Читать книгу Laste aed - Александр Куприн - Страница 4

Ilja Samoilovitš Burmin teenis vanemkirjutajana vaestelastekohtus. Kui ta leseks jäi, oli ta ligi viiekümne aastane, tema tütar aga seitsmene. Saša ei olnud ilus tüdrukuke, ta oli kõhn ja verevaene; ta kasvas väga visalt ja sõi nii vähe, et söögilauas tuli teda alati hundiga, korstnapühkijaga ja kardavoiga hirmutada. Suure linna müra ja elava liikumise keskel meenutas ta neid kiduraid rohuliblesid, mis jumal teab kuidas vanade kiviehitiste pragudes kasvavad.

Kord jäi ta haigeks. Kogu tema haigus seisis selles, et ta istus päevad läbi tummalt pimedas nurgas, ükskõikne kõige vastu, vaikne ja nukker. Kui Burmin temalt küsis: «Mis sul on, Sašake?», vastas ta haledal häälel: «Ei midagi, isa, mul on lihtsalt igav…»

Lõpuks otsustas Burmin kutsuda arsti, kes elas vastasmajas. Arst ronis alla keldrisse, kus Burmin parempoolses tagumises nurgas elas, ja otsis kaua kohta oma pesukarunahast kasukale. Kuna aga kõik kohad olid niisked ja mustad, siis jättis ta kasuka selga. Tema ümber, kuid aupaklikku kaugusse, kogunesid naised, sellesama keldri elanikud, vaatasid, lõug peopesale toetatud, arstile haletsevate silmadega otsa, ja ohkisid, kuulates sõnu «apaatia», «aneemia» ja «rahhiitiline konstitutsioon».