Kui ma näitleja olin

Kui ma näitleja olin
Автор книги:     Оценка: 0.0     Голосов: 0     Отзывов: 0 80,06 руб.     (1,07$) Читать книгу Купить и скачать книгу Купить бумажную версию Электронная книга Жанр: Классическая проза Правообладатель и/или издательство: Eesti digiraamatute keskus OU Дата публикации, год издания: 2015 Дата добавления в каталог КнигаЛит: ISBN: 9789949510863 Скачать фрагмент в формате   fb2   fb2.zip Возрастное ограничение: 0+ Оглавление Отрывок из книги

Описание книги

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

Оглавление

Александр Куприн. Kui ma näitleja olin

KUI MA NÄITLEJA OLIN

Отрывок из книги

Selle kurva ja naljaka, rohkem küll kurva kui naljaka loo jutustas mulle kord üks sõber, kelle elu oli olnud üsna seiklusrikas, kes oli olnud, nagu räägitakse, hobuse seljas ja hobuse all, kuid polnud saatuselöökide all kaotanud oma südameheadust ega selget mõistust. Ainult see lugu üksi oli mõjunud temale kuidagi kummaliselt: pärast seda tegi ta igaveseks lõpu teatri külastamisele ega külasta seda praegugi, kuidas teda ka ei keelitataks.

Ma püüan edasi anda oma sõbra jutustuse, kuigi kardan, et mul ei õnnestu seda teha samasuguses lihtsas jutustamislaadis, selle pehme ja nukra irooniaga, nagu ma seda kuulsin.

.....

Ja siis algas õnnetuste rahe. Harkovi raudteejaamas, kuni ma sõin külma tuurakala provanksõlikastmes, varastati mul taskust rahatasku. Ma saabusin S-sse (samasse linnakesse, millest oli juttu) selle peenrahaga, mis leidus minu peenrahakotis, ja tühjavõitu, kuid nägusa kollakaspunase inglise reisikohvriga. Peatusin võõrastemajas — muidugi Peterburi-nimelises — ja hakkasin pommitama sõpra telegrammidega. Hauavaikus. Jajah, just hauavaikus, sest samal tunnil, kui varas vehkis sisse minu rahatasku — kujutlege, missuguseid vempe mängib inimesele teinekord saatus! — samal tunnil suri minu sõber ja äriosanik voorimehel sõites südamerabandusse. Kõik tema asjad ja raha pitseeriti ja mingitel jaburatel põhjustel kestis kogu jant kohtuvõimudega poolteist kuud.

Kas murest murtud lesk teadis midagi minu rahast või mitte, on mulle saladuseks. Minu telegrammid aga sai ta kõik viimseni kätte, kuid vaikis kangekaelselt, vaikis väiklasest, kiivast ja rumalast naiselikust kättemaksust ajendatuna. Need telegrammid, muide, osutasid mulle hiljem suure teene. Kui pitserid olid ära võetud, pööras mulle täiesti tundmatu inimene, vandeadvokaat, kes ajas pärandusasja, juhuslikult tähelepanu minu telegrammidele, hurjutas leske ja saatis mulle oma riisikol otse teatrisse viissada rubla. Tõtt öelda, need polnudki lihtsalt telegrammid, vaid minu hinge kahe-kolmekümnesõnalised traagilised appihüüded.

.....

Подняться наверх