kõiki neid aastaid,” lisas ta.

„Kas teie emal läheb hästi?” küsisin mina.

„Oh jah. Arvatavasti te teate, et ta abiellus uuesti?”

Ma kardan, et mu üllatus paistis üsna selgesti välja. Missis Cavendishi, kes oli abiellunud Johni isaga, kui too oli kahe pojaga lesk, mäletasin ma nägusa keskealise naisena. Nüüd ei saanud ta kindlasti olla vähem kui seitsekümmend aastat vana. Ta meenus mulle kui energiline ja valitsemishimuline daam, kes paistis silma mõningase heategevusliku ja seltskondliku kuulsusejanuga ning kellele meeldis näitusmüüke avada ja lahket annetajat mängida. Ta oli äärmiselt helde naine ning tal oli võrdlemisi suur isiklik varandus.

Mõisa, Styles Courti, oli mister Cavendish ostnud nende abielu algusaegadel. Ta oli olnud täielikult oma naise mõju all – isegi nii suurel määral, et surres oli pärandanud naisele eluaegseks kasutamiseks nii mõisa kui ka enamiku oma sissetulekust, tehes sellega ilmset ülekohut oma kahele pojale. Võõrasema oli aga poiste vastu olnud alati ülimalt heldekäeline; ajal, mil nende isa uuesti abiellus, olid nad tegelikult olnud nii noored, et suhtusid võõrasemasse alati kui oma tõelisse emasse.

Lawrence, noorem vend, oli olnud nõrga tervisega nooruk. Ta oli õppinud arstiteadust, kuid arstikutsest varsti loobunud. Nüüd elas ta kodus ja taotles kirjanduslikku kuulsust, ehkki tema värsid polnud kunagi märkimisväärset edu saavutanud.

John oli mõnda aega advokaadina praktiseerinud, kuid lõpuks meelepärasema mõisnikuelu kasuks otsustanud. Kaks aastat tagasi oli ta abiellunud ja oma naise Stylesisse elama viinud, kuid mul oli kuri kahtlus, et ta oleks eelistanud saada emalt rohkem raha, mis oleks tal võimaldanud luua omaenese kodu. Missis Cavendish oli aga daam, kellele meeldis teha oma isiklikke plaane ja kes ootas, et teised inimesed nende plaanidega nõus oleksid. Ja antud juhul oli tema käes ilmselt võim, nimelt rahakott.

John märkas üllatust, mida minus tekitas uudis tema ema uuest abielust, ja ta naeratas võrdlemisi nukralt.

„Närune väike kehkenpüks on see mees!” ütles ta raevukalt. „Ma võin teile öelda, Hastings, et see asi teeb meie elu pagana raskeks. Mis puutub Eviesse – kas te mäletate Eviet?”

„Ei.”

„Oh, ma arvan, et ta tuli pärast teie aega. Ta on mampsi faktootum, seltsidaam, universaalne abiline! Tore inimene on see vana Evie! Mitte just noor ja ilus, aga nii tubli, kui üldse olla saab.”

„Te tahtsite öelda …”

„Oh jah, see mees! Ta ilmus kusagilt välja ja väitis enese olevat Evie mingisuguse kauge sugulase, ehkki Eviel ei paistnud olevat erilist indu seda sugulust tunnistada. See mees ei kuulu üldse meie ringkonda, igaüks võib seda näha. Tal on suur must habe ja ta kannab igasuguse ilmaga lakkkingi! Aga mamps sobis temaga otsekohe ja võttis ta enesele sekretäriks – te ju teate, et mampsil on alatasa tegemist sadade seltsidega?”

Ma noogutasin.

„Noh, sõda tegi muidugi sadadest tuhanded. Pole kahtlust, et mampsil oli sellest mehest palju kasu. Aga me kõik olime täiesti keeletud, kui mamps kolm kuud tagasi järsku kuulutas, et ta on Alfrediga kihlatud! See sell on temast vähemalt kakskümmend aastat noorem! Siin pole tegemist muuga kui kõige ilmsema õnneküttimisega; aga niimoodi see asi on – mampsil pole vaja kellelegi aru anda ja ta abiellus selle mehega.”

„Olukord on teile kõigile ilmselt raske.”

„Raske! See on põrgulik!”

Nõnda siis tuli, et kolm päeva hiljem väljusin ma rongist Styles St. Marys, absurdses väikeses raudteejaamas, mis näiliselt igasuguse olemasoluõigustuseta kükitas roheliste põldude ja hekkidega ääristatud teede vahel. John Cavendish ootas platvormil ja viis mu auto juurde.

„Nagu näete, on meil veel mõni piisk bensiini,” märkis ta. „Peamiselt tänu mampsi tegevusele.”

Styles St. Mary alev paiknes väikesest raudteejaamast umbes kahe miili kaugusel ja Styles Courti jõudmiseks tuli sealt veel üks miil edasi sõita. Oli juulikuu alguse vaikne ja soe päev. Vaadates lausikut Essexi maastikku, mis nii rohelise ja rahulikuna laius pärastlõunapäikese all, tundus peaaegu võimatu uskuda, et mitte just eriti kaugel käis suur sõda oma ettemääratud rada. Ma tundsin, et olin äkki sattunud hoopis teise maailma. Kui me pargiväravast sisse pöördusime, ütles John:

„Ma kardan, Hastings, et teile tundub siinne elu väga vaikne ja rahulik.”

„Kulla mees, just seda mulle tarvis ongi.”

„Siin on päris meeldiv, kui te tahate jõudeelu elada. Mina teen kaks korda nädalas vabatahtlikega rividrilli ja käin farmides abiks. Mu naine teeb regulaarselt maatööd. Ta tõuseb igal hommikul kell viis, et lehmi lüpsta, ja töötab lantšini. Üleüldiselt oleks elu üsna kena – kui poleks seda Alfred Inglethorpi!” Ta aeglustas äkki sõitu ja heitis pilgu kellale. „Huvitav, kas me jõuaksime Cynthiale järele minna? Ei, selle aja peale on ta juba haiglast ära tulnud.”

„Cynthia! See pole teie naine?”

„Ei, Cynthia on mu ema protežee, ühe vana kooliõe tütar. See kooliõde oli abielus lurjusest advokaadiga, mees kukkus omadega rängalt sisse ja tüdruk jäi puruvaeseks orvuks. Mu ema võttis ta oma tiiva alla ja nüüd on ta juba ligi kaks aastat meie juures elanud. Ta töötab Tadminsteri Punase Risti Haiglas, siit seitsme miili kaugusel.”

Sellal kui John viimaseid sõnu lausus, peatus auto ilusa vana mõisahoone ees. Lillepeenra kohalt ajas enese meie saabudes sirgu paksu tviidseelikut kandev daam.

„Tere, Evie, siin ongi meie haavatud kangelane! Mister Hastings – miss Howard.”

Miss Howardi käepigistus oli südamlik, peaaegu valus. Ma nägin väga siniseid silmi, mis vaatasid päevitunud näost. Miss Howard oli umbes neljakümneaastane meeldiva välimusega naine, tema hääl oli sügav ja peaaegu mehelikult valjutooniline ning tal oli suur ja mõistlik neljakandiline keha, millega kokku sobivad jalad olid kängitsetud headesse tugevatesse saabastesse. Nagu ma varsti tähele panin, kõneles ta telegrammistiilis.

„Umbrohi kasvab nagu tulekahju. Ei jõua sammu pidada. Matab enda alla. Olge ettevaatlik.”

„Ma olen suurima heameelega valmis ennast kasulikuks tegema,” vastasin mina.

„Ärge seda öelge. Ei tasu. Pärast kahetsete.”

„Sa oled küünik, Evie,” ütles John naerdes. „Kus täna teed saab – sees või väljas?”

„Väljas. Ilm on liiga ilus, et toas istuda.”

„Lähme siis, tänaseks oled sa küllalt aiatööd teinud. „Tööline on oma palga ära teeninud”, tead küll. Tule ja värskenda ennast.”

„Hea küll,” ütles miss Howard aiatöökindaid käest tõmmates, „ma kaldun sedasama arvama.”

Ta sammus meie ees ümber maja sinna, kus suure mägivahtra varjus oli kaetud teelaud.

Korvtoolist tõusis keegi, kes astus meile mõned sammud vastu.

„Minu naine, Hastings,” ütles John.

Ma ei unusta kunagi esimest pilku, mille ma Mary Cavendishile heitsin. Tema pikk sale keha särava valguse taustal; selgesti tajutav varjatud tuli, mis näis hõõguvat ainult tema suurepärastes kollakaspruunides silmades, tähelepanuväärsetes silmades, milletaolisi polnud ühelgi naisel, keda ma olin kunagi tundnud; tema intensiivne malbus ja tüünus, mis ometi jättis mulje ohjeldamatust, taltsutamatust vaimust oivaliselt tsiviliseeritud kehas – kõik see on mu mällu sööbinud. Ma ei unusta seda kunagi.

Ta ütles mulle madala selge häälega mõned meeldivad tervitussõnad ja ma võtsin korvtoolis istet, tundes selgesti väljenduvat rõõmu selle üle, et olin Johni kutse vastu võtnud. Missis Cavendish ulatas mulle teetassi ja tema mõned rahulikud märkused tugevdasid mu esmast muljet, et ta on ülimalt paeluv naine. Tähelepanelik kuulaja mõjub alati stimuleerivalt ja ma kirjeldasin mõningaid hospitalis läbielatud vahejuhtumeid, tehes seda humoristlikul viisil, mis, nagu ma söandan arvata, mu võõrustajat suuresti lõbustas. Johni, nii kena mees kui ta ka on, võib muidugi vaevalt nimetada sädelevaks vestlejaks.

Sel hetkel hoovas lähedal olevast lahtisest klaasuksest välja hääl, mida ma hästi mäletasin:

„Pärast teejoomist kirjutad sa siis printsessile, Alfred? Ma ise kirjutan teise päeva asjus leedi Tadminsterile. Või ootame, kuni oleme printsessilt vastuse saanud? Kui ta peaks keelduma, siis võiks leedi Tadminster esimesel päeval avakõne pidada ja missis Crosbie teisel päeval. Kirjutada tuleb ka hertsoginnale koolipeo küsimuses.”

Kostis mehehääle pomin ja siis missis Inglethorpi vastus:

„Jah, muidugi. Pärast teejoomist sobib väga hästi. Kui hoolitsev sa oled, armas Alfred.”

Klaasuks avanes veidi laiemalt ja sellest astus murule nägus valgejuukseline, mõnevõrra võimuka näoilmega vana daam. Talle järgnes mees, kelle käitumises oli märgata aupaklikkust.

Missis Inglethorp tervitas mind ülevoolavalt.

„Oh kui tore on teid pärast kõiki neid aastaid jälle näha, mister Hastings. Kallis Alfred, mister Hastings – minu abikaasa.”

Ma silmitsesin „kallist Alfredit” mõninga uudishimuga. Ta mõjus tõepoolest üsna võõrapäraselt. Ma ei imestanud, et John tema habet pahaks pani. See oli üks pikemaid ja mustemaid habemeid, mida ma olin kunagi näinud. Alfred Inglethorp kandis kuldraamidega näpitsprille ja tema näojooned olid veidralt liikumatud. Mulle tundus, et teatrilaval võis ta loomulik välja näha, tegelikku ellu aga paistis ta olevat kummaliselt sobimatu. Tema hääl oli võrdlemisi sügav ja õline. Ta pistis mulle puise käe pihku ja ütles:

„Väga rõõmustav, mister Hastings.” Siis pöördus ta oma naise poole: „Emily, kullake, mulle näib, et see padi on veidi niiske.”

Missis Inglethorp jälgis särava naeratusega, kuidas mees asendas ühe padja teisega, demonstreerides igati kõige õrnemat hoolitsust. Kummaline, kuidas see muidu mõistlik naine oli narruseni armunud!

Mister Inglethorpi saabumine näis seltskonnale vajutavat sunnituse ja looritatud vaenulikkuse pitseri. Eelkõige miss Howard ei näinud mingit vaeva oma tunnete varjamisega. Missis Inglethorp aga ei paistnud midagi ebatavalist märkavat. Tema sõnaohtrus, mida ma vanast ajast mäletasin, polnud vahepealsetel aastatel vähenenud ning tema pidev jutuvool käsitles peamiselt eelseisvat näitusmüüki, mille organiseerimisega ta tegeles ja mis pidi lähemal ajal aset leidma. Vahetevahel pöördus ta kuupäevadesse puutuvate küsimustega oma abikaasa poole. Tolle valvas ja tähelepanelik käitumisviis ei muutunud hetkekski. Algusest peale tundsin ma selle mehe suhtes tugevat ja sügavale ulatuvat vastumeelsust ning enese kiituseks söandan ma öelda, et mu esialgsed otsustused on tavaliselt võrdlemisi õiged.

Mõne aja pärast pöördus missis Inglethorp Evelyn Howardi poole, et anda mõningaid kirjadesse puutuvaid juhtnööre, ja tema abikaasa küsis minult oma pingutatud häälega:

„Kas te olete elukutseline sõjaväelane, mister Hastings?”

„Ei, enne sõda töötasin Lloyd’si juures.”

„Ja kui sõda lõpeb, lähete sinna tagasi?”

„Võib-olla. Kas teen seda või alustan täiesti otsast peale.”

Mary Cavendish kummardus ettepoole.

„Mida te tõeliselt elukutseks valiksite, kui saaksite ainult oma kalduvusi silmas pidada?”

„Noh, see oleneb asjaoludest.”

„Kas teil pole mingit salaharrastust?” küsis Mary Cavendish. „Öelge mulle – kas miski ei köida teid? Igaühel on midagi niisugust – tavaliselt midagi absurdset.”

„Te hakkate minu üle naerma.”

Ta muigas.

„Võib-olla.”

„Noh, mul on alati olnud salasoov saada detektiiviks!”

„Kas päris ScotlandYardi detektiiviks?Või Sherlock Holmesiks?”

„Oh, muidugi Sherlock Holmesiks. Aga kui tõsiselt rääkida, siis tõmbab see mind tõepoolest hirmsal kombel. Belgias sattusin ma kord kokku ühe mehega, väga kuulsa detektiiviga, kes lausa sütitas mind. Ta oli imetlusväärne väike mehike. Ta tavatses öelda, et igasugune hea detektiivitöö on üksnes meetodi küsimus. Minu süsteem rajaneb tema omal – ehkki mina olen muidugi tublisti kaugemale jõudnud. Ta oli naljakas mehike ja suur keigar, aga hirmus tark.”

„Hea kriminaaljutt mulle meeldib,” märkis miss Howard. „Aga palju kirjutatakse totrust. Kurjategija paljastatakse viimases peatükis. Kõik on keeletud. Tegeliku kuriteo puhul on kurjategija kohe teada.”

„Lahendamata jäänud kuritegusid on palju,” vaidlesin ma vastu.

„Ma ei mõtle politseid. Mõtlen inimesi, kes on asja sees. Perekonnaliikmeid. Neid ninapidi ei vea. Nemad teavad.”

„Te siis arvate,” ütlesin ma suuresti lõbustatult, „et kui teie oleksite segatud mingisse kuriteosse, ütleme mõrvasse, siis aimaksite mõrvari otsekohe ära?”

„Muidugi aimaksin. Advokaatide jõugule võib-olla tõestada ei suudaks. Aga kindlasti aimaksin. Tunneksin sõrmeotstes, kui see mees mu lähedale tuleks.”

„Võib-olla on see naine,” avaldasin arvamust.

„Võib-olla. Aga mõrv on vägivallategu. Sobib rohkem kokku mehega.”

„Mitte sel juhul, kui tegemist on mürgitamisega.” Missis Cavendishi selge hääl jahmatas mind. „Doktor Bauerstein ütles eile, et haruldasemaid mürke arstid üldiselt ei tunne ja sellepärast ei teki arvutu hulga mürgitusjuhtumite puhul tõenäoliselt üldse mingit kahtlust.”

„Oh, Mary, missugune hirmus jutt!” hüüatas missis Inglethorp. „Mul on tunne, nagu kõnniks keegi mu haual. Ahaa, sealt tuleb Cynthia!”

Üle muru jooksis kergel sammul vabatahtliku abiteenistuse vormirõivastust kandev noor tütarlaps.

„Sa jäid täna hiljaks, Cynthia. See on mister Hastings – miss Murdock.”

Cynthia Murdock oli värskeilmeline, elurõõmust ja elujõust pakatav neiu. Ta viskas oma väikese vormimütsi peast ning ma imetlesin tema lopsakaid lainjaid kuldpruune juukseid ja väikest valget kätt, mille ta teetassi järele sirutas. Tumedate silmade ja kulmudega oleks ta olnud iludus.

Ta seadis enese Johni kõrvale murule istuma ja kui ma talle sändvitšitaldriku ulatasin, vaatas ta naeratades minu poole üles.

„Tulge istuge ka siia rohule. Siin on palju kenam.”

Ma laskusin kuulekalt murule.

„Te töötate Tadminsteris, eks ole, miss Murdock?”

Ta noogutas.

„Oma pattude lunastuseks.”

„Kas teile tehakse siis liiga?” küsisin ma naeratades.

„Proovigu nad ainult!” hüüatas Cynthia väärikalt.

„Mul on üks nõbu, kes töötab meditsiiniõena,” märkisin mina. „Ja tema tunneb vanemõdede ees surmahirmu.”

„Selle üle ma ei imesta. Teate, mister Hastings, vanemõed on võimatud. Lihtsalt võimatud! Te ei kujuta ette! Aga taevas tänatud, mina pole õde, ma töötan haigla apteegis.”

„Kui palju inimesi te ära mürgitate?” küsisin ma muiates.

Cynthia muigas samuti.

„Oh, sadu!” ütles ta.

„Cynthia,” hüüdis missis Inglethorp, „mis sa arvad, kas sa saaksid minu jaoks mõned märkmed kirjutada?”

„Muidugi, tädi Emily.”

Ta hüppas otsekohe püsti ja miski tema käitumises meenutas mulle, et ta oli ülalpeetav ning et oma üldisest lahkusest hoolimata ei lasknud missis Inglethorp tal seda unustada.

Siis pöördus majaperenaine minu poole.

„John näitab teile teie tuba. Õhtusöök on pool kaheksa. Hilisest lõunasöögist oleme juba mõnda aega loobunud. Seda on teinud ka leedi Tadminster, meie parlamendiliikme abikaasa – kadunud lord Abbotsbury tütar. Ta on minuga ühel meelel, et me peame kokkuhoiu alal eeskuju näitama. Meil on siin täiesti sõjaaegne majapidamine; mitte midagi ei lasta raisku minna – isegi kõik vanapaberitükikesed hoitakse alles ja saadetakse kottides ära.”

Ma avaldasin tunnustust ja John viis mu majja, kus me läksime üles laiast trepist, mis pooles kõrguses hargnes paremale ja vasakule, hoone eri tiibadesse. Minu tuba oli vasakus tiivas, toast avanes vaade parki.

John jättis mu üksi ja mõni minut hiljem nägin ma aknast, kuidas ta Cynthia Murdockil käe alt kinni hoides aeglaselt üle muru läks. Ma kuulsin missis Inglethorpi kannatamatut hüüdu „Cynthia!” ning tütarlaps võpatas ja jooksis majja tagasi. Samal silmapilgul astus ühe puu varjust välja keegi mees, kes pikkamööda kõndis samas suunas. Ta paistis olevat umbes nelikümmend aastat vana ja väga tõmmu ning tal oli siledaks raseeritud melanhoolne nägu. Näis, et ta oli mingi tugeva emotsiooni mõju all. Möödudes vaatas ta minu akna poole ja ma tundsin ta ära, ehkki ta oli meie viimasest kohtumisest möödunud viieteistkümne aasta jooksul palju muutunud. See oli Johni noorem vend Lawrence Cavendish. Ma mõtlesin huviga, mis võis olla tema näole toonud niisuguse iseäraliku ilme.

Siis heitsin ma ta peast ja pöördusin tagasi omaenese asjade üle mõtisklemise juurde.

Õhtu möödus küllaltki õdusalt ja öösel nägin ma unes Mary Cavendishi, seda mõistatuslikku naist.

Järgmine hommik koitis särava ja päikesepaistelisena ning ma olin täis ootust, et mu külasolek kujuneb ülimalt meeldivaks.

Missis Cavendishi ei näinud ma enne lantšiaega; siis pakkus ta end mulle jalutuskaaslaseks, me veetsime metsades uidates kütkestava pärastlõuna ja jõudsime kella viie paiku majja tagasi.

Kui me sisenesime suurde halli, kutsus John meid käeviipega suitsetamistuppa. Tema näost nägin ma otsekohe, et oli juhtunud midagi häirivat. Me järgnesime talle ja ta sulges meie järel ukse.

„Tead, Mary, põrgulik supp on kokku keedetud. Eviel oli Alfred Inglethorpiga tüli ja ta läheb ära.”

„Evie? Ära?”

John noogutas süngelt.

„Jah; vaata, ta läks mampsi juurde ja … Oh – siin on Evie ise.”

Miss Howard astus uksest sisse. Tema huuled olid karmilt kokku surutud ja tal oli käes väike kohver. Näis, et ta oli erutatud ja otsusekindel ning tundis ennast mõningal määral kaitseseisukorras olevat.

„Igal juhul,” pahvatas ta, „ütlesin ma välja, mida mõtlesin!”

„Mu kallis Evelyn,” hüüatas missis Cavendish, „see ei saa tõsi olla!”

Miss Howard noogutas kibedalt.

„On küll tõsi! Kardan, et ütlesin Emilyle asju, mida ta niipea ei unusta ega andesta. Ja poleks paha, kui need natukene mõjuksid. Aga tõenäoliselt oli see nagu hane selga vesi. Ma ütlesin otse: „Sa oled vana naine, Emily, ja pole suuremat lolli kui vana loll. See mees on sinust kakskümmend aastat noorem ja ära peta ennast selles suhtes, miks ta sinuga abiellus. Raha pärast! Ära siis seda talle liiga palju anna. Farmer Raikesil on väga ilus noor naine. Küsi oma Alfredilt, kui palju aega ta seal veedab.” Emily oli väga pahane. Loomulikult! Ma jätkasin: „Ma hoiatan sind, meeldib see sulle või ei. Sellel mehel on niisama lihtne sind voodis ära tappa kui sulle otsa vaadata. Ta on närukael. Sa võid mulle öelda, mida tahad, aga pea mu sõnu meeles. Ta on närukael!””

„Mida tema ütles?”

Miss Howard tegi äärmiselt väljendusrikka grimassi.

„„Kallis Alfred” – „armas Alfred” – „õel laim” – „õelad valed” – „õel naine” – süüdistada tema „armast abikaasat” – mida varem tema majast lahkun, seda parem! Ma siis lähen.”

„Aga mitte kohe praegu?”

„Silmapilk!”

Hetke vältel istusime ja jõllitasime teda. Lõpuks, jõudnud arusaamisele, et tema veenmiskatsed ei anna tulemusi, läks John Cavendish rongide sõiduplaani vaatama. Tema naine järgnes talle, pomisedes midagi missis Inglethorpi veenmisest asja üle järele mõtlema.

Kui missis Cavendish oli toast väljunud, muutus miss Howardi näoilme. Ta kummardus innukalt minu poole.

„Mister Hastings, te olete aus mees. Kas ma võin teid usaldada?”

Ma olin veidi jahmunud. Miss Howard pani käe mu käsivarrele ja tasandas hääle sosinaks.

„Valvake tema järele, mister Hastings. Mu vaene Emily. Nad on nagu haide parv – kõik viimaseni. Oh, ma tean, mida räägin. Nende hulgas pole kedagi, kellel ei oleks näpud põhjas ja kes ei püüaks temalt raha saada. Ma kaitsesin teda, nagu suutsin. Nüüd, kui mind enam teel ees pole, kasutavad nad teda ära.”

„Muidugi, miss Howard,” ütlesin mina, „ma teen kõik, mis saan, aga olen kindel, et te olete erutatud ja pingutate üle.”

Ta katkestas mind, viibutades aeglaselt nimetissõrme.

„Noormees, uskuge mind. Ma olen märksa kauem maailmas elanud kui teie. Kõik, mis ma teilt palun, on – hoidke silmad lahti. Siis näete, mida ma mõtlen.”

Lahtisest aknast kostis automootori podin ning miss Howard tõusis ja suundus ukse poole. Väljast kuuldus Johni hääl. Käsi ukselingil, pööras miss Howard üle õla pead ja viipas mulle.

„Eelkõige, mister Hastings, pidage silmas seda põrgulist – tema abikaasat!”

Rohkemaks polnud aega. Miss Howard mattus protestide ja hüvastijättude innukasse koori. Inglethorpid ennast ei näidanud.

Kui auto ära sõitis, eemaldus missis Cavendish äkki seltskonnast ja ületas sõidutee, et minna vastu habet kandvale pikakasvulisele mehele, kes ilmselt oli teel maja poole. Tema põski värvis puna, kui ta sellele mehele käe ulatas.

„Kes see on?” küsisin ma terava tooniga, sest tundsin tulnuka vastu instinktiivset umbusaldust.

„See on doktor Bauerstein,” ütles John lühidalt.

„Ja kes on doktor Bauerstein?”

„Ta puhkab meie alevis pärast rasket närvivapustust. Ta on Londoni spetsialist, väga tark mees – ma usun, et üks suurimaid praegu elavaid mürgieksperte.”

„Ja ta on Mary suur sõber,” torkas taltsutamatu Cynthia vahele.

John Cavendish kortsutas kulmu ja vahetas kõneainet.

„Lähme kõnnime natuke, Hastings. See oli väga vastik lugu. Evelyn Howardil on alati olnud terav keel, aga Inglismaal ei leidu temast ustavamat sõpra.”

Ta valis puuistandikku läbiva teeraja ning me jalutasime alevisse, minnes läbi mõisa seda külge ääristava metsa.

Kui me koduteel parajasti ühte väravat läbisime, noogutas ja naeratas meile nägus noor mustlanna tüüpi naine, kes tuli vastassuunast.

„Ilus tüdruk,” märkisin ma tunnustavalt.

Johni nägu jäigastus.

„See on missis Raikes.”

„Seesama, keda miss Howard …”

„Täpselt,” ütles John tarbetult järsu tooniga.

Ma mõtlesin valgejuukselisele vanale daamile, kes elas suures mõisahoones, ja väikesele ilmekale patusele näole, mis oli just praegu meile naeratanud, ning mind valdas ebamäärane jäine eelaimus. Ma tõrjusin selle kõrvale.

„Styles on tõepoolest tore vana mõis,” ütlesin ma Johnile.

Ta noogutas võrdlemisi süngelt.

„Jah, see on kena kinnisvara, ühel päeval saab ta minu omaks – ja oleks õiguse pärast juba praegu pidanud minu oma olema, kui mu isa oleks teinud mõistliku testamendi. Ja siis poleks ma nii pagana suures rahapuuduses, nagu ma nüüd olen.”

„Kas teil on siis rahapuudus?”

„Mu kallis Hastings, võin teile öelda, et küsimus, kust raha saada, käib mul üle mõistuse.”

„Kas teie vend ei saaks teid aidata?”

„Lawrence? Viletsate värsside avaldamisega uhketes köidetes on ta läbi löönud iga penni, mis tal on kunagi olnud. Ei, me mõlemad oleme vaesed mehed. Ma pean ütlema, et ema on meie vastu alati olnud väga lahke. See tähendab, kuni praeguseni. Pärast abiellumist muidugi …” katkestas ta kulmu kortsutades.

Esmakordselt tajusin ma, et koos Evelyn Howardiga oli atmosfäärist kadunud midagi määratlematut. Tema kohalviibimine oli tähendanud julgeolekut. Nüüd oli see julgeolek kadunud – ja õhk näis olevat tulvil kahtlust. Mulle meenus ebameeldivalt doktor Bauersteini kurjakuulutav nägu. Mind täitis ebamäärane kahtlus igaühe ja kõige suhtes. Hetkeks oli mul saabuva õnnetuse eelaimus.