Читать книгу Elu läbi taksopeegli. Kiisu, pane 15 linna…. - Alan Adojaan - Страница 5

Dispetšer: Kuidas ma selle töö peale sattusin? Üks tuttav kutsus, et tule ja tule. Aga kui ma seda eetrit esimest korda kuulsin, siis oli küll šokk, mitte midagi ei saanud aru, see släng, ja see vene keel polnud ühegi keele moodi. Venelaste hääldustega on üldse palju nalju saanud. Kibuvitsa tänav on Kepivitsu ja kui öeldi “mine munni”, siis ei tähendanud see midagi roppu, vaid jutt käis Mooni tänavast. Olid mõned mehed, kes keelt absoluutselt ei osanud, ainult kaks sõna: “aitehh” ja “sjelge”. Ja kui taksojuht ütleb sulle sjelge, siis on kindel, et kohe on mingit jama oodata ja ta pole aru saanud asjadest. Näiteks küsid: “Kas sul klient tuli?” Selle peale tuleb vastu: “Sjelge!” Mina küsin: “Mis sul selge on, mul küll selge pole, kas klient tuli?” Selle peale kostub: “Aitehh!” Kui töö jookseb, siis pole aega nende pooletoobistega seal maid jagada, 50-60 autot on pidevalt traadi otsas ja klientuur taga, nii et ei saa mämmerdada. Neid nalju on jube palju. Ühel mehel olid Stockmanni ees kummikud ja teine oli hunnikus, tegelikult istusid mõlemad ummikus.

Alguses mõtlesin küll, et see töö ei ole minu teema, aga nüüd on seda tööd juba üle kümne aasta tehtud. Vahetused on meil 12 tundi. Korraga on 2-3 dispetšerit ja väiksematel üks. Väiksemates firmades teavad taksojuhid dispetšereid isiklikult. Meie kohtusime ka nii. Mina olen dispetšer ja Tupsik on taksojuht. Enamikul dispetšeritest on mehed taksojuhid. Ma küll vandusin, et ei mina endale taksojuhist meest küll ei võta, mul sellest jamast aitab siin töö juureski, neid pärleid siin sonkida piisavalt – ja olin tubli tüdruk ka, seitse aastat pidasin vastu. Nüüd suurtes firmades ei tunne neid taksojuhte kõiki. Vahel käivad kontoris midagi võtmas-andmas, siis kohtad. Aga muidu mitte. Sellist napsuvõtmist kiisupesas, nagu vanadel aegadel käis, ei ole ammu enam. Mina olen kuri ka, viskan kohe välja, kui jooma tulevad. Ning väikseid firmasid polegi enam eriti jäänud, Taxify on kõik selle töö ära optimeerinud.

Lemmiktaksojuhte minul otseselt pole, kellele paremaid töid anda, aga kindlasti on neid, kellega on parem koostööd teha. Sa tead, et kui annad talle töö, on ta õigel ajal kohal, ei eksi ära, saab tehtud, oskab suhelda ja jama ei ole. Kui hommikul tuleb lennujaama tellimus ja kui näen, et 40 on tööl, siis saadan tema, räägib keelt, on viisakas.

Tupsu: No paremad tööd lähevad ikka lemmikutele ära, olgem ausad.

D: Jah, ega ma ei saa saata mingit soodat kuskile linnast välja, kolmas puu ja neljas oks, Vahemere talu. Mõni ei saa ikka mõmmigi aru, mida sa talle räägid. Muidugi valin juhi, kes asja jagab. Praegu on jube palju neid uusi tegelasi, kes kaevatakse ei tea kust välja.

T: Mõni ei tea isegi, kus asub Viru hotell!

D: Jaa, üks mees otsis mul kesklinnas 40 minutit Viru hotelli taga. Või annan talle sadama – ja ta helistab mõne aja pärast ja küsib, et ütle aadress. Ja lennujaama aadressi on üks juht küsinud. Mina tõesti ei tea, kust firmad sihukesi kokku korjavad.

T: Probleem ongi selles, et firmaomanik ei jaga juhiga kassat, vaid tahab renti, ja juht sõitku ise, kuidas tahab.

D: Kui ma alustasin, siis meil oli juhte toodud Sillamäelt vagunite kaupa. Jaa, mis sa naerad, uksest sisse astudes astus sõna otseses mõttes kummikutega enda dressipõlvede peale, murumuna oli peas ja hangu jättis ukse taha austusest. Keegi sõnagi keelt ei oska, ladina tähestikku pole näinud. Pole ju GPSist ka kasu, kui sa nimesid sisse trükkida ei oska. Eks ma ikka aitan neid, kes ei oska, aga osad noored nagad on veel nii ülbed ka. Eelmine nädal üks hakkas vaidlema, et Estonia puiestee on Nõmmel. Oleks mul rohkem aega olnud, oleksin ta Nõmmele saatnud ka. Tead, ma olen mõne saatnud Tallinna gloobust ka ostma bensujaama. Ja mõni ongi läinud ja küsinud, et ega teil Tallinna gloobust pole ja pärast eetris öelnud, et polnud. (Kõkutab.)

Palju segadust tänavanimedega on välismaalaste puhul ka, kes ei oska täpitähti hääldada. Öeldakse telefonis “Jutee” aga tegelikult on Jõe 2e. Või helistab venelane ja ütleb “sidi suuka”, mis peab olema Siidisuka. Vahel ka mõni dispetšer ise ei oska piisavalt hästi vene keelt ja üks meil ütles kliendile majanumbrit 105 täpsustades mitu korda “sto bljäd”.

Üks asiaat helistas ja tahtis sõita Malibu-Malibu. Kui püüdlikult tähthaaval ette luges, selgus et Männiku. Teine eksootiline tänav on Porn-high street. Samamoodi siis pikkade läbirääkimiste tulemusena saime aru, et see on Bornhöe tee Pirital. Taxify on ikka selles osas super vigur, et näed vähemalt, kus ta umbes seisab, isegi kui omast arust Malibul asub.

Ükskord ütlesin juhile aadressi ja “tõkkepuu alt” asemel ütlesin “poomi alt”. Läheb aega mööda ja juht on segaduses, et kõigile helistas, aga keegi ei tea, kus asub “pommiauk”.

Teine juht pidi minema Kammelja tänavale. Jälle eksleb ja aeg jookseb, küsin jälle, kus asud. Vastus tuleb: “Nu ma ei tjea, mjets lõpeb, põld algab, aga kaamel ei jole kuskil!” No vot, mis sa teed sellistega? Naerad ja töötad edasi.

Üks jälle pidi minema Peterburi teele Puukeskuse juurde. Seletan nagu lapsele ära, et sõidad sinna ja tänna, ilusti keerad maja ette sinna suure valgustatud sildi juurde, kuhu Puukeskus on kirjutatud suurelt ja seal ootad. No sõidab. Helistab klient, ütleb, et ei näe autot. Mina siis palun juhil maja ette sõita ja silte otsida ja kõva häälega ette lugeda, mis sildi peale kirjutatud on. Vene juht leiab sildi, loeb: “Puuu... puuuu...” ja siis on vaikus pool minutit. Eeter läheb lahti, mina küsin, et mis asi? Juht jälle “Puuu... puuu...” Keegi vahele ei räägi, kõik ilmselt naerukrampides ootavad, mis saab. Järsku juht hüüab eetrisse: “Kiisu, kiisu, siia kirjutatud PUUKSUKE!” Mina naeran, tubli poiss, vot sinna puuksukese ette sina jäägi seisma! Kõva 5 minutit naersin pärast. Et no neid ikka leidub, kes neid ladina tähti ei loe.

Kui ohtlik olukord juhtub, siis meil on salakoodid olemas küll, aga need eriti ei toimi muidugi, kuna inimene läheb ikkagi paanikasse ja tihti ei jõua öelda, kus asub. Kui jõuad koodi öelda, siis ju vaja ka teada, kus sa asud ja kes sa oled. Siis minnakse ikka appi ja kohe. Tallinkil on näiteks paanikanupud ja osadel autodel on GPSi pealt asukoht näha ka. Kui asukoht on teada, siis mõistagi lendavad teised appi.

Tupsu, räägi mingeid oma lugusid nüüd.

T: Üks hea lugu oli sokkidega. Tulevad peale 2-3 klienti kuskilt korteripeolt ja tellivad, et lähme Kannu Pubisse. Lühikesed püksid jalas ja plätud ka, sõidame kohale, maksavad ning marsivad sisse. Ma jään maja ette ootama järgmist klienti. Järsku keegi koputab akna peale, et kuule, ehk saad aidata? Sama klient, kelle tõin. Räägib mulle, et tal nüüd selline mure, et ei lastud sisse, kuna sokke pole jalas. Et ega 1-2 ajal öösel sokke kuskil müüda ja koju minna ta ei saavat, kuna naine enam siis välja ei lase. Aga pidu tahaks panna. Mul olid istme vahel vahetussokid, võtsin need ja küsisin, kas need sobivad? Kutt nuusutas, ütles: “Väga hea!” Pani jalga, andis mulle 10 eurot sokkide eest ja läks peole. Nii et vanad sokid saab ka 10 euro eest maha müüa, kui vaja.

Teine lugu. Linnast kuskil 5-6 ajal hommikul tuleb mitu matsi peale. Esimene läheb siin, teine seal maha, kolmas kuskil Laagris. Ja see viimane mees siis Laagris maksab mulle raha ära. Mina elan Sakus, mõtlen, et lähen ära koju siis juba, Laagrist hea lühike maa, muidu keegi tellib Viimsisse ja siis sõida sealt tagasi. Sõidan koju ja maja ees panen mootori seisma, kuulen, keegi norsatab selja taga. Üks mees oli jäänud täpselt juhiistme taha magama. Ma mõtlen, et mida ma nüüd teen? Linna tagasi seiklema ja otsima ka ei viitsi enam sõita, jube väsimus kallal. Ja siis tuligi idee, sõitsin kõrvaltänavasse, ajasin kuti üles, kuule, sa oled kohal. See kargas uimasena välja, ütles aitäh-aitäh, ja ma kütsin ruttu kõrvaltänavasse, peitsin auto ära ja läksin tuppa magama.

Kolmas lugu meenus ka praegu. See juhtus sel aastal. Dzingli hotelli juures tulevad peale järsku hiinlased ja neil Saku Suurhalli vaja. Mina hõõrun käsi, et hopaa, nüüd tuleb hea ots. Hakkan sõitma, küsivad, kas ma tean, kus see asub? Veeretame juttu, need tavalised küsimused: kas Eesti meeldib ja kas olete esimest korda? Vat viimane on väga oluline küsimus. Miks välismaal taksojuhid küsivad sult seda alati? Et teada saada, kas tunned linna või saab sind lüpsta ja ringiga sõita. Vot-vot. Hiinlased kinnitavad, et jaa, esimest korda. Mina mõtlen, et hah, vot siis lähen Maardu kaudu. Hakkan keerama ja siis äkki hiinlased hakkavad hullu moodi vadistama oma hiina keeles, õudne vidistamine käib ja järsku kõik viskavad oma telefonid mulle nina ette. Kõigil gepsud töötavad ja kaardid ees ning küsivad, et kust sa nüüd, mees, lähed ringiga? Hahaha, vahele jäin. Kavalad, raisad, jälgisid täpselt, kust ma sõidan. Aga ma muidugi säilitasin külma närvi, tegin pisikese haagi ja ütlesin, et siin on teeremont vahel ja tuli natuke ringi sõita ja pääsesin üsna kenasti piinlikust olukorrast…

Taxify on ikka jube palju muutnud seda turgu. Eile sõitsin Markusega (Taxify omanik), kes rääkis, et hakkavad veel rohkem struktureerima seda teenust. Esiteks taksojuhte hinde järgi valima ja teiseks paigutavad äpis autod klasside järgi. Kõik peavad minema, auto ette näitama ja siis paigutatakse seal, kes on premium, kes on medium ja kes on rondid. Ja siis saad ise tellides valida, mida soovid. Tahavad minna kvaliteedi peale välja; ja rondid siis surevad välja ka, ma usun. Uberi peremehega ka sõitsin ükskord, kutsus tööle. Et taksojuhte saada, on tehtud selline trikk, et on valvekorrad: oled 5 tundi valves ja selle aja eest saad 50 eurot igal juhul, kas on sõite või pole. Esimesest juunist nüüd muutub seadus ka: kõigil vedajatel – vead sa inimesi või puuvilju – on Euroopa veolitsentsi vaja, ja kui firmal on see olemas, siis võid endale juhte lihtsamalt tööle võtta ka. Aga Uber on Eestis tegelikult kallis. See töötab hästi Lääne-Euroopas, kus taksoteenus on kõvasti kallim, seal on mõtet taolisel asjal. Aga siin saad kallima raha eest juhi, kes ei tunne linna, ei oska teenindada, võib-olla ei oska keeltki. Tulevikus kaovad aga kindlasti dispetšerid ära.