Читать книгу Maa põues - Александр Куприн - Страница 4

On varane kevadine hommik, karge ja kastene. Taevas pole ainsatki pilveraasu. Ainult idas, seal, kust äsja koidu tulekumas tõusis päike, ekslevad veel sinkjashallid, iga minutiga kahvatuvad ja sulavad koidueelsed pilvekesed. Kogu ääretu stepiavarus näib olevat üle puistatud peene kuldse tolmuga. Siin ja seal tihedas lopsakas rohus värisevad mitmevärviliste tulukestena helklevad ja puhkevad jämedad kastebriljandid. Stepp kirendab rõõmsalt lilledest: heledalt kollendab leetpõõsas, tagasihoidlikult sinavad kellukad, tervete puhmastikkudena valendab lõhnav kummel, metsikud nelgid hõõguvad tulipunaste täppidena. Hommikune jahedus on tulvil kibedat, tervislikku koirohulõhna, mis on segatud võrmi õrna, mandliga sarnaneva aroomiga. Kõik sädeleb, mõnuleb ja sirutub rõõmsalt päikese poole. Ainult mõnel pool sügavates ja kitsastes nõgudes, hõreda võsaga kaetud järsakute vahel lamavad veel niisked sinakad varjud, meenutades möödunud ööd. Kõrgel õhus värelevad ja lõõritavad silmale nähtamatult lõokesed. Väsimatud rohutirtsud on ammu alustanud oma rutakat, kuiva siristamist. Stepp on ärganud ja elustunud ning näib, nagu hingaks ta sügavalt, ühtlaselt ja võimsalt.

Rikkudes järsult selle veetleva hommiku võlu, huilgab Gololobovski kaevanduse harilik kella kuuene vile, huilgab lõputult kaua, kähedalt, vaevaliselt, nagu millegi üle kaevates. See vile kostab kord tugevamini, kord nõrgemini; vahel ta peaaegu vaibub, otsekui katkedes, lämbudes, maa alla kadudes, ja paiskub äkki jälle uue, ootamatu jõuga esile. Ainult see üks kaevandus oma mustade plankaedade ja nende kohal kõrguva inetu torniga stepi hiiglaslikul rohetaval silmapiiril meenutab inimest ja tema tööd. Pikad, punased, ülevalt tahmased korstnad paiskavad välja musta, hetkekski katkematu räpase suitsu pilvi. Juba kaugelt on kuulda vastu rauda löövate haamrite kopsimist ning kettide venivat raginat ja need häirivad metalsed helid omandavad keset selget, naeratavat hommikuvaikust mingi karmi, kalgi kõla.

Kohe peab laskuma maa alla teine vahetus. Inimest kakssada tungleb kaevanduse hoovil suurtest, murdekohalt läikivatest kivisöetükkidest laotud virnade vahel. Täiesti mustad, söest läbiimbunud, terveid nädalaid pesemata näod, kõikvõimalikku värvi ja liiki räbalad, kotad, viisud, saapad, vanad kummikalossid ja lihtsalt paljad jalad — kõik see seguneb kirevaks, askeldavaks, käratsevaks massiks. Ja õhus ripub rafineeritult ropp trükimusta mittetaluv sõim vaheldumisi kähiseva naeru ning lämmatava, krampliku joomariköhaga.