Читать книгу Tervisejoomine - Александр Куприн - Страница 4

Kahesajas aasta uue ajaarvamise järgi oli lõpule jõudmas. Oli jäänud kõigest viisteist minutit kuuni, päevani ja tunnini, mil kaks sajandit tagasi viimane riikliku korraga maa, kõige kangekaelsem, konservatiivsem ja nürimeelsem kõigist maadest — Saksamaa —, otsustas viimaks lahti ütelda oma ammuiganenud ja naeruväärsest rahvuslikust omapärast ja ühines kogu maailma juubelduste saatel ülemaailmse anarhilise vabade inimeste liiduga. Vana, kristliku ajaarvamise järgi oli nüüd algamas 2906. aasta.

Kuid kuskil ei võetud uut kahesajandat aastat vastu nii uhke pidulikkusega kui Põhja- ja Lõunapoolusel, suure Maa-elektromagnetismi Assotsiatsiooni peajaamades. Viimase kolmekümne aasta kestel töötasid mitmed tuhanded tehnikud, insenerid, astronoomid, matemaatikud, arhitektid ja teised õpetlased-eriteadlased ennastsalgavalt II sajandi kõige kõrgelennulisema, heroilisema idee teostamisel. Nad otsustasid muuta maakera hiiglaslikuks elektromagnetipooliks ja kerisid selleks Maa ümber põhjast lõunasse spiraali, mille moodustas umbes nelja miljardi kilomeetri pikkune gutapertšist isoleermähisega terastross. Kummalgi poolusel püstitasid nad erakordse võimsusega elektrivastuvõtjad ja ühendasid lõpuks arvutu hulga juhtmetega kõik punktid Maakeral. Seda hämmastamapanevat üritust jälgiti ärevalt mitte üksnes Maal, vaid ka kõigil lähemal asuvail planeetidel, millega Maa elanikel oli korrapärane ühendus. Paljud suhtusid Assotsiatsiooni kavatsusse umbusklikult, mõned kartuse ja isegi hirmuga.