Читать книгу Surm Niilusel - Agatha Christie - Страница 2

Agatha Christie
Surm Niilusel

Originaali tiitel:

Agatha Christie

Death on the Nile

Collins Crime Club

1937

Esmatrükk eesti keeles: Elmatar, 1997

Surm Niilusel © 1997, 2007, 2020, Agatha Christie Limited. All rights reserved. Death on the Nile © 1937, Agatha Christie Limited. All rights reserved. DEATH ON THE NILE^®, AGATHA CHRISTIE^®, POIROT^®and the Agatha Christie signature are registered trademarks of Agatha Christie Limited in the UK and elsewhere.

All rights reserved.

Kaanel filmi „Surm Niilusel” kujundus: © 20th Century Studios, 2020

Tõlkinud Maia Planhof

Korrektuuri lugenud Krista Nurm

ISBN 978-9985-3-5036-2

e-ISBN 9789985351291

KirjastusVarrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

I OSA
Inglismaa

I

„Linnet Ridgeway!”

„Tema jah!” ütles Kolme krooni omanik härra Burnaby ja müksas kaaslast. Kaks meest vahtisid uudishimust pungis silmadega, suu lahti.

Suur helepunane Rolls-Royce oli just kohaliku postkontori ees peatunud. Autost hüppas välja neiu, kübarata ja kleidis, mis näis (aga ainult näis!) lihtsana. Neiul olid kuldsed juuksed, avalad võimukad näojooned ning kaunis figuur. Temasarnast neidu võis Malton-under-Wode’i alevis haruharva näha. Ta sisenes postkontorisse kiirel kindlal sammul.

„Tema see on!” sõnas härra Burnaby uuesti ja jätkas madala imetleva häälega: „Tal on miljoneid … Kavatseb oma mõisa korrastamiseks tuhandeid kulutada! Sinna tulevad ujumisbasseinid ja itaalia aiad ja ballisaal … pool häärberit lõhutakse maha ja ehitatakse uuesti …”

„Toob alevisse raha,” märkis sõber. Too oli kõhn, allakäinud välimusega mees, tema hääletoon oli kade ja rahulolematu.

„Jah, Malton-under-Wode’ile on see suur asi! Sedasi jah!” oli härra Burnaby nõus. Ta paistis sellega üsna rahul olevat.

„Raputab meid korralikult tuimusest lahti.”

„Hoopis teistmoodi kui Sir George,” kiitis sõber.

„Ah, tollel olid ainult obesed,” toetas Burnaby leplikult. „Ja õnne polnd tal kunagi.”

„Palju ta mõisa eest sai?”

„Räägitakse, et oma kuuskümmend tuhat.”

Kõhn mees vilistas.

Härra Burnaby jätkas võidukalt: „Ja räägitakse, et too tüdruk kulutab teise kuuskümmend tuhat veel, enne kui rahule jääb!”

„Kurat!” ütles kõhn mees. „Kust tema küll tolle raha sai?”

„Räägitakse, et Ameerikast. Tema ema olevat olnud ühe miljonäri ainuke tütar. Nagu kinos.”

Neiu väljus postkontorist ja istus autosse. Kõhn mees saatis teda pilguga, kuni ta minema sõitis, ja pomises endamisi: „Minu meelest täiesti ebaõiglane – tema välimusega! Raha ja ilus välimus korraga – seda on liiga palju. Kui tüdruk on nii rikas nagu tema, siis pole tal õigust nii ilus olla. Ja ta on ilus … Kõik on too tüdruk saanud! See pole aus …”

II

Väljavõte Daily Blague’i seltskonnaveergudelt:

Restorani Chez Ma Tante õhtusel koosviibimisel märkasin teiste külaliste hulgas ka imekaunist Linnet Ridgewayd. Ta oli koos kõrgeaulise Joanna Southwoodi, lord Windleshami ja härra Toby Bruce’iga. Nagu teada, on preili Ridgeway kuulsa Anna Hartziga abiellunud Melhuish Ridgeway tütar. Oma vanaisalt Leopold Hartzilt pärib ta tohutu varanduse. Võluv Linnet on praeguse hetke suurim sensatsioon ja liigub kuuldusi, et peatselt võib oodata teadet tema kihlumisest. Lord Windlesham näis tõesti väga epris¹!

III

Kõrgeauline Joanna Southwood ütles: „Kullake, minu meelest tuleb sul siin lausa võrratu elamine!”

Ta istus Wode Hallis Linnet Ridgeway magamistoas. Aknast välja vaadates libises pilk üle aedade külamaastikule, täis metsatukkade sinakaid varje.

„Päris kaunis, eks ole?” sõnas Linnet.

Ta nõjatus kätega aknalauale, näol kirglik, elav, rõõmus ja energiline ilme. Joanna Southwood tundus tema kõrval üsna kahvatu – pikk sale kahekümne seitsme aastane noor naine pikliku targa näo ja omapäraselt kujundatud kulmudega.

„Sa oled juba hirmus palju ära teinud! On sul palju arhitekte?”

„Kolm.”

„Kuidas need arhitektid on ka? Ma pole vist kunagi ühtki näinud.”

„Nad on päris tublid. Minu meelest vahetevahel ehk väheke ebapraktilised.”

„Kullake, selle ajad sa küll kähku joonde! Sina oled ju ülipraktiline!”

Joanna võttis tualettlaualt pärlikee.

„Need on arvatavasti ehtsad, Linnet?”

„Loomulikult.”

„Tean, kallis, et sinule on see „loomulikult”, aga enamikule mitte. Peen töö, vahest isegi Woolworth! Kullake, need pärlid on lausa kirjeldamatud, tõesti võrratud! Suurepäraselt töödeldud! Kee peaks vist küll muinasjutulise summa maksma!”

„On see sinu arvates labane?”

„Ei, sugugi mitte – imeilus! Kui palju see siis maksab?”

„Umbes viiskümmend tuhat.”

„Kenake hunnik raha! Kas sa ei karda, et kee võidakse ära varastada?”

„Ei, see on mul kogu aeg kaelas – ja kindlustatud pealegi.”

„Luba, et ma kannan sinu keed lõunani! Kas lubad, kallis? See oleks hirmus põnev!”

Linnet naeratas. „Muidugi, kui soovid.”

„Tead, Linnet, olen su peale päris kade. Sul on kõik olemas, mida võib ihaldada: tohutu hulk raha, ilus välimus, oivaline tervis, oled kahekümneaastaselt iseenda peremees. Sa oled isegi tark! Millal sa kahekümne üheseks saad?”

„Juunis. Siis korraldan Londonis suure peo ja tähistan täisikka jõudmist.”

„Ja siis abiellud Charles Windleshamiga? Kõik need hirmsad kõmureporterid ainult sellest vadistavadki. Aga Charles on sulle tõesti väga truu!”

Linnet kehitas õlgu. „Ei tea. Ma ei taha õigupoolest veel kellegagi abielluda.”

„Kullake, sul on õigus! Pärast pole elu enam kunagi endine, mis?”

Telefon helises ja Linnet võttis toru: „Jah?”

Vastas ülemteenri hääl: „Preili de Bellefort on telefonil. Kas ühendan?”

„Bellefort? Aga muidugi ühendage!”

Käis klõpsatus ja telefonis kostis tungiv, pehme, veidi hingeldav hääl: „Halloo, kas preili Ridgeway? Linnet!”

„Jackie, kallis! Pole sinust enam ilmatu aeg kuulnud!”

„Seda küll. Kohutav! Linnet, tahan sind kangesti näha!”

„Kullake, kas sa ei saaks siia tulla? Mul on midagi uut. Tahaksin väga seda sulle näidata!”

„Sinna ma just kavatsengi tulla.”

„Tore! Hüppa siis rongi või autosse!”

„Hea küll. Mul on üks kaheistmeline logu, mille viieteistkümne naela eest ostsin. Mõni päev käib kenasti, aga tal on oma tujud. Kui ma teeajaks kohale ei jõua, siis võta teatavaks, et tal on jälle tuju. Nägemiseni, armas!”

Linnet asetas toru hargile ja läks Joanna juurde tagasi.

„See oli mu igipõline sõbratar Jacqueline de Bellefort. Käisime Pariisis koos koolis. Tal on hirmsasti viltu vedanud. Tema isa oli Prantsuse krahv ja ema ameeriklanna – lõunaosariikidest. Isa laskis mingi naisega jalga ja ema kaotas Wall Streetil kogu oma raha. Jackie jäi puupaljaks. Ma ei teagi, kuidas tal viimased kaks aastat õnnestus läbi ajada.”

Joanna poleeris sõbratari küünepadjaga oma veripunaseid küüsi, kallutas siis pead ja uuris tulemusi.

„Kallis, kas see pole liiga tülikas?” venitas ta pikkamisi. „Kui minu sõpradega mõni õnnetus juhtub, jätan nad kohe maha. Otsekohe! Kõlab küll südametult, aga hiljem on muret palju vähem. Muidu tahavad nad alati raha laenata või asutavad mõne õmblustöökoja ning sa pead neilt sõbramehe poolest koledaid kleite ostma. Või hakkavad lambivarje kaunistama või batiksalle tegema!”

„Nii et kui mina peaksin oma raha kaotama, jätaksid sa mu kohe maha?”

„Jah, kallis, seda küll. Räägin tõtt. Mina armastan ainult edukaid inimesi. Küll sa näed, enamikuga on samamoodi, ainult nad ei tunnista seda avalikult. Nad ütlevad lihtsalt, et ei saa tõesti enam Mary või Emily või Pamelaga läbi käia. Vaesekesed, mured teevad nad nii kibestunuks ja naljakaks!”

„Kui halastamatu sa oled, Joanna!”

„Olen lihtsalt saagi peal väljas nagu kõik teisedki.”

„Mina ei ole saagi peal väljas!”

„Põhjused on ilmselged. Sina ei pea end närusena tundma, kui kenad keskealised Ameerika eestkostjad sulle kord kvartalis su hiigelsuurt elatusraha maksavad.”

„Ja Jacqueline’ist arvad sa valesti,” ütles Linnet. „Ta ei ela kellegi kulul. Olen tahtnud teda aidata, aga ta ei lubanud. Ta on kuratlikult uhke.”

„Miks ta siis niisuguse kiiruga sinuga kohtuda tahab? Arvan, et tal on midagi vaja. Küll sa näed!”

„Ta näis olevat erutatud,” märkis Linnet. „Jackie läheb mõne asja pärast alati kohutavalt endast välja. Kord lõi ta kedagi sulenoaga.”

„Kullake, kui põnev!”

„Üht poissi, kes koera kiusas. Jackie keelas teda, aga poiss ei kuulanud. Jackie tõukas ja raputas teda, kuid poiss oli temast tugevam. Viimaks võttis Jackie sulenoa ja lõi noaga. Selle ümber käis hirmus lärm!”

„Usun. Kõlab väga ebameeldivalt!”

Tuppa tuli Linneti toatüdruk. Ta võttis riidekapist vabandusi pomisedes kleidi ja väljus.

„Mis Mariega on juhtunud?” küsis Joanna. „Ta on nutnud.”

„Vaene tüdruk! Rääkisin sulle, et ta kavatses abielluda mehega, kes töötab Egiptuses. Ta ei teadnud mehest suurt midagi. Arvasin, et oleks vaja kindlaks teha, kas kõik on korras. Nüüd selgus, et mehel on juba naine ja kolm last.”

„Sul, Linnet, on kindlasti palju vaenlasi.”

„Vaenlasi?” hämmastus Linnet.

Joanna noogutas ja süütas sigareti. „Just nimelt, mu armas. Sa oled hirmus energiline ja püüad kangesti heategusid teha.”

Linnet naeris.

„Mul pole ilmas ühtki vaenlast!”