Mihhail Hodorkovski oli Venemaa üks rikkamaid inimesi, kuid temast sai Venemaa kõige kuulsam vang. Tema vahistamine 2003. aastal ja hilisem süüdimõistmine said pöördepunktiks Venemaa saatuses, kui võimud võtsid suuna sõna- ja ettevõtlusvabaduse mahasurumisele. Võim tahtis vabaneda tema kontrolli alt väljunud ettevõtjast, kuid võim saavutas vaid selle, et lõi uue vabaduse, vankumatu tahte ja demokraatia ideaalidesse uskumise sümboli. Käesolev raamat on unikaalne, sest selle üks autor on Mihhail Hodorkovski ise. Pärast piki aastaid vaikust otsustas ta esmakordselt rääkida avameelselt sellest, kuidas kõik tegelikult toimus. Kuidas tavalisest noortekeskusest sündis pank Menatep ja kuidas sellest sai hiljem suurfirma Jukos. Ka sellest, kuidas toimunud aktsiate oksjonid muutsid Jukose Venemaa ja kogu maailma üheks juhtivaks ettevõtteks. Ja sellest, kuidas see kõik hiljem kokku varises – vaid seetõttu, et Hodorkovski oli võimudele otseselt vastumeelne isik. Käesolev raamat jutustab, miks Hodorkovski keeldus Venemaalt lahkumast, kuigi tal olid selleks kõik võimalused olemas, ning milline on elu vangla müüride taga ja laagris – tsoonis, nagu seda nimetatakse. Kuid ka sellest, milline on Venemaa tulevik Hodorkovski pilgu läbi. Mihhail Hodorkovski kaasautor on tuntud ajakirjanik, raamatu "Silmast silma. Vestlus Vladimir Putiniga" autor Natalja Gevorkjan, kes vaatleb viimasel kümnendil toimunut oma pilguga ja kelle peatükid täiendavad lugu Jukosest ja selle osast Venemaa ajaloos.
Оглавление
Ajakirjade Kirjastus. Vangla ja vabadus
EESSÕNA. Mihhail Hodorkovski
EESSÕNA ASEMEL. Natalja Gevorkjan
Sissejuhatav peatükk. VENE RAHVUSLIK KAFKA. Natalja Gevorkjan
1. peatükk10. BORISSÕTŠ VÕÕRAS, KUID AUSTUST VÄÄRT. Mihhail Hodorkovski
2. peatükk. RÜNNAK. Natalja Gevorkjan
3. peatükk. MA TAHTSIN OLLA PARIM. Mihhail Hodorkovski
14. peatükk. RIIK MUUDAB SUUNDA. Natalja Gevorkjan
15. peatükk. VENEMAA TULEVIKUST. Mihhail Hodorkovski
JÄRELSÕNA ASEMEL
Отрывок из книги
Jõulud olid lähenemas ja ma läksin jõulukaarti ostma. Seda ühte ja ainsat, mille kavatsesin ära saata. Pariisi Rue du Geoffroy tänava poe peremees tundis mind juba. Jumaldasin tema poekest. See poeke oli pärit nagu mingist teisest maailmast: kirjasulekujulised uksekäepidemed, käsitsi tehtud paber, millele on joonistatud naiivsed pildikesed… Peremees juhatas mind jõulukaartide juurde. Istusin otse samasse põrandale ja hakkasin sobivat kaarti valima. Äkki küsis üks kõrval seisnud tütarlaps: „Öelge, milleks saata veel mingeid jõulukaarte, kui kõik kasutavad meili?“ Vastasin pead kaartidelt tõstmata: „Sinna, kuhu ma selle kaardi saadan, ei saa meili saata.“ Tütarlaps tõsines: „Mis koht see selline on, kuhu meili ei saa saata?“ – „See on Siber, vangla,“ vastasin ja otsisin oma kaarti edasi. Jäi ebaharilikult vaikseks. Tõstsin lõpuks pea ja nägin, et kõik kaupluse külastajad, peremees kaasa arvatud, vaatasid mind teatava arusaamatusega. Tütarlaps osutus telekanali France 2 reporteriks, tema kõrval seisis üks noormees kaameraga, teine mikrofoniga. „Siber? GULAG?“ küsis tütarlaps üle. „Justjust,“ noogutasin. Tütarlaps palus mul korrata kaamerasse seda, mis ma olin öelnud. Mul on põhimõte: mitte kunagi keelduda abistamast oma kolleege, ajakirjanikke. Tõusin püsti ja ütlesin kaamerasse: „Tahan saata kaardi oma tuttavale Siberisse. Ta on ärimees. Ta on seal vanglas. Ma loodan väga, et ta saab mu kaardi kätte.“ Kaamera lõpetas töö, inimesed tulid minu juurde ja hakkasid mind lohutama, et kõik läheb hästi; et mu kaart jõuab tingimata kohale ja mu tuttav saab kindlasti vabaks. Huvitav, et keegi ei küsinud, mille eest mu tuttav õieti vanglas istub. Nendele inimestele olid Siber ja GULAG ebaõigluse sümbolid. Lihtne. Kaupluse peremees ei võtnud minult kaardi eest raha, vaid leidis hoopis kaardile sobiva ümbriku ja mõned monogrammidega kaunistatud käsitsi valmistatud lehed paberit, et ma saaksin oma tuttavale kirja kirjutada. Kui poest väljusin, peatas mind toosama ajakirjanik ja küsis: „Kas tohib teada saada, kuidas on teie tuttava nimi?“ – „Hodorkovski,“ vastasin. Tütarlaps kirjutas hoolikalt tema jaoks võõrapärase nime üles. Nägin, et see nimi ei ütelnud talle midagi. Tütarlaps vaatas mulle otsa: „Aga kes ta on?“ Jäin mõttesse. Jah, ühed vastaksid, et geenius. Teised aga, et kurjategija.
Kõige lühemat kokkuvõtet MBH elust kuulsin ma juhuslikult ühelt prantslasest ekskursioonijuhilt, kes jutustas vene turistidele 17. sajandi Prantsusmaa riigitegelasest Fouquet’st ja tema Pariisi lähistel asuvast Vaux le Vicomte lossist. Jutt oli sellestsamast superintendandist Nicolas Fouquet’st, kes arreteeris kuningas Louis XIV käsul tuntud romaanikangelase D’Artagnani.
.....
Telefonid kambrites häirivad vangla ametnikke märksa enam kui see, et me kasutame tualetis Putini piltidega ajalehti. Tean seda (mitte omaenese) kogemusest.
Läbiotsimised toimuvad iga päev. Nii kinnipeetavad kui kambrid otsitakse läbi. Kõik toimub viisakalt, kuid väga põhjalikult. Võin öelda, et see on igati eeskujulik vangla.
