Читать книгу Mõrv päikese all - Agatha Christie - Страница 3

Tõsiselt pingutades suunas James Bond veel kord kogu tähelepanu väikesele kollasele raamatule oma käes. Raamatu kaas kandis lihtsat, kuid meeldivat sõnumit: Kas te tahate, et teie palk suureneks kolmesaja naela võrra aastas? Kaanehinnaks küsiti üks šilling. James oli just lõpetanud kaks lehekülge väga selgesõnalisi lõike, mis õpetasid, kuidas vaadata bossile näkku, arendada dünaamilist isiksust ja luua võimekuse atmosfääri. Nüüd oli ta jõudnud peenemakoelise teemani. „Igal asjal on oma aeg – nii avameelsusel kui ka diskreetsusel,” informeeris teda väike kollane raamat. „Tugev isiksus ei pahvata mõtlematult välja kõike, mida teab.” James pani raamatukese kinni ja suunas pilgu ookeani sinavasse kaugusesse. Teda haaras kohutav kahtlus, et ta ei ole tugev isiksus. Tugev isiksus oleks olnud praeguse olukorra peremees, mitte ohver. Ja juba kuuekümnendat korda sel hommikul luges James üles kõik oma viltuvedamised.

Tal oli puhkus. Temal puhkus? Hahaa! Kibe, pilkav naer. Kes oli veennud teda tulema sellesse moodsasse Kimpton-on-Sea-nimelisse kuurortlinna? Grace. Kes oli kihutanud teda kulutama rohkem, kui ta endale lubada sai? Grace. Ja ta oli nii innukalt selle plaaniga kaasa läinud. Grace saigi ta siia – ja mis oli tulemus? Sel ajal, kui tema peatus poolteist miili merest mingis ebamäärases pansionaadis, oli Grace, kes pidanuks elama samasuguses pansionaadis (mitte täpselt samas, sest Jamesi suhtlusringi sündsusnõuded olid väga ranged), häbematu avalikkusega mehe hüljanud ja peatus mitte vähemas kui hotellis Esplanaad otse mere ääres.

Näis, et seal oli tal sõpru. Sõpru! Jälle naeris James pilklikult. Tema mõtted pöördusid Grace’iga kurameerimise kuidagi loiult kulgenud viimasele kolmele aastale. Äärmiselt meelitatud oli tüdruk olnud siis, kui James ta esimesena teiste hulgast välja valis. See oli enne, kui Grace härrade Bartlesite kübarasalongis High Streetil oma kuulsuse tippu tõusis. Nendel algusaegadel oli James see, kes käis, nina püsti, aga nüüd paraku oli olukord muutunud vastupidiseks. Grace teenis, nagu praegu öeldakse, head raha. See oli muutnud ta upsakaks. Jah, nii see oli – läbinisti upsakaks. Korraga meenus Jamesile mingi segase mõttega killuke kusagilt luulekogust: „Taevale tänu paastumast tubli mehe armastuse pärast.” Grace’i juures ei saanud midagi sarnast täheldada. Hotelli Esplanaad hommikueinest korralikult toidetuna ignoreeris ta täielikult tubli mehe armastust. Tegelikult nautis ta hoopis Claud Sopworthi nimelise näruse idioodi tähelepanu; James oli veendunud, et tollel tüübil polnud mitte mingeid moraalseid väärtusi.

Jamesi konts hõõrus krudiseva liiva sisse auku ja pilk põrnitses süngelt horisonti. Kimpton-on-Sea. Mis küll oli temasse läinud, et ta tuli sellisesse kohta? See oli otse silmatorkavalt rikaste ja moekate kuurort – siia kuulusid kaks suurt hotelli ja mitme miili ulatuses maalilisi suvemajakesi, mille omanikeks olid peened filmitähed, rikkad juudid ja Inglise aristokraadid, kes olid abiellunud jõukate naistega. Kõige väikesema möbleeritud majakese üür oli kakskümmend viis gini nädalas. Isegi kujutleda ei julgenud, kui suure summani võis ulatuda suuremate üür. Üks nendest paleedest oli kohe Jamesi istekoha taga. See kuulus tuntud spordimehele Sir Edward Campionile, aga hetkel peatus seal majatäis nimekaid külalisi, nende hulgas Maraputna radža, kelle rikkus oli muinasjutuline. Sel hommikul oli James lugenud ta kohta kõike kohalikust nädalalehest: tema Indias asuvate valduste ulatusest, paleedest, suurepärasest kalliskivide kollektsioonist, millega seoses tõsteti eriliselt esile üht kuulsat smaragdi, mis – nagu ajaleht kuulutas – oli tuvimuna suurune. Linnas üles kasvanud Jamesil oli mõnevõrra ähmane kujutlus tuvimuna suurusest, aga see jättis ikkagi väga hea mulje.

„Kui minul oleks selline smaragd,” mõtles James jällegi horisonti põrnitsedes, „siis ma alles Grace’ile näitaksin.”

Mõtteavaldus oli väga ebamäärane, aga selle väljakuulutamine tõstis Jamesi enesetunnet. Selja taga hõikusid naervad hääled, ja kui ta ümber pööras, sattus ta vastamisi Grace’iga. Temaga koos olid Clara Sopworth, Alice Sopworth, Dorothy Sopworth ja – oh häda! – Claud Sopworth. Tüdrukud hoidsid üksteisel käe alt kinni ja itsitasid.

„Oh! Sa oled ju täiesti võõraks jäänud,” hüüdis Grace kelmikalt.

„Jah,” nentis James.

Ta tundis, et oleks võinud leida palju ilmekama vastulause. Ei saa luua muljet dünaamilisest isiksusest, kasutades ainult üht sõna: „Jah.” Ta vaatas Claud Sopworthi äärmise põlastusega. Claud Sopworth oli uhkelt riides just nagu mõne muusikalise komöödia kangelane. James igatses kirglikult näha hetke, kui mõni üliinnustunud rannal uitav koer paneks märjad liivased esikäpad Claudi säravvalgetele flanellpükstele. Tal endal olid jalas vastupidavad tumehallid, mis olid näinud ka paremaid päevi.

„Kas pole õhk mõnus?” küsis Clara seda hindavalt ninna tõmmates. „Teeb nii virgeks, kas pole?”

Ta kihistas naerda.

„See on osoon,” seletas Alice Sopworth. „Tead, see on sama hea kui mõni toonust tõstev aine.” Ja ka tema itsitas.

James mõtles:

„Tahaksin nende rumalad pead kokku lüüa. Mis mõte on kogu aeg naerda? Siin ei öelda ju midagi naljakat.”

Laitmatu Claud ümises raugelt:

„Kas läheme suplema või ollakse selleks liiga laisad?”

Suplemise ideed toetati kilava karjumisega. James joondus nende järgi. Mõningase kavalusega õnnestus tal koos Grace’iga teistest veidi maha jääda.

„Kuule,” kaebas ta, „viimasel ajal ma peaaegu ei näegi sind.”

„Noh, mulle paistab, et oleme praegu kõik siin koos,” ütles Grace. „Sa võid ju meiega koos hotelli sööma ka tulla, vähemalt …”

Ta vaatas kõhklevalt Jamesi jalgu.

„Mis viga on?” nõudis mees raevukalt. „Pole sinu jaoks küllalt elegantne, mis?”

„Arvan tõesti, kallis, et võiksid endaga rohkem vaeva näha,” ütles Grace. „Kõik on siin nii kohutavalt peenelt riides. Vaata kasvõi Claud Sopworthi!”

„Juba vaatasin teda,” kostis James rõõmutult. „Ma ei ole kunagi näinud meest, kes nii täielikult eesliga sarnaneks kui tema.”

Grace muutus jäigaks.

„Pole vaja mu sõpru kritiseerida, James, see ei kõlba. Claud on riides nii nagu iga teine härrasmees hotellis.”

„Päh!” põlastas James. „Tead sa, mida ma hiljuti „Seltskonnateadetest” lugesin? Noh, see … hertsog … hertsog … ma ei mäleta, mis hertsog, aga too on kõige halvemini riietatud mees Inglismaal, näed siis!”

„Küllap vist,” nõustus Grace, „aga tema, pane tähele, on ju hertsog.”

„Noh ja siis?” nõudis James. „Aga miks mina ei võiks ühel päeval hertsogiks saada? Või … hmjaa … kui mitte hertsogiks, siis vähemalt lordiks.”

Ta võttis taskust kollase raamatu, lõi selle laksatades lahti ja luges ette pika nimekirja peeridest, kes olid alustanud elu palju segasematel asjaoludel kui James Bond. Grace lagistas naerda.

„Ära ole selline lollpea, James,” ütles ta. „Kujutleda sind Kimpton-on-Sea krahvina!”

James vaatas teda tundega, milles olid segunenud raev ja meeleheide. Kimpton-on-Sea õhustik oli Grace’ile tõesti pähe hakanud.

Kimptoni supelrand oli pikk sirge liivariba. Piki seda kulges pooleteise miili ulatuses supelmajade ja riietuskabiinide ühtlane rida. Seltskond oli just peatunud ühe majakeste rühma ees, mille kõik kuus onni kandsid aukartustäratavat silti „Ainult hotelli Esplanaad külastajatele”.

„Olemegi kohal,” hõikas Grace rõõmsalt, „aga kardan, et sina ei saa meiega tulla, James, sa pead minema edasi avalike telkideni. Saame vees kokku. Nägemiseni!”

„Nägemiseni!” vastas James ja sammus edasi osutatud suunas.

Esikülg ookeani poole, seisis seal tõsise moega kaksteist räämas telki. Neid valvas eakas meremees, käes rull sinist paberit. Ta võttis Jamesilt mündi, rebis talle rullist sinise pileti, viskas käteräti ja osutas pöidlaga üle õla.

„Võtke järjekorda,” ütles ta kähedalt.

Ja siis märkas James, et tal tuleb koha pärast konkureerida. Teistelgi peale tema oli tekkinud isu merre minna. Mitte ainult, et iga telk oli juba hõivatud, vaid iga telgi sissepääsu juures oli ootamas otsustava näoga salk inimesi, kes üksteist vaenulikult vahtisid. James ühines kõige väikesema rühmaga ja jäi ka ootama. Telgiava paotus ja nähtavale ilmus napis riietuses noor kaunis naine, kes sättis ujumismütsi pähe ilmega, millest võis välja lugeda, et tal on selleks terve hommik aega. Ta kõndis veepiirini ja istus siis unelevalt liivale.

„See koht pole hea,” ütles James endale ja ühines jalamaid ühe teise rühmaga.

Pärast viieminutilist ootamist oli teisest telgist kuulda otsustavat tegutsemist. Sikutamise ja kergitamisega avanesid telgiukse pooled ning välja tulid neli last, isa ja ema. Kuna telk oli väike, oli selleks vaja mustkunstniku osavust. Koheselt kargasid vabanenud ava juurde korraga kaks naist, haarates kumbki omapoolsest telgihõlmast.

„Vabandage mind,” ütles esimene noor naine kergelt hingeldades.

„Vabandage mind,” lausus teine noor naine vihaselt jõllitades.

„Võtke teatavaks, et olin juba peaaegu kümme minutit enne teid siin,” ütles esimene naine kiiresti.

„Mina olen olnud siin juba üle veerand tunni, kõik võivad seda kinnitada,” ütles teine naine trotslikult.

„Nonoh, nonoh,” segas eakas meremees lähemale liikudes vahele.

Mõlemad noored naised hakkasid temaga kiledal häälel asja klaarima. Kui nad olid lõpetanud, näitas mees sõrmega teise noore naise poole ja ütles lühidalt:

„Teie kord.”

Siis ta lahkus, kurt igasugustele protestidele. Ta ei teadnud ega hoolinudki, kes seal esimesena oli olnud, aga tema otsus, nagu öeldakse ajalehekonkursside kokkuvõtetes, oli lõplik. Ähmi täis James haaras tal käsivarrest kinni.

„Oodake! Kuulge!”

„Jah, härra?”

„Kui kaua läheb, kuni mina viimaks telki saan?”

Eakas meremees heitis kiretu pilgu üle ootajate rivi.

„Võib-olla tund, võib-olla poolteist … ei oska öelda.”

Sel hetkel silmas James, kuidas Grace ja Sopworthi tüdrukud silkasid mööda liiva alla mere poole.

„Pagan!” kirus ta endamisi. „Oh, pagan võtku!”

Ta haaras veel kord vanast meremehest kinni.

„Kas ma ei saaks kusagil mujal riideid vahetada? Kuidas nende majakestega oleks? Need näivad kõik tühjad olevat.”

„Need supelmajad on eravalduses,” lausus vana meremees tähtsalt.

Olles talle sel kombel asjatundmatust ette heitnud, läks meremees edasi. Tundega, et teda on petetud, lõi kibestunud James ootavatest salkadest lahku ja seadis maruvihaselt sammud alla ranna poole. Igal asjal on piir! Ja siin on absoluutne, täielik piir. Möödudes korrastatud supelmajadest, vaatas ta neid tigedalt. Sel hetkel sai temast kui sõltumatust liberaalist tulipunane sotsialist. Miks peaksid rikastel olema supelmajad ja nad saavad minna merre, millal iganes tahavad, ilma et peaksid järjekorras ootama? „See meie süsteem on tervenisti kõik vale,” tegi James ebamäärase otsuse.

Merelt kostis pritsijate koketseid kiljatusi. Grace’i hääl! Ja üle tema piiksatuste Claud Sopworthi mõttetu „Hahahaa!”.

„Neetud!” ütles James hambaid kiristades – seda polnud ta varem kunagi teinud, lugenud vaid raamatutest, et nii tehakse.

Ta peatus, keerutas raevukalt jalutuskeppi ja pööras selja otsustavalt mere poole. Siis hakkas ta keskendunud vihaga vahtima Kotkapesa, Buena Vistat¹ ja Mon Desiri². Kimpton-on-Sea elanikel oli kombeks supelmajadele fantaasiaküllaseid nimesid panna. Kotkapesa tundus Jamesile lihtsalt nõme. Buena Vista oli väljaspool tema lingvistilisi teadmisi. Aga prantsuse keele oskus oli tal küllaldane, et aru saada kolmanda nime tabavusest.

„Mong desire,” mõtles James. „Arvan päris kindlasti, et see peaks vist hoopis nii olema.”

Just sel hetkel märkas ta, et kui teiste majakeste uksed olid suletud, siis Mon Desiri oma oli praokil. James vaatas mõtlikult mõlemale poole piki randa – selle paiga olid hõivanud peamiselt suurte perede emad, kes olid tegevuses oma järeltulijate valvamisega. Kell oli alles kümme – liiga vara Kimpton-on-Sea aristokraatiale randa suplema tulekuks.

„Kõige tõenäolisemalt söövad nad oma voodis tigusid ja seeni, mida puuderdatud parukaga lakeid neile kandikutel ette kannavad, päh! Ükski neist ei tule siia alla enne kahtteist,” arutles James.

Ta vaatas uuesti mere poole. Just nagu hästi harjutatud muusikaline juhtmotiiv kaikus veepinnalt üles õhku Grace’i kime kiljumine. Sellele järgnes kohe „Hahahaa!” Claud Sopworthilt.

„Seda ma nüüd teen,” surus James läbi hammaste.

Ta lükkas Mon Desiri ukse lahti ja sisenes. Hetke tundis ta kimbatust, kui nägi nagis riietusesemeid, kuid kartus hajus kiiresti. Kabiin oli jaotatud kaheks: paremal pool rippusid tütarlapse kollane sviiter, veidi lömmis panamakübar ja paar rannakingi. Vasakul kuulutasid vanad hallid flanellpüksid, pullover ja süüdvester tõsiasja, et siin arvestati soolisi erinevusi. James astus kiiresti onni meeste poolele ja hakkas lahti riietuma. Kolme minuti pärast puhkis ja puristas ta tähtsa moega vees, üritades professionaalsusele pretendeerivaid ujumisliigutusi: pea vee all, käed vett lahmimas – nimelt just seda stiili.

„Oo, siin sa oledki!” hüüdis Grace. „Kartsin, et sa ei jõuagi, sest seal on ju selline järjekord.”

„Tõesti või?” imestas James.

Ta mõtles kiindunud lojaalsusega kollasele raamatule. „Tugev isiksus oskab olla diskreetne.” Hetkeks taastus ta tuju. Ta suutis meeldiva tooniga, aga kindlalt öelda Claud Sopworthile, kes õpetas Grace’ile kätetehnikat:

„Ei-ei, mees, sa ei tee õigesti. Ma näitan talle ise.”

Ja nii enesekindel oli ta hääletoon, et Claud tõmbus hämmeldunult tagasi. Kahju oli vaid sellest, et ta sai võidutseda lühikest aega. Meie Inglise vete temperatuur ei ole selline, et meelitaks suplejaid pikemaks ajaks sisse jääma. Grace’il ja Sopworthi tüdrukutel oli lõuaots juba sinine ja hambad plagisesid. Nad jooksid kaldale ja James pidi jälle üksi tagasi Mon Desiri suunas minema. Kui ta seal end jõuliste liigutustega kuivaks nühkis ja särgi üle pea libistas, oli ta enesega väga rahul. Ta tundis, et oli tõesti ilmutanud end dünaamilise isiksusena.

Kuid äkki ta tardus, hirmust halvatud. Väljast kostsid tüdrukute hääled – üsna erinevad Grace’i ja tema sõprade kilkeist. Hetk hiljem taipas ta tõde: saabusid Mon Desiri õiged omanikud. Võimalik, et kui James olnuks täiesti riides, oleks ta nende saabumist oodanud väärikalt ja püüdnud asja selgitada. Aga praeguses olukorras sattus ta paanikasse. Mon Desiri aknad olid varjatud tumeroheliste kardinatega. James viskus ukse juurde ja hoidis uksenuppu meeleheitlikus haardes. Väljaspool püüdsid käed seda lahti saada, kuid tulemusteta.

„See on siiski lukus,” ütles tüdrukuhääl. „Minu arvates ütles Peg, et on lahti.”

„Ei, Woggle ütles seda.”

„Woggle on võimatu,” lausus teine tüdruk. „Õudselt rumal lugu, peame minema tagasi võtme järele.”

James kuulis samme kaugenevat. Ta hingas pikalt ja sügavalt sisse. Ühe hüppega haaras ta ülejäänud riided puntrasse kaenla alla. Kaks minutit hiljem võis teda juba näha süütu ilmega hooletult mööda randa kõndimas. Veerand tunni pärast sai ta rannal Grace’i ja Sopworthi tüdrukutega kokku. Ülejäänud hommik möödus üksmeeles lutsu visates, liivale kirjutisi kribides ja üksteise kallal nokkides. Siis vaatas Claud kella.

„Söögiaeg,” täheldas ta. „Hakkame parem tagasi jalutama.”

„Olen kohutavalt näljane,” teatas Alice Sopworth.

Kõik teised ütlesid, et ka nemad on kohutavalt näljased.

„Kas sina tuled ka, James?” küsis Grace.

Kahtlemata oli James liiga tundlik. Ta solvus isegi Grace’i hääletooni peale.

„Ei, kui mu riietus pole sinu jaoks küllalt hea,” ütles ta kibestunult. „Kui sa nii nõudlik oled, siis ma pigem ei tule.”

See oli Grace’ile vihjeks, et ta võiks vastu vaielda, aga mereõhk oli Grace’i rammestanud. Ta vastas vaid:

„Väga hea. Nagu sulle meeldib. Kohtumiseni õhtupoolikul.”

James jäi pettumusest sõnatuks.

„Ei noh, kus nüüd mina …” ütles ta, saates pilguga lahkuvat seltskonda.

Ta lonkis tujutult linna poole. Kimptonis oli kaks kohvikut, mõlemad palavad, kärarikkad ja rahvast täis. Kordus jällegi supelmajade lugu – James pidi järjekorras seisma. Tal tuli veel kauemgi oodata, kuna üks südametunnistuseta emand, kes alles kohale jõudis, napsas tal vabanenud koha nina eest ära. Viimaks surus ta end ühe väikese laua äärde. Temast vasakul istusid kolm halvasti lõigatud poisipeaga neidu, kes olid otsustanud ette kanda trillereid Itaalia ooperist. Õnneks ei olnud James musikaalne. Käed sügavale taskusse surutud, uuris ta ükskõikselt menüükaarti. Ta mõtles endamisi:

„Ükskõik, mida ma ka tellin, on see kindlasti otsas. See on täitsa minu moodi.”

Parem käsi, mis pimesi taskusopis kobas, puudutas seal korraga midagi võõrast. See tundus olevat kivike ja mitte just kõige väikesem ümmargune kivike.

„Miks, pagan, oli mul vaja seda kivi taskusse panna?” mõtles James.

Ta võttis kivikese sõrmede vahele. Ettekandja triivis tema poole.

„Praetud lest ja friikartulid, palun,” ütles James.

„Praetud lest on otsas,” pomises ettekandja, pilk unistavalt lakke kinnitunud.

„Siis võtan veiseliha karrikastmes,” jätkas James.

„Veiseliha karrikastmes on otsas.”

„Kas selles vastikus menüüs on ka midagi, mis poleks otsas?” nõudis James.

Ettekandja tegi piinatud näo ja osutas oma hallikarva nimetissõrmega aedviljadega lambaliharaguule. James alistus saatusele ja tellis raguu. Ta siunas ikka veel mõttes kohvikute olukorda, kui ta käe kivikesega taskust välja tõmbas. Sõrmi avades silmitses ta hajameelselt asjakest peopesal. Ja siis äkki peletas ehmatus kõik muud probleemid meelest. Ta silmades välgatas uskmatus. Ese, mida ta käes hoidis, ei olnudki kivi, see oli – kahelda polnud võimalik – smaragd, suur roheline smaragd. James vaatas seda õudusega. Ei, see ei saanud olla smaragd, see pidi olema värviline klaas. Sellise suurusega smaragdi ei võinud olla, kui just mitte … Trükikirjas sõnad tantsisid Jamesi silmade ees: „Maraputna radža … kuulus tuvimunasuurune smaragd.” Kas see oli … kas see võis olla toosama smaragd, mida ta praegu vaatas? Ettekandja tuli raguuga ja James surus sõrmed kramplikult kokku. Kuumad ja külmad värinad jooksid vaheldumisi mööda selgroogu üles-alla. Ta tundis, et tegemist oli lahendamatu probleemiga. Juhul, kui see oli smaragd … aga kas ikka oli? Kas võis olla? Ta tegi sõrmed lahti ja piilus murelikult. James ei olnud asjatundja vääriskivide alal, aga kivikese helk veenis teda, et see pidi olema ehtne. Ta pani mõlemad küünarnukid lauale ja nõjatus ettepoole, vaadates tühja pilguga enda ees taldrikul kiiresti hanguvat lambaliha. Tuli midagi välja mõelda. Kui see oli radža smaragd, mida ta siis sellega tegema peaks? Politsei … välgatas korraks peast läbi. Kui sa leiad mõne väärtasja, viid sa selle politseijaoskonda. Sellise aksioomiga oli Jamesi kasvatatud.

Jah, aga kuidas, pagan võtku, oli smaragd sattunud tema püksitaskusse? Niisuguse küsimuse esitaks kahtlemata ka politsei ja see paneks Jamesi täbarasse olukorda, sest sellele polnud vastust. Kuidas oli smaragd sattunud tema pükste taskusse? Ta vaatas meeleheites alla püksisäärte poole ja samas läbis teda paha aimus. Ta uuris lähemalt. Paar vanu halle flanellpükse sarnaneb teise samasugusega, aga ikkagi tundis James instinktiivselt, et need ei olnud üldse mitte tema püksid. Avastusest vapustatud, toetus ta toolileenile. Ta taipas, mis oli juhtunud: supelmajast välja kiirustades oli ta haaranud kaasa valed püksid. Enda omad – nagu talle nüüd meenus – oli ta riputanud nagisse teiste pükste kõrvale. Jah, see seletas asju mõnevõrra – ta oli võtnud võõrad püksid. Aga ikkagi, miks, pagan võtku, oli seal smaragd, mille väärtus võis olla sadu tuhandeid naelu? Mida rohkem ta sellest mõtles, seda veidram lugu näis. Muidugi võiks ta selgitada politseile …

Polnud kahtlust: ta oli sattunud piinlikult täbarasse, et mitte öelda ohtlikku olukorda. Ilmselt tuli mainida tõsiasja, et ta oli ettekavatsetult sisenenud võõrasse supelmajja. Muidugi polnud see tõsine üleastumine, kuid sellest sai kogu lugu alguse.

„Kas ma võin teile veel midagi tuua, sir?”

See oli jälle ettekandja. Tema pilk oli rõhutatult suunatud puutumata raguule. James toppis kiirustades natuke taldrikult suhu ja küsis arve. Saanud selle, maksis ta ära ja väljus. Kui ta seal seisatas, suutmata midagi otsustada, jäi talle silma üks müürileht. Naaberlinnal Harchesteril oli oma õhtuleht ja selle pealkirjade loetelu James nüüd uuriski. Anti teada sensatsioonilisest juhtumist: „VARASTATI RADŽA SMARAGD”. „Mu jumal,” ümises James jõuetult ja toetus kuulutustulba najale. Ennast veidi kogunud, õngitses ta taskust pennise mündi ja ostis ajalehe. Otsitava leidmisega ei läinud kaua. Kohalikke sensatsioonilisi uudiseid oli vähe ja üldse oli neid haruharva. Nüüd ehtisid suured pealkirjad esilehekülge. „Sensatsiooniline murdvargus Sir Edward Campioni elukohas. Rööviti kuulus ajaloolise väärtusega smaragd. Maraputna radža kohutav kaotus.” Fakte anti vähe ja need ei öelnud palju. Sir Edward Campion oli eelmisel õhtul võõrustanud mitut sõpra. Soovides näidata ühele kohalviibinud daamile smaragdi, oli radža läinud seda tooma ja avastanud, et vääriskivi on kadunud. Kutsuti politsei. Siiani ei olnud mingeid uusi asitõendeid juhtunu kohta saadud. James lasi lehel maha kukkuda. Talle ei olnud endiselt selge, kuidas oli smaragd sattunud mingis supelmajas rippuvate vanade flanellpükste taskusse, aga ta veendus iga minutiga järjest rohkem, et politsei peaks tema lugu kahtlaseks. Pagan võtku … mida tuleks teha? Siin ta nüüd oli Kimpton-on-Sea peatänaval, taskus täiesti arusaamatul kombel varastatud saak, mille väärtuseks oli ilmselt tohutu summa raha. Samal ajal olid kõik piirkonna politseijõud tegevuses sellesama röövsaagi otsimisega. Ta leidis, et nüüd tuli tal teha valik kahe tee vahel. Tee number üks: minna otse politseijaoskonda ja rääkida oma lugu ära, kuid tuleb kohe tunnistada, et seda kartis James paaniliselt. Tee number kaks: püüda mingil viisil smaragdist lahti saada. Korraks tuli talle pähe hea idee: ta teeb kivikesest kena väikese paki ja saadab selle postiga radžale. Siis raputas ta pead, sest niisuguse asja kohta oli ta lugenud liiga palju kriminaalromaane. Ta teadis, kuidas sel puhul ülivõimsad salapolitseinikud haaravad suurendusklaasi ja kõikvõimalike muude patenteeritud vahendite järele. Iga detektiiv, kes oma palka väärt on, hakkab tegelema Jamesi pakikesega ja poole tunni pärast või umbes nii on ta kindlaks teinud saatja elukutse, harjumused ja välimuse. Ja siis on vaid tundide küsimus, kuni tema jäljed leitakse.

Siis aga ilmutas Jamesile end ise üks hämmastavalt lihtne skeem. Oli lõunatund. Rand oli võrdlemisi tühi. Ta läheb tagasi Mon Desiri, riputab püksid sinna, kust ta need leidis, ja võtab kaasa enda omad. Reipalt alustas ta teed supelranna suunas.

Kõigest hoolimata vaevas teda aga südametunnistus. Smaragd tuleks tagastada radžale. Talle torkas pähe, et ta võiks teha veidi detektiivitööd, kui ta on kord oma püksid tagasi saanud ja teised endisele kohale nagisse riputanud. Ta pidas veidi plaani ja seadis siis sammud eaka meremehe suunas, keda pidas õigustatult Kimptoni kohta käiva informatsiooni ammendamatuks allikaks.

„Vabandage mind,” lähenes James viisakalt, „minu andmetel on ühel mu sõbral, härra Charles Lamptonil, siin rannas supelmaja. Minu teada on selle nimi Mon Desir.”

Vana meremees istus rahulikult toolil, piip suus, ja vaatas merele. Ta nihutas veidi piipu ja vastas, ilma et oleks pilku silmapiirilt pööranud:

„Mon Desir kuulub kõrgeaulisele Sir Edward Campionile – seda teab siin igaüks. Pole kunagi kuulnud härra Charles Lamptonist, peab olema vist mõni uustulnuk.”

„Tänan teid,” ütles James ja eemaldus.

Informatsioon vapustas teda. Kindlasti ei pistnud radža ise kalliskivi taskusse ega unustanud seda supelmajja. James raputas pead – see teooria teda ei rahuldanud, kuid ilmselt peab olema varas keegi majas viibivast külaliskonnast. Situatsioon meenutas mõnda ta lemmikromaanidest.

Kuuldust hoolimata jätkas James plaanitsetud tegevust. Kõik läks küllalt kergesti. Rand oli – nagu loodetud – praktiliselt inimtühi. Veelgi suurem vedamine oli see, et Mon Desiri uks oli endiselt poikvel. Sisselipsamine oli vaid hetke küsimus; James võttis just nagi otsast oma pükse, kui hääl selja taga sundis teda äkitselt ringi pöörama.

„Nii, saingi teid kätte, mees!” ütles hääl.

James jäi ammuli sui vahtima. Mon Desiri uksel seisis tundmatu – hästi riietatud neljakümnendates eluaastates terava kullipilguga mees.

„Nii, saingi teid kätte!” kordas võõras.

„Kes … kes te olete?” kogeles James.

„Kriminaalinspektor Merrilees Scotland Yardist,” tutvustas teine end lühidalt. „Ja ma tülitaksin teid sooviga, et kas te annaksite smaragdi mulle üle.”

„Smaragdi?”

James püüdis aega võita.

„Seda ma vist ütlesin, kas pole?” nõudis inspektor Merrilees.

Tal oli kare ametikohane kõnemaneer. James püüdis end kokku võtta.

„Ma ei tea, millest te räägite,” lausus ta endastmõistetavaks peetava väärikusega.

„Oh ei, mu poiss, arvan, et teate küll.”

„Kogu asi on eksitus,” ütles James. „Võin seda üsna kergesti selgitada …” Ta jäi vait.

Inspektori näole oli tekkinud kannatamatu tüdimuse ilme.

„Nii väidavad nad alati,” pomises Scotland Yardi mees kuivalt. „Oletan, et te vist korjasite selle üles, kui rannal uitasite, ah? Tavaliselt kõlab seletus selliselt.”

Oli tõepoolest sedamoodi, pidi James tõsiasja tunnistama, kuid ikkagi püüdis ta veel aega võita.

„Kuidas ma tean, et olete see, kelle väidate enda olevat?” nõudis ta veidi ebalevalt.

Merrilees lõi korraks kuuerevääri lahti, et näidata rinnamärki. James vaatas seda silmi pungitades.

„Ja nüüd,” ütles teine peaaegu sõbralikult, „näete ise, kellega te vastamisi seisate! Olete uustulnuk … seda on kohe näha. Alles esimene töö, mis?”

James noogutas.

„Nii ma arvasingi. Nüüd, mu poiss, kas kavatsete selle smaragdi heaga siia anda või pean teid läbi otsima?”

James sai julguse tagasi.

„Mul … mul ei ole seda kaasas,” kuulutas ta.

Tema mõte töötas kohutava kiirusega.

„Jätsite oma elukohta?” uuris Merrilees.

James noogutas.

„Noh, olgu,” lausus detektiiv, „lähme siis sinna koos järele.”

Ta võttis Jamesil käe alt kinni.

„Ei tahaks riskida, et mu käest ära lipsate,” ütles ta leebelt. „Lähme teie elukohta ja te annate mulle kalliskivi seal üle.”

James hakkas ebakindlalt rääkima.

„Kui annan, kas lasete mu siis vabaks?” küsis ta ärevalt.

Merrilees näis olevat hämmastunud.

„Me teame, kuidas see kivi ära võeti,” seletas ta, „ja ka sellesse segatud daamist ja muidugi, kui edasi minna, siis ka seda, et radža tahab kära summutada. Teate ju küll, millised need pärismaalastest võimukandjad on.”

James, kes ei teadnud üleüldse midagi pärismaalastest võimukandjatest – talle tuli meelde vaid üks cause célèbre³ –, noogutas mõistva ilmega pead.

„Muidugi ei ole see kehtestatud eeskirjade kohane,” ütles detektiiv, „aga teie võite pääseda terve nahaga.”

Jälle noogutas James. Nad olid jõudnud esplanaadi lõppu ja pöörasid nüüd linna poole. James juhtis küll teed, kuid teine mees ei lõdvendanud käehaaret.

Äkki lõi James kõhklema ja tahtis nagu midagi öelda. Merrilees vaatas korraks terava pilguga ringi ja hakkas siis naerma. Nad möödusid parajasti politseijaoskonnast ja ta märkas Jamesi ahastavaid pilke.

„Esialgu annan teile siiski võimaluse,” ütles ta lahkelt.

Ja just sel hetkel läkski lahti. James tõi kuuldavale valju röögatuse, klammerdus mehe käsivarde ja kisendas kõigest jõust:

„Appi! Varas! Appi! Varas!”

Vähem kui minutiga kogunes nende ümber rahvahulk. Merrilees püüdis oma käsivart Jamesi haardest lahti väänata.

„Esitan sellele mehele süüdistuse!” karjus James. „Ta röövis mind!”

„Millest sa räägid, lollpea?” käratas ta kaaslane.

Konstaabel võttis edasise asjaajamise enda peale. Härra Merrilees ja James eskorditi politseijaoskonda, kus James oma kaebust kordas.

„See mees varastas mu taskust,” kuulutas ta erutatult. „Tal on vaat seal parempoolses taskus minu rahakott!”

„Mees on hulluks läinud,” urises teine. „Vaadake ise, inspektor, ja tehke kindlaks, kas ta räägib tõtt.”

Inspektori märguande peale libistas konstaabel käe kuulekalt Merrileesi taskusse. Ta tõmbas midagi välja ja vaatas seda erutusest hingeldama hakates.

„Mu jumal!” hüüdis inspektor, unustades jahmatusega oma ametialase väärikuse. „See on ju radža smaragd.”

Merrilees näis olevat rohkem hämmastunud kui kõik teised.

„See on ebaloomulik,” putras ta segaselt, „koletislik. Mees pani ise selle minu taskusse, kui me koos siia tulime. See on pahatahtlik trikk.”

Merrileesi enesekindel esinemine pani inspektori hetkeks kõhklema. Tema kahtlustusobjektiks sai James. Ta sosistas midagi konstaablile ja viimane läks välja.

„Nüüd, härrased,” ütles inspektor, „esitage, palun, oma seletused, aga kordamööda.”

„Aga muidugi,” alustas James. „Kõndisin mööda randa, kui kohtasin seda härrat, ja ta teeskles, et tunneb mind. Mulle ei meenunud, et oleksin teda varem kohanud, aga olin liiga viisakas, et seda öelda. Me kõndisime koos edasi. Mul tekkisid tema suhtes kahtlused ja just siis, kui jõudsime politseijaoskonna juurde, leidsin ta käe oma taskust. Pidasin ta kinni ja karjusin appi.”

Inspektor pööras pilgu Merrileesile.

„Ja nüüd teie, sir.”

Merrilees paistis olevat kimbatuses.

„See lugu on peaaegu õige,” ütles ta aeglaselt, „aga mitte täiesti. See ei olnud mina, kes oma tutvust peale sundis, vaid tema surus oma tutvust mulle peale. Kahtlemata püüdis ta smaragdist lahti saada ja libistas selle minu taskusse, kui me juttu ajasime.”

Inspektor peatas kirjutamise.

„Ah nii!” ütles ta erapooletult. „Minuti pärast tuleb siia üks härra, kes aitab meil asja tuumani jõuda.”

Merrilees kortsutas kulmu.

„Mul ei ole võimalik oodata,” pobises ta, tõmmates kella taskust välja. „Mul on kokku lepitud kohtumine. Kindlasti pole teie, inspektor, nii naeruväärselt rumal, et arvaksite, nagu oleksin mina varastanud smaragdi ja jalutan ringi, see taskus?”

„Nõustun, et see poleks väga tõenäoline, sir,” vastas inspektor. „Aga teil tuleb oodata vaid viis kuni kümme minutit, kuni me seda selgitame. Ahah, siin ongi tema kõrgeausus.”

Pikka kasvu neljakümnene mees astus sisse. Ta olid jalas päevi näinud püksid ja seljas vana sviiter.

„Noh, inspektor, mida see kõik tähendab?” küsis ta. „Ütlete, et saite smaragdi kätte. See on ju suurepärane … väga peen töö. Kes need inimesed on, keda te siin kinni peate?”

Ta pilk rändas üle Jamesi ja jäi pidama Merrileesil. Viimase enesekindlus näis kõikuvat ja siis silmanähtavalt kahanevat.

„Ohhoo … Jones!” hüüatas Sir Edward Campion.

„Kas te tunnete seda meest, Sir Edward?” küsis inspektor järsult.

„Muidugi tunnen,” ütles Sir Edward kuivalt. „Ta on minu toapoiss, tuli mu teenistusse kuu aega tagasi. Mees, kelle nad Londonist saatsid lugu uurima, kahtlustas teda kohe, aga tema asjade hulgast ei leitud jälgegi smaragdist.”

„Ta kandis seda oma kuue taskus,” teatas inspektor. „See härra suunas meid tema juurde.” Ta osutas Jamesile.

Järgmisel minutil õnnitleti Jamesi soojalt ja suruti tal kätt.

„Kulla mees,” ütles Sir Edward Campion. „Te siis kahtlustasite teda kogu aeg?”

„Jah,” lausus James. „Pidin välja mõtlema loo sellest, kuidas mu tasku kallale kiputi, et saada ta politseijaoskonda.”

„Noh see on ju suurepärane, absoluutselt suurepärane,” ütles Sir Edward. „Te peate tulema meiega koos lõunale … sellisel juhul, muidugi, kui te veel einestanud ei ole. Kellaaeg on juba küllalt hiline.”

„Ei,” ütles James, „ma ei ole veel einestanud … aga …”

„Ei mingit vasturääkimist, ei mingit aga,” ütles Sir Edward. „Teate, radža tahab teid tänada selle eest, et aitasite smaragdi tagasi saada. Ei saa küll öelda, et mul juhtunust selge pilt oleks.”

Selleks ajaks olid nad politseijaoskonnast välja jõudnud ja seisid trepil.

„Tegelikult arvan ma,” ütles James, „et peaksin teile kogu loo õigesti ära rääkima.”

Nii ta tegigi. Tema kõrgeausust lõbustas see väga.

„Parim asi, mida ma oma elus kuulnud olen,” kuulutas ta. „Nüüd saan kõigest aru. Jones kiirustas siis tõenäoliselt alla supelmajja, niipea kui ta oli asjakese näpanud, teades, et politsei otsib elamu põhjalikult läbi. Selle vana püksipaari panen tavaliselt jalga kalale minnes. Tõenäoliselt poleks keegi neid seal puudutanud ja Jones oleks saanud tööst vabal ajal smaragdi ära tuua. Pidi olema vist küll šokk, kui ta tuli ja leidis, et see on läinud. Niipea kui teie ilmusite, sai ta aru, et teie olete isik, kes on kalliskivi ära võtnud. Aga ma ei saa veel päriselt aru, kuidas õnnestus teil siiski see tema detektiiviroll läbi näha!”

„Tugev isiksus teab,” mõtles James endamisi, „millal olla avameelne ja millal olla diskreetne.”

Ta naeratas salamisi, kui ta sõrmed libisesid õrnalt üle kuuerevääri sisekülje, puudutades väikest hõbemärki, mis näitas kuulumist vähe tuntud Merton Parki superjalgrattaklubisse. Hämmastav kokkusattumus, et too Jones juhtus ka olema klubi liige, aga nii see oli!

„Tere, James!”

Ta vaatas üle õla tagasi. Eemalt hüüdsid teda Grace ja Sopworthi tüdrukud. Ta pöördus Sir Edwardi poole.

„Kas vabandate mind hetkeks?”

Ta läks üle tee nende juurde.

„Me läheme kinno,” teatas Grace. „Mõtlesime, et võib-olla tahaksid ka tulla.”

„Kahju küll,” ütles James. „Lähen just Sir Edward Campioniga einestama. Jah, see mõnusates päevi näinud riietes mees seal. Ta tahab mind tutvustada Maraputna radžale.”

Ta kergitas viisakalt kaabut ja läks Sir Edwardiga kaasa.