Elu läbi taksopeegli. Kiisu, pane 15 linna….
Описание книги
"See raamat viib sind värvikale reisile taksojuhtide sisekosmoses aset leidva argipäevase absurdi, huumori ning teinekord ka tragöödia radadele. On ju kõigile teada, et taksorooli keerajad puutuvad oma töös kokku väga erinevate inimeste ja maailmadega, satuvad seiklustesse ning paljud neist on ka ise vägagi omapärased karakterid. Takso on märgiliseltki mitmefunktsiooniline ja mitmetähendusliku olemusega. Takso kui ühenduslüli algpunkti ja eesmärgi vahel, takso kui abivahend kuskile jõudmiseks, kõikvõimalikes kohtades käimiseks, kuskilt tulemiseks. Takso kui olukorra või aja päästja, teinekord ka elupäästja – seda nii kaudses kui vahel ka lausa otseses mõttes. Taksot võib vaadelda kui laeva, mis kruiisib erinevate maailmade vahel – maailmast, kus asud praegu, maailma, kuhu soovid minna. Selle sümboolse laeva kiiluvees segunevad veealune ja veepealne maailm. Veealune ehk allmaailm: kus toimuvad hämarad asjad, patuelu ning öised sündmused, kus elavad koletised ja veidrad elukad, ja veepealne maailm, kus käiakse töö ja kodu vahet, aetakse igapäevaseid asju ja elatakse igati kombekalt ning kõik tundub normaalne ja inimesed ontlikud. Taksolaeva kaptenil, kes algelist teleporditeenust pakub, on samuti palju rolle, mida tööpäeva jooksul tuleb sujuvalt sisse-välja lülitada. Taksojuht peab olema teenindaja, probleemilahendaja, abiline, psühholoog, kriisitöötaja, ja nagu siinsetest lugudestki lugeda, tuleb esineda veel kümnetes väga kummalistes rollides. Taksojuhid peavad tegelema seksiteenuste otsijatega, veavad surnuid, päästavad lemmikloomi ja võtavad vastu sünnitusi. Need on vaid mõned käesoleva raamatu hetkedest.
Отрывок из книги
Minu elu esimene kokkupuude taksodega pärineb kaugete 80ndate aastate lõpust, kus enamik inimesi käis Tartus jalgsi või liikles autobussideks kutsutud kollaste kolisevate Ikarustega ning kollaseid takso-Volgasid igaüks endale kutsuda ei saanudki. Esiteks polnud paljudel kodus telefoni, teiseks oli tegemist suhteliselt odava teenusega, nii et löögile saada polnud lootustki. Tellida tuli ette ja vedas, kui leidus vabu autosid. Sõideti aga lausa linnadevahelisi otsi ja mõnuga.
Minu esimene mälestus taksodest on see, kuidas isa andis mulle, seitsmeaastasele tatikale 15-kopikalise mündikese ja käskis liduda pool kilti eemale telefoniautomaati. Seda nimelt selleks, et kiiremas korras helistada takso lühinumbril ning meie juures külas olevale onu Lembitule ja tema prouale kojusõiduks takso kutsuda. Õues oli juba pime, kell oli kuskil kümne-üheteist paiku, oli mõnus lämbe suveõhtu. Pistsin hõbedase 15-kopikalise taskusse ja nagu kästud, lidusin putkasse. Umbmäärast värvi ning kraape-grafiti formaadis roppustega ülekülvatud telefoniputka lösutas paneelmaja küljes, vildakate vaibakloppimise torude taga.
.....
Aeg läks edasi ning üheksakümnendate edenedes isa loobus taksotamisest. Juba rööviti autosid, tapeti juhte ja konkurentsi edenedes kuivasid üksiküritajate summad kokku. Päris taksojuhiks hakkamiseks oli isa liiga uhke ja laisk. Teadustöö nõudis vist vähem magamata öid ja “lollidega maadejagamist”. Seega minu kokkupuude taksondusega ka pikemaks ajaks katkes. Aga mingisuguse esmaspildi ma sellest elust oma lapsearuga siiski tookord sain.
Järgmine põhjalikum kokkupuude tuli juba ajal, mil asusin oma esimesele töökohale ööklubides. Oli põnev ja edukas millenniumivahetuse aeg, raha viskas peale igal alal. Takso oli peamine liiklusvahend kõigile, kes olid liiga täis, et enda auto ust lahti ei saanud või lihtsalt sõidukit ei omanudki. Igaöised taksosõidud viisid mind juba tol ajal kurssi taksojuhtide hingeelu ja veidra maailmaga ning aastate jooksul olen omandanud harjumuse nende elukaptenitega alati juttu puhuda ja lasta neil oma põnevatest seiklustest pajatada. Näiteks on vanast ajast mul telefonis kontakt nimega Taksojuht Väga Usaldusväärne. Nimelt mu kunagisse privaatklubisse laekus ükskord üks väga tuntud inimene, kes oli endale vist kogu Mendelejevi tabeli sisse tõmmanud ja oli vaja ta turvaliselt ning diskreetselt koju toimetada. Maja ette keeras kaheksakümnendate playboy välimusega, õlitatud mulletisoenguga mahe härra, kel Toto Cutugno kõlarites peksis. Toppisin lugupeetud prominendi autosse, kes asus nagu ärev ämblik mööda autosalongi ronima ja veidraid hääli tegema. Vabandasin ette ja vabandasin taha ent taat vaid muigas ja ütles, et oh, selle kõrval, mis tema näinud on oma karjääri jooksul, pole see midagi. Ning et kui teinegi kord on “keerulisi veoseid” vedada, siis helistagu aga ma julgesti. Selge, mõtlesin mina. Kui kunagi on vaja laipa transportida, siis see on mees, kellele kõlbab kõne võtta, ja salvestasin numbri telefoni.
.....