Читать книгу Tagasi Tuulemaale - Aili Paju - Страница 2

Naeratus enne väljumist

Esimese lume varahommikul veeres rong, rahvasuus Porgandiks ristitu, hooga üle Valgemetsa kõrge raudteesilla. Mööda vilksatas allikakoobaste ja liivapadjanditega rüütatud Ahja jõgi, lumises orus mustendasid põõsatriibud... Kohaliku rahva meeleolu paranes, kui oranž rööbasiludus hakkas tiirutama ühest maakonnast teise, ja veel mitu korda päevas. Kord sahistab läbi porihalli vihma, siis leegitseb päikesesäras või lumevalgel, sõitjate jaoks alati õige kella järgi olemas.

Vanamemm vastaspingil märkis: „Kassa näet, eelä oll siin keik viil likõne, aa täämbä puha iään...“ Selge silmavaade, ei kübetki võltsi, just nii, loodusega ühises rütmis siinkandis elatakse.

„Om jo illos?“ küsisin vastu. Rohkem poleks ma osanud kohalikus keeles öelda, nali kippus peale. Memm noogutas, sellega meie vestlus piirdus.

Ah, eile oli sul ees linnasõit? Käisid kalleid sugulasi külastamas, kostitasid külauudistega ja viisid puhast maatoitu? Memme kõrval pingil lebas pooltühi elunäinud turukott. Piisake kohtumiserõõmu, jutuvada, ja siis, soovimata noorte aega raisata, neil ju kiire, ruttad koju tagasi. Ise rahul, et pikalt plaanitud asi sai enne talve tehtud... Kuid midagi tähtsat jäi vist rääkimata? Memm istus seljaga sõidu suunas, näoga eemalduva linna poole, küllap mõtetega eilses päevas. Istmel losutava koti põhi peidab vast suhkru- ja soolapakki, portsjonit tuletikke... Kui talvel liikumisega kitsas, on vajalik kraam majas olemas.

Tore rahvas elab siin. Laheda loomu, sisemise väega ja ühes vereringes ümbritsevaga. Kohalikel pole kommet ajada elu keeruliseks, õhus hõljuvad ended ja ilmamärgid tehakse selgeks varahommikul või juba eelmisel õhtul. Ise kutsuvad nad end vanavõrokesteks, piiriks Mädajõgi. Teiselpool jõge algab põliste küladega Setomaa. Seal paiknesid varem majad tänava ääres tihedalt üksteise kõrval, hoonete palkseinad laudisega kaua katmata... Enne hullu aega, kui suur naaber põletas setode piiriäärsed külad ahervaremeiks, päris maatasa.

Siinpool jõge on pilt hoopis teine. Eesti talu seisab rahulikult omaette, marjapõõsaste ja õunapuude varjus. Avar õu liidab elumaja (sageli koos rehealusega), aida, lauda, puukuuri ja kempsu sõbralikult ühte. Saun passib tiigi ääres, elumajast parajas kauguses. Palkidest eluhoone paikneb veesoontest eemal, köögiaken alati põhja poole, küdev ahjusuu tulistab välisuksest sisenejat, nii kaitstakse majarahvast. Mõni päritud omadus on tänases eestlaseski äratuntav: sitkus, nutikus, kohanemisvõime... Nigelaid jooni pole mõtet loetleda, neis orienteerume nagunii.

Määratu pahmakas sajandeid on siin elatud, ent ega säravad tehnoloogiavõidud (skaip, e-riik, digivõrgustik, robotid) kindlusta rahvale elujätku. Pealegi, kui endisest N. Liidust vedeleb siiani sovetlik taak: korruptsioonid Tallinnast Narvani, dopinguafäärid, ametnike jäikus... Hei, proffidest ajaloolaste, arheoloogide, etnoloogide, filosoofide liit! Meie ärasolgerdatud ajalugu ootab puremist ja puhastamist!

„Anname rahvale tagasi eepose ja ajaloo, ja kõik on võidetud!“ sõnas eesti rahvapärimuste austaja Georg Julius von Schultz-Bertram aastal 1839 Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul. Kaheksakümmend aastat hiljem, 1. detsembril 1919 tervitab Eesti Vabariigi peaminister Jaan Tõnisson (1868-1941?) rahvast eestikeelse Tartu Ülikooli avaaktusel: „Nüüdsest peale ei pea eestlane olema ainult vastuvõtja, vaid ka andja.“

Iga rahva kultuurimälu peidab imelisi legende. Islandlasi, keda arvult umbes nelisada tuhat, poleks vist olemas, kui neid ei turgutaks saagadesse laotud vaimujõud. Mällu talletatud värsid ei ole lihtsalt rahvalood, vaid värvikad põimingud jõuliste esivanemate tegudest. Usund, ajalooline lugu, filosoofia kujundab rahvuslikku uhkust. 13. sajandil kirjutas islandi teadlane Snorri Sturluson käsiraamatu vanadest müütidest ja euroopa vaimne maailm võttis saagad vastu kui ümberlükkamatu tõendi islandlaste eluallikaist. Kujutlegem korraks, mis juhtuks, kui islandi rahvas jäetakse ilma müütilistest saagadest, nagu lammutatakse meie ajaloolist muistset vabadusvõitlust ja Jüriöö ülestõusu („Eesti ajalugu“, II osa, TÜ Kirjastus, 2012). Kuid ega ajalugu ja kultuur koosne üksnes sõdadest ja vallutustest. Meie muistseid esivanemaid iseloomustab pigem talupere ühtekuuluvustunne, meeste ja naiste samaväärsus ja maalähedus. Ajalooline järjepidevus on hoidnud eesti hinge elus. 20. sajandil imetles professor Margaret Wilson Islandi vapraid merenaisi-kalureid, kes millegipärast on saagast välja jäänud, unustatud. Kellel oleks mahti ja tahtmist tutvustada põlvkonniti eesti põliste taluperenaiste eluolu? Maailm peab väikerahvaste naiste ja meeste samaväärsust eimiskiks, ei hoolita islandi karmide merenaiste või eesti taluperenaiste panusest rahva püsimisse. Kui taaselustada müütidega lahutamatult seotud mälupilte, ehk leitakse kunagi jäädvustatud legendidesse peidetud tõene ajalugu...

Hommikul avad arvuti, et teada, mis maailmas juhtunud. Ekraaninurgast vaatab vastu kuupäev, ühine ajamärk. Kuid vapustava eluraamatuga rahva kellaaeg on olnud kaua teine... Sügisel imetled maakodus, kui täpselt töötab lindude rännuradar. Peipsi järvelt õhkutõusnud luikede või metshanede parvepuntrast on üle küla lennates saanud üksmeelses rütmis liikuv perekond, nokad Daugava jõe poole... Millal küsitakse, kuhu tormab planeet Maa kaheksamiljardiline inimparv ja huvitav, millise suuna on võtnud meie miljonirahvas?

Igal kultuuril on oma tõusu- või langusajad. Praegu hõljutakse segadustega peitsitud kosmopoliitilise globaalsuse prügikastis. Planeedi õhustik on ääreni täis valedest üleujutatud meediat, poliitilisi kraadesid ja inimeste elu eksitavaid rühmitusi. Seda ajal, mil planeet Maa nõuab hiiglaslikuks paisunud asurkonna kohest korrastamist, ülerahvastatud riike ängistab kliima- ja olmesõda kuni eluohtlike pandeemiateni välja.

Põikan kõrvale saatanlikult kurja 20. sajandi sõjalistest ja poliitilistest afääridest ja teen ruumi väikerahvale, kelle hingekeeli on sajandeid ilmestanud maa heldusele toetuv eluviis. Pärandatud mahukast varamust vaatab vastu hingeusk ja kustumatu janu vaimselt sirguda. Jakob Hurda (1839-1907) sõnade järgi: „Me ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid kaua kestma saab.“

Aastaid tagasi, kui otsisin maakodu, leidsin elamise just siit. Saatusliku 1986. aasta suvepäeval seisin keset taluõue ja teadsin - olen määratud siia tulema, siin olema ja siia jääma. Ümisesin omaette: „Ma teeks toa tuule peale, /.../ maja marja varre peale...“. Olin jõudnud muinasjutulisse pessa, kus pole kokkupuuteid isekate eneseupitajate ja võimukate manipuleerijatega. Nii head võimalust ma käest ei lase, siin olen üleni elu sees. Hing lõi unistustes särama, küllap on see paljudele tuttav tunne, kui satutakse ootamatult õigesse paika.

Seadsin elamise sisse vanas palkmajas, vihma läbilaskva katuse, ümberkukkunud aia, metskitsede järatud õunapuude ja söötis maaga... Sest igatsesin olla omaette, eemal linnamürast ja riparapa elust. Valik oli ainuõige, kiindusin ajaproovile kaua vastu pidanud maakohta. Suvel seadis naabrimees Raivo Kiss aiapostid ümber talu püsti, mina toksisin aialattidele lipid külge. Seejärel ladusime koos noore sõbra, Peeter Toropiga, mahukale laudale eterniitkatuse peale, ja ühe hingetõmbega lõpetasin maalt ülesleitud järjeloo „Aed kui apteek“ ajalehte Edasi.

Ülim mõnu on põimida aiatöö, tuultele avatud heinamaa ja kunagi siin toimetanud talupere unistused ühte kimpu. Rahu, valgust, puhast õhku – kõike on siinmail rohkem, kui mujal Eestis. Värskendav elurütm mõjus isegi mu välimusele. Selga sobisid järjest lohvkamad hilbud, kõrged kontsad jäid seinakappi tolmama, moodsat soengut asendas tihe juuksepahmakas, ja enesekindlus muudkui kasvas. Elamiseks valisin sobiva rütmi: talvel teenisin elatist linnas, varakevadest hilissügiseni toimetasin maal, ja nii juba kolmkümmend neli aastat. Rahulik maaelu, kohalike vastutulelikkus ja abivalmidus võlusid mind üha rohkem.

Kui vaatasin sügishommikul poole kuue paiku linnakorteri aknast välja, sähvatas välk läbi. Alles hämarduv 2018. aasta oktoobrikuu, ja juba katab lumi maad. Mitte õhuke kirme, vaid ehtne lumevaip! Ilmaruum on korrapealt talviselt hele ja karge... Värskelt sadanud lumi ehmatas mu tegutsema. Hajameelne mina oli unustanud hõrgutavad seenepurgid maale. Puravikud oma leemes, marineeritud riisikad, soolatud pilvikud, tõmmuriisikad (põdramokad) ootasid sahvririiulil. Kui nüüd end kokku ei võta, olen sissetehtud seenenaudingust ilma.

Kribinal-krabinal asjad kokku, märkmik ja juturaamat spordikotti, villase karvaga kummikud jalga, soe jope selga, barett kõrvuni pähe ja jooksuga raudteejaama.

Ootamatult etteveeretatud hetk sobib mulle. Kui tarvis, traavin parajas tempos, kuhu vaja, kui põhjust pole, mõnulen mugavas tugitoolis hea raamatu seltsis. Nii me Põlvamaa poole ruttavas rongis memmega kohtusime, tema seljaga, mina näoga sõidu suunas.

Juba ta niheles, valmistus vist väljuma, järgmine peatus oli väike teivasjaam. Sõna lausumata haaras kiirustav memm istmelt turukoti ja sibas ukse poole. Kuid enne tamburisse astumist vaatas ta tagasi. Meie pilgud kohtusid ja järsku saatis väikesekasvuline elupõline võroke mulle lahke, oi, kui hingesooja naeratuse. Justkui oleks ta teadnud, et meie lühikese ühise sõidu ajal tegelesin ta arvatava külaskäiguga linna. Seal ta seisis, sõbralik, õilis eesti maainimene... Tänu elatud elule, usule, kodule. Mina istusin ja passisin, et tabada teab kuhu kadunud hingeraas... Kui palju naeratusi on vahetatud pika elu jooksul, memme lahkus mõjus meeliülendavalt. Ma noogutasin ja naeratasin vastu.

Jälgisin vaguniaknast, kui perroonil liitusid temaga kaks nooremat naist, mõlemal käeotsas rasked pakid. Tuldi vist tururingilt. Kõik kolm rõõmustasid üksteist nähes, küllap ühe küla inimesed. Käbeda sammuga memm astus esimesena jalgrajale, teised tema kannul. Kas mitte Johann Wolfgang von Goethe ei öelnud: „ Inimesed, keda kohtame, on parim peegel iseenda tundma õppimiseks“?

Memme soe naeratus meenutas mulle maamesilast, kes eelmisel kevadel oli laepalkide vahelt potsatanud lauale ja jäi surmväsinult lebama. Ütlesin talle, oli see vast talv, mis tuli meil üle elada... Kõrged soojakraadid lennutati miinustesse, sealt hooga tagasi plussi, ja korduvalt! Läksin kööki, panin killu puhast mett käeseljale ja torkasin mesilasele ette. Ta oli nii nõrk, et ei suutnud mööda sõrmi edasi liikuda. Toetasin teda pepust ja lükkasin meetükile lähemale. Oli tal siis pugimist! Jäädvustasin mobiilikaameraga pildi einestavast mesilasest, foto siiani telefonis. Mitu head minutit täideti end magusa hõrgutisega. Seejärel kõndisin, mesimumm käeseljal välisuksele, õues kevad ju täies hoos. Väikseke kohendas tiibu, tõusis õhku, ja pöördus siis kaarega tagasi mu juurde... Ta tegi tiiru ümber mu pea, maandus väikese sõrme otsa, jalutas mööda sõrme peopessa, silmitses mind ja seejärel põristas laia maailma! Milliseid õrnusest helisevaid hetki pakub elu, olgu see austustavaldav mesimumm või naeratav memm!

Korraks peatunud rong nõksatas edasi. Laiuval lagendikul ei silmanud ma taluhooneid. Eemal, lumise välja veerel kolletas kasemets, sekka tumedaid kuuski, küllap kõndisid naised sinna, metsa poole, kuhu mujale... Sõbrakesed, kui kõmbite kolmekesi, pambud käes kilomeetri, kolm, viis või seitse, ei olegi tähtis, lõpuks jõuate nagunii oma käe järgi seatud koju. Seal jutustate muhedas keeles perele kõigest, mis linnas nähtud-kuuldud ja sulandute mõnusasse koduringi. Heatahtlikult ja lootusrikkalt - elu rahuajal on ju päris mõnus.

Teadagi, põline, maast madalast rüganud talupere usub hingetoetavat maad ja looduseväge. Palju varem, kui sõjaka kristluse „Vater unser im Himmel...“ ( sks. Meie Isa, kes sa oled taevas) kohale tariti. Apostel Pauluse tõotatud „usk, lootus ja armastus“ võttis maarahvas küll vastu, vapralt võidelnud esivanematel ei jäänud ju muud üle. Kirikuisad poetasid võltslubadusi, kui hea elu ootab rahvast peale surma teispoolsuses. Aga umbusklik eesti taat tegi kiriku soovunelmaist pilajoru: „Laula, laula, pappi...“ või „Mõisaköis las lohiseb...“ või „Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, küll mina teaksin, mis mina teeksin, - paneks härrad härjadeksi...“ („Kättemaks sakstele“, Kolga-Jaani).

Juhuseid ei ole, järjekordselt! Kes ütles, et minevik on ajalugu, tulevik - saladus, praegune hetk aga kingitus. Pundar aastatetaguseid mällu ladestunud pilte triivis järsku pinnale... Öine lumesahmakas on õhu puhtaks pesnud, rööbastel sujuvalt liikuv rong ja võrokese soe naeratus sidusid mu ootamatult sähvatanud mõttejupi külge. Eestlaste juured on üheülbaliselt seotud tööka taluperega, mitte sõdade, võõramaiste vallutajate, külapopside, sovetiajast virisejatega või poliitikast lobisejatega!

Võtsin seljakoti taskust märkmiku ja pastapliiatsi. Igaks juhuks... Kui hoog peale tuleb ja õnneks läheb, kribin paberile. Mineviku meenutamine pani põsed õhetama, siis taipasin: kirjapanek käib hetkel ülejõu. Ladusin märkmikusse tähtsõnad, et hiljem mäletada, millest kinni haarata. Alustan minevikust, maast isiklikus plaanis ... Selgitavad viited lisan edaspidi juurde. Praegu on raske uskuda, kui palju võttis jutukas mälestustes sobramine mul aega. Pealegi, läbitud tõesest ajaloost ei räägitud koolis meile sõnakestki, nuputasin, mis ma nuputasin, aga lugu sai kirja pandud.