„Tartu–Moska koolkond“ on esimene köide semiootik Mihhail Lotmani valikteostest, mis on koondatud pealkirja alla „Struktuur ja vabadus“. Esimene köide sisaldab autori uurimusi semiootika alustest ja Tartu koolkonna tähtsamate mõistete ülevaadet. Sissejuhatuses vastab Lotman muuhulgas küsimusele, mis on semiootika. Samas aga on raamatus palju autori originaalseid tulemusi ja mõisteid, nagu nt semiootilise süsteemi väli, semiootiline reduktsioon jt. Raamat on mõeldud kõigile huvilistele ega vaja spetsiaalset ettevalmistust.
Оглавление
Mihhail Lotman. Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist. Tartu-Moskva koolkond
VABANDUS- JA TÄNUSÕNAD
SISSEJUHATUS
PEIRCE, SAUSSURE JA SEMIOOTIKA ALUSED14
SEMIOOTIKA, KULTUUR JA KULTUURISEMIOOTIKA
SEMIOTICA TARTUENSIS: JAKOB VON UEXKÜLL JA JURI LOTMAN30
SEKUNDAARNE MODELLEERIV SÜSTEEM
MÄRKMEID TARTU SEMIOOTIKA FILOSOOFILISEST TAUSTAST
TEKSTI TAGA
STRUKTUUR JA VABADUS53
PARADOKSAALNE SEMIOSFÄÄR
KESKKOND, UMWELT JA SEMIOSFÄÄR
KULTUUR JA/KUI TEKST
HIRM JA SEGADUS: IRRATSIONAALSE SEMIOOSI POOLE
KIRJANDUS
ILMUMISANDMED
NIMEREGISTER
Отрывок из книги
STRUKTUUR JA VABADUS 1 SEMIOOTIKA VAATEVINKLIST
SARJA KOLLEEGIUM
.....
Säilib aga põhiprobleem: mis on märk? Klassikaline definitsioon nõuab asja või fenomeni määratlemisel selle soo ja liigi osutamist – nagu Vikipeediast loeme: „Mõiste defineeritakse lähima soo ja liigierisuse kaudu”, ehk kasutades skolastikute formuleeringut Aristotelese põhimõttest: „Definitio fit per genus proximum et differentiam specificam.” Märgi puhul aga on ületamatuks probleemiks, et ei ole mingit üldisemat mõistet, mida võiks pidada märgi sooks, mille ühe liigi esindaja ta on. Seega pole märkidel ka mingisuguseid objekte, mõisteid või fenomene, mida võiks pidada sama soo teisteks esindajateks. Veel üks oluline asjaolu: kõik definitsioonid kasutavad märke (verbaalseid või muid); nagu sedastab üks Peirce’i lemmikütlusi skolastikutelt: „Omne symbolum de symbolo.” Kui aga defineeritav on märk ise, mida tuleb defineerida (teiste) märkide kaudu, loob see lisaprobleeme.
Märgi määratlemisele on kaks põhilist lähenemisviisi: püüda seletada märki mingisuguste üldisemate mõistete ja kategooriate kaudu, ning teiseks, püüda läheneda märgile kui spetsiifilisele asjale.
