Читать книгу Lembesalmik Almale. Luululuule laulud - Ago-Endrik Kerge - Страница 5

Mul oli au tunda ja teada Einarit vaid mõnda aega. Vaatamata sellele olime temaga seiklusrikkalt jõudnud üht-teist koos läbi elada, arutleda toimunu üle, vaielda ja mida kõike veel. Kuid minulegi tuli üllatusena tema oskus – kuidas seda nüüd delikaatsemalt nimetada? Ütleme, tema oskus oma riimistatud ja riimistamata puhanguid talle sobivasse vormi vormistada. Ise nimetab ta seda luululuule lauludeks.

Ei tea siiani, mis ajendas teda oma sellelaadset toodangut mulle näitama. Kaldun arvama, et vajadus. Olles loomult kirglik leiutaja, kes ilmtingimata kohe peab kõike uuendama, oli Einar leidnud imepäraseid, kummastavaid luululuule iseäralikke võimalusi ning küllap tal oli tekkinud vajadus neid esitleda. Kes neid lugeda ei pelga, saabki tutvuda siin ta luululuule lembelaulude toodanguga, mida ta ise kartmatult peab kõige ehedamaks luuležanri taasuuendamiseks.

Ka teemade valik on laialdane alates armust, valust, mõtisklustest ja lõppedes filosoofilise kõikemõistvusega. Tähelepanuväärsed on tema tähelepanekud õnne, viimse armastuse, saabunud eluõhtu rõõmude kohta jne. Eriti muljetavaldavad on tema melanhoolsed passaažid õnne­ ihalusest ja õnnetänavalt leitu suhtes. Nagu ta ise ühel nukrushetkel allakirjutanule tunnistas – kui juba Petrarcal oli Laura, miks siis temal, Einaril, ei või muusaks olla Õnne tänava Alma.

Siinkohal pean tunnistama, et luululaulude autor kasutab ohtrasti paljukasutatud sõnaseadmiste paljukannatanud luulevõimalusi. Tema toodangut lehitsedes tabad end äratundmisrõõmult (või äratundmisvaevalt) – oi, seda olen ammuilma juba kuulnud, lugenud, näinud! Kuid võrreldes Saalomon Vesipruuliga, kelle loomepotentsiaal jäigi ebasoodsate keskkonnatingimuste ja kurja naabri Jaan Tatika õeluse ning intriigide tõttu realiseerimata, on kiiduväärt, et selline saatus enam ei kordu. Ei juhtu ju miskit hullu, kui laiem avalikkus kohtub Einari entusiastliku loomega. Nii tore on taas kohtuda tuntuga. Lihtsad riimi(kese)d, lihtsad mõtte(kese)d, sügav valu, sügav mure.

On ka primitiivseid õigekirja apse, ent kahtlustan, et neid on autor nimme sisse pikkinud, võttes eeskuju suurematelt poeetidelt.