Читать книгу Allez! - Александр Куприн - Страница 3

See järsk, käskiv hüüe oli m-elle Noora esimeseks mälestuseks tema rõõmutust, ühetoonilisest, rändudel veedetud lapsepõlvest. Seda sõna õppis tema nõrk lapsekeel hääldama enne kõiki teisi ja alati, isegi unenägudes, kerkisid tema mälestuses selle hüüde järel esile: kütmata tsirkuseareeni külmus, talli lehk, hobuse raske galopp, pika piitsa kuiv plaksatus ja löögi kõrvetav valu, mis äkki summutas hirmust tekkinud hetkelise kõhkluse.

«Allez!…»

Tühjas tsirkuses on hämar ja külm. Talvise päikese kiired, tungides vaevu läbi klaaskupli, langevad siin ja seal nõrkade laikudena loožide vabarnapunasele sametile ja kullatisele, sambaid kaunistavaile hobusepeadega kilpidele ja lippudele; nad mänglevad elektrilaternate mattklaasidel ning libisevad mööda rekkide ja trapetsite terast, seal õudses kõrguses, keset aparaatide ja köite segadikku. Silm seletab vaevaliselt ainult tugitoolide esimesi ridu, sellal kui loožide taga asuvad istekohad ja rõdu upuvad täielikku pimedusse.