Читать книгу Aitäh, monsieur Dior - Agnès Gabriel - Страница 5

Célestine tundis värske piparmünditee hõrgutavat lõhna. Rammetult piilus ta tekiserva alt välja ja nägi juba täies rõivastuses Maried, kes pliidi ees seisis ja teed läbi sõela tassidesse kallas.

„Tere hommikust. Sa oled juba üleval? Mis kell on?” Unesegasena ajas Célestine end sirgu ja hõõrus silmi.

„Saab kohe seitse.”

„Nii palju? Oleksid pidanud mind äratama.”

„Ma tõusin ise ka alles mõne minuti eest, mul on täna õhtune vahetus. Pole midagi paremat kui pärast ärkamist veel natuke aega voodis lesida. Sulle ju maitseb piparmünditee? Kohvi ma sulle kahjuks ei saa pakkuda. Eelmisel nädalal hankisin endale kohvikaardi eest pudeli lõhnaõli. Ettekandja palgast luksuse jaoks just ei piisa.”

„Tee sobib mulle väga hästi.” Kiiresti ronis Célestine voodist välja, otsis endale tuhvlid jala otsa ja tõmbas Marie sinise säravpunaste moonidega hommikumantli ülle. Tasakesi hiilis ta läbi trepikoja alla tualettruumi, lootes, et ükski kaasüüriline teda säärases riietuses ja sassis peaga ei juhtu nägema. Kitsast aknast tungis viletsasse pugerikku külma õhku. Väljaheidete ja mädamuna hais ajas iiveldama. Täna tuli pesemise asemel vaid korra märja käega üle näo kaabata, liiatigi kui roostes kraanist kollaseplekilise kraanikausi kohalt tuli vett üksnes armetu nirena.

Vahepeal oli Marie pannud kausikesega lauale mõned mandliküpsised ja ahjus tule läitnud, nii et väikeses katusekambris oli tunda hubast soojust.

Mõne teesõõmu järel tundis Célestine end juba erksamana. Marie toppis endale terve küpsise korraga suhu.

„Mulle meeldib kõik, mis on magus. Mõnikord annavad külalised mulle jootraha asemel sigarette. Ma vahetan need alati šokolaadi või küpsiste vastu. Tubakast ma ei hooli. Tead sa ka, mida praegu mustal turul paki sigarettide eest võib saada?” Kuid ega ta vastust oodanudki. „Ma lähen uudishimust lõhki. Mis selle Albertiga on?”

Ükskõikselt kehitas Célestine õlgu. „Ma andsin talle hundipassi.”

Marie vaatas talle ammulisui otsa. „Mida? Aga … te ju just abiellusite.”

„Ei, õnneks me niikaugele ei jõudnudki. Tund enne laulatust suri mu ema. Meie kõigi jahmatuseks, sest ta oli terve kui purikas.”

„Õudne! Aga mis tähendab õnneks? Oma kirjas rääkisid sa mulle oma peigmehest ju nii vaimustunult. Kas ta pole siis nägus, tumedate juuste ja terassiniste silmadega …”

„Mis tähtsust on välimusel? Juba mõni päev pärast mamma surma oli Albert tahtmist täis laulatus ikkagi ära teha. Kui ma talle ütlesin, et vajan leinaaega ega saa rõõmsa peo pidamisele mõelda, nimetas ta mind sentimentaalseks ullikeseks. Tema pealekäimisel loobusin ma oma töökohast vallavalitsuses. Minu asi olnuks üksnes tema eest hoolt kanda.” Põlglikult kõverdas Célestine huuli ja pudistas pahaselt näppude vahel mandliküpsist. „Albert tahtis mulle dikteerida, mida ma endale selga panen, kuidas räägin ja kellega läbi käin. Ta rääkis pidevalt, kuidas ma tulevikus kodus toimetama ja tema lapsi ilmale tooma peaks hakkama, küsimata kordagi, kuidas mina meie ühist elu ette kujutan. Ja selle asemel et mulle ema matustel toeks olla, läks tema oma sõbra sünnipäevale. Tegelikult ei kibelenudki ma ise sugugi abielluma, aga ei tahtnud mammale pettumust valmistada. Ta soovis nii väga, et keegi mind ikka kaitseks, pärast seda kui … tead ju küll, papa ja Pierre …” Ta hammustas huulde ja jäi vait. Ühe sõõmuga rüüpas ta tassi tühjaks, otsekui tahtnuks kurbi mõtteid alla loputada.

„Albertil on vist suurt pärandust oodata,” lausus Marie mõtlikult ja kastis hajevil ilmel küpsist tee sisse.

„Tema rahast pole mul sooja ega külma,” pahvatas Célestine südamest. „Mis tähtsust sel on, kui ta mind ei armasta? Ta nägi minus ainult trofeed, mida teistele ette näidata nagu oma Peugeot 202.”

Marie mälus pehmet küpsist ja raputas hukkamõistvalt pead. „Célestine, meile, naistele, on ikkagi kõige tähtsam, et oleks keegi, kes meid üleval peab. Mina vaataksin rahaka mehe juures küll mõnele veale läbi sõrmede. Meie kolkas poleks minu jaoks aga niisugust eksemplari leidunud. Ega ma muidu Pariisi poleks tulnud. Sõda võttis palju mehi ära, meie valik on väga piiratud.”

„Mina ei lase kellelgi endale ette kirjutada, kuidas ma elama pean. Pigem juba jään üksi,” vaidles Célestine otsustavalt vastu.

„Oota ainult, kuni kohtad seda õiget, küll sa siis teisiti mõtled.” Marie korjas nõud laualt, viis need valamu juurde, puistas sinna lusikatäie soodat ja lisas kuuma vett. Célestine’il polnud tahtmist vaidlust jätkata. Oma esimest päeva Pariisis ei soovinud ta nääklustele kulutada. Oli ilmselge, et küsimuses, milliseid väärtusi abielumehelt oodata, olid nad sõbrannaga eri meelt. Ta võttis ruudulise köögirätiku ning hakkas taldrikuid ja tasse kuivatama.

„Teeme õige täna midagi,” pakkus Marie. „Ma pean tööl olema alles kell neli. Mida sina tahaksid ette võtta?”

„Kõigepealt tahaks ma onule ja tädile telegrammi saata, et olen ilusti kohale jõudnud. Ja siis? Ma ei teagi õieti …”

„Mis sa arvad, kui läheksime Galeries Lafayette’i väiksele avastusretkele ja laseksime endale kõige uuemaid sukamoode näidata? Kui me just iga vaateakna ees seisma ei jää, oleme veerand tunni pärast Haussmanni bulvaril.”

Kui Célestine sai postkontoris telegrammi saadetud, läks ta Marie kannul Clichy väljakule, mille keskel kõrgus kivist soklil pronksist skulptuurirühm. Siia jooksis kokku viis tänavat, nii et pidevalt vuras neist mööda autosid, motorollereid ja jalgrattaid. Vahepeal möödus klobinal ka üks hoburakend, mille kutsar hoidis ühes käes ohje, teises sigaretti. Ebalevalt jäi Célestine kõnnitee serval seisma ja haaras Mariel abiotsivalt käest kinni. Üheskoos ootasid nad, kuni politseinik oma postilt liikluse käeviipega peatas ja jalakäijatele tee vabaks tegi. Kui nad Batignolles’i bulvarist üle läksid, vilistas kordnik neile järele, mille peale Marie talle rõõmsalt lehvitas.

„Ära ole nii hirmu täis, ma chère. Esimestel päevadel ei julenud mina ka kuidagi üle tänava minna. Usu mind, liiklusega harjub päris ruttu ära,” lubas Marie, ja Célestine lootis, et sõbrannal on õigus.

Külm sügistuul puhus neile näkku ja pani lõdisema. Kiiresti astusid nad piki Clichy tänavat. Ühe poe ees Milani tänava nurgal seisid inimesed, et saada toidukaartide eest võid, piima, õli, nuudleid, kohvi, suhkrut ja jahu. Põhitoiduaineid, mida ka kaks aastat pärast sakslaste lahkumist ikka veel range normi järgi jagati. Milline õnn, et tema onu ja tädi olid Genêts’s vanavanemate vürtspoodi edasi pidanud, mõtles Célestine tänutunde ja nukrusega. Nõnda oli nende perekonnal olnud ka sõja-aastatel piisavalt süüa, erinevalt paljudest teistest, kelle juures võis neil aegadel läbi elatud kitsikust tänaseni kaugelt märgata.

Imestusega pani ta tähele, kui hästi mõned inimesed tema ümber riides olid. Ta oli küll isegi arvanud, et pariislased riietuvad teisiti kui Normandia rannakülade elanikud, aga ometi üllatas teda see elegants, mida siin näha sai. Sõja algusest peale, 1939. aasta septembrist, ei nappinud ju üksnes toiduaineid, vaid ka riidekraam oli kogu Prantsusmaal normeeritud. Moejoone elegantsist ja rafineeritusest hooliti maal niikuinii vähem kui linnas, ja nõnda meisterdatigi vanast sõjaväemantlist sageli kostüüm, ülikonnast seelik, vestist müts. Ka tema ema õmbles oma lihtsad kleidid ise, kuid kasutas selleks alati parima kvaliteediga kangaid ning valis hoolikalt sobivat lõiget. Tema vanima sõbranna isa oli kangakaupmees ja nii leidus Laurianne Dufouri jaoks ikka mõni hea kvaliteediga riiderest, millest ta midagi välja oskas võluda.

Mõned Pariisi flanöörid, kes Célestine’ile vastu tulid, olid oma väljanägemise nimel küll terve varanduse mängu pannud. Hoolikalt mingitud ja uhkete soengutega naised kõpsutasid kõrgetel kontsadel mööda kõnniteed, seljas karusnahast äärisega mantlid ja käes riietega värvilt harmoneeruvad ridikülid. Mehed, kes neid saatsid, kandsid parimast kalevist põlvini ulatuvaid mantleid ning nende garderoobi täiendasid laia äärega kaabud ja nahkkindad. Midagi sellist oli Célestine näinud ainult kaugelt, kui jõukas linnarahvas suvel Normandia rannikule puhkama sõitis.

Kuid ilu kõrval köitis ta tähelepanu ka viletsus. Ikka ja jälle nägi ta viledaks kulunud pintsakute ja lagunenud kingadega kahvatuid mehi ja naisi. Nende nägudest luges Célestine välja nälga ja kannatust, millest pärast sõja lõppu veel ei olnud üle saadud. Need inimesed käisid kühmus, pilku vaevu kõrgemale tõstes.

Üks väsinud silmadega noor naine, kelle nõelutud pearätiku alt ripnesid laubale pulstis juuksesalgud, vedas käe otsas poisikest. Väikemees köhis lakkamatult ja pühkis varrukaga nina. Oli ehk seegi naine üks neist, keda pärast okupantide lahkumist sunniti pöetud päi mööda Pariisi tänavaid jooksma? Neist, kelle kuritegu seisnes selles, et nad olid mõnda saksa sõdurisse armunud ja nendega suhteid loonud. Célestine mäletas veel hästi neid ajalehtedes avaldatud fotosid, mida ta oli vaadanud, südames raev ja silmis pisarad – sellest oli vaevalt kaks aastat möödas.

Ühe kioski juures seisis salk sõjaveterane. Ühel neist puudus jalg, teisel käsi küünarnukist altpoolt. Üks silmalapiga sõdur rüüpas tubli sõõmu õllepudelist ja ulatas selle kaaslasele. Ning korraga nägi Célestine vaimusilmas kaht mundris meest, ühel aastaid vaevu kakskümmend, teisel kaks korda enam. Nad viipasid talle rõõmsalt ja sammusid, sõdurikotid seljas, oma teed. Uduloor mähkis marssijad endasse ja nad kadusid olematusse …

„Olemegi kohal.” Marie sõnad tõid Célestine’i taas olevikku. Ta suutis kurku tikkuvaid pisaraid vaevu tagasi hoida. Ei, ta ei tahtnud praegu minevikule mõelda. Ta oli Pariisis, ja tänasega oli tema elus alanud uus lehekülg.

Südame põksudes astus Célestine sisse kõrgest klaasuksest, mille taga tumehallides livreedes teenistujad kundesid tervitasid ja neid soovitud osakondadesse juhatasid. Tal jäi hing kinni. Ühtäkki viibis ta maailmas, millel polnud midagi pistmist eluga tänaval. Mitte kunagi varem ei olnud ta tõstnud jalga niivõrd gigantsete mõõtmetega hoonesse, polnud ealeski näinud niisugust sära.

Seestpoolt üleni liiva- ja kullakarva hoone kõrgete sammaste ja neile toetuvate ümarate võlvidega meenutas teatrisaali. Kuid inimesed loožides balustraadide taga ei jälginud laval toimuvat, vaid tõtlesid toimekalt siia-sinna, tehes sisseoste. Célestine’i pilk rändas üle kolme korruse kõrge klaaskuplini, kust langes sisse kahvatusinist päevavalgust. Sadade, kui mitte tuhandete lampide säras hiilgas see luksuse ja külluse tempel soojas heledas valguses.

„Kas pole fantastiline? Sõidame liftiga päris üles! Alla tuleme siis trepist,” pakkus Marie ja tõmbas sõbrannat otsustavalt endaga kaasa.

Ja nii uurisid nad läbi ühe korruse teise järel. Müügiosakonnad olid jagatud üksikuteks poodideks, mis kõik olid täiesti erinevalt sisustatud riiulite, laegaste, kappide, kuldraamides peeglite ja lilleseadetega. Célestine’ile näis, nagu oleks ta sattunud ümbermaailmareisile. Ta ei väsinud imetlemast siniste lindude ja draakonitega filigraanset Hiina portselani, värviküllaseid idamaa vaipu, kuldlõimedega batistkangaid Indiast, käsitsi punutud kübaraid LõunaAmeerikast ja peeni hirvenahast kindaid Itaaliast. Klaasvitriinides sätendasid üksteise võidu teemantidest kaelaehted, hõbedased teekannud ja pildiraamid.

Mööda laia treppi jõudsid nad alla teisele korrusele. Marie võttis otseteed suuna sukaosakonda. Célestine’i pani imestama hooletu elegants, millega väike armas tedretähniline müüjanna, vaevu vanem kui tema, ühe sahtli teise järel lahti tõmbas ja neile üksteise järel erinevaid sukapaare näitas. Lõppude lõpuks ei sarnanenud nad oma rohmakates talvemantlites sugugi varakate kundedega, vaid neist oli esimesel pilgul aru saada, kes nad tegelikult olid – kaks rahatut provintsitüdrukut. Aukartusega libistas Célestine õhkõrna nailonit üle randme ja imetles sukaõmblust, mis oli peenike nagu sulejoon.

„Loomulikult pakume teenusena ka silmade ülesvõtmist, kui peaks väike õnnetus juhtuma,” selgitas müüjanna armuliku pilgu ja võluva naeratuse saatel.

„Suur tänu, mademoiselle. Me peame sõbrannaga kõigepealt veidi nõu, kumma värvi me võtame – kas pärli või šampanja,” kinnitas Marie surmtõsise näoga ja näpistas vargsi Célestine’i käsivart.

„Aga me ei saa ju endale midagi niisugust lubada,” protesteeris Célestine kohkunult, niipea kui nad kuuldekaugusest välja olid jõudnud.

„Muidugi mitte. Aga lõpuks ongi see ju vaid mäng. Siin tuleb teha nägu, nagu oleks meil ostutuuril terve varandus vabalt võtta. Ja kes teab – kui oleme ükskord oma unistuste mehe leidnud, võime ehk endale selliseid sukki tosinate viisi lubada.”

Teatava rahuldustundega meenutas Célestine, et oli alles nädal tagasi visanud oma kihlasõrmuse jalge ette mehele, keda nii mõnigi naine olnuks valmis oma unistuste meheks nimetama. Mehele, kes ta ühel pärastlõunal köögipõrandale oli paisanud, et võtta, mis tema meelest ühele abielumehele pidi kuuluma. Kuna nad olnuks ju ammugi abielus – kui Célestine’i ema poleks nende pulmi oma surmaga „kihva keeranud”, nagu ta ütles. Célestine ajas mehe plaanid siiski nurja, lüües talle täiest jõust hambad kätte. Õnneks oli Albert kaugel, oma esimesel päeval Pariisis ei tahtnud ta nukrutseda. Heameelega võttis ta kuulda Marie ettepanekuid, milliseid kättesaamatuid, kuid seda ilusamaid kaupu nad veel võiksid lähemalt vaadata.

Üsna varsti käis tal pea ringi kõigist neist lugematutest karusnahksetest stooladest, nahast reisikohvritest ja kristall-lühtritest, šampanjanõudest ja trühvlikuulidest. Parfüümide osakonnas särasid riiulitel kaunilt vormitud pudelikesed nutikalt seatud valguses, mis tegi igast pudelist erakordse kunstiteose. Teenistusvalmis müüjannad tupsutasid neile hooaja uusimaid lõhnu randme siseküljele. Võlutult nuusutas Célestine essentse, mis hullutasid ta haistmismeelt oma lilli, puudrit või vürtse meenutavate aroomidega.

Olles juba üle nelja tunni aina vaadanud ja imestanud, haaras teda rammestus ja valutavad jalad suutsid teda vaevu kanda. Ta oli rõõmus, kui nad end koduteele asutasid. Rohked muljed olid ta ära väsitanud. Marie paistis aga sõbrannat käevangu võttes endiselt rõõmus.

„Sinuga koos on selline poetuur palju toredam, Célestine. Järgmine kord lähme Printempsi, sinna on Lafayette’ist kiviga visata. Ja siis veel Bon Marchésse Seine’i vasakul kaldal – see on kõige vanem kaubamaja Pariisis. Seal on kingaosakonnas müüjaks üks ütlemata võluv mees. Ja siis peame tingimata käima veel Samaritaine’is …”

„Ootan’d, Marie, mul käib juba pea ringi! Ma jään ju Pariisi kauemaks. Kaubamajad ei jookse meil eest ära.”