Читать книгу Kuidas elad, Ann? - Aidi Vallik - Страница 4

Mind saadeti vanu ajalehti keldrisse viima. Ema lõi juba mitu nädalat lokku, et sahvrist tuleb tühjad pudelid ja ajalehed ära viia, tal pole seal enam üldse ruumi. Isa kuulas neid ettekandeid kannataja näoga ja ütles alandlikult muudkui jah-jah. Nüüd siis, pühapäeva õhtul, muutus asi otsustavaks, sest ema oli juba sellise näoga, et kohe hakkab ütlema. Ja siis isa ennetas konflikti ning asus püüdlikult pudeleid kilekottidesse pakkima ja ajalehti virnadesse siduma. Päris kõrged virnad said. Isa kutsus mind appi, et tule, Ann, viime pudelid ja lehed keldrisse. Ema pesi parajasti nõusid, oh sa jutt, kui ta sealt ennast välkkiirelt ümber keeras ja küsis terava häälega:

”Mida sa nende pudelite kohta ütlesid?”

Isa nohises ja pakkus, et võiks pudelid siis hoopis prügikasti kõrvale tassida, mõni asotsiaal saab õnnelikuks. Sellega ema enam-vähem leppis, kuid siiski ei saanud ta hoiduda kommentaarist:

“Ühtlasi võiks siis ju sama soojaga sinna sedeli jätta, et meil on keldris veel palju taarat, millel juba vähemalt kolm aastat äraviijat pole. Pluss korteri-ja telefoninumber.”

Isa oli vakka. Mul oli tast natuke kahju, aga midagi ütelda ka ei osanud, võtsin kolm pakki lehti ja keldrivõtme ning läksin alla.

Isaga on mul tegelikult tunduvalt lihtsam suhelda kui emaga. Isa ei torgi mind lakkamatult tagant, näiteks kui ta näeb, et ma niisama telekat vahin, ei sunni ta mind hoopis raamatuid lugema. See viimane on jälle puhtalt ema kiiks. Tal on vist ettekujutus, et kaheksateistkümnendaks eluaastaks pean ma läbi lugema kõik maailma raamatud. Ma loen küll, rohkem kui mõnigi meie klassist, nii et mõnikord kirjandustunnis hakkab päris imelik, kui õps alustab mingi teema arutamist ja ainus, kes oskab kaasa rääkida, olen mina. Noh, mõnikord kaks-kolm õpilast veel. Aga ma ei saa ju ainult raamatuid lugeda, pilli mängida ja joonistada. Ma olen normaalne noor inimene, kelle jaoks on maailmal peale selle veel üht-teist pakkuda. Ma pole mingi nohik.

Selles suhtes tundub ema natuke ebaõiglane. Miks alati ainult mina pean peolt kell pool üksteist tulema hakkama? Korra proovisin mitte tulla. Tantsisin rahumeeli edasi, kuigi hinges kripeldas teadmine, et ema ootab kodus ja jumal ise teab, mis ta võib ette võtta, kui ma kord sinna jõuan. Otsustasin siiski see üks kord olla just nii kaua, kui ise tahan. Ma pole ju enam mingi algklassipäga, kes koolipeolt kell üheksa ära saadetakse.

No ja mis siis sai. Kümme minutit üksteist läbi keerati puldist musa vaikseks. Kõik vaatasid sinnapoole, et mis värk on. Minu ema oli. DJ andis mikri tema kätte ja see hull ütles: “Ann Kees, diplomaatilised piirid on ületatud. Otsekohe välja auto juurde, muidu läheb asi tõsiseks.” Kõik. Tundsin, kuidas saali neli seina hakkavad mulle aeglaselt peale vajuma ja ümbritsevad inimesed väänlevad viimseni naerukrampides. Kevin, poiss, kellega ma tantsisin, ütles:

”Nonii. Mis sa nüüd teed?”

Mina pomisesin talle midagi läbi hammaste ja rabelesin ennast saaliukse poole, et sealt võimalikult kiiresti plehku panna. Isegi DJ-d puldi taga irvitasid.

Saaliukse peal seisis isa põigiti ees, võttis mul õlgade ümbert kinni ja ütles:

”Noh, neiu. Kas nii täidetakse kokkuleppeid? Ema on marus ja sinu käitumine inetu.”

Aga mina?! Tirisin isa ise rutem õue ja auto juurde, et lükata kohtumist emaga võimalikult kaua edasi. Jumala eest, ma ei tahtnud tema suust mitte midagi enam kuulda, ma kartsin iga ta oletatavat sõna.

Edasi ma parem ei räägi. Loomulikult tuli neid sõnu küll ja küll, nii et ma eelistasin edaspidi tõesti õigeks ajaks koju laekuda.

Aga kelder. Jah. Ma polnud seal peaaegu üldse käinud, vast paar korda ainult. Me ei hoia ju keldris mingeid talvekartuleid või moose. Ema vist ei oska üldse moosi keeta ja kartulit ostetakse paari kilo kaupa poest. Nii et meie keldriboks on lihtsalt üks õudne vanakraamiladu. Kui ma selle ukse lahti tegin, sain aru, miks ema suhtus nii allergiliselt isa ideesse pudelid keldrisse viia. Seal oli keeruline astudagi, kogu põrand oli täis kilekotte õlle-ja veinipudelitega. Kas nad tõesti nii palju joovad? Aga kolm aastat pole taarat viidud... ma ei tea. Külalised käivad ju tihti ka. Mõtlesin, et võiks ise mõni päev asja ette võtta ja sõbrannadega siit midagi ära viia. Muidugi juhul, kui nad nende eest saadud raha mulle lubavad. Siit saaks vist päris palju. Saaks endale mõne plaadi osta või riideid või midagi. Otsustasin, et räägin emale sellest kohe, kui üles tagasi lähen.

Panin lehed boksi ukse taha nurka arvutikasti peale. Siis, niisama uudishimust, vaatasin veel natuke ringi. Üritasin mõttes hinnata, kui palju pudeleid siin vedeleb ja kui palju ma nende eest raha võiksin saada. Tuleb suuri prügikotte osta ja nende sees taksoga viia. Või äkki on isa nõus sõitma, kui me ise pudelid kottidesse laome ja autosse tassime. Õudselt palju oli neid küll.

Siis langes mu pilk pooliti kastide all vedelevale kaustikuvirnale. Ema käekirjaga oli midagi kõige ülemise peale kirjutatud. Kummardusin vaatama. KÄRTSU OMA. VÕÕRAS, ÄRA PUTU! Häh. Kärtsuks hüüavad ema mõned ta vanad sõbrad, see oli ta noorpõlve hüüdnimi. Tegelikult on ta Kärt.

Sikutasin kaustiku välja.

16. 4. 1984. Nii kole on olla kogu aeg meeleheitel & ometi naerda, & ometi tunduda rõõmsa & rahulolevana teistele inimestele. Keegi ei tea, kuidas ma Tarvit armastasin. Ainult mina & see on hea. & paha ka, sest just see armastus on see, mis on mind sellesse pikka & kurnavasse depressi tõuganud. Ei ole enam midagi. Ma olengi tõeliselt mahajäetud kurb väike nõiaplika, kes laob päevas umbes 3X kaarte, endale ja Tarvile. & kaardid ei näita, et midagi muutux. & Kärts on nii surnud & miski ei suuda teda ellu äratada.

Ema päevik?! Tõesti või? Jumal küll, kas ema on sihukest asja pidanud, minu ema? Kui vana ta siis oli? Aasta kaheksakümmend neli. Ema on sündinud kuuekümne

seitsmendal. Seitseteist! Minust praegu kolm aastat vanem. Igatahes on ta jube kurb olnud. Kes oli Tarvi?

28. 4. 1984 Peegel näitab mulle koledaid asju, st mind. Olen nagu vana ja kole naine. Aga keegi peale minu ei tea seda, et ma olengi vana & väsinud. Las see olla minu saladus. Määrin endiselt näkku kilode kaupa meiki ja saan varsti 18 aastat vanax. & ometi on varemete tunne. Ich beneide sie alle, die vergessen können.

Jah, ema on alati saksa keelt armastanud. Mulle täiesti mõistetamatutel põhjustel. Ta oskab seda praegugi, vahel loeb saksakeelset raamatut. Aga millest ta siis siin kirjutab? Kes oli Tarvi, mis värk on? Eespool pole midagi, tühi leht ainult. Äkki on neid kaustikuid veel? Tuhnisin kastide all. Ei, teised olid konspektid. Ülikooliajast. Aga see päevaraamat… On see suur sigadus, kui ma seda loen? Ma ju tean, et ei tohiks. Teise saladused ei puutu ju üldse minusse. Aga ta on ikkagi mu ema. Siis ikka on minu asi ka ehk. Või ei ole? Jumal. Ma nii tahaksin edasi lugeda. Nii põnev on. Ema ju ei saagi teada. Loen natuke ja siis toon selle siia tagasi.

1. 5. 1984 4 ½ tundi hääletasin Tartu. 19. 30 suudlesin ta pinda. Nukker, aga pidulik. Tegime Rinta & Karliga põõsas pudelile lõpu peale.

Anni vedas mu yhikasse. Imesid vahel juhtub – lastigi sisse. Mind pole elus nii palju kallistatud. Mart vedas mind syles mööda koridore ringi. Ilus, nii et silm läheb märjax. Lobisesime rõdul. Kõik yle korruse tulid sinna imet vaatama, st kõik, kes mind mäletasid. Mulle räägiti, et pärast mind visati välja veel ka Sonn, Elf ja Kristina. Keegi neist ei tohi enam yhikasse tulla. Kooli peal neid vahel on näha, aga seal enam mitte. Ja see oli ikka täielik ime, et mina alt sisse sain. Ju siis polnud Milkut majas ja valvur võtab asju suvamalt.

Ööbisin ka Mardi toas. Ajasime voodis kaua juttu ja suitsetasime piipu.

Mis ühikas, mis kool, millest jutt käib? Tartus? Aga ema ju siis veel ülikoolis ei käinud? Ta lõpetas ju keska samas koolis kus minagi. Vist. Vähemalt olen ma ta jutust aru saanud, et ta õppis samas koolis. Nii-nii. Vat mis kõik välja tuleb. Ma ei tea oma emast pooli asjugi. Joob põõsas, suitsetab PIIPU?! Miks just seda? Ööbib poiste toas. No ei, see lihtsalt ei ole võimalik. Minu ema!

2. 5. 1984 Hommikul läxin Mardiga kooli kaasa. Millised kohtumised! Ei jõua armsaid inimesi ära kallistada.

Krootus tuli pugema, et ärgu ma seda väljaviskamist nii sydamesse võtku, et elu läheb edasi ja ta loodab, et ma teises koolis paremini käitun ega puudu. Vastik silmakirjatseja. Loodab vist ikka veel, et ma talle oma sydant puistama tulen. Saan temata hakkama.

Pärast läxime Mardiga Pyssi. Saba. Aga väga lõbus oli. Meeletud vihmahood. Lõpux me ei kuivanudki ära & läxime märjana kontserdile. Väga palju tuttavaid, väga palju rõõmu. Ilona Fun Club. Meeletu tantsimine. Marr käitub ikka täitsa jaburalt. Mait yritab suhteid taastada, aga ei. Arvasid, et täna, aga ei. Joome õlut veel & veel & veel. Kärts on jälle katski! Täitsa lõpp.

Pärast läxime jälle yhikasse, magasime hommikuni. Siis oli rõdul päevitamine nigu vanasti, lugesime yhika kroonikat. Siis jälle Pyssis. Kärts sai jälle katski!

Lõpux istusin tee ääres maas & yritasin Tlna hääletada. Koju, koju! Max. väsimus. Nyyd olen vist end juba välja maganud, aga tahax ikka veel.

Nonii. Täitsa kindlasti tirin ma selle kaustiku põues üles. Ema on minu eest nii üht kui teist alatult varjanud. Ah et tema haridus, lugupeetavus ja õnnelik abielu on siis sellised. Ma ei tea. Olin nagu puuga pähe saanud. Kirjutas seda kõike tõesti minu korralik ema? Alatul kombel on ta mulle valetanud kõik need aastad… vist. Nüüd ma lihtsalt PEAN selle kõik läbi lugema, algusest lõpuni, et ma teaksin, kes siis lõpuks mu ema on. Kas isa teab neid asju? Rääkida muidugi pole sellest võimalik. Eks ju see, et ma neid ülestähendusi loen, ole ka närune tegu. Aga ehk saab millessegi selgust. Olin nii õudses segaduses, nagu mitte kunagi varem. See oli nagu unenäos või filmis. Olin millegipärast kohutavalt ärevil.

Peitsin kaustiku kampsi alla ja tulin üles. Korteriukse taga kõhklesin. Äkki nad saavad mu näost aru, et mingi värk on? Oleks hea, kui nad suures toas telekat vaataksid või arvuti taga miskit teeksid. Kui nad mind üleüldse tähele ei paneks. Mul oli ju vaja selle kladega oma tuppa jõuda, nii et keegi midagi ei aimaks. Tundsin, et õhetan reetlikult ja käed, mis kampsi all vihikut kinni hoiavad, värisevad. Aga see ukse taga passimine oli ka imelik, äkki mõni naaber hakkab möödaminnes midagi küsima või nii. Parem juba sisse minna.

Uhh. Hiilisin tuppa vaikselt nagu vaim ja libistasin oma aarde kirjutuslaua ülemisse sahtlisse kooliasjade juurde. Tõstsin talle peale veel geo ja mata vihiku, et kohe näha poleks. Siis läksin vanemate juurde nägu näitama, et nad kahtlustama ei hakkaks. Pudeleid enam näha ei olnud, ainult neli-viis pakki ajalehti seisis sahvriukse kõrval virnas. Ema oligi hoopis elutoas ja luges midagi, isa istus arvuti taga.

“Ahaa, Ann. Mis sa seal keldris nii kaua tegid? Kas sa teisi lehti ei tahaks ära viia?”

Nohisesin midagi, et ma ei saanud kohe boksi lukku lahti. Ettepaneku peale teised pakid ka alla tassida tegin moepärast vingus nägu, esiteks sellepärast, et mul tõesti polnud suuremat viitsimist sinna tagasi ronida (kibelesin lugema!), ja teiseks pidin näima võimalikult tavalisena. Siis ikka läksin. Ohoo – nüüd käis see viimine neli korda kiiremini kui enne. Siuh, olin juba all, lehed nurka. Uks lukku tagasi ja üles. Emps küsis toast:

”Kuidas sul homse õppimisega on? Kell on juba kaheksa läbi.”

Mina ütlesin, et juba lähen, juba hakkan õppima, pealegi pole meil homseks midagi eriti antud.

“Jaa, jaa, jaa,” kostis diivanilt ema irooniline hääl. Kadusin oma tuppa ja panin ukse kinni.

6. 5. 1984 Kella poole kymne ajal olime tee ääres & kella yhex Viljandis. Esimesena nägime kohe Janni, kes oli rõõmus, rahulolev & natuke purjus. Siis kohtasime Martsat, Katsi & veel mõnda kunsta eite. Sain tuttavax Tiuguga, kes oli jube ähmis, et oli ryhma rahad maha joonud (ta teeb EÕM-i). Tegi mulle yhes kõrtsis konni välja, mätsisime niisama naljapärast.

Õhtusel kontserdil oli täitsa naljakas, Jann oli hullumajast tsyklotablette tuuri pannud või midagi, jagas neid peotäite kaupa kõigile, kes vähegi vastu võtsid. Ise oli ta sassis või täis, ilmselt mõlemat kokku. Maailm oli jumekas ning isemoodi. Selge polnud meist vist keegi.

Mingil hetkel avastasin end suvaliste punkaritega kõrvalasuva tyhja maja katusel õlut joomas. Ajasime nende sellidega juttu, täitsa normaalne oli. Pärast, kui hämarax oli läinud, tuli sinna veel yks kutt. Ma ei näinud täpselt, kes ta on. Ja kui ma siis rääkisin, et enne Tallinnas tahtis yx sell mind tooliga visata, kui me naiskadega “Rebaseid & siile” laulsime, lausus too kutt, et tema see oli. Saime jutu peale ja alles siis, kui nende bensukanister õllest peaaegu tyhi oli, tabasin ära, et maitse pole päris see. Mis see oli, kysisin. See polnud ju puhas õlu. Siis tyybid hakkasid naerma ja ytlesid, et kui siiamaani elus olen, pole suuremat häda. Aga olevat olnud Aknooliga segatud õlu. Ja et mis mina nyyd teen. Head nägu tegin ja teatasin, et homme paistan läbi nagu prilliklaas ja et tulgu siis vaatama.

Sõbraliku irvitamise saatel ronisin alla ja otsisin yles Elise & Co. Olime kõik ysna karkus & avastasime, et Viljandi lauluväljakul on liikuvad trepid. Elis elas kõigest jõust kaasa Halloweenile, mis tema väidete kohaselt lavalt tulema pidi, huvitav, meie nägime seal kõigest karja purjus punkareid, kes vaheldumisi mikrisse oma sõnumeid röökisid. Oli mingi bändide vahe & vaba mikrofon. Mis nüüd vaba, aga võeti vabaks.

OK, kontsert lõppes ära & hakkasime öist pleissi otsima. Ei leidnudki. Jube kylm oli, me olime purjakil kah. Siis kohtasime yht kohalikku, kes juhatas meid kultuurikooli yhika juurde, et äkki me saame sinna sisse. Eesux oli lukus, ronisime yle ysna kõrge plangu hoovi. Ka tagauxed olid lukus. Siis leidsime sealt lähedalt hoovist yhe pooliku puuriida, millel oli tõrvapapist katus peal. Nojah, peaasi, et katus, sest öösel võis sadama hakata – taevas oli jõle pilves. Viskasime siis sinna puuvirna peale magama: Elis, mina, Jaan & Jann. Jaanil oli magamiskott, tegime selle lahti & laotasime risti endile peale. Sellest hoolimata oli jube kylm, aga me olime nii purjus, et jäime ikkagi magama. Jann oli hea soe & ma pugesin talle täitsa kaissu.

Hommikul ärkasin selle peale, et Jann mul oma päikesesooja nahktagi varrukaga yle põse tõmbas & kysis: ”Tunned, kui soe!” Päike paistis & linnud laulsid & taevas oli nii kõrge & puhas sinine. Ilus ärkamine oli. Tõesti ilus.

Edasi läx päev nagu eilegi. Jälle joogid. Möll. Kõik olid segased. Siis koperdas seal ringi yxildane & väga nikunälgas Kratt. Kõik arenes kuidagi sujuvalt & lõppes suguaktiga sessamas tyhjas majas, mille katusel ma eile olin istunud. Ex minagi tundsin end pisut yxikuna. Kahetseda ei tulnud. Kratt oli hea.

Ma ei usu oma silmi. Seda pole olemas! Mu ema räägib mulle lõputa jutte tütarlapse eneseväärikusest ja juhusliku seksi ohtlikkusest. Mu ema ei lase mul üksinda kuskile ööseks jääda, välja arvatud sugulaste juurde. Mu ema ei vala mulle isegi koduses peolauas klaasikestki, annab ainult oma klaasi servast maitsta. Mu ema ei ole asotsiaal, kes joob mingit keemiat, sööb kaifi eesmärgil närvirohtusid ja seksib lagunenud majades. Seda lihtsalt EI OLE OLEMAS.

Ma ei lähe täna enam siit toast välja. Ma ei saa talle otsa vaadata. Ei tahagi. Jälk. Ma ei taha kunagi enam talle otsa vaadata. Selline naine ei saa olla mu ema. Mida ta ometi on teinud! Ja mina mõtlesin…

Mul jäigi õppimata. Lihtsalt ei suutnud, päriselt. Ainus, mis mu peas vasardas, oli: kuidas ta ometi sai mulle valetada kõik need aastad. Nutsin end magama, jube kaustik rinna vastu surutud. Ema vaatas vahepeal mu tuppa, ma lamasin hiirvaikselt teki all, nägu varjus. Ta mõtles, et magan, ja pani ukse tasakesi kinni. Las imestab, miks ma täna nii vara magama läksin. Las muretseb, et ma olen ehk haige. Paras talle. Seda, kuidas ta on mulle valetanud terve mu lapsepõlve, ei saa andestada. Mul on nii õudselt kahju!