Iseenda laps
Описание книги
Ja kus su keha siis on, nõudis ta.
Seal, eemal, osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti.
Vanake ei pööranud meile enam mingit tähelepanu ja hõljus üllatavalt kiiresti sinnapoole, kuhu ma just osutanud olin. Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Valvurid, Ülemiste Vanake, kuulsuste sarnased golemid… Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik. Raamatu “Iseenda laps” kangelanna, tavaline Tallinna koolitüdruk Annika seisab ühel hommikul kummaliste valikute ees. Enesele ootamatult naaseb ta oma sünnieelsesse aega, armub siniste juustega noormehesse, kes osutub vaimuks, võitleb müstiliste olenditega ning tema missiooniks saab päästa maailm läbi selle, et sünnitada …. iseennast. Autorist: Airka Harrik on sündinud 28.veebruaril 1995, lõpetanud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassi ning jätkab õpinguid Tallinna 21. koolis. “Iseenda laps”, mille kirjutamist alustas ta 13aastasena, on tema esikromaan ning esimene osa samateemalisest triloogiast.
Отрывок из книги
Põrgu. Luciana linn. Rubiinpalee troonisaal. Hilisõhtu.
„Niisiis, kas ma sain õieti aru, et sa tahad minu kohta endale?” Ülemvalitseja näis pigem lõbustatud kui hirmul. Mehele tema vastas ei meeldinud toon, millega Ülemvalitseja teda kõnetas – see tekitas temas tunde, et vestlus on ebavõrdne. Ometi oli ju tema see, kelle käes hetkel (vähemalt tema enese arvates) trumbid olid.
.....
Vaatasin veel kord pilte poisist. Temast oli kokku seitse pilti, kaks aastast 1955, kaks aastast 1957, üks aastast 1959, üks aastast 1962 ja üks aastaarvuga 1963. Poisil olid heledad juuksed ja heledad silmad, ilmselt sinised. Tema näojoontes oli midagi tuttavlikku ja ma taipasin, et ta oli natuke minu ja seega ka minu ema nägu... Äkki see siiski oli mu vanaisa? Võis olla küll, sest ma polnud teda kunagi näinud, sest kahjuks olid kõik minu vanavanemad surnud – nagu teisedki kõik minu müstiliselt puuduvad sugulased.
Siis jäidki üle pildid, kus mu ema seisis või istus üksi. Tundus nagu oleks piltidel keegi, keda mina ei näe, aga pildistaja on näinud. Hunnik imelikke pilte, mõtlesin ma. Miks pidi ema need siia peitma? Millega ta küll oma nooruses tegeles, et nüüd seda kõike nii varjama pidi? Tal pidi vist päris raju elu olema, et ta sellest rääkida ei julgenud. Mõelda, kui noorelt ta minugi sai – ainult aasta minust vanemana, viieteistkümnesena! Äkki tegeles ta millegi keelatuga ja ei tahtnud nüüd purustada minu illusiooni temast kui musteremast? Olin ühe päevaga oma ema vastu kogu usalduse kaotanud. Mida ta veel minu eest varjas? Kas miski oli üldse nii, nagu paistis?
.....