Читать книгу Aeglased kuulid. Sari «Orpheuse Raamatukogu» - Alastair Reynolds - Страница 6

Mu ema oli kiindunud luulesse. Pärast minu õe surma, aga enne ootamatut teadet mu enda sõjaväkke kutsumisest, näitas ema mulle Giresuni värsse. Poeemi pealkirjaga «Hommikulilled».

See oli seadusevastane tegu.

Giresun oli Keskmaailmade ametlik sõjapoeet. Selle naise tööd olid ääremaailmades keelatud, neid peeti propagandaks. Kuid Giresun oli juba enne sõda kuulus olnud ja ema oli hankinud endale mitu tema antoloogiat. Eeldati, et ta annab need kogumikud üle mõne amnestia ajal. Ema ei suutnud seda teha.

Üks neist raamatutest oli Vavareli kingitud, sellesse oli Vavarel oma ilusa lennuka käekirjaga pühenduse kirjutanud.

Mu õel oli alati olnud ilusam käekiri kui minul.

«Hommikulilled» rääkis surmast ja mäletamisest. Armastatud inimese surmaga leppimisest, seejuures elu helgemast lõimest kinni hoides.

Tol ajal oli Giresun minu jaoks suureks lohutuseks. Kuid ma ei saanud kunagi rääkida tema töödest väljaspool meie kodu ja sõjaväkke minnes polnud mul mingit võimalust poeemi kaasa võtta. Püüdsin seda pähe õppida, ent isegi mõned lühikesed

«Hommikulillede» värsid olid minu jaoks liig.

Viimaks kuulutati välja vaherahu. Paljud laevad jäid orbiidile Wembere’i-nimelise neutraalse planeedi ümber. Sõjalised ja poliitilised liidrid aktsepteerisid neile esitatud keerulisi ja vastuolulisi tingimusi. Pühalike tunnistajate ees kasutasid nad asju, mida nimetati sulepeadeks, et jäädvustada märke paberiks kutsutavale õhukesele nahataolisele materjalile, kasutades tindiks nimetatavat ollust. Sel kombel olid nad lõpetanud sõdasid juba tuhandeid aastaid.

Peate selles osas lihtsalt mu sõna uskuma. Siiski jäi üks probleem. Hüppelaevad olid ainus võimalus saata sõnumeid valgusest kiiremini, nii et uudisel kulus levimiseks aega. Esiteks ei uskunud kõik, et vaherahu on päriselt. Isegi siis, kui neutraalsed rahukaitsjad meie süsteemi saabusid, käis võitlus ikka veel edasi.

Peaaegu siis, kui kõik oli juba lõppenud, viibisin ühel neist patrull-laevadest ja sattusin oma üksusest lahku. Püüdsin taastada sideliine ja välja mõelda, kuidas pääseda tagasi meie sektorisse, kui jooksin otse sülle vaenlase karistussalgale.

Neid oli neli: Orvin ja tema kolm sõdurit. Isegi siis teadsin ma Orvinist väga vähe. Olin kuulnud lugusid sellest mehest, kes tegutses vaenlase lipu all, kuid rikkus isegi nende sõjaseadusi. Räägiti, et kui tuleb vaherahu, võtavad mõlemad pooled järjekorda, et teda kohtu alla anda. Orvin sai mu kätte ja viis mingisse punkrisse. See oli madal soomustatud ehitis, õhku lastud ja maha jäetud. See oli külm ja prahti täis, akendel puudusid klaasid. Tumepunased vereplekid seintel ja põrandal näitasid, kus Orvin oli juba ennegi inimesi tapnud.

Tema kolm sõdurit hoidsid mind kinni raudraamiga voodil, mis lehkas kuse ja surma järele. Orvin kasutas nuga, et lõigata mu püksisäär lõhki põlvest puusani. Üritasin rabelda ja jalaga lüüa, kuid sõdurid olid kaugelt liiga tugevad.

«Hoidke kinni,» ütles Orvin. Ta oli suur mees, pikem ja laiem igast minu üksuse sõdurist.

Ta nahk oli toore liha värvi ja sarnase tekstuuriga. Ka tundus tema nägu pea kohta liiga väike. Paistis, nagu poleks silmad, nina ja suu päriselt proportsioonis ülejäänud osaga temast – nagu liiga väike mask. Tal olid valged, lühikeseks pügatud juuksed ja valged kulmud. Lihavärvi naha taustal tõusid juuksed ja kulmud tugevasti esile.

Tema kõrval seisis riistakäru. Ta asetas noa väga delikaatselt selle peale. Tal olid tohutult suured roosad käed. Tema küünteta sõrmed olid nii paksud ja töntsakad, et käed tundusid beebile kuuluvat.

«Kas sa pole kuulnudki?» küsisin, tundes vajadust midagi öelda. «Sõda sai läbi. Rahukaitsjad on siin. Me ei ole enam vaenlased.»

Ta võttis käru alumiselt riiulilt Raamatu. See oli must ristkülik, täis sellisest materjalist lehti nagu paber, mida enne nimetasin, ainult palju õhemaid. Neile olid tehtud märgid tindiga, kuid kasutatud seejuures masinat, mitte sulepead. Kaane järgi tundsin ära samasuguse Raamatu, nagu oli mullegi antud.

«Kas sa usud seda?» küsis Orvin.

«Ei.» «Räägitakse, et kõik ääremaalased loevad Raamatut.» Ta lehitses Raamatut ja tal oli raske oma paksude sõrmedega lehekülgi keerata. «Ka meil on oma Raamat. Kuigi enamik meie inimesi on liiga haritud, et selle sisule mingit tähendust omistada.»

«Olen muud kuulnud.» Selle mehega vaielda oli riskantne. Kuid ka temaga nõustumisest poleks erilist kasu olnud.

Orvin hakkas Raamatust lehekülgi välja kiskuma. Need tulid kergesti lahti nagu putukatiivad. Ta kägardas need sõrmede vahel kokku ja viskas põrandale. Siis astus saapaga peale.

«See ei mõju,» ütlesin. «Niimoodi sa mind ei provotseeri. Ma pole usklik.»

«Siis on meil niigi palju ühist,» möönis Orvin, lastes Raamatul oma beebisõrmede vahelt prügile kukkuda.

Ta pööras tähelepanu jälle kärule, sõrmitsedes üht ja teist. Mõtlesin korraks, et ta võtab jälle noa, kuid selle asemel haaras ta mingi püstolikujulise eseme. See oli tehtud valgest metallist ja paistis tal käes raskena.

Sellel oli suur päästik ja voolik, mis jooksis suruõhureservuaari.

Orvin silitas selle asja toru.

«Sa tead, mis see on?»

«Jah.»

«Ma tean, et sinu nimi on Scurelya Timsuk Shunde,» jätkas Orvin. «Tõmbasin info sinu aeglaselt kuulilt. Kus sa oled sündinud. Sinu perekond. See veider lugu sinu värbamisega. Sinu järgnev sõjaväeline karjäär. Hüpped, mis su sellesse süsteemi tõid. Kuupäevad, mil haavata said.»

«Siis pole sul ju tarviski, et midagi ütleksin.» Orvin muigas jäigalt. «Kas sa mäletad, kuidas nad kuuli su sisse panid?»

«Olen sõdur. Kes seda ei mäletaks.»

Ta noogutas natuke kaastundlikult. «Jah, meie kasutame neid ka – või siis peaaegu samasugust tehnoloogiat.» Ta kontrollis, et saaksin püstolitaolist asja ikka hoolega uurida. «Selles injektoris on aeglane kuul, programmeeritud ja sisestamiseks valmis.»

«Aitäh, aga mul juba on üks.»

«Ma tean.»

«Siis peaksid sa teadma ka transponderi signaalist. Minu omad peaksid seda juba praegu, meie jutu ajal jälgima.»

«Võin kuuli alati välja lõigata, enne kui nad siia jõuavad,» tähendas Orvin.

«Ja mind selle käigus tappa.»

«Tõsi küll. Ja sul on õigus – poleks mingit mõtet sulle teist kuuli panna. Siiski – sellele siin on tehtud mõned muudatused. Kas räägin, millised?»

«Mine persse.»

«Tavaliselt ei tee need väga palju valu. Sõjaväearstid kasutavad kohalikku tuimestust, et sisenemispiirkonda valutuks muuta, ja aeglased kuulid eritavad sinu sees liikudes teist tüüpi valuvaigisteid. Kuulid liiguvad ka väga aeglaselt – või vähemalt on niimoodi kavandatud. Sellest muidugi ka nimetus. Ja nad väldivad ka eluliste organite või vereringesüsteemide kahjustamist, kui suunduvad oma sihtkoha poole piisavalt sügavale su rinnakorvi, et neid ei saaks keeruka operatsioonita eemaldada. Kuid see siin on teistsugune. See teeb haiget nagu kõige hullem asi, mida oled kunagi tundnud, ja jätkab sinu sisse kaevumist, kuni jõuab südameni.»

«Miks?»

Orvin naeris natuke. «Miks mitte?»

Proovisin võidelda – ma ei saanud sinna midagi parata –, kuigi teadsin juba, et see on kasutu. Sõdurid hoidsid mind liiga kõvasti kinni. Orvin kummardus ja surus injektori suudme vastu mu reit kohas, kus oli püksid juba lõhki lõiganud. Vaatasin, kuidas tema sõrm päästikul pingule tõmbub, ja kuulsin terava piitsaplaksu sarnast heli. See oli suruõhk, mis relva läbis.

Kuul sisenes minusse. See tundus nagu haamrilöök. Relv ohkas lühidalt ja justkui rahulolevalt, kui õhk sellest väljus.

Sekundi või ehk sellest lühema aja jooksul tundus valu väiksem, kui olin kartnud. Siis tabas see mind ja ma karjusin. Just seda nad olidki tahtnud ja ma vihkasin ennast sellepärast, kuid ei saanud sinna midagi parata.

«Kas sa tunned seda enda sees?» Orvin tõmbas injektori eemale ja puhastas kaltsuga selle suuet. Ta asetas relva kärule.

«Mine persse,» ütlesin.

«See on alles algus, Scurelya. Tunni või kahe pärast teeb see palju rohkem haiget. Siis hakkad sa mind paluma, et paneksin kuuli plahvatama, et see su kohe tapaks.»

«Nad saavad teada,» ütlesin kõvasti pingutades, et sõnu suust saada. «Nad saavad teada ja leiavad su üles.»

«Oh, seda ma küll ei usu. See on suur universum. Palju süsteeme, palju kaost ja segadust. Mul on omad plaanid.»

Seal, kust kuul oli sisse läinud, paistis väike auk, mitte suurem mu väikesest sõrmest. Tundsin kuuli enda sees liikumas, kokku tõmbudes ja sirutudes nagu mehhaaniline tõuk. Väike kühm nahal näitas, kus kuul selle all liikudes asub.

Olin täiesti kindel, et suren siinsamas. See juhtub kas siis, kui kuul jõuab mu südamesse (või muusse elutähtsasse organisse), või siis, kui suudan Orvinit veenda kuuli plahvatama panna, mida suudavad teha kõik kuulid. Kui see kohe plahvataks, viiks see arvatavasti jala küljest ja jätaks ülejäänud osa minust ellu, vähemalt mõneks ajaks.

Nähtavasti ma ikkagi ei surnud selles punkris.

Kui olete näinud joonistusi minust (need ei ole küll väga sarnased, kuid joonistajad tegid oma parima), siis teate, et ma ei kaotanud jalga ega ka ühtki muud kehaosa. Ehk ei ole ma küll eriti kena, aga kõik minust on alles.

Järgmiseks juhtus nii.

Kostis müra, mingi õhusõiduk lendas aeglaselt meist üle. Arvasin, et need võivad olla Ääremaailmade Süsteemi sõdurid, kes on tulnud mind vabastama (kui ma ikka olin nii suurt pingutamist väärt), või ehk rahukaitsjad või ehk isegi Orvini omad, kes teda otsisid.

Mis selle põhjuseks ka polnud, sellest piisas, et Orvinit tema lõbustusest eemale kiskuda ja saata ühe sõduri asja uurima. Ühe seina ülaosas oli neljakandiline auk, milles kunagi võis asuda aken või mingi ventilatsioonisüsteem. Nägin masinat üle taeva liikumas ja siis tagasi pööramas. See aeglustas lendu ja tegi suuremat müra kui enne.

«Nüüd oled omadega persses,» ütlesin.

Tegelikult ma siiski ei teadnud, mida sellest sõidukist arvata, on see minu jaoks hea või halb. Olin liiga suurtes valudes, et üldse selgelt mõelda. Kõik, mida ma teadsin, oli see, et Orvin paistis üllatunud olevat ja mul oli hea meel tema kimbatust näha.

Sõdur tuli punkrisse tagasi ja sosistas midagi Orvini lihavärvi kõrva. Orvin kratsis erevalget harjast oma pealael.

«Jätame ta maha,» otsustas ta.

«Võiksime ta kohe ära tappa,» ütles üks sõdur.

«Kohe või tund aega hiljem – pole mingit vahet,» ütles Orvin, rääkides piisavalt valjusti, et ma ikka kuuleksin. «See sõiduk ei tulnud tema transponderi signaali peale. Kui tuli, oleks see palju lähemal.»

«Peaksid mu ära tapma küll,» ütlesin mina.

«Ei tea, mispärast?»

«Kui sa seda ei tee, leian su üles.» Orvin muigas mu tühise ähvarduse peale. «Eks vaata ise, kui kaugele sa seisma jäänud südamega jõuad. Muidugi kui sa kõvasti peale käid, võin kuuli lõhkema panna. Sinu valik.»

«Mine persse,» ütlesin jälle. «Ja ma olen Scur. Minu nimi on Scur, mitte Scurelya. Tahan, et sa seda meeles peaksid. Ma leian su üles, Orvin. Leian üles ja panen su seda meeles pidama.»

«Scur,» lausus ta, selle kõla maitstes. «Pole just kena nimi. See kõlab nagu solvang, nagu mingi ihuliku tegevuse nimetus.»

«Mulle käib küll.»

Pärast seda läksid nad kähku minema. Minuti või paar kuulsin veel väljast hääli, kuid varsti need kadusid. Ei kostnud ühegi liikuri ega isegi mitte õhusõiduki müra. Ent miski oli Orvini siiski lahkuma pannud.

Nii et jäin ainult mina sellel kusehaisulisel voodil. Nad polnud vaevunud mind kinni siduma. Nad teadsid, et kuuliga keres pole mul mingit lootust neile järele jõuda. Nad polnud mulle jätnud ka ühtegi relva ega sidevahendit. Neil oli täiesti põhjust eeldada, et selleks ajaks, kui keegi punkri leiab, olen mina surnud.

Selles nad eksisid.

Ootasin, kuni olin kindel, et nad on läinud. Siis proovisin liikuda. See oli valutava jalaga raske ja algul ei suutnud ma teha muud, kui vaid piinast niutsuda. Siis proovisin ennast kerra tõmmata, lootes, et see võiks mu olukorra talutavamaks muuta. Kui see ei õnnestunud, vajusin meeleheitest ja kurnatusest voodile tagasi. Kuul vingerdas endiselt jala sees oma teed. Ma ei tahtnud nii kaua oodata, kuni see vaagnani jõuab.

Õõtsutasin ennast voodilt maha. Selle liigutusega hakkasin röökima, kuid tegelikult paistis sellest kasu olevat. Toetasin mõlemad jalad kiviprügisele põrandale. Nad olid mu saapad ära võtnud, kuid ma peaaegu ei märganudki külma ega teravaid asju taldade all.

Ajasin ennast käte najal üles, et saaksin jalast parema ülevaate. Kühm naha all oli liikunud poolde reide. Sain kuuli edenemisest aru, kui jälgisin selle asendit karvakeste ja tähnide suhtes oma nahal.

Mu pilk peatus kärul, mida Orvin oli kasutanud. Sellel lebas injektor koos igasuguste teravate asjadega. Seal oli ka nuga, millega Orvin mu püksid lõhki lõikas. Noa kõrval oli kirurgiliste sidemete rull ja selle kõrval pudel desinfitseerivat vedelikku.

Mõtlesin, et Orvin piinas küll inimesi, kuid ei tahtnud, et nad sureksid infektsiooni tõttu enne, kui tema on oma lõbu kätte saanud.

Mu tähelepanu pöördus jälle liikuvale kühmule. Teadsin, mida peaksin tegema. Noa kasutamine pidi olema valusam kui kuul ise ja kui taban arterit, siis võin niikuinii lõpetada enda tapmisega. Kui olen alustanud, ei taha ma võib-olla jätkata. Kuid võiksin ennast sundida. Sõda oli läbi ja ma tahtsin pääseda tagasi oma vana elu juurde, oma sünniplaneedile. Tahtsin minna tagasi ema ja isa juurde ning öelda isale, et ma ei süüdista teda sellepärast, et mind sõjaväkke kutsuti. Tema oli kõndinud tubli ja äraostmatu mehe rasket rada. Ta vääris paremat kui veel ühest tütrest ilma jääda.

Võtsin noa ja hakkasin kuuli enda seest välja lõikama.

***

Te teate, mis on ärkamine. Te kas olete selle kas läbi elanud või selle kohta mitmesugustest kohustuslikest tekstidest lugenud.

Ent tol ajal polnud meil selle jaoks nime. See oli asi, mis juhtus meiega pigem ühe- või kahekaupa, mitte kollektiivne kogemus. Ja esimese asjana tuleb öelda, et kellelgi meist polnud vähimatki aimu, kus me olime või mis oli juhtunud.

Saan teile vaid jutustada, mismoodi see juhtus minuga.

***

Pärast seda, kui ma endale noa sisse torkasin, järgnes pimeduse periood ja siis ärkasin kusagil. Seal oli külm ja polnud valgust. Arvasin, et olin valust meelemärkuse kaotanud ja alles mõni minut tagasi teadvusele tulnud.

Aga kui suutsin juba oma seisundit hinnata, siis mõistsin, et mu jalg enam üldse ei valuta. Ma ei tundnud ei kuuli ega haava. Lamasin endiselt mingil voodil, kuid see oli pehme ega haisenud kuse järele. Tundus, nagu oleks see minu jaoks tehtud, kujundatud täpselt minu keha kontuuride järgi. Olin janune, kurk kuivas ebamugavalt ja mul oli piisavalt külm, et väriseda. Kus iganes ma ka olin, seal ei olnud täiesti vaikne. Kaugusest kuulsin mingit pidevat vaikset undamist, nagu töötaksid masinad. Üks kord kuulsin seal lamades enda arvates inimese häält. Sirutasin käe ja tundsin kumeraid metallist ja plastikust pindu. Need ümbritsesid mind nagu muna. Minu muna – kahtlustasin, et see peab olema hibokapsel – tegi äkki häält ja avanes iseenesest. See jagunes kaheks pooleks ja läbi üha laieneva prao hakkas paistma punast valgust. Küllap oli valgus siiski üsna hämar, kuid olin nii kaua aega pimeduses viibinud, et pidin silmad kinni pigistama.

Mul polnud ei vormirõivaid ega lahinguvarustust. Keegi oli riietanud mu hõbedastesse pükstesse ja särki. Materjal tundus vastupidav ja puhas, kuid oli ka väga õhuke. Särk oli lühikeste varrukatega, vööle oli seotud lihtne särp. Mul oli tunne, nagu peaks sellist riietust kandma laps või haige inimene.

Külmakaitseks oli see kasutu. Järk-järgult hakkasid silmad ümberringi tabama rohkem üksikasju. Minu kapsel oli üks paljudest pikas kaarduvas koridoris. Muidugi teate ka ise neid koridore. Kui ma ütlen «kaarduvas», pean silmas, et see kaardus mõlemas suunas ülespoole ja nägemisulatusest välja. Koridori vastasseinas seisis teine rida hibokapsleid. Pooldunud polnud üksnes minu oma: umbes kolmandik neist olid juba avanenud. Võite arvata, et tundsin ennast laevas kohe koduselt, aga see polnud üldse nii. Olin hüppelaevades varemgi reisinud. Kuid ma polnud teekonna ühegi osa ajal ärkvel viibinud.

Kuulsin endiselt helisid. Peamiselt olid need laevasüsteemid, mis kauguses undasid. Kuid hääli kostis ka kusagilt lähedusest.

Need kõlasid nii, nagu vaidleksid inimesed omavahel.

Tõmbasin püksisääre üles. Leidsin haavade jäljed kuuli sisenemiskohas ja seal, kust olin selle välja lõiganud. Või vähemalt hakanud lõikama – ma ei saanud kindel olla, et see oli õnnestunud minu enda pingutustega. Silitasin paranenud nahka sõrmega. See ei tundunud armkoena.

Tol ajal oli meil hea meditsiin. Arstid suutsid teha kõike, ikka ja jälle.

Oma jalga siiski päriselt usaldamata – ajul kulus natuke aega, et harjuda mõttega selle paranemisest – hakkasin mööda ülespoole kaarduvat koridori minema. Oli veider tunne kõndida ülespoole mööda nõlva, mis iialgi ei lõpetanud järsumaks muutumist.

Sellega harjub ära. Möödusin paljudest avanenud ja kinnistest hibokapslitest.

Mõnedes olid endiselt inimesed – nägin läbi mustades munakoortes olevate akende nende külmi liikumatuid kehasid. Kõik me kandsime ühesuguseid hõbedasi rõivaid. Märkasin ka, et kapslite pinnal helendasid kirjutised. Seisatasin mõnda neist lugema. Kõik kapslid sisaldasid isikuid, kellel oli midagi tegemist sõjaga. Kirjutised paljastasid, kummal poolel nad olid olnud – kas Keskuse või Ääremaailmade –, milline oli olnud nende auaste ja teenistuskäik. Lugesin nende kodumaailmade nimesid: sellised kohad nagu Travnik või Yargora või Arbutax.

Arvatavasti olime saadetud Tottorile – kohta, millest olin kindlasti kuulnud.

Pidin rohkem teada saama, sellepärast otsustasin hääled üles otsida. Need tundusid kostvat kaugemalt, ratta suure kurvi tagant. Möödusin ühest kapslist teise järel, märgates seda tehes, et kapslite taga – ja poolenisti kapslite varju jäädes – on rida kullast ja hõbedast seinamaalinguid. Mõnikord kujutas pilt pikajalgset lindu, mõnda ehitist või meeldivat maastikku. Mustadest munadest väljusid voolikud ja torud, mis kadusid seinas olevatesse avaustesse.

Hääled tulid lähemale ja kostsid nüüd palju vihasemalt. Kuulsin, et keegi jookseb, rasked saapad metallpõrandal klobisemas. Kuulsin teravat ärritatud häält, mille aktsent ei sarnanenud minu omale.

Pressisin ennast kahe kapsli vahele ja kükitasin maha.

Riskisin välja piiluda ja nägin koridori kurvi tagant lähenevat meest. Jooksmise ajal pööras ta muudkui ümber, et heita pilk teda jälitavatele inimestele. Mehe mustad rõivad paistsid palju soojemad kui minu enda hõbedased. Mees oli väga kõhn, täiesti kiila, teravakujulise peaga. Ta kandis saapaid ja tal oli käes väike tulirelv. Tal oli umbes kakskümmend sammu edumaad paljasjalgsete inimeste rühma ees, kes kõik olid rõivastatud hõbedasse. Seal oli igas vanuses naisi ja mehi. Üks neist hoidis kinni käsivarrest, mis jooksis verd.

Mees peatus koridori selles osas, kus mõlemalt poolt ulatusid koridori põikseinad. Ta suunas oma relva rühmale.

«Tagasi!» karjus ta kileda, kohkunud häälega. «Tagasi – või ma lasen!»

Tema kannul oli kaheksa inimest. Nad aeglustasid jooksu, kuid päriselt seisma ei jäänud. Nad arvatavasti ei uskunud eriti, et mees võiks neid uuesti tulistada. Mees sihtis relvaga ja paistis tulistavat rühmast mööda. See, kuidas tema käsi relva hoides värises, kuidas ta sähvatuse peale silmi pilgutas, sundis mind kahtlema, kas ta on kunagi sõdur olnud.

Kuulasin rühmast kostvaid hääli. Kindel olla oli raske, kuid nende aktsendid kõlasid minu jaoks nagu vaenlaste omad.

Mees puudutas selles kohas, kus vahesein müüri sisse kadus, juhtseadmeid. Kogu koridori laiuses libises ette metallist uks. Ukses oli väike aken. Mees astus klaasi juurde ja vaatas läbi selle, kusjuures ta pidi varvastele tõusma.

Julgesin vaevu liigutada. Inimesed kolkisid teiselt poolt vastu ust ja ma nägin vastu klaasi surutud kämmalt.

Mees paistis mulle ikka veel pinges olevat. Ta puudutas erinevaid juhtseadmeid ja kummardus kõnelemiseks ettepoole.

«Siin Prad! Olen kolmandas rattas. Kus te kõik olete? Teatan põgenemisest! Kõnts on ärganud!»

Kuulsin neid sõnu koridorides kõmisemas, kostes võimendatuina seinte seest.

Prad astus uksest eemale. Väikest relva hoidis ta endiselt käes, kuid nüüd oli see põrandale suunatud. Ta pühkis teise käe varrukaga ninaalust. Ta meenutas mulle rotti. Ta oli kõhn, kohkunud ja ebakindel.

Ootasin väga vaikselt, kuni Prad jõudis minuga kohakuti. Siis hüppasin välja nii kiiresti kui suutsin ja viskusin talle otsa. Lõin ta tasakaalust välja ja tõukasin komistavana teisel pool koridori seisvasse kapslisse. Maandusin talle otsa ja väänasin väikese relva käest, nagu oleksin lapselt kõristi ära võtnud.

Kargasin jalule ja sihtisin relva Pradile. «Ära lase,» palus ta.

Mu kurk oli endiselt kuiv, ent pidin rääkima hakkama. «Kes sa oled?»

«Prad. Teeninduse tehnik Pradser Hebel. Meeskonnaliige. Veojõu sektorist. Laeval tekkis probleem. Tõsine probleem. Ma triivime kuskil ringi ja vooluahelad taaskäivitusid. Keegi teist poleks pidanud niimoodi üles ärkama.»

Ma ei hoolinud ühestki tema sõnast. Vajasin kindlust, autoriteeti, mitte veel rohkem kahtlusi.

«Räägi mulle, mis laev see on.»

«Hüppelaev. Sõjaväetransport. Oleksime pidanud Tottorile jõudma.»

«Ma tean. Mis juhtub, kui me kohale jõuame – kas saame kunagi koju minna? Kas meid repatrieeritakse?»

«Ei. Miks sa arvad…» Kuid siis mõtles ta selle küsimuse üle paremini järele. «Ei. Ei repatrieerita. Mitte päriselt. See pole ainult sõjaväetransport. See on vanglalaev. «Kapriis». See oli tema vana nimi; pärast ümbertegemist jäeti lihtsalt alles.»