Telestaaride uskumatud juhtumised
Описание книги
Raamatus jutustavad rahva lemmikud, kõigi poolt armastatud teletähed väga värvikaid lugusid, mis läbi aegade nende endi ja kolleegidega saateid tehes on juhtunud ja mis on nii head, et on saanud legendideks. Kaadritagustest pöörastest juhtumistest räägivad Anu Välba, Marko Reikop, Mati Talvik, Reet Linna, Aarne Rannamäe, Rohke Debelak, Kadri Hinrikus, Lembitu Kuuse jpt. Lugude kangelasteks on ka Vahur Kersna, Maire Aunaste, Urmas Ott, Valdo Pant, Alo Mattiisen, Kristina Šmigun, Sulev Nõmmik, Jüri Krjukov, Hardi Tiidus, Krista Lensin, Urmas Kibuspuu jpt. Raamatus on mälestused sellest, kuidas Anu Välba poolteist tundi alasti eetris oli, miks Anne Veski pidi stuudiopõranda külge kinninaelutatud kingades laulma, kuidas Urmas Vaino Aegna saarel ootamatut püütoniga kohtus, kuidas Ivar Vigla otsesaates põlema süttis, kuidas intervjueeritav Mihkel Kärmast püstoliga ähvardas jne. Siit leiad vahvad seigad telelavastuste „Kuulsuse narrid“, „Pisuhänd“ „Püha Susanna ehk Meistrite kool“, „Pehmed ja karvased“ kaadri taga juhtunust ja Ita Everi „Igihalja vaatemängu“ salvestuselt. Siin on nalja ja situatsioonikoomikat, aga ka traagikat ja sõna otseses mõttes surmasuus olemist. See on põnev ja kaasahaarav lugemine, kus saab nii pisarateni naerda kui ka elu üle järele mõelda. Raamatut saab internetis sirvida aadressil: http://www.issuu.com/telestaarid/docs/telestaaride_uskumatud_juhtumised
Отрывок из книги
Elu on täis üllatusi. Vahetuid, ootamatuid hetki, mis jalust rabavad või lendu tõstavad. Keegi meist ei tea, mida toob homne päev, aga tagasi vaadates võime nentida, et elu on olnud otsatult põnev!
Selles raamatus räägivad kõigile tuntud teletegijad pööraseid lugusid, mis saateid tehes on juhtunud. On situatsioone, mis toimumise hetkel traagilised tundunud, on hetki, kus elu kaalul olnud. Ja väga palju olukordi, mis tagantjärele südamest naerma ajavad.
.....
Käisin Mont Blanc`i peal ronimas ja võtsin kaamera kaasa. Mõtlesin, et teen sealt video, kus raporteerin, kuidas ülesronimine on ja millised on raskemad hetked ja kuidas ma olen väsinud ja mis seal kõik juhtub. Kõik sujus. 500 meetrit oli jäänud veel ronida. Sõrmenukid olid vastu kaljusid katki hõõrutud, kõrgusekartusest käis pea veidi ringi ja temperatuur läks tipu lähedal järjest külmemaks. Aga ma olin kohe-kohe ülesse jõudmas. Seadsin mõttes sõnu, mida elu tipphetkel kaamerasse ütlen, kuidas tunnen ja olen. Viimased kümned meetrid olid segu adrenaliinist, külmast, väsimusest ja kirjeldamatust rõõmust!
„Nõnda! Mont Blanc 4810 meetrit merepinnast! Tipus! Mina, Anu Välba, olen selle ära teinud,“ mõtlesin kaamerat käima pannes. Punane kaameratuli vilgatas korra ja kustus. Sain kaamera ees vaid korra sisse hingata ja alustada oma esimest lauset ..., kuid rohkemaks akut ei jätkunudki. See oli külmaga tühjaks jooksnud. Nii ma seal tipus seisin. Ilma loota tipus olemisest, ilma reportaažita, peaaegu ilma tunnistuseta, et ma olen nii kõrgele oma elus jõudnud. Aga ma olen! Uskuge!
.....