Читать книгу Kultuur ja eetika - Albert Schweitzer - Страница 8

Mis on kultuur?

Inimkonnale, kes pidas ennast kultuurinimkonnaks, oleks see küsimus pidanud end juba ammu peale suruma. Kummalisel kombel pole seda maailmakirjanduses tänini tegelikult kusagil esitatud ja veel vähem on talle vastust antud. Usuti, et kultuuri pole vaja defineerida, sest ta on meil ju olemas. Kus seda küsimust riivatigi, seal peeti teda viitega ajaloole ja olevikule vastatuks. Kuid praegusel ajal, mil sündmused ise teevad meid halastamatult teadlikuks sellest, et me elame kultuuri ja mittekultuuri ohtlikus segus, peame tahes-tahtmata püüdma tõelise kultuuri olemust määratleda.

Päris üldiselt öeldes on kultuur progress, nii üksikisikute kui kollektiivide materiaalne ja vaimne progress.

Milles see seisneb? Kõigepealt selles, et nii üksikisikute kui kollektiivide jaoks leevendatakse olelusvõitlust. Võimalikult soodsamate elutingimuste loomine on nõue, mis tuleb püstitada iseenesest ning silmas pidades üksikisiku vaimset ja kõlbelist täiustumist, mis on kultuuri lõppeesmärk.

Olelusvõitlus on kahekordne. Inimene peab panema end maksma looduses ja looduse vastu ning samuti inimeste seas ja inimeste vastu.

Olelusvõitluse leevendamine saavutatakse seeläbi, et võimalikult laiemalt ja otstarbekamalt levib mõistuse valitsus nii looduse kui ka inimloomuse üle.

Nii et oma olemuselt on kultuur kahekordne. Ta teostub mõistuse valitsuses loodusjõudude üle ning mõistuse valitsuses inimmõttelaadide üle.

Kumb kahest progressist on olulisem? Silmapaistmatum: mõistuse valitsus inimmõttelaadide üle. Miks? Kahel põhjusel. Esiteks ei kujuta see võim, mille me saame mõistuse abil loodusjõudude üle, endast puhast progressi, vaid niisugust, milles paremuste kõrval esineb ka puudusi, mis võivad toimida ebakultuuri mõttes. Meie aja kultuuriohustavad majandusolud taanduvad osalt sellele, et me oleme pannud loodusjõud teenima ennast masinais. Kuid sel juhul annab ainult mõistuse võim inimmõttelaadide üle tagatise, et inimesed ja rahvad ei kasuta jõudu, mida kuulekaks tehtud loodusjõud neile annavad, üksteise vastu ega satu nõnda omavahel olelusvõitlusse, mis on palju hirmsam kui võitlus looduslikus seisundis inimeste vahel.

Nii et normaalne kultuuriteadvus on olemas ainult seal, kus eristatakse olulist ja ebaolulist kultuuris.

Mõlemad progressid on küll vaimsed selles mõttes, et nad taanduvad inimese vaimsele saavutusele. Ometi võib loodusjõudude üle valitsemisega antud progressi nimetada materiaalseks, sest selles saab teoks mateeria võitmine ja ärakasutarnine. Seevastu mõistuse võim inimmõttelaadide üle on vaimne saavutus erilises mõttes, sest sel on tegemist vaimu mõjuga vaimule, see tähendab üleoleva jõu mõjuga üleolevale jõule.

Milles seisneb mõistuse võim mõttelaadide üle? Selles, et üksikisikud ja kollektiivid lasevad oma tahet määrata terviku ja hulkade materiaalse ja vaimse hüvangu poolt, see tähendab, et nad on eetilised. Kultuuriarengus on seega oluline ja kaheldamatu eetiline progress, materiaalne progress on aga vähemoluline ja küsitav. See moralistlik arusaam kultuurist tundub olevat ratsionalistlik-vanamoeline. Meie aja vaimule on omasem käsitada kultuuri loomuliku, oh kui huvitavalt komplitseeritud elunähtusena inimkonna arengus. Kuid tähtis pole mitte see, mis on vaimukas, vaid see, mis on tõsi. Antud juhul on lihtsuses tõde … ebameeldiv tõde, mida meil tuleb õppida omaks võtma.

Katsed kultuuri tsivilisatsioonist eristada sihivad sinnapoole, et eetilise kultuuri kõrval anda kehtivust mitteeetilise kultuuri mõistele ning katta seda ajaloolise sõnaga. Kuid miski sõna „tsivilisatsioon” ajaloos ei õigusta seda püüet. Tavapärases pruugis tähendab see sõna sedasama mis „kultuur”, nimelt inimeste arenemist kõrgema organisatsiooni ja kõrgema kõlbelisuse poole. Mõnes keeles eelistatakse ühte, teises teist väljendit. Sakslane räägib harilikult kultuurist, prantslane tsivilisatsioonist. Kuid kummagi sõna tähenduserinevuse rõhutamine pole ei keeleliselt ega ajalooliselt õigustatud. Kõneldagu eetilisest ja mitte-eetilisest kultuurist või eetilisest ja mitte-eetilisest tsivilisatsioonist, aga mitte kultuurist ja tsivilisatsioonist.

Kuidas aga sai juhtuda, et eetilise elemendi otsustav tähtsus kultuurile meil kaotsi läks?

Seniste kultuurialgete puhul on läbinisti tegu protsessidega, milles progressijõud osalesid peaaegu kõigil aladel. Suured saavutused kunstis, ehituses, halduses, majanduses, tööstuses, kaubanduses ja koloniseerimises käisid ühte sammu vaimse tõusuga, mis tekitas kõrgema maailmavaate. Kultuuriliikumise vaibumine ilmnes niihästi materiaalses kui ka eetilis-vaimses vallas, ja esimeses tavaliselt varem kui viimases. Nii jõuab kreeka kultuuris loodusteaduste ja poliitilise võimekuse arusaamatu seisak kätte juba Aristotelese ajal, sellal kui eetiline liikumine saavutab oma täiuse alles järgnevail sajandeil suures kasvatustöös, mida antiikmaailmas üritab stoa filosoofia. Hiina, india ja juudi kultuuris on materiaalne suutlikkus algusest peale pidevalt maha jäänud eetilis-vaimsetest püüdlustest.

Renessansiga algavas kultuuriliikumises toimisid kuni 19. sajandi alguseni materiaalsed ja eetilis-vaimsed progressijõud nagu võidu kõrvuti. Pärast seda aga sündis, mida siiani polnud iial juhtunud, et eetilised energiad nõrgenesid, sellal kui vaimusaavutused materiaalses vallas hiilgavalt edasi läksid. Veel aastakümneid koges siis meie kultuur materiaalsete edusammude suuri eeliseid, esialgu veel teravalt tajumata tagajärgi, mis olid eetilise liikumise lõtvumisel. Elati edasi eetilise kultuuriliikumise loodud olukorras, saamata selgust selles, et see oli pidetuks muutunud, ja nägemata ette, mis rahvaste vahel kuju võttis. Nii jõudis meie aeg, mõttelage nagu ta oli, arvamusele, et kultuur seisneb eelkõige teadus-, tehnika- ja kunstisaavutustes ning et võib tulla toime ilma eetikata või miinimumiga eetikast.

Autoriteedi avalikus arvamuses omandas see pealiskaudseks muutunud kultuurikäsitus seeläbi, et üldiselt esindasid seda isikud, kes oma ühiskondliku positsiooni ja teadusliku hariduse poolest näisid olevat vaimse elu asjus pädevad.

Mis sündis, kui me loobusime eetilisest kultuurikäsitusest ning lasksime seega lõppeda eetiliste mõistuseideaalide väitlusel tegelikkusega? Me jõudsime selleni, et võtsime ideaalid tegelikkusest, selle asemel et luua mõistuseideaale seoses tegelikkusega. Mõtlemises rahva, riigi, kiriku, ühiskonna, progressi ja kõigi muude suuruste üle, mis määravad meie ja inimkonna seisukorra, tahtsime lähtuda empiiriliselt antust. Arvesse pidid tulema ainult selles esinevad jõud ja suunad. Loogiliselt ja eetiliselt sundivaid põhitõdesid ja põhiveendumusi ei tahtnud me enam tunnustada. Ainuüksi kogemusest tuletatud ideesid uskusime võivat rakendada tegelikkusele. Nõnda siis valitsesid meie vaimset elu ja maailma teadlikult ning meelega alandatud ideaalid.

Kuis me ülistasime oma tegelikkusemeelt, mis pidi meid elutubliks tegema! Ja ometi ei talitanud me teisiti kui poisikesed, kes mingi sõiduriistaga mäest alla vuhisevad ning ennast rõõmuga loomulikult toimivate jõudude meelevalda annavad, küsimata endalt, kas nad suudavad sõidukit järgmisel käänakul või järgmise takistuse juures veel küllaldaselt juhtida.

Ainult see mõttelaad, milles tõhusalt toimivad eetilised mõistuse-ideaalid, on võimeline esile kutsuma vaba, see tähendab plaanipärast-otstarbekat aktiivsust. Sel määral, kui mängus on tegelikkusest võetud ideaalid, mõjub tegelikkus tegelikkusele. Inimpsüühika toimib siis üksnes moonutava transformaatorina.

Et meis uuteks sündmusteks muunduda, läbivad sündmuste mõjud kogu aeg meie mentaliteedi meediumi, kus neid töödeldakse. Sel mentaliteedil on antud määratlus. Ta loob selles väärtusi, mis valitsevad meie suhtumist tõsiasjadesse.

Normaalselt on see määratlus antud mõistuseideedes, mida tekitab meie mõtlemine, suunatuna tegelikkusele. Kui need ära jäävad, siis ei teki mingit tühjust, mille läbi sündmused iseendast meile mõju avaldaksid. Mentaliteedimeediumis domineerivad nüüd arvamused ja tunded, mida mõistuseideed senini korrastasid ning alla surusid. Raiutakse ürgmets maha, tuleb suurte puude asemele võsa. Niisama asenduvad suured veendumused, kus nad on hävitatud, väikestega, mis võtavad üle nende funktsioonide kehva külje.

Nii et eetilistest mõistuseideaalidest loobumisega, nagu see esineb meie tegelikkusemeeles, mitte ei parane meie asjalikkus, vaid kahaneb. Seepärast ei ole tänapäeva inimene mitte külm vaatleja ning arvestaja, nagu ta iseendale näib. Ta on nende meeleolude ja kirgede mõju all, mida talle pakuvad faktid. Andmata endale sellest aru, segab ta mõistusepärasele juurde nii palju tundepärast, et üks hakkab teist moonutama. Selles nõiaringis liiguvad meie ühiskonna otsustused ja impulsid pisimatest suurimate küsimusteni. Vahet tegemata opereerime meie kõik, nii üksikisikud kui rahvad, reaalsete ja näilike väärtustega. Just asjalikkuse ja mitteasjalikkuse ning kainuse ja millestki mõttetust vaimustumise võime vahetus kõrvuolemises peitub tänapäeva mentaliteedi mõistatuslik ja ohtlik joon.

Nii et meie tegelikkusemeel seisneb selles, et me laseme kirgedel ja äärmiselt lühinägelikel kasulikkuse kaalutlustel tekitada ühest tõsiasjast lähima järgmise, ja ikka nõnda edasi ja edasi. Kuna meil puudub sihiteadlik kavatsus terviku suhtes, mis tuleb teostada, langeb meie aktiivsus loodusprotsessi mõiste alla.

Me reageerime tõsiasjadele kõige arulagedamal moel. Plaanita ja vundamendita ehitame oma tulevikku oludele ning jätame ta neis esinevate kaootiliste nihete hävitava mõju alla. „Lõpuks ometi kindel pind jalge all!” hüüame, ning upume sündmustesse.

Pimestust, millega me seda saatust kogeme, tugevdab veelgi meie usk oma ajaloomeelesse. Samas pole see midagi muud kui meie tegelikkusemeel, pikendatuna tahapoole. Me arvame end olevat kriitiline sugupõlv, kellele tema süvenev minevikutundmine on andnud võime mõista olevikust tulevikku kulgevate sündmuste arengusuunda. Tegelikkusest võetud ideaalidele lisanduvad ajaloolt laenatud ideaalid.

19. sajandil tekkinud kriitilise ajalooteaduse saavutused on imetlusväärsed. Iseküsimus on aga see, kas meie sugupõlvel on sellepärast õiget ajaloomeelt, et meil on olemas ajalooteadus.

Ajaloomeel selle sõna parimas mõttes tähendab kriitilist objektiivsust kaugete ja lähedaste sündmuste suhtes. Seda võimet faktide hindamisel abstraheeruda arvamustest ning huvidest pole isegi meie ajaloolastel. Niikaua kui nad tegelevad ajaga, mis on nõnda kaugel, et ta olevikus kaasa ei mängi, jäävad nad objektiivseks, niivõrd kui seda lubavad selle koolkonna vaated, kuhu nad kuuluvad. Kui aga minevik on kuidagimoodi seotud praegusajaga, siis paneb ennast nende hinnangus tavaliselt maksma nende rahvuslik, konfessionaalne, sotsiaalne või majanduslik seisukoht.

Iseloomulik on see, et viimastel aastakümnetel on küll suurenenud ajaloolaste eruditsioon, kuid mitte objektiivsus. Varasematel uurijatel oli see ideaal puhtamalt silme ees kui tänastel. Me oleme jõudnud juba sinnamaale, et ei püstitagi enam tõsiselt nõuet, et teaduslikus tegelemises minevikuga peavad rahvuslikud ja konfessionaalsed eelarvamused vaikima. Meile on saanud harjunud asjaks, et suurim õpetatus võib seostuda suurima erapoolikusega. Meie ajalookirjanduses on esikohal selged tendentsteosed.

Teadus on meie ajaloolastele nii vähe kasvatavat mõju avaldanud, et nad on tihti kõige kirglikumalt jaganud oma rahvaste arvamust, selle asemel et kutsuda üles fakte kainelt hindama, nagu seda nõudnuks nende amet. Kasvatajateks saamise asemel jäid nad pelgalt õpetlasteks. Nad ei asunud selle ülesande kallale, mille läbi nad oleksid tõesti kultuuri teenistusse astunud. 19. sajandi keskel ajalooteaduse esilekerkimisega seotud kultuurilootused täitusid niisama vähe kui need, mis seostusid rahvusriikide ja demokraatlike valitsusvormide nõudmisega.

Sääraste ajaloolaste kasvatatud sugupõlve ajaloomeelel pole seega palju tegu sündmuste kõrgema objektiivse käsitamisega. Täpsemalt vaadates ei seisne see ka üldse mitte nii väga selles, et meie oma minevikku paremini mõistame kui varasemad põlvkonnad enda oma, vaid pigem selles, et me omistame talle erakordselt suurenenud tähtsust oleviku jaoks. Kohati me lausa asendame oleviku minevikuga. Meile ei piisa sellest, et olnu on esindatud oma tulemustega praegu olevas. Me tahame olnut alati ka silme ees hoida ning teada, et ta on meid määranud.

Maania pidevalt kogeda ja tunnistada oma ajaloolist kujunemisprotsessi asendab meil normaalsed suhted minevikuga kunstlike läbi. Ja kuna me tahame temas leida kõike praegust, siis me kuritarvitame minevikku, dedutseerimaks temast ning legitimeerimaks temas oma nõudmisi, arvamusi, tundeid ja kirgi. Meie ajalooeruditsiooni silme all tõuseb esile tehisajalugu rahva tarbeks, milles põhjalikult kultiveeritakse rahvuslikke ja konfessionaalseid luulusid. Meie ajalooõpikud on ajaloovalede taimelavad.

See ajaloo kuritarvitamine on meie jaoks paratamatus. Ideed ja mõttelaadid, mis meid valitsevad, ei lase ennast mõistusega põhjendada. Meil jääb seega ainult üle neid „ajalooliselt” vundamentida.

Iseloomulik on, et minevikus antud väärtusliku vastu pole meil õieti palju huvi. Mineviku suuri vaimseid saavutusi registreeritakse mõistmatult. Puudutada me neil ennast ei lase. Veel vähem katsume neid pärida. Meile on väärtust vaid sellel, mida saab ühendada meie praeguste plaanide, kirgede, tunnete ja esteetiliste meeleoludega. Nendega me seletame ja valetame ennast minevikku ning väidame seepeale end temas kindlalt juurdunud olevat.

Seda laadi on see kultus, millega me pühitseme ajalugu, Fastsinatsioon varasematest sündmustest tõstetakse religiooni ausse. Pimestatuna sellest, mida me peame või väidame olnuks, kaotame pilgu tulevase jaoks. Midagi pole enam möödas, midagi pole läbi. Ikka ja jälle laseme möödunul kunstlikult praeguses taassündida. Me loome möödunud faktide persistentsi, mis teeb meie rahvastele võimatuks igasuguse normaalse arengu. Nii nagu me oma tegelikkusemeelega praegustesse sündmustesse upume, nii kaome oma ajaloomeelega olnutesse ära.

Meie tegelikkusemeelest ja meie ajaloomeelest sündis natsionalism, millele taandub väline katastroof, kus päädib meie kultuuri allakäik.

Mis on natsionalism? Vääritu ja absurdini viidud patriotism, mis suhtub väärikasse ja tervesse nagu luulumõte normaalsesse veendumusse.

Kuidas see meil areneb?

19. sajandi algul andis mõtlemine rahvusriigile tema õigused. Ta tegi seda põhjendusega, et rahvusriik kui loomulik ja homogeenne organism on kõige võimelisem teostama kultuurriigi ideaali. Fichte „Kõnedes saksa rahvusele” tuuakse rahvusriik kõlbelise mõistuse kohtujärje ette, kus ta kuuleb, et peab sellele igas asjas alluma. Ta tõotas seda ja siitpeale on ta ülesandeks kultuurriigi teokstegemine. Seejuures surutakse talle meelde, et ta näeks oma peaülesannet hoolitsemises puhtinimliku alge igiühtlaselt edasimineva väljakujundamise eest rahvuses. Rahvusriik peab otsima oma suurust ideede esindamises, mis on võimelised rahvastele hüvangut tooma. Kodanikele aga soovitatakse kuuluda rahvusse mitte enam madala, vaid kõrge isamaa-armastusega, see tähendab mitte omistada väärtust rahvuse välisele suurusele ja võimsusele, vaid jälgida seda, et ta seaks sihiks „igavese ja jumaliku alge õitselepuhkemise maailmas” ning sulaks oma eesmärkides kokku inimkonna ülimate sihtidega. Rahvustunne pannakse seega mõistuse, kõlbluse ja kultuuri eestkoste alla. Patriotismi kui sellise kultus peab kehtima barbaarsusena, millisena ta ilmutab ennast mõttetutes sõdades, mis teda paratamatult saadavad.

Nii on rahvuslik idee ülendatud kõrgeväärtuslikuks kultuuriideaaliks. Kui algas kultuuri allakäik, jäid teised kultuuriideaalid kõrvale. Rahvuslik idee aga püsis edasi, sest ta oli saanud tegelikkuseks. Siitpeale kehastas ta seda, mis oli kultuurist üle jäänud, ning sai ideaalide ideaaliks. Sellega seletub meie aja mentaliteet, mis keskendab kogu entusiasmi, milleks ta võimeline on, rahvuslikule ideele ning usub, et selles on tema päralt kõik vaimsed ja kõlbelised hüved.

Kultuuri allakäiguga muutus aga rahvusliku idee olemus.

Lakkas teiste, kõlbeliste mõistuseideaalide eestkoste, millele ta senini oli allutatud, kuna need ise olid küsimuse alla pandud. Rahvuslik idee elas nüüd omapäi edasi. Ta küll kinnitas, et teenib kultuuri, kuid tõeliselt oli ta üksnes kultuurinimbusest ümbritsetud tegelikkuseidee. Teda juhtisid ainult tegelikkuseinstinktid, mitte eetilised ideaalid.

Tänapäeva mass nõuab kui pühimate tunnete säästmist, et rahvuslike vaadete puhul ei tohi mõistus ja kõlblus kaasa rääkida.

Kui varasematel aegadel ei olnud kultuuri allakäigu tagajärjeks säärast segadust rahvaste tundmuses, siis tuli see sellest, et varasemad kultuurid ei ülendanud kunagi rahvuslikku ideed sel moel kultuuriideaaliks. Seetõttu ei saanudki juhtuda, et ta lõpuks asendaks tegelikke kultuuriideaale ning veelgi aktiveeriks ja komplitseeriks ebakultuuri seisundit ebatervete rahvuslike kujutluste ja mõttelaadidega.

Natsionalismi haiglase olemuse mõistmisega minetab enamjaolt tähtsuse väitlus selle üle, missugune rahvas kannab suurimat vastutust hukatusliku arengu eest. Natsionalism polnud alati mitte seal tugevaim, kus ta ennast kõige häälekamalt manifesteeris. Tihtipeale arenes ta jõudsaimalt seal, kus ta esines peitejärgus.

Et natsionalismi näol pole tegu mitte niivõrd asjade enestega kui nende haiglase töötlemisega masside kujutluses, see tuleb ilmsiks kogu tema olekus. Natsionalism väidab ajavat reaalpoliitikat. Tegelikult ei esinda ta hoopiski mitte mõeldavalt asjalikemat arusaamist kõigist välis- ja sisepoliitika küsimustest, vaid tal on egoistlik ja ühtlasi entusiastlik iseloom. Tema reaalpoliitika on üksikute territoriaalsete ja majanduslike huviküsimuste dogmatiseeritud, idealiseeritud ja rahvakirest kantud ülehindamine. Ta on väljas oma nõudmiste eest, olemata kainelt kaalunud nende reaalset väärtust. Et võidelda miljoniväärtuste eest, koormasid tänapäeva liigid ennast relvastusega, mis maksab miljardeid. Kaubanduse kaitsmise ja laiendamise eesmärgil panid nad talle peale maksud, mis ohustasid ta konkurentsivõimelisust rohkem kui kõik vastase tehtud sammud.

Reaalpoliitika oli tegelikult irreaalpoliitika, kuna sinna segunenud rahvakirg tegi kõige lihtsamad küsimused lahendamatuks. Majanduslikud huvid pani ta välja vaateaknale, natsionalismi suurus- ja jälitusluulusid hoidis aga laos.

Et suurendada oma võimu, nõutas iga kultuurriik endale liitlasi, kust aga leidis. Nii panid kultuurrahvad kultuurrahvaste vastu mängu poolkultuurrahvaid ja mittekultuurrahvaid. Kuid abilised ei püsinud neile mõeldud teenrirollis, vaid hakkasid avaldama üha suuremat mõju asjade käigule, kuni lõpuks oli nende käes õigus otsustada, millal Euroopa kultuurrahvad nende pärast üksteise vastu välja astuvad. Nii tasus ennast kätte see, et me loobusime oma väärikusest ning reetsime ebakultuurile selle, mis meil oli veel alles ühisest varast.

Natsionalismi reaalpoliitika haiglasele olemusele oli iseloomulik, et ta katsus endale igati ideaali kassikulda külge riputada. Võitlusest võimu pärast sai võitlus õiguse ja kultuuri eest. Egoistlikud huviühisused, milleks rahvad omavahel teiste vastu liitusid, pakkusid ennast välja sõpruse ja hingesugulusena. Säärastena dateeriti neid tagasi minevikku, kuid ajalugu teadis rääkida rohkem põlisvaenust kui sisemisest sugulusest.

Lõpuks ei piisanud natsionalismile oma poliitikas enam iga taotluse kõrvaleheitmisest kultuurinimkonna teokssaamiseks. Rahvuslikku kultuuri proklameerides hävitas ta ettekujutuse kultuurist enesestki.

Varem oli olemas lihtsalt kultuur ja iga kultuurrahvas püüdis, et tal oleks see kõige puhtamas ja arenenumas vormis. Seejuures oli tollal rahvuses midagi hoopis ürgsemat ja murdumatumat kui praegu. Kui ometigi ei andnud endast märku tung kujundada vaimuelu teistest erinevalt, siis tõestab see, et seda ei nõua mitte rahvuse tugevus. Rahvuskultuuri nõue, nagu seda tänapäeval esitatakse, on haiglaslik nähtus, mille eelduseks on see, et kultuurrahvad on minetanud oma terve loomuse ega järgi enam vaiste, vaid teooriaid. Nad klopivad ja kuulatavad oma hinge, nii et see pole enam võimeline ühekski loomulikuks liigutuseks. Nad analüüsivad ja kirjeldavad seda nii palju, et see, mis ta olema peab, paneb neid unustama selle, mis ta on. Vaimsete rassierinevuste üle dogmatiseeritakse ja targutatakse säärase kangekaelsusega, et kogu see suupruukimine mõjub sundmõttena ning väidetud eripära paistab kujuteldud tõvena.

Igal alal püritakse kasvaval määral selle poole, et toodete varal, mis rahvas on loonud, tuleksid võimalikult jõuliselt nähtavale tema tundmused, arusaamised ja mõtlemine. See sihikindlalt hoitud eripära näitab, et loomulik eripära on kaotsi läinud. Vaimse elu üldises elemendis ei mängi enam kaasa rahva isiksuse erilisus kui midagi ebateadlikku või poolteadlikku vahelduvas valguses. See saab maaniaks, teeskluseks, moeks, tehtuseks. Leiab aset mõtete pilastus, mille murettekitavad tagajärjed muutuvad igas valdkonnas aasta-aastalt selgemaks. Juba on väljapaistvategi kultuurrahvaste vaimuelu omandanud varasemaga võrreldes hirmuäratavalt monotoonse joone.

Selle arengu loomuvastasus ei ilmne mitte ainult tema toodetes, vaid ka rollis, mis ta jätab upsakusele, kõrkusele ja enesepettusele. Kõik väärtuslik mõne isiksuse või saavutuse juures taandatakse rahvuslikule eripärale. Võõras pind ei suutvat midagi sarnast või samalaadset esile tuua. Enamikus maades on see edevus juba nii kaugele läinud, et talle pole enam kättesaamatud suurimadki rumalused.

Endastmõista jääb vaimne element rahvuskultuuris tublisti tahaplaanile. See on veel üksnes tema väliskuju. Tegelikkuses on tal selgelt väljendatud materiaalne iseloom. Ta on vastava rahva kõigi väliste saavutuste kehastus ning esineb liidus rahva majanduslike ja poliitiliste nõudmistega, öeldavasti rahva eripäral põhinedes ei taha rahvuskultuur, nagu oleks normaalne oodata, piirduda vastava rahvaga, vaid tunneb ennast olevat kutsutud end teistele peale suruma ja neid õnnestama. Tänapäeva rahvad otsivad turgu oma kultuurile nagu oma majandustooteilegi.

Rahvuskultuur on seega propaganda- ja eksportartikkel. Nõutava publitsiteedi eest kantakse põhjalikult hoolt. Vajalikud fraasid on valmiskujul saadaval ja neid on tarvis ainult kokku panna… Nii kogeb maailm rahvuskultuuride konkurentsi, mille juures kultuuri käsi käib halvasti.

Me ei usu enam, et rahvad, kes kreeka-rooma maailma pärijatena üheskoos keskaega astusid ja üheskoos elavaimas suhtluses renessansi, valgustusaja ning uusaegse mõtlemise läbi elasid, moodustaksid koos oma võrsetega uutes maailmajagudes lahutamatu kultuuriühtsuse. Aga kui erinevused nende vaimses elus on uusimal ajajärgul ikka tugevamini esile tulnud, siis on põhjus eelkõige selles, et kultuur käis alla. Mõõna aegu tulevad vete vahel nähtavale lahutavad leetseljakud, mis tõusu ajal on peidetud.

Kui väga ajaloolise kultuurinimkonna rahvad veel praegugi vaimselt kokku kuuluvad, nähtub sellest, et nad kõik langesid üheskoos sellesama allakäigu ohvriks.

Meie tegelikkusemeelega seostub lisaks see, et me tunneme väära usaldust faktide vastu. Me elame optimismis, nagu võitleksid maailmas esinevad vastuolud iseendast omavahel sihipärase progressi mõttes ning laheneksid sünteesis, kus ühinevad teesi ja antiteesi, väärtuslikud osad.

Selle optimismi puhul viidatakse – küll õigusega, küll ülekohtuselt – Hegelile. Ei anna eitada, et tema on meie tegelikkusemeele vaimne isa. Hegel on esimene mõtleja, kes katsus olemasolevat õiglaselt hinnata. Tema õpetusel kujutleme progressi teesides, antiteesides ja sünteesides, nagu need esinevad tõsiasjade kulgedes. Kuid tema optimism polnud lihtne faktioptimism nagu meil. Kuna Hegel, elades veel ratsionalismi vaimumaailmas, usub eetiliste mõistuseideede võimu, siis usub ta ka pidurdamatusse vaimsesse progressi. Ja kuna see on talle kindel, siis üritab ta seda protsessi üksteisele järgnevates faasides ära näidata ja ühtlasi tõendada, kuidas see teostub väliste faktide järgnevuses. Rõhutades aga protsessi immanentset progressisihipärasust nii tugevasti, et seejuures võib unustada tema progressiusu eetilis-vaimsed eeldused, valmistab ta ette vaimulagedat tegelikkuseoptimismi, mis meid juba aastakümneid eksitab.

Faktide endi vahel on üksnes lõpmatuseni kestvad vastuolud. Uut, keskmist fakti, milles nad progressi mõttes laheneksid, ei suuda nad iseendast luua. Selleks, et see sündida võiks, peavad vastuolud astuma väitlusse säärases mõttelaadis, milles on olemas teostada tulevate olude eetilised mõistuseideaalid. Nemad on kujundav printsiip selle uue jaoks, mis peab tekkima vastuoludest. Alles mõistuspärases, eetilises mõttelaadis lakkavad vastuolud olemast pimedad.

Kuna me arvasime faktides sisalduvat immanentseid progressiprintsiipe, siis pidasime ajaloo edenemist, milles valmistus meie saatus, kultuuri edenemiseks, kuigi areng eitas seda optimismi. Isegi nüüd, kus kõige hirmsamad faktid astuvad võimsalt selle vastu, tõrgume oma kreedost loobuma. See ei taha meile enam õieti pähe mahtuda. Kuid alternatiiv, mis rajab optimismi usule eetilisse vaimu, tähendab säärast revolutsiooni meie mõtteviisis, et meil on raskusi selle arvestamisega.

Meie usaldusega faktide vastu seostub meie usaldus organisatsioonide vastu. Nagu mingi kinnisidee läbib meie aja tegemisi ja püüdmisi, et kui meil õnnestuks oma avaliku ja ühiskondliku elu institutsioone selles või teises mõttes täiustada või ümber teha, siis tekiks kultuuri poolt nõutav progress iseenesest. Asutuste ühtsest reformiplaanist oleme küll kaugel. Ühed kavandavad seda antidemokraatlikus mõttes. Teised usuvad vea olevat selles, et demokraatlikud printsiibid ei toimi veel piisava järjekindlusega. Kolmandad omakorda näevad pääsemist ühiskonna sotsialistlikus või kommunistlikus organisatsioonis. Kõik nad aga langevad ühte selles, et nad tuletavad kultuurituse olud, milles me elame, institutsioonide võimetuks osutumisest, ning ootavad kultuuriolude loomist ühiskonna uusorganisatsioonilt. Kõik nad üheskoos arvavad, et uutest institutsioonidest võrsuks ka uus vaim.