Читать книгу Pimeduses kulgeb tee - Aleksander Aina - Страница 5

Dubai – Kabul

Otsi teadmist kasvõi Hiinast.

Attar Simurgh

NÄEN UNES, ET TIIRLEN TAEVAS NAGU SAAKI JÄLGIV KANAKULL. Tiirlemine on aeglane, pikk ja piinav, ajades mul südame pahaks. Avan silmad ning taipan, et olen spiraalseid maandumisringe tegevas lennukis. Eelmised nädalad vajuvad mulle äkitsi robinal selga otsekui ümberkukkunud puuriit – alates Karita pagemisest kuni otsuseni tulla Kabuli.

Piilun ettevaatlikult illuminaatori suunas, kuid väljavaate varjab akna all istuva afgaani sõjakalt turritav habe. Oranžikaspunased hõredad karvatutid mõjuksid groteskselt, kui mees ise ei oleks uskumatult väärikas. Tajudes mu pilku, mees kangestub. Pööran pea kiiresti vastassuunas, tundes nägu peedina punaseks lahvatamas. Teisel pool vahekäiku viipab mulle Heinrich. Kummardun sakslase poolse lennukiakna suunas, ahmides endasse all laiuvat Kabuli panoraami. Heinrich asub mind aega viitmata instrueerima.

Näete, seal paistab telemast ja seal paistavad venelaste ehitatud mikrorajoonid ja seal on üks kolmest vanast kindlusest, aga sinna te ei saa minna, sest et…

Noogutan talle viisakalt ja naeratan, lülitades samal ajal kuulmise välja. Mulle meenub mõne tunni tagune juhtum Dubai lennuväljal. Tegelikult midagi erilist ju ei toimunudki: stjuardess palub minu kõrval istuval mehel turvavöö kinni panna. Afgaan ilmselt ei saa aru. Kangelt nagu puuslik silmitseb mees neiut, kuni viimane – üle minu kummardudes – kätega kobades püüab ise turvavööd leida. Mees muutub näost lubivalgeks, kargab püsti ja surub end vastu lennukiakent. Nagu oleks tegu mao, mitte noore naisterahvaga. Afgaani huulilt purskub protestiv lausepahvak, millega ühinevad lähikonnas istuvad mehed. Neiu seisab paar hetke otsekui kivistunud. Tema tulipunaseks võõbatud huuled vabisevad, kui ta minu üllatuseks vene keeles vaevukuuldavalt sisistab.

Ma ei suuda enam nende kuradi afgaanidega!

Hetk hiljem tormab stjuardess lennuki tagaosa suunas, selg pahameelest jäik. Vihast väriseva mehe mu kõrvaistmel rahustab maha vilajas stjuuard, kes kurguhäälelises kõnes meelitaval häälel midagi selgitab. Afgaan näib lõpuks rahunevat ning laseb noormehel end turvavööga istme külge kinnitada.

Püüan stseenist aru saada, see ajab mind segadusse. Kas tõesti on isegi stjuardessi puudutus lubamatu? Mida lähemale ma oma sihtpunktile jõuan, seda rohkem valesti tundub kõik. Helsingi lennujaam tundub tagantjärgi vaata et kodusena, võrreldes Frankfurti hirmutava mastaapsusega. Ehkki reisiagent on veennud mind olema rahulik, muutun turvakontrollide hiigelpikkades sabades tõugeldes rahutuks. Kas tõesti on lendamine alati nii närvesööv? Või on kõik need lõputud kontrollid mõne aasta eest toimunud terrorirünnakute tulemus? Ma ei tea vastust. Kui ma lõpuks higist leemendavana Dubai lennu väravasse jõuan, olen üks viimastest pardale minevatest reisijatest.

Dubaisse jõudes selgub, et miski ei toimi nii nagu peaks. Lennuk maandub kell kaks öösel. Olen pärast kahte pikka lendu väsinud ja pinges. Ettevaatlikult antakse kohe edasi hoiatus. Et kuna mul tuleb tegemist Afganistani riikliku Ariana nimelise lennukompaniiga, ei pruugi pagas minuga samaaegselt – või üldse mitte kunagi, nagu läbi lillede vihjatakse – Kabuli jõuda. Seejärel selgub, et mu reis jätkub hoopis teisest terminalist, kuhu pääsemine olevat keerukas.

Transiitlendude letti otsides jalutan läbi Dubai lennujaama esimese tuledesäras terminali. Möödun kallite firmarõivaste poodidest, kohvikutest ja pubidest, kulla- ja suveniirimüüjate lettidest, meeste ja naiste mošeeruumidest. Mind hämmastab reisijate mitmekesisus: lühikestes pükstes päikesest põlenud lääne turistid segunevad maani ulatuvaid valgeid hõlste kandvate meeste ning kahisevaid mustast siidist rüüsid kandvate naistega. Tübeteikades kitsehabemega mehed, voogavate tikitud saridega matroonid, mustanahalised kuningliku hoiakuga naised kõrgete värvliküllaste turbanitega kuni peksasaanud koera olekuga kõhetute kollaka nahaga mehikesteni välja... Olen erinevate inimtüüpide nägemisest oimetu. Kuid siiski märkan midagi, mis paneb ahhetama ja pead pöörama isegi selles kultuuride katlas. Lohvakates tumedates riietes naiste näod on kaetud mustast nahast liibuva maskiga, mis on rihmadega tihedalt pea külge kinnitatud ning mõjuvad keskaegse kiivri või – ilmselgelt sobimatu – sadomaso mänguasjana.

Vaata, Omaani naised, kuulen möödujat poolel häälel lausuvat.

Muljetest küllastunud, otsustan lubada endale puhkepausi. Palun kohvi ühes kiirteenindusega letis, mille kõrval on mõned metallist lauakesed. Võtan istet. Kõrvallauas istub teksapükstes ja moodsas reklaamsärgis liivakarva nahaga noormees. Ta luristab mõnuga piimakohvi, laskmata end häirida oma kaaslannast, kelle ees seisab puutumatult pisike kohvitass. Ja kuidas naine juua saakski? Tema keha ja nägu katab must loor. Vabaks jäetud kaunid tumepruunid silmad jälgivad ainiti oma kaaslast. Vaid kord teeb naine abitu katse tõsta üles tihedalt vastu nägu liibuvat gaasiriiet, et võtta lonksuke.

Kohvi joodud, jätkan ekslemist poolalasti turistide hordide vahel, kes eredate tulede säras palmide all poodide- ja kohvikuterivi läbi kammivad. Isegi massaažisalong ja ülikallis tunnihotell on selle tarusarnaselt sumiseva terminali ühes tiivas peidus.

Pärast mitmeid valekäike avastan lõpuks nurgataguse ootesaali, mis on sillaks teise terminali teel Afganistani, Pakistani ja teistesse jumalast unustatud paikadesse. Madala laega saalis tungleb tihe summ võõrastava välimusega mehi, kes lehvitavad pea kohal hoides pileteid. Kõrge barjääri taga, mis otsekui kaitsva müürina teenindajaid reisijatest eraldab, paistavad kahe geeliste juustega noormehe peanupud. Reisijad seletavad üksteisest üle rääkides midagi letitagustele teenindajatele, kes näivad loiult meestetulva tõrjuvat. Ettevaatlikult läbi summa trügides õnnestub mul ühe libesoengu tähelepanu pälvida. Oodake, vastab mees napilt, vara veel.

Kas siin ühtegi naist ei ole, tahaksin ringi vaadates karjatada. Hiljem ma siiski avastan mõned sallidesse mässitud tombukesed, kes konutavad saali kaugeimas nurgas pinkidel nagu hüljatud nukud. Ooteruumis ongi vaid kümmekond tooli; need on vallutanud endale perekonnad. Vaen olukorda ja istun lõpuks maha – õnneks on saali põrand kaetud vaipkattega. Nägu leti poole ning selg vastu seina toetatud, püüan end inimeste silmitsemisega virgena hoida. Kell neli varahommikul ei ole minu jaoks just tavapärane aeg ärvelolekuks.

Esialgu jälgin üht tüdrukukest, kes oma nukku kaenlas hoides elavalt ringi jookseb. Väikseke näeb ise välja nagu nukk. Üleni pitsilises roosas, isegi valgussähvatusega botased on roosad. Tüdruk märkab mu pilku ja asub vapralt vastu flirtima: peidab end postide taha, poeb toolide alla või peidab üleni mustas ema seelikusabasse. Mingil hetkel julgeb ta lähemale tulla, et oma nukku näidata. Olen rabatud. Ehkki tegu on küll barbiga, on pikakoivaline modellnukk mässitud pikka musta rüüsse ning tal on isegi näokate, mille äravõtmist ja ettepanemist väikseke mulle uhkusega demonstreerib.

Sobitame tutvust. Marion, näitan enda peale. Aziza, patsutab lapsuke ennast rinnale. Ja Fulla olevat nuku nimi. Mõne aja pärast laps väsib ja poeb ema sülle magama, nukk tugevasti vastu rinda surutud.

Veedan allesjäänud öötunnid põrandal konutades, püüdes – tulutult, kui aus olla – tõrjuda mõtteid Karitast, Kabulist ja oma hirmudest. Õhtul enne ärasõitu näidati uudistes taas enesetapja kätetöö vilju: suitsevat bussiskeletti, veriseid sandalette tänaval. Ehkki rünnati politseibussi, sai ometi surma kümmekond naist ja last, vigastatutest rääkimata. Tundsin kõhtu krampi tõmbuvat ja sain kohe ka kõne Hellelt, oma parimalt sõbralt.

Kas sa uudiseid nägid, pead sa ikka tõesti sinna sõitma?

Küsimus oli pigem retooriline, nagu ta isegi mõistis.

Jälgin leti ette kogunenud meestesumma. Pingsalt, nagu sõltuks sellest minu edasine saatus. Mehed on moodustanud tiheda tropi, liikudes närvilise mesilassülemina sumisedes edasi-tagasi, kuni blaseerunud ametnikud lõpuks Kabuli lennule registreerimise avatuks kuulutavad. Alles tundide möödudes suudan end leti ette meldida; selleks ajaks on saabunud varahommik.

Leti taga töötavad nüüd kaks hiiglaslikesse rätikutesse mässitud sõstrasilmset noort naist, kes uurivad äärmise põhjalikkusega iga reisija dokumente. Neiud helistavad ikka ja jälle kusagile, kudrutades vaikselt telefoni. Jääb mulje nagu oleksime pigem kahtlusalused kuritöös, sest üle kontrollitakse iga võimalik infokild: pass, viisa, pilet, kutsed ja load. Minagi sain oma viisa vaid tänu kutsele Soome Afganistani Komiteelt. Kas dokumendil olevat pitsatid ja allkirjad on ikka piisavad, et lubada Kabuli lennata? Mul ei ole õrna aimugi. Pärast pooletunnist leti ees ootamist saan tagasi oma reisidokumendid ning püüdliku koolitüdruku käega kirjutatud pileti.

Olen oma õiguse lennukisse istuda välja võidelnud, nüüd juhatab ametnik mind ühest terminalist teise viivat bussi ootama. Läheb aega, sest tillukesed mikrobussid mahutavad vaid tosina jagu reisijaid. Alles tund hiljem saabub kolmas mikrobuss, kuhu minagi peale mahun. Meid pressitakse vanasse romusse tihedalt kokku. Konditsioneer ei tööta ning mõne hetkega piinleme põrgukuumuses. Naabrist hoolimata püüab igaüks sikutada oma akna ette kardinat, õigemini küll pleekinud sitsist riideräbalat. Kell on alles seitse, mõtlen heitunult. Kuidas saab siin ometi nii palav olla?

Pärast pooletunnist tigusammul roomamist mööda hiigellennuvälja nurgataguseid oksendab buss oma sisu välja madala kuurisarnase ehitise ees. Sörgin meeste kannul läbi madalate kitsaste koridoride. Lennuki ametlik väljumisaeg on hirmutavalt lähedal, kui vupsan läbi terminali turvaväravate. Turvakontroll pöördub mu poole: kas ainult see kott ongi teie oma, ma’am?

Ma ei jõua ära imestada, kuidas turvalindile laotakse hiiglaslikesse prügikottidesse (aga vahel ka lihtsalt riidepalakatesse) mässitud patju ja tekke, riisi- ja pähklikotte, muusikakeskusi, tolmuimejaid, lapsevankreid, televiisoreid... Kõik see kaubaküllus ei näi terminali töötajates mingit imestust tekitavat, ainult tülpimust. Tunnen end igas mõttes otsekui savijalgadel. Ometi saan ümbritsevate inimeste arutut sebimist vaadates aru, et enamik reisijaist on veel hullemas paanikas kui ma ise. Lõviosa ei näi üldse aru saavat, kus nad asuvad või mida neilt nõutakse.

Veel kunagi ei ole olnud mu ümber nii palju mehi, isemoodi mehi. Tihti punaste hennahabemetega, turbanid ümber pea mässitud või valged tübeteika-laadsed mütsikesed kuklas, pikad pidžaamasid meenutavad hõlstid lotendamas ümber keha, kummiplätud paljaste varvaste otsa torgatud. Võõrastav on seegi, et mehed liibuvad tihedalt üksteise ligi. Otsekui armastajapaarid hoiavad habemikud õrnalt üksteise käsi, vahetavad põsesuudlusi või embavad kaitsvalt õlgu.

Poolhämar ja räpane teine reisiterminal näib karjuvas vastuolus Dubai lennujaama esimese terminali tuledesäras klantspaleega. Siinses ootesaalis ei ole restorane ega glamuurseid poode. Vaid üks poeke ning baarilett, kust ostan teed ja saiakese. Istekohti on vähe ning needki hõivatud. Jalutan aegamööda ringi. Paljud magavad põrandal, laskmata end häirida ümber sebivast rahvahulgast. Silmitsen infotablood ning juurdlen, kus pagan küll asuvad sellised paigad nagu Urumchi, Hyderabad, Sana või Lar? Otse tabloo all on mõned toolid, milles magavad sügavas unes kaks lendurit, valged triiksärgid kortsunud ning mütsid kuklasse vajunud. Lendurite näod näivad mulle kurnatud; noorem magab suu pärani ning vanem, hallitukaline, norskab kõvasti. Meeste kuuerevääridele on tikitud lennufirma tunnus. Lühend, mis ei ütle mulle midagi. Loodetavasti Kabuli sõitvad piloodid magasid ikka voodis, mõtlen ma jõuetult.

Lähitundidel kuulen kõlaritest nii mõndagi ennekuulmatut sihtkohta, aga mitte Kabuli nime. Selgitusi selles terminalis ei jagata ning hilinemiste eest ei hoiatata. Alles keskpäeval, ligi neli tundi hiljem, ilmub tabloole nimi Kabul ning osa terminalis viibivast rahvamassist muutub silmnähtavalt rahutuks.

Mõne minutiga moodustub värava taha kottide all lookas meeste tropp. Igal reisijal näib olevat kirjeldamatus koguses käsipagasit. Imestan endamisi, kuhu see küll kõik ära mahutatakse? Väravas seisvad lennuametnikud püüavad korda luua, kantseldades pealetungivat hordi otsekui sõnakuulmatut lasteaiarühma. Vähem kui veerand tunniga oleme pisikesse klaasboksi kokku surutud, kuid lennukile meid ometi ei lasta.

Just sellesse kitsukesse ruumi kokkupigistatute hulgast ujubki mu külje alla sakslane Heinrich. Langen kergelt lõksu. Esimesel hetkel olen tõesti siiralt rõõmus seltskonna üle; mind hirmutab afgaanidest koosnev tihe meestesumm. Massi on ära eksinud ka paar rättidesse mähkunud välismaist naist – kus nad küll varem olid, miks nad varem silma ei hakanud? –, kes ignoreerivad melu endi ümber. Mõlemad löövad lahti oma sülearvutid ning süvenevad ekraanidesse ilmel nagu sõltuks sellest nende ellujäämine. Mind tabab tunne nagu klammerduksid kõikide meeste pilgud selles tihedalt kokkusurutud massis minusse, otsekui hüpnotiseeriks mind sajasilmne hiiglaslik kükloobisilm.

Pool tundi hiljem igatsen Heinrichist vabaneda. Liigagi kiiresti taipan, et mehe südamlik naeratus on vaid hoolega kätteõpitud fassaad. Paraku lükatakse lennukile minekut ikka ja jälle edasi; ei ole mingit võimalust hoiduda mehe ärplemisest. Mind üllatab asjaolu, et end sõjaväe pressiesindajana esitlenud mees näib lobisevat vabalt kõigest, mida sülg suhu toob. Taibanud kiiresti, et sõjaväelaste toimetamised Afganistanis mind vähimatki ei huvita, asub ta valgustama Kabuli tsiviilelu – missugused on parimad välismaalaste restoranid ja alkoholi müüvad hulgilaod. Üks kergendav asjaolu on mehe juures – talle meeldib iseennast kuulata. Kui olen instinktiivselt pareerinud tema küsimuse Kabuli sõidu põhjuste osas, ei näita Heinrich üles enam vähimatki huvi mu isiku vastu. Talle näib piisavat iseenda kuulamisest.

Mind äratab meenutustest lennuki järsk laskumine. Üle vahekäigu kummarduv sakslane ei jäta kasutamata võimalust selgituseks, et sellist spiraalset ringlemist kasutatakse Kabulis igaks juhuks. Nii olevat lennuk keerulisem sihtmärk võimalikule rünnakule. Jumal hoidku, mõtlen endamisi.

Püüdes alla suruda kasvavat ärevust, sulgen demonstratiivselt silmad. Õudus saab üllatavalt kiiresti otsa ja peagi puudutavad lennuki rattad maad. Avades silmad, püüan ettevaatlikult üle naabri kiigates ärakriibitud aknast ümbrusest aimdust saada. Kõigepealt jäävad silma kollakaspruunid, õrnalt roheka varjundiga mäed, hiiglaslikud kaubalennukid, paar kaunis väsinud välimusega reisilennukit. Euroopa lennuväljadega võrreldes näib Kabuli lennuväli peaaegu hüljatuna.

Hoolimata palvest jääda kohtadele ja mitte telefoniga rääkida, tõusevad kõik reisijad nagu üks mees püsti, ummistades mõne hetkega vahekäigu. Lennuk alles jõnksutab ennast kohale, kui reisijad kisuvad palavikuliselt riiulitelt pakke alla. Osa näeb kurja vaeva, urgitsedes kotte välja pingialustest. Mu ümber kostavad katkematud helinad, otsekui oleksin sattunud telefonikeskjaama. Stjuuardid püüavad kaoses korda luua, kuid annavad peagi alla.

Lennuk ruleerib end otse jaamahoone ette – see meenutab mulle pigem sovjetiaegset raudteejaama kusagil Kesk-Venemaa avarustes – ning peatub järsult pidurdades. Hiiglaslikku pähklikotti riiulilt õngitsev afgaan peaaegu et kukutab selle mulle kaela.

Mind hirmutab perspektiiv saada mõne pakiga vastu pead, kuid istmelt väljapugemiseks pole ruumi. Püüan tähelepanu mujale viia. Jälgin aknast üht räsitud olekuga afgaani, kes longib lähemale, puuhalg otsekui vastupunniv kutsikas nööri otsas järgi lohisemas. Lükanud halu ratta alla piduriks, lehvitab mees lenduritele ja longib aeglaselt putka-laadse lennujaama poole tagasi.

Pääsen viimaste seas lennukist välja. Järgides vahekäigus seisva naise eeskuju, kougin käekotist suurräti ja mässin selle endale ümber. Jõuan vaid paar sõõmu värsket õhku hingata, kui leiangi end juba hoones. Võtan platsi vonkleva saba lõpus. Paar korda paigutavad mind käskival toonil ühest sabast teise mornid asjapulgad. Lõpuks olen ikkagi kõige viimane ja samas sabas, kus alustasin. Passikontroll möödub hirmudest hoolimata kaunis kiiresti. Määrdunud klaasi taga putkas istuvad läbitungimatu ilmega piirivalvurid takseerivad vaheldumisi mind ja passi, kuid lõpuks lüüakse siiski tempel sisse.

Mööda kitsukest koridori pääsen imepisikesse pagasiruumi. Siia on mahutatud ka pagasilint, kuid see ei tööta. Tuba on pungil täis kohvreid ja kotte, mille vahel sebivad reisijad endale kuuluvat püüavad leida. Valitsevas kaoses ringi vaadates tajun, et keegi puudutab mind hiljukesi küünarnukist. Ringi pöördudes seisan silmitsi närudes vana naisega, kes sirutab käe täiesti ühemõtteliselt välja ja näitab anuvalt oma hambutu suu peale. Issand jumal, ma olen alles lennujaamas sees, mis väljas veel juhtuma hakkab, tahaksin karjatada. Samas ei jätku mul hetkel kaastunnet kellelegi peale iseenda; halastamatult pööran kaltsumoorile selja.

Püüan rahvamassis ringi liikudes hunnikutest oma kohvrit leida. Õnneks paistab mu punase sumadani nurgake teiste alt hästi silma. Ootamatult saabub mulle appi mees, kelle riietus ei lase aimata, kas tegu on töötaja või reisijaga. Kohver loha järel, satun umbsest pagasiruumist kõrgete sammastega saali, mis näib olevat ehitatud marmorist. Ehkki lennuväljal paistis soe päike ja puhus leebe tuul, on ruumides otse jäiselt külm. Saalis ringi vaadates näib, nagu see ei olekski kasutuses. Põrand on kaetud mudakihiga, sellel vedeleb prahti ja paberitükke. Palju parem ei ole ka pilk lakke. Ilmselt on pooleli remont, sest lagi kujutab endast tiheda kaootilise ämblikuvõrguna laotuvat juhtmete rägastikku. Osa juhtmetest ripub mitmete meetrite pikkuselt laest alla, tolknedes otse nina ees.

Et lennukis oli vaid üks – kirjeldamatult räpane ja mittesulguva uksega – tualett, suundun kõigepealt oma ihuhädale kergendust otsima. Vaid üks pilk üle väljakäigu ukse põrgatab mu tagasi nagu kummipalli. Piklikuks venitatud ruumis on põrandas kõrvuti kolm auku, mille ümbrus on kaetud ekskrementide ja kasutatud paberitega. Hais on hingemattev. Lükkan ukse kiiresti uuesti kinni lootuses, et pean vastu järgmise tualetini. Läbin uuesti kummalise jäise marmorpalee saali ja olengi õues. Lennujaama ümbritsevad kõrged okastraatidega aiad ja tarad. Kuhu suunduda? Püüan meenutada Damieni saadetud kirjalikku juhendit, ignoreerides paraadtrepil seisvate afgaanide katkematut jõllitamist.

Veetnud vaevalt tunni Afganistani territooriumil, olen juba närvis. Keeruline on rahulik olla, kui naised oleks justkui kõik maa pealt kadunud ja eranditult kõik mehed avalikult üksisilmi vahivad. Minu välimuses ei ole midagi erilist või tähelepanuväärset, vähemalt Eesti normide järgi. Olen suhteliselt väikest kasvu, umbes meeter seitsekümmend pikk. Enda kiituseks pean ütlema, et mul on kaunis hea kehaehitus: modellikõhn ma ei just ole, aga üleliigset rasva ka mitte. Mul on eestlaslikult tüüpilised kartulikoore karva lopsakad tumeblondid juuksed, mida kannan reeglina hobusesabas. Mingit erilist soengut mul ei ole, satun juuksuri juurde harva.

Silmad on meie perekonnas kõigil sinised. Mulle on küll öeldud, et kui vihastan, muudavad silmad värvi – muutuvad raudhalliks. Mul on korrapärased näojooned, pisut nipsakalt ülespoole kaardus ninaots ja õhukesed huuled. Oletan, et näen välja nagu keskmine eesti naine – ei ilus ega inetu. Kui ma Eestis tänaval kõnnin, vaatab mõni mees vahel järele, aga mitte liiga tihti. Kabuli lennujaamas näib midagi valesti olevat. Iga mees püüab piiluda mu rätiku varju, silmitsedes mind varjamatu uudishimuga.

Sellest, kuidas kõik afgaanid teda vaatavad, kirjutas Karita. Kuid tookord ma ei juurelnud eriti selle üle, sest teda vaatavad kõik, igal ajal ja igal pool. Meil on tegelikult kaunis sarnane kehaehitus ja -hoiak. Armastame mõlemad kanda liibuvaid pükse ja lühikesi pluuse; selja tagant on meid tihti isegi segi aetud. Oleme väliselt kaunis sarnased. Ja miks ka mitte – olen ju ta ema.

Kuid tütar on sihvakas, tubli kümme sentimeetrit minust pikem. Karita näojooned on puhtamad ja ilmekamad, huuled vaevumärgatavalt lopsakamad, sinistes silmades eriliselt nõiduslik rohekas läige. Ta naerab palju, õigemini küll pugistab omaette, mis muudab tema klassikalised näojooned lapselikult armsaks. Oma lopsakad nisublondid juuksed on ta lasknud istmikuni kasvada ning kannab neid lahtiselt. Igas eas mehed vaatavad talle tänaval järele. Pole mingit kahtlust, Karita on iludus.

Te olete väga sarnased, lausub Damien tervituse asemel.

Olen ületanud edukalt mõned vippide parkimisplatsid nagu takistusribad, millel on vaid üksikud uhked UN märke kandvad valged maasturid. Lisaks olen lahti saanud mõnedest külgekleepuvatest kerjustest, taksojuhtidest ning viletsas inglise keeles oma teenuseid (missuguseid küll?!) pakkuvatest afgaanidest. Jõuan lennujaamast väljaviiva parkimisplatsi võreväravateni, mida valvavad turvamehed tõrjuvad tagasi pealepressivat inimsumma.

Hingan kergendatult, kui kuulen oma nime hõigatavat ja näen kätt viipavat. Turvamehed avavad mulle kitsukese prao. Pressin ennast läbi ning juba haaravadki kellegi käed kohvri ning juhatavad mind – meestemüüris teed rajades – rahvamassist välja.

Teejuht on üks kummalisema näoga mehi, keda olen iial näinud. Tundub, et armsal jumalal ei olnud aega teda lõpuni vormida ja nii näib temas kõik lõpetamata. Isegi kasv on kängu jäänud. Mees on vaevalt minu pikkune ja veidi kühmus. Samuti pisut rasvunud, mis annab talle pontsaka poisikese oleku. Tema nägu on armiline (hiljem saan teada, et ta põdes lapsena rõugeid), meenutades mingit poorset vulkaanilist kivimit. Ta näib murelik ja pinges, tutvustades ennast mõned sammud rahvahulgast eemal.

Vabanda, et ma kätt ei anna, aga afgaanid ei pea viisakaks naisterahva puudutamist... Mina olen Damien, me oleme telefonis suhelnud... Ja siin on Gul, meie autojuht, osutab ta oma selja taga seisva kõrgekasvulise afgaani suunas.

Valge mütsikesega mees kummardab siivsalt minu suunas, tõstes tervituseks käe südamele, haarab kohvri ja asub ees minekule.

Ma loodan, et reis läks hästi, pärib Damien viisakal vestlustoonil.

Jah, kõik on korras, kinnitan.

Kas Karita kohta on uudiseid?

Kahjuks mitte, ehkki oleme viimased päevad ainult tema otsimisega tegelenud. Oleme rääkinud uuesti kõigi meie töötajatega. Teavitasime Karita kadumisest kõiki välismaiseid organisatsioone, samuti on kursis kohalik politsei... Palju ma neist ei looda, aga siiski. Mulle endale tundub, et asjasse peab olema segatud keegi Karita siinsest tutvuskonnast.

Aga – see afgaani noormees, alustan heitunult.

Damien raputab aeglaselt ja veendunult pead.

Ei, Ahmad küll mitte.

Damien mitte ainult ei näe välja kummaline, ka tema rääkimisstiil on omapärane. Hääldus on britilik, väga selge ja täpne, kuid kõne aeglane ja suurte pausidega nagu inimesel, kes iga sõna enne väljaütlemist pikalt kaalub.

Ahmadiga ta viimasel ajal tegemist ei teinud. Oleme püüdnud küsitleda neid inimesi, kellega ta kohtus. Aga Karita tundis huvi paljude meie tegevuste vastu ja ka laiemalt, nii et neid inimesi on päris palju... Kahjuks tuleb meil ka oma põhitööga tegeleda. Palju jooksvaid probleeme on viimastel päevadel kuhjunud ja meie rahastajad ei ole selle loo osas just eriti mõistvad... Ma loodan, et nüüd, kus sa siin oled, uurid edasi ise?

Noogutan kuulekalt, ise vähimalgi määral ette kujutamata, mismoodi Kabulis on võimalik ühe tütarlapse kadumist uurida.

Ilmselt märkab mees mu olekut ning ruttab kinnitama, et loomulikult teevad nad Soome Afganistani Komitees omalt poolt kõik, et mind praktilistes küsimustes aidata.

Damieni kuulates lasen pilgul ringi käia. Kõnnime üle kruusaga kaetud platside, kus tuul tolmu keeristena üles paiskab. Risti-rästi pargitud autode mudelid näivad mulle ajaloolistena. Ühe hurtsiku välimusega putka letil on kesine valik karastusjooke, termos plastkruusidega ja krõpsupakid.

Loomulikult peatud sa meie juures kontoris. Ära palun majutuse hinna pärast muretse. Nagu ma ütlesin, sa elad meie juures tasuta. Ja nagu ma sulle rääkisin, saame sind transpordi ja tõlgiga aidata. Kindlasti püüame sind kokku viia nende inimestega, kellega Karita kohtus. Hea, et sa kolm nädalat aega varusid. Hoiatan, et siin maal ei liigu kahjuks asjad kiiresti... Ja afgaanidele surve avaldamine ei ole kerge. Siin on omad reeglid, mis võivad sulle algul kaunis keerulised tunduda. Meeldib või mitte, aga mängida tuleb afgaanide reeglite järgi ja aeglases tempos – sellega pead kohe arvestama...

Püüdes Damieni juttu kuulata, tuletan meelde: mida välisministeeriumi ametnik ütleski? Kõigepealt muidugi seda, et Eesti poolt konkreetset abi kohapeal loota ei ole, sest Kabulis puudub esindaja. Et otse loomulikult on välisministeerium teavitanud Karitast kõiki Euroopa Liidu maade esindusi, kuid hetkel tagasiside puudub. Karta on, et kiiret infot loota ei ole. Kabulis käivat elu omas tempos, sellega pidavat ma kohapeale minnes arvestama. Tagant torkimine tulemusi ei andvat. Aga meie vestluse lõpuks mainis ametnik ka midagi lootusrikast. Et mul olevat siiski lootust, sest saan kasutada Kabulis nii asjatundliku organisatsiooni abi nagu seda on Soome Afganistani Komitee.

Suundume parkla kõige kaugemasse otsa, kus Gul parajasti mahutab mu kohvrit valge Toyota Corolla pakiruumi. Damien avab kombekalt auto tagumise ukse, kuid ma ei kiirusta sisse istuma. Vaatan mehele otse silma, hingan sügavalt sisse ja sõnastan ilma keerutamata küsimuse, mis on minu peas trummeldanud katkematult viimased viis päeva. Alates tema telefonikõnest.

Vabanda, aga kas sa usud, et Karita on ikka elus?

Mees kannatab mu pilgu lahedalt välja, noogutades vastuseks.

Mitte miski ei vihja sellele, et Karita oleks ära röövitud või – jumal hoidku selle eest – tapetud. Põhjalik uurimine näitas, et ta jalutas ise välja, kaasas väike kott esmatarvetega... Isegi riided jättis maha. Valvuritele mainis ta järgmisel ristmikul ootavat autot. Sel hetkel ei tundunud miski kahtlustäratav... Nüüd muidugi arvame, et mingil põhjusel ta ei soovinud, et nähakse autot, millega ta ära sõidab. Midagi Karita plaanis, see on täiesti selge. Paraku ei tea me ikka veel, mida.

Ja ta plaanis oma järjekordse kadumise triki just enne minu saabumist, mõtlen kibedalt end auto tagaistmele libistades.

Sõit kontorisse toimub üllatavalt kiiresti – või see ainult tundub mulle? Alguses kihutame mööda neljarealist sirget maanteed, mida ääristavad kitsad põllusiilud ja käepärastest materjalidest kokkuklopsitud hütid. (Need on poed, seletab mulle Damien.) Kaugemal märkan viiekorruselisi hruštšovkadega sarnanevaid maju. Pärast mitmeid ringteid jõuame laiale avenüüle. Katkematute kõrgete müüride tagant paistavad vaid puude ladvad ning katused. Iga värava ees on putka relvastatud valvuritega. Tänav on üllatavalt puhas ja korras, kuid kõnniteedel liigub väga vähe inimesi. Damien selgitab, et oleme linnaosas, kus on enamasti saatkonnad ja valitsusasutused.

Mingil hetkel keerame avenüült kitsastele tänavatele ning sõidutempo aeglustub. Õigemini küll roomame. Peagi mõistan, miks. Siinsetel bussidel paistab olevat kombeks peatuda otse ristmikul, lastes maha reisijaid ja oodates uusi... Mind hämmastab liiklus, kus igaüks näib tahtvat teistest mööda pressida. Ma ei suuda selles kaoses tuvastada mingit loogikat. Väljendan imestust aeglases tempos loksumise üle, kuid Damien lükkab mu arusaamad kiiresti ümber.

Peaksid sattuma nendele tänavatele hommikuste ummikute ajal, praegu on ikka ideaalilähedane liiklus.

Tänavate ääred on tihedalt täis pikitud kõikvõimalikke putkasid, mis osutuvad ärideks. Damien osutab mulle kohalikke söögikaupmehi: kebabivalmistajad teevad lehvikuga tuult süte kohal, igal nurgal (nii vähemalt tundub mulle) ummistavad mehed leivatöökodade aknaaluseid ning lettidel kõrguvad porgandite, lillkapsaste ning baklažaanide kuhilad. Põikame läbi tänavalt, mille poekeste vaateakendel uhkeldavad kullatud ornamentidega vannid, bideed ja WC-potid

Saa tuttavaks, toilet-street^[2.], tutvustab mu teejuht.

Järgmisel tänaval moodustavad katkematu rivi konksu otsas rippuvad veristatud loomakered. Kohalik hügieen paneb mind õlgu võdistama. Kõik toidukaup – olgu siis tegu liha, juurviljade või leivaga – on tõstetud otse tolmusele käiguribale, lahtiste kanalisatsioonikraavide kõrvale. Otsekui mu mõtteid lugedes nendib Damien, et kõhuhädad kimbutavad välismaalasi kõige sagedamini.

Lisaks tihedale autovoolule saalivad teel eeslikaarikud, jalakäijad, jalgratturid, maiustusi müüvad lapsed ning hiiglaslikud puidust kokku klopsitud järelkärud, mida lükkavad enamasti väikesekasvulised ja hapra kehaehitusega mehed. Suurem osa laadungist näib olevat juurvili, kuid märkan ka laste pehmeid mänguasju või kuhja suuri piimvalgeid kettaid.

Need on nomaadide valmistatud juustud, just praegu on hooaeg, seletab autojuht Gul oma viletsas inglise keeles.

Ootamatult keerab auto kõrge metallist värava ette ning laseb lühidalt signaali. Värav avatakse ning suletakse meie järel käbedalt. Leian end avarast sopistatud siseõuest. Suurem osa alast näib olevat kasutusel parklana (märkan veel kolme sõidukit), kuid kaugeimas nurgas on ka veidi rohelist – murulapike vahtrasarnase puuga, mille alla on paigutatud plastist aiamööbel.

Maja, õigemini hoonete kogum, näib mu pilgule õige kaootiline. Tegu on otsekui legoga, millele erinevas vanuses lapsed on lisanud vastavalt oma fantaasiale ja arusaamadele klotse. Kesksel kohal on toekas kolmekorruseline hoone, mis meenutab tänu oma väljavenitatud lintakendele nõukaaegseid eramuid. Külgi piiravad siksakilise põhiplaaniga kitsad kaitsetorne meenutavad hooned näevad välja kaunis võõrapärased ning arhailisemad kui peahoone. Krundi tagumise külje moodustab aga pikk valgeks lubjatud ühekorruseline kuuritaoline hoone, väljavenitatud nagu soolikas.

Peahoones asub meie kontor, külgmised väikesed on välismaiste ekspertide majutuse päralt ning madalas hoones on abiruumid, ruttab Damien selgitama.

Ta haarab abivalmilt mu kohvri, liikudes tänavapoolse torni suunas. Kitsast hämarast trepikojast teisele korrusele jõudnuna märkan avatud ustest kahte tühja tuba. Jõnksuga trepimademel on siiski veel kolmas, suletud uksega ruum.

Tualett on alumisel korrusel. Kahjuks ei ole meil siin omaette vannitubasid – kaks üldkasutatavat on kontorihoones, näitan sulle hiljem. Karita elas siin. Loodetavasti on tuba sulle sobiv, vabandab mees toaust lahti lükates murelikult.

Ruum on üllatavalt pime. Alles siis, kui Damien laelambi põlema paneb, taipan põhjust. Aken on kaetud jõleda roosimustrilise kardinaga, mis näib koosnevat peamiselt volangidest ning narmastest. Kardina ainus eesmärk näib olevat päevavalgust mitte sisse lasta. Keset lage troonib kõige inetum lühter, mida suudan endale ette kujutada – kristalli imiteeriv klaastükikestest koosnev kaskaadidena langev imeasi. Küünlaid jäljendavad säästulambid kiirgavad räigelt kalksinakat valgust. Kõle ruum näib tohutu suur; üksikud mööbliesemed tunduvad äraeksinuna. Metallist raamil voodi, lihtne laud ja tool ning mõned riiulid. Nurgaorvas on puidust varb, millel ripuvad riidepuud.

Kõik on korras, kiirustan Damieni rahustama.

Mees lahkub, kutsudes mind poole tunni pärast peamajja õhtusöögile. Esimese asjana püüan lükata eest kardinaid, aga võta näpust – nende ülemine äär ei liigu paigast. Sikutan tooli akna kõrvale ning tõstan alumise kardinaosa akna kõrval asuvale riiulile, eest ära nii palju kui võimalik. Õhtuvalgus piilub ettevaatlikult tuppa ning kergendatult kustutan laevalguse.

Toas ringi vaadates adun märke Karitast: mõned eestikeelsed raamatud on riiulil, väike odavas raamis foto laual. See on juhuslik foto meie ainsast välismaisest perereisist Tenerife saarele. Hästi õnnestunud klõpsu tegi möödamineja. Naeratame mõlemad pingevabalt, käed ümber teineteise piha. Nurka on lükatud väike päevinäinud reisikott. Minu koolipõlveaegadest pärit pleekinud lillelisest riidest sumadan tuletab meelde noorpõlve: kooliekskursioone ja pioneerilaagreid. Karita pidas kotti kohutavalt vanamoeliseks. Ja ometi ei võtnud ta kodust lahkudes kaasa mitte uut moodsat veinpunast kohvrit, mille koos valisime, vaid ärapõlatud lillelise. Jätan oma asjad ukselävele sinnapaika ning sammun otse sumadani juurde. Kummardun lukku avama. Ainuüksi tuttava koreda riide puudutamine vallandab minus midagi. Vajun istukile põrandale ning purskan nutma.

Nutan kaua, põhjalikult ja kiirustamata. Pisarad voolavad katkematu joana üle mu näo, ma luksun ja tatistan. Otsin taskutest taskurätti ja seda leidmata kasutan kampsuni varrukat. Nutt üllatab mind suuresti. Nutuvõime on luksus, mida teiste inimeste puhul kadestan. Ma ei suutnud nutta siis, kui Karita äkki kadus ega isegi mitte siis, kui ta ühel hetkel Afganistanis välja ilmus. Kui ma hästi järele mõtlen, siis viimati nutsin ma siis, kui ma Asko – Karita isa – surmast teada sain. Tagantjärele tundub, et nutsin päevi ja öid, nädalaid ja kuid, ehk isegi aastaid. Ühel hetkel sai nutt lihtsalt otsa. Ehk saavutas valu küllastumispunkti? Pärast seda ei ole ma enam pisaratki poetanud. Mitte et ma ei oleks vahel tundud valu või ängi. Mäletan hetki, kui olen tundnud soovi suisa ulguda. Aga see ei ole võimalik. Mul lihtsalt ei ole enam pisaraid.

Ootamatult kuulen kerget sahinat ja keegi puudutab mind kergelt õlast. Tõstan pilgu ja märkan enda kohal noort neidu, kes sirutab mu poole ornamentidega kaunistatud pakendi, millest turritavad välja salvrätikud. Sikutan sealt tänulikult mõned, löristan nina puhtaks, ajan end püsti ja vaatan tütarlapsele otsa.

Salam, sosistab neiu, lisades kobamisi ingliskeelse hello.

Vastan ta tervitusele, ise teda läbi pisarate piieldes. Ta näib väga noor ja muinasjutuliselt kaunis: peajagu minust lühem, habras, mongoliidse ümmarguse näo ja kitsaste sätendavate mandlisilmadega. Ilu ei suuda varjutada figuuri varjav lotendav halatt ega odava triibulise salli alla peidetud juuksed.

Osutan endale: Marion. Neiu vastab naeratades: Širin. Olen lummatud tema sulnist ja õrnast naeratusest. Clea– ning-lady, lisab neiu oma ebalevas inglise keeles. Vaatan haldjataolist olendit ning raputan uskumatult pead – koristaja, tõesti? Püüan tütarlapsele anda mõista, et ma tema teeneid hetkel ei vaja. Neiu taandubki toast, jättes ukse enda järel paokile.

Nutt on pingeid vähendanud, tunnen ennast veidi paremini. Laskun uuesti kohvri ette põlvili ja avastan, et see on vaid kinni lükatud. Lähemal silmitsemisel selgub, et algeline lukk ei ole võtmega avatud, vaid lahti lõhutud. Eblakas lukukeel turritab välja nagu näitaks vallatult keelt. Sumadanis on tuttavad sviitrid ja pikad püksid, pesu, tualett-tarbeid, mõned ingliskeelsed raamatud ning üsna paks kulunud välimusega kaustik. Tuiutan kladet ebalusega, julgemata seda puudutada.

Loomulikult tean, et mu tütar peab juba neljandast klassist alates päevikut. Tal on komme libistada vihik kiiresti sahtlisse, kui juhtun üle ukse tema tuppa vaatama. Ometi ei ole ma kunagi püüdnud ühtegi vihikusse ega kladesse (päevikud on aastatega vahetunud, muutudes järjest paksemaks) isegi mitte sisse piiluda. Ehkki vahel on olnud küll kole kiusatus teada saada, mis toimub mu tütre peas ja mõtetes, pean siiski teise inimese päeviku lugemist täiesti lubamatuks. Õigemini küll pidasin, kuni Karita äkilise kadumiseni.

Esimeste päevade paanikalaadses seisundis korraldasin tütre toas põhjaliku läbiotsimise. Mida ma aga ei leidnud, olid tema päevikud. Pinnisin tema sõpru ja meie ühiseid tuttavaid. Keegi ei teadnud midagi – ei Karitast ega tema kadunud päevikutest. Või vähemalt ei tunnistanud, et teab. Lõpuks olin kindel, et tütar on need kusagile ära peitnud või endaga kaasa võtnud.

Aga nüüd on lugemine õigustatud, mõtlen kaustikut kätte võttes. Ehk leian siit mingi vihje, mingi võtme, mis annaks vastuse Karita kadumisele. On võimatu mitte märgata, et keegi on kaustikust lehti välja rebinud. Seda on tehtud kiirustades, lohakalt. Tegelikult on välja käristanud nii palju lehti, et klade on poole õhem kui peaks. Kes võis seda ometi teha, mõtlen jahmunult. Äkki torkab mulle pähe, et see peab olema Karita ise. Või keegi, kes tunneb Karita kadumise pärast vastutust. Aga miks ta siis kaustikut kaasa ei võtnud, see oleks olnud lihtsam? Mul pole vastust. Lappan närviliselt kaustikut. Kohe saab selgeks, et Karita ei kasuta kusagil täisnimesid, ainult eesnime tähti. A – Ahmad? Suuri D-sid ilmub vahetevahel – kas see võiks olla Damien? Silma jääb hulganisti J-sid, samuti M-sid. Vaatan viimast lehekülge lootuses aru saada, millal Karita viimase sissekande tegi. Paraku ei ole päevikus ei nädala- ega kuupäevi. Sissekannete vahele on jäetud lihtsalt paar tühja rida.

Nii et koraan on kõrvale pandud, samuti ei piina ma ennast enam piibliga. Sa ei ole valmis, ütleb Õ. Olen jälle tagasi alguses, lihtsate lugude juures. Sa lased end peita välisest lihtsusest, ütleb Õ. Ta annab mulle ülesande mõtiskleda kahe loo üle. Need tunduvad kaunis algelised.

Esimene lugu. Nasruddin läheb poodi ja küsib omanikult: kas sa nägid mind poodi sisenemas? Jah, muidugi, vastab kaupmees. Kas sa oled mind varem näinud, küsib mulla. Mitte ilmaski, vastab mees. Kuidas sa tead siis, et see olen mina, küsib mulla.

Alguses ei suutnud ma selles loos mingeid erilisi peidetud väärtusi leida. Õ. peab mulle loengu. Jälgin Õ. arutluskäiku. Ma ei ole märganud peaaegu mitte midagi. Õ. ütleb: inimene ei ole kindlalt fikseeritud olevus. Inimene on muutuv, arenev, sest tema sees on miski – tema olemus. Tegelikult ei saa inimene ühe sõnaga vastates kellelegi öelda, kes ta on. Kuidas saab siis kõrvaltvaataja öelda, kes inimene on?

Teine lugu. Nasruddin palub rikkalt mehelt raha. Rikas küsib – mille jaoks? Mulla vastab, et kavatseb osta elevandi. Rikas märgib, et kui tal ei ole raha elevandi jaoks, ei ole tal võimalik ka elevandi eest hoolitseda. Mulla vastab: ma küsisin sinult raha, mitte nõuannet.

Seekord olen targem. Elevant meenutab Rumi lugu, mida olen juba mitu korda kuulnud. Õ. kiidab. Leidsin varjatud seose! Õ. selgitab: rikkal mehel on vaja kindlat arusaama, finantsplaani. Ta ei suuda kohaneda uute ideedega, ootamatute pööretega. Elevant on mitmetähenduslik element. Multilüliti, mille mängutoomisest kõik aru saavad. Nagu jokker mängus. Kuid rikas mees ei suuda näha seoseid. Mulle hakkab tunduma, et tegelikult olen ise nagu see rikas mees. Kuidas saada asjadest aru? Mitte miski ei ole see, mis tegelikult näib.

Noh, tõele au andes ei teadnud ma, mida ootasin. Kindlasti mitte arutelu tobedate anekdootide üle. Ja kes võiks olla Õ.? Siin ei ole ometi teisi eestlasi?! Pean Damieni käest küsima, mõtlen. Raputan endamisi täielikus hämmingus pead ja lasen aeglaselt lehtedel läbi sõrmede joosta, kuni märkan ühel leheküljel veel Õ-sid. Loen.

Olen lugenud nüüd igal õhtul natuke koraani. See on küll inglise keeles, aga ma ei saa sellest eriti aru. Koraan on raske. Ja hirmutav. Lood on karmid. Puha keelud ja käsud. Tegelikult rusuvad mind samamoodi ka piiblilood. Miks usk peab nii nõudlik olema, nii kitsarinnaline?

Õ. rääkis mulle koraanist (siin on Karita midagi maha kriipsutanud)... et ma ei ole koraani jaoks küps. Ma ei suutvat seda mõista. Ei tunne keelt, ei tunne mõisteid. Et ma ei näe. Nii ma vahel tunnengi – ma vaatan, aga ei näe. Õ. ütleb: seal, kus sa näed käskude-keeldude jada, on peidus midagi laiemat, midagi mitmetähenduslikku. Ma ei tea, kas koraan on mitmetähenduslik, kuid mulle näib Õ. ise mitmetähenduslik. Kuidas saab tunnistada prohvetina kõiki korraga, nii Muhamedi, Kristust ja Buddhat?

Õ. näitas mulle koraanis üht värssi ja palus mul selle tähenduse üle mõtiskleda. Värss on pühendatud valgusele ning on vähemalt minu meelest kaunis poeetiline. Jumala valgust võrreldakse lambiga seinaorvas, mis süttib õnnistatud õlipuust. Ning see õlipuu, mis ei kasva idas ega läänes, süttib ilma tuld puudutamata. See lamp on kui kogu valguse keskpaik. Ja Jumal juhib valguse juurde, keda tahab.

Olen värssi lugenud iga päev, nagu Õ. soovitas. Mida rohkem ma seda värssi loen, seda vähem ma sellest aru saan. Ja ma pole enam milleski kindel. Ehkki vahel tundub mulle, et ma olen värsi sisust aru saanud.

Käekiri on kahtlemata Karita oma, kuid mõtteavaldused on küll võõrad. Ehkki nii filosoofia kui ka usuõpetus kuulusid koolis tema valikainete hulka, ei ole ma kunagi märganud, et mu tütar usu vastu just süvendatud huvi oleks tundnud. Mis ta ometi üles on keeranud, mõtlen heitunult. Või hoopis – kes? Kehitan endamisi nõutult õlgu. Lasen kaustiku lehed läbi sõrmede, jõudes tagasi algusesse. On märgata, et siitki on välja rebitud hulganisti lehekülgi. Esimene sissekanne on poolik, ilma kuupäevata.

...ei saa K. loogikast hästi. Mind ajas eriti vihale see kõne, kus K. analüüsib Abrahami käitumist. Tema poja Iisaku ohverdust jumalale. Või õigemini mitte-ohverdust, sest õnneks küll jumal segab viimasel hetkel vahele ja lubab poja asemel tappa ute. Kas tõesti on võimalik uskuda nii, et ollakse nõus mõrvama oma last? Ma mõtlen last, keda sa tõeliselt armastad. Ja mis jumal see on, kes nõuab inimeselt oma poja tapmist? Ja kuidas on võimalik sellist tegu veel õigustada?

J. selgitas mulle K. loogikat: uskudes Abraham ei loobunud tegelikult oma pojast Iisakust, uskudes sai ta Iisaku. Äraspidine loogika – loobudes hoopis saad. J. rääkis mulle, et Iisaku ohverdamise lugu on oluline ka islamis. Isegi üks suurtest pühadest on samale ohverdamisele pühendatud. Ja mina arvasin senini, et islam ja kristlus käivad üksteisest suure kaarega mööda.

J. rääkis mulle lähemalt sellest Iisakuga seotud pühast. Tõlkes kõlas umbes nagu lihapüha. Afganistanis tapab iga usklik pere lamba ja jagab liha laiali. Kehvemad osad jäetakse vaestele. J. rääkis ühest välismaalasest, kes saabus esimest korda elus Kabuli just samal pühal. Ta oli nende kontorisse jõudes hirmust poolsurnud. Tänavatel liikusid suured kambad. Noad ja kirved käes, verised kotid seljas. Sest lihapühal võib iga kerjus väravale koputada ning lihajääke küsida. Mees aga arvas, et mingid eriti jõhkrad tapatalgud on alanud. J. puhul meeldibki mulle…

Äkitselt paiskab keegi mu selja taga ukse lahti ja – enne kui jõuan sissetungija poole pöörduda – lükkab tulija mu tseremoonitsemata põrandale pikali. Mul jääb hing kinni, nähes enda kohal kõrguvat sinepikarva vasika-suurust koera. Oma kummaliste ümmarguste kõrvadega meenutab loom pigem pontsakat karu. Lapsepõlves sain tänaval hulkuva koera käest kaunis valusalt pureda (vaevunähtav arm on siiani paremal säärel), sestap hoidun koertest aupaklikusse kaugusesse. Ma ei tunne koerte olemust ega iseloomu. Mul ei ole koera olnud ei lapsepõlves ega ka hilisemal ajal. Üllataval kombel ei nõudnud ka tütar minult suuremat sorti kodulooma, olles rahul oma hamstripaari, Maksi-Muksiga. Kui Maks lõpuks suri, kuhtus peagi ka Muks. Näis, et puuriloomakeste surm lõpetas ka Karita huvi lemmikloomade vastu; rohkem lemmikuid meie perre enam ei tulnud.

Laman põrandal, püüdmata end püsti ajada. Samal ajal koer tuuseldab ja rutjub mind – nagu mulle vähemalt sel hetkel tundub – oma hiiglaslike karukäppadega. Otse näo kohal silman avatud lõugu. Tunnen looma suust väljatungivat roiskuvat lehka ning märkan hirmuäratavaid kihvasid. Tunnen kasvavat paanikat. Kardan minestada. Ja minestangi.

Me istume Damieniga pärast õhtusööki siseõuel suure puu varjus ning joome teed. Päikese loojudes on pimedus harjumatult kiiresti maad võtnud. Aprillikuu kohta on õhtu üllatavalt sume. Tänavalt kostnud liiklusmüra on vaibunud. Õues on vaikne; majad näivad otsekui väljasurnud. Lamp põleb vaid väravavahi ruumis, ülejäänud aknad on pimedad. Damien selgitab mulle, et tegu on töönädala lõpuga. Neljapäeva õhtupoolikul on afgaanidest kontoritöötajad vabad ning välismaalastest majulised Pekka ja Jill hetkel väljas. Ja reede olevat moslemitel alati puhkepäev. Mehe jutust teen järelduse, et järgmisel päeval ei ole mul erilist lootust afgaanidega vestelda.

Nii et näen seda afgaani noormeest alles ülehomme?

Vaatame, ehk õnnestub meil Ahmad homme hommikul korraks siia paluda... Üritame... Aga tegelikult usun, et sa vajadki vähemalt ühte päeva siinsete oludega tutvumiseks ja aklimatiseerumiseks, arvab Damien.

Einestasime kahekesi säästulampide sinakas valguses kõledalt mõjuvas söögitoas. See on piklik väljavenitatud ruum. Laua ümber on ruumi ligi tosinale sööjale. Umbes niipalju rahvast on tavaliselt ka kontoris lõuna ajal kohal, mainib Damien. Ühes nurgas on suure ekraaniga televiisor, mis näitab vähest arvu satelliidikanaleid (peamiselt uudiseid ja sporti, veendun hiljem) ning kõiki kohalikke kanaleid (ainult kolm neid ongi). Teises nurgas on pikale serveerimislaule asetatud termostes hautatud juurviljad, riis ja tee. Samuti leidub lahustuvat Nescafe kohvi, teepakke, kuivikuid, purke marmelaadi, suhkru ja moosiga. Lauanurgal on väike kaasaskantav priimus ning kiirkeetja. Nagu selgub, puudub majas korralik köök. Söök valmistatakse mujal ning toimetatakse termostes kohale. Teed leidub küll termostes peaaegu alati, kuid võib ka ise keeta. Söön isukalt, samas Damien vaevalt puudutab toitu.

Kui saad iga päev sama sööki, siis mõne aja pärast kaob igasugune isu, märgib mees lakooniliselt.

Näksimise kõrvalt jälgib Damien telepilti. Ma ei julge talle öelda, et kõvahäälne negatiivne uudisteterror häirib mind: Tiibetis on tapetud meeleavaldajaid, Jaapanis oli järjekordne maavärin, Brasiilias kukkus alla väikelennuk, Afganistani lõunaosas lõhkes pomm. Ma püüan end sättida seljaga ekraani poole, kuid BBC halastamatult korrektse hääldusega diktoriteksti eest ei ole pääsu. Mul on hea meel, kui Damien teeb ettepaneku minna teed jooma õue.

Hiiglaslik peni ootab välisukse kõrval, võttes koha sisse laua all. Laskmata mind hetkekski silmist, jälgib koer tähelepanelikult, kuidas ma kaaslase eeskujul küpsise tee sisse kastan. Ma ei saa aru, miks või kuidas on Karitast loomaomanik saanud.. Veel vähem saan ma aru, miks see peletis minu suhtes mingit kiindumust peaks üles näitama. Damien seletab.

Ahmad viis Karita koeravõitlust vaatama. Ma ilmselt peaksin mainima, et afgaanidele meeldivad igasugused võitlused. Siin on lambakoertest kohe eriline võitluskoera tõug aretatud. Koeravõitlusel siis Karri tüdrukule silma jäigi. Peni oli küll peremehel kaasas, aga võidelda tal ei lastud. Liiga vana, seletas mees. Karita käis looma patsutamas ja koerale see loomulikult meeldis. Tüdruk oli koera leebest tähelepanust nii vaimustatud, et ta ei saanud enam tulema. Ja peremees oligi nõus koera 20 dollari eest ära müüma. Ma arvan, et ta rõõmustas vanast penist lahti saades... Kas Karita tõesti ei kirjutanud sulle, et ta koera ostis?

Ei, Karita ei kirjutanud mulle ei koerast ega koeravõitlusest, poetan väsinult.

Ta ei kirjutanud mulle peaaegu mitte midagi. Vaid kolm lühikest kirjakest kogu selle aja jooksul, libiseb üle mu huulte endalegi ootamatult avameelselt.

Damien vangutab pead.

Kogu selle ärakadumise, Afganistani sõidu ja Ahmadi järel jooksmise osas olen tundnud, nagu oleksin pilvist kukkunud. Ma ei kujutanud iialgi ette, et Karita võiks niimoodi käituda – see lugu lõi mind täiesti pahviks, prahvatan.

Mind ka, vastab mees napilt.

Püüa ette kujutada siinset olukorda: meil on kontoris tööl noor ja tubli afgaan Ahmad, tõesti andekas noormees. Äkki ühel päeval ta teatab, et on armunud eesti tüdrukusse ning tütarlaps temasse ja see tütarlaps tuleb talle külla. Kogu lugu ei meeldinud kellelegi meist mitte sugugi... Ja siis, ühel hetkel, ta lihtsalt teatab, et eesti tütarlaps on kohal, lennujaamas, ja ta vajab transporti! No mis meil üle jäi... Andsime talle lennujaama vastuminekuks auto. Ja mida ta teeb?! Ta toob neiu otsejoones meie kontorisse ja teatab, et on hädas. Oma koju ei saa ta tütarlast viia! Saad sa aru, esimesel hetkel me tõesti ei taibanud, et Karital ei olegi peale Ahmadi Afganistanis teisi tuttavaid. Mind isiklikult lõi mõlema naiivsus täiesti rööpast välja. Sõita Kabuli külla afgaanist noormehele, kellega on tuttavaks saadud internetis ja kellest ei teata õieti midagi...Ja afgaan samuti – kutsuda endale külla võõras välismaine neiu...

Damien vangutab tõredalt pead.

Kui meile kohale jõudis, et tegu on 16-aastase eesti koolitüdrukuga, kes on kodust ära jooksnud, kooli pooleli jätnud ning kelle omaksed on ilmselt murest hullumas...

Mees ohkab ning vakatab.

Mõtlen tagasi Karita kadumise esimestele tundidele. Lühike kiri, mille leidsin köögilaualt, tegi asja ainult hullemaks:

Ema, ma pean ära sõitma. Kaugele. Ma pean milleski selgusele jõudma. Palun ära muretse, annan sulle märku, kui kohal olen. Kallistan, Karita.