Читать книгу Püha vale - Александр Куприн - Страница 4
Algus
ОглавлениеIvan Ivanovitš Semenjuta pole sugugi halb inimene. Ta on karsklane, hoolas, jumalakartlik, ei joo, ei suitseta, ei tunne huvi kaardimängu ega naiste vastu. Kuid ta on kõige tüüpilisem hädavares. Kogu tema olemusele on vajutatud mingi saatuslik kohmetu arglikkuse pitser, ja arvatavasti just sellepärast jagab talle alaliselt hoope — kord laubale, kord kuklasse — julm saatus, kes teatavasti nagu kapriisne naine armastab üksnes käskija iseloomuga ja julgeid inimesi ning on kuulekas ainult neile. Juba koolipõlves oli Semenjuta alatiseks patuoinaks kogu klassi eest. Juhtus, et tunni ajal keegi võrukael nätsutab suus suurt paberilehte, kägardab selle kokku ja virutab siis osava viskega vastu prantslasest õpetaja auväärset paljast pealage. Semenjutal aga on õnnetus just sel hetkel laubale lennanud kärbest eemale peletada. Ning vihast punane prantslane karjub:
«Oo, Zemnjut, nurjatu poiss! Au mur! Seina äärde!»
Ning täiesti süütu Semenjuta, vaeseke, tiritakse vahetunni ajal inspektori ette, kes väristab oma halli kitsehabet, läigatleb läbi kuldraamides prillide tigedaid halle silmi ja toksib oma vanainimeseliku, kangestunud sõrmega Semenjutale korrapärases taktis vastu kukalt.
«Kõlvatu koolipoiss! Hu-li-gaan!… Õppeasutuse häbiplekk!… Tõb-ras!… Puu-pea!…»
Oma epistli lõpetab ta jahedal, asjalikul toonil:
«Pärast lõunat kolmeks ööpäevaks kartserisse. Kuni jõuludeni kojuminekuloata (see oli kinnine õppeasutus), aga kui niisugune asi peaks korduma, peksame läbi ja viskame koolist välja.»
Sellele järgnes laksatav nips laubale ja ähvardav «Käi välja! Sikk sihuke!»
Ja nii oli alati. Kas purustati ragulkast lastud kiviga inspektori korteri aknaruudud või korraldati rünnak naabruses asuvaile köögiviljaaedadele — noored röövlid jõudsid kriitilisel momendil alati laiali joosta ja peitu pugeda, tagasihoidlik, vaikne Semenjuta aga, kes kelmustükist üldse osa polnud võtnud, viibis saatuslikul kombel tingimata kuritöökoha läheduses. Ning jälle tassiti ta kohtu ette, jälle kostsid rütmilised hüüded:
«Tõb-ras!… Hu-li-gaan!… Puu-pea!…»
Nii pääses ta suure vaevaga kuuenda klassini. Kui teda veelgi varem koolist hundipassiga välja ei kihutatud, siis rohkem sellepärast, et tema ema, haletsusväärne ja armetu eideke, vantsis läbi kogu linna inspektori, direktori või koolivaimuliku juurde, heitis nende ette silmili maha, embas nende jalgu ja niisutas nende põlvi ohtralt voolavate emapisaratega, paludes poja eest:
