Читать книгу Kodune ilmaraamat. Maalehe Raamat - Ain Kallis - Страница 2

Kui sa ilmast õpetust saad, küll siis targemaks lähed.

(Tarvastu vanasõna)

„Kui palusin kord aastate eest setu rahvalaulikult selgitust, mis asi see ilm õieti on, siis vastas ta häbelikult ning nagu oma mitteteadmise vabanduseks: „mul om väega sitt pää” ja püüdis viia jutu naljatelles teisale: milleks mul selliseid asju üldse vaja teada!” (Folklorist Oskar Loorits.)

„Ilm on selline sõna, mida öeldes on kõik äkki täis ootamatust või avarust,” väitis võro kultuuritegelane Kauksi Ülle.

Tõepoolest – raske uskuda, et teistes keeltes oleks ilma kui pidevalt muutuva atmosfääri oleku ning maakera koos seda asustava inimkonna või maapealse elu kohta kasutusel üks ja sama sõna! Lisaks veel ilm kui teatavad nähtused tervikuna, omaette süsteemina (välisilm, vaimuilm jne). Nii vähemalt defineeritakse ilma Eesti kirjakeele seletus-sõnaraamatus.

Kirjanik Mark Twainile omistatakse (kuigi ekslikult) sentents: „Kõik räägivad ilmast, kuigi keegi ei tea, mis see on.” (Tõepoolest aetakse neid mõisteid segi. Mõne aasta eest kuulsin raadiost: „Täna hommikul oli Tallinnas kliima juba külmem!”) Twainilt on pärit hoopis järgmine definitsioon: „Kliima on see, mis on kogu aeg, ilm aga see, mis püsib paar päeva.”

On ka teisi määratlusi, nagu: „Kliima on see, mida ootame, ilm see, mida saame.” (Meteoroloog E. Lorenz.) Ilm määrab selle, mida hommikul selga paneme, kliima aga meie ostud suveks või talveks.

Märksa teaduslikum on taoline kliima määratlus: „Kliima on pikaajaline ilmade režiim, mille määrab paikkonna geograafiline asend.” Ilma mõiste on kliimast palju selgepiirilisem. Meteoroloogias mõistetakse ilmana atmosfääri seisundit antud momendil, mida iseloomustab ilmaelementide (temperatuur, tuul, niiskus, õhurõhk, sademed, pilved jne) kompleks. Koha kliima määravad koos kõik ilmad, mis seal üldse esinevad. Kliima on maakoha geograafiline iseloomustaja, kuigi ta muutub aja jooksul.

Kasutusel on ka termin „ilmastik”. See on aga suhteliselt pikema ajavahemiku (nädal, kuu, isegi aasta) ilmade režiim. Sageli aetakse toda sõna segi „ilmastuga”, viimast kasutatakse aga mõnikord kliima eestipärasema sünonüümina.

Kui pikk on aga periood, kus saab juba rääkida kliimast? Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) on võtnud kokkuleppeliselt kasutusele minimaalse kliimanäitajate arvutamise perioodi pikkuseks 30 aastat. Nii et alles siis, kui mõõtmisi on ühes kohas tehtud vähemalt 30 aasta kestel (parem kui rohkem), saab kõnelda statistiliselt usaldusväärseist näitajaist. Levinud on näiteks perioodide 1901–1930, 1931–1960 ja 1961–1990 võrdlused. Muide, rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et praegu võrreldakse kliima muutusi selle viimase ajavahemikuga. Varasemate perioodide kohta puuduvad paljudes maakera piirkondades korralikud ilmanähtuste aegread. Järgmise tähtsa klimatoloogilise verstapostini – 2020. aastani on jäänud veel veidi aega …

Muide, termin „kliima” pärineb kreeka keelest ja tähendavat kallet. Maa telje kaldenurk, nagu teame, ongi üks tähtsam meie planeedi kliimaolusid määrav tegur, nagu ka taevakeha kaugus Päikesest. Viimase rollil tuleb hiljem ka pikemalt peatuda.