Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis
Реклама. ООО «ЛитРес», ИНН: 7719571260.
Оглавление
Alar Nigul. Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis
Saateks
Minek
I
II
Elu tühjuses
Elu õppetunnid
Jõekese ületamine ja kohanemine
I
II
III
Hinge karastumine
Argipäev hospidalis
Herati linna tänavail
I
II
Giriški reid
Kohtumine „seene” all
Herati turul
Kannapööre
I
II
III
Saatus – vääramatu jõud?
I
II
III
IV
V
Afganistani omapära
Võrrand ühe tundmatuga
Rutiinne varitsus
Ševani keretäis
Suhted teisel teenistusaastal
Lend kopteril
Kojuminek
Kakskümmend aastat hiljem
Afganistanist lahkumine
Artikkel Diplomaatias 13.08.2009
Отрывок из книги
Sammusin mööda öist Tartu linna Tähtvere mäest üles sõjakomissariaadi suunas. Ilm oli külm, puhus vinge tuul ja oli eestimaiselt pime 25. novembri varahommik, kell hakkas viis saama. Meid, kutsealuseid, paigutati Ikarus-tüüpi mugavasse bussi ja algas sõit Tallinna poole. Enne uinumist jõudsin seirata kaaskannatajaid, kes olid nagu minagi ilmsete peotunnustega, enamasti halvasti pügatud pea ja kummalise riietusega. Pilt meenutas „turuvarblasi”, kes vatijoped seljas, ametita ja armetuna hommikuti Tartu turuhoone juurde kogunesid, lootuses algavaks päevaks head ja tasuvat tööotsa saada. Neil oli vähemasti motiiv raha teenida, meie unistasime ainult sellest, kuidas sõjaväega rutem ühele poole saada.
Kõik soovitajad olid enne armeesse minekut nagu ühest suust kinnitanud, et nagunii sunnitakse meid oma hilpudest esimeses kogunemispunktis loobuma ja tagasi ei saa me oma vara kunagi. Sestap olid enamus bussis viibijatest kehvades riietes ja meenutasid pigem sõjavange kui tulevasi „eliitarmee“ sõdureid. Lähtudes ellujäämise printsiibist olin selga tõmmanud vana vatijope, väärtusetud püksid ja mingid jalanõud, et mitte külma kannatada ning vahetuspunktini vastu pidada.
.....
Seekord määrati Ruoška minu silmis privilegeeritud rühma, mina oma võimetega olin sel hetkel väärt kõigest suurt metalltaldrikut kandma! Tundsin kogu maailma ebaõiglust enda vastas. Tagantjärele võib aru saada, kui egotsentriline on üks tavaline noor inimene, kes oli sinnamaani pidevalt tundnud oma ligimeste imetlust ja austust mingi oskuse või teadmise pärast. Ta oli elanud justkui mingis pseudomaailmas, kus puudus reaalsus, kus tagasiside oli olnud moonutatud ning see oli muutnud nooruki vägagi haavatavaks. Edasi sõltus kõik sellest, kas noor inimene adapteerus uues olukorras või mitte. Selle kohta on Darwinil üks teooria…
Ühel hommikusel rivistusel küsiti, kas meie seas on mehi, kes õpivad arstiks. Astusin kaks sammu rivist välja, sest mul olid meeles sõprade soovitused, et alati tuleb kuulata tähelepanelikult, milliseid spetsialiste vajatakse. Kui pakutakse midagi, mis tundub soodne, siis ütle alati jah. Nii nutikad on eestlased ikka, et iga asjaga vähemalt mõõdukal tasemel hakkama saavad, ükskõik, mis oskusi nõutakse. Seekord oli meie polku külastamas rühm meedikuid, kes Afganistani haavatute jaoks doonoriverd kogusid. Vaja oli abilisi ajateenijate ettevalmistamisel, mis tähendas nende rahustamist, žguti panemist, küünarnukiõndla puhastamist ja veregruppi tähistavate siltide kleepimist kogumiskotikestele. Edasi tuli arst ja torkas kanüüli veeni. Meil olid valged kitlid seljas ja nägusid kattis marlimask, olime doonorite jaoks moondatud ja seega anonüümsed. Selle paari päeva jooksul käisid minu käe alt läbi kõik meie pataljoni võitlejad, kaasa arvatud meie miinipatarei „kotkad”, kes ennast rühma liidriteks pidasid. Eranditult kõik olid hirmunud ja nad ei püüdnudki seda varjata. Kas see hirm tulenes oletatavast valust, mis kaasnes, või millestki muust, igatahes pöördus enamik neist minu kui arsti poole ja nad palusid kinnitust ega väga valus pole. Rahustasin neid ja tundsin neile ka mõnes mõttes kaasa, sest kuigi oli öeldud, et võetakse kakssada grammi, siis enamikult tilgutati kogumiskotti nelisada grammi. See muutis pisemad isendid võrdlemisi nõrgaks ja abituks, paljud minestasid püsti tõustes, protestida polnud aga kellelegi.
.....