Читать книгу Teistmoodi Brežnev - Aleksandr Maisurjan - Страница 1

Paljude maade muinasjuttude lemmiksüžee on niisugune: lihtrahva hulgast pärit noormees saab võitu paljudest raskustest ning tõuseb ootamatult ja ettearvamatult troonile. Sealjuures ilmutab ta vaprust ja mehisust, nii mõnigi kord aga ka oskust rahulikult ära oodata, kuni kõik laabub iseenesest, „havi käsul”.

Leonid Brežnevi eluajal ei võrrelnud vist keegi teda muinasjutukangelastega. Ja ometigi sunnib tema elulugu tahtmatult neid meenutama. „Selle inimese peamised iseloomujooned olid, nii kummaline kui see ka ei tundu, vaprus, uljus ja südikus,” ütles tema kohta inimene, kes teda hästi tundis.

Kuidas siis näeb välja muinasjutt, kui see osutub tõeks? Ja mis aitas lihtsast perekonnast pärit noormehel, endisel katlakütjal ja lukksepal, tõusta ühe ajaloo kõige suurema riigi juhiks? Sellest pajatab raamat, mida te käes hoiate.

„Me sündind, tõeks et muuta muinasjutte…” Selle juhtlause vaimus möödus Venemaal kogu XX sajand. Ning see oli Venemaa jaoks tõepoolest hämmastavate ja uskumatute muutuste sajand.

Tavalises maailmas on kõik püsiv, määratletud ja muutumatu. Muinasjutumaailmas on kõik vastupidi. Kord lendavad templid õhku, siis jälle kerkivad tuhast, ministrid ja vangid vahetavad koha, linnad ja riigid saavad uue nime. „Kes oli mitte keegi”, sellest saab kõik. Aga isake tsaar või rahva isa, kes oli alles hiljuti olnud „kõik”, muutub äkki õelaks muinasjutukoletiseks…

Võib näida, et selles üleilmses karnevalis jääb vajaka ainult kõige peamisest – muinasjutus valitsevast rõõmsast ja pidulikust meeleolust. Kuid see ei ole nii. Kummaline küll, kuid ülemaailmsed katastroofid (sõjad, revolutsioonid) kutsuvad suuremas jaos inimestes esile üleva, rõõmsa meeleolu. Mitte kunagi ei räägi inimesed nii rohkesti nalju ega naera nii palju kui neil päevadel, mil kogu maailm nende ümber laguneb ja muutub.

Uusaastalaps. Selle raamatu peategelane – Leonid Iljitš Brežnev – sündis 19. detsembril 1906. aastal. Kuni 1917. aastani oli tema sünnipäev kõige tavalisem ja argisem kalendripäev. Aga kui Oktoobrirevolutsioon nihutas aja kolmteist ööpäeva ettepoole, sai Leonidi-nimelisest poisist tavalise lapse asemel ebatavaline laps – uusaastalaps.

Sellest ajast peale langes tema sünnipäev ühte uue aasta esimese päevaga. Sel päeval, 1. jaanuaril, ta tähistaski peaaegu kogu elu oma sünnipäeva. Veel 1971. aasta „Poliitilises kalendris” oli peasekretäri sünnipäev märgitud ära leheküljel „1. jaanuar” kõrvuti sõnaga ,,uusaasta”.

Kuid 1970. aastatel nägi sündimine „karnevaliööl”, uusaastakuuse all, välja ülemäära ebaharilik, kuidagi kentsakas. Ja Leonid Brežnevil tuli aeg… tagasi pöörata. Ta viis oma sünnipäeva tagasi 19. detsembrile, mis oli mõistagi täielik mõttetus. Näiteks Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva pühitseti alati mitte 25. oktoobril, vaid 7. novembril. Täpselt samal kombel tähistati ka kõigi teiste inimeste sünnipäeva, kuid mitte Leonid Brežnevi oma.

„Teispool seitset merd ja mandrit asus riik, kus krooni kandis…” Umbes niiviisi algavad tavaliselt muinasjutud ja ka sedapuhku on traditsiooniline algus igati kohane.

Leonid Iljitš Brežnev sündis nimelt riigis, kus oli kroonitud riigipea. Riiki valitses nagu muinasjutuski tsaar, kui täpsem olla, siis Tema Keiserlik Kõrgus Majesteet Nikolai II. Kogu tema tohutu, Varssavist Vladivostokini ulatuva riigi saatuseks oli ligikaudu kümme aastat hiljem kaduda vetesügavustesse, nagu oli juhtunud legendaarse Atlantisega. Kuid 1906. aastal, kui meie peategelane ilmale tuli, oli vähe neid, kes seda oleksid osanud ette näha…

Leonid sündis ja kasvas selle suure impeeriumi ühes provintsikolkas, Ukraina küla Kamenskoje töölisalevis. Tema pere asus ühel tolleaegse ühiskondliku trepi kõige madalamal astmel. Nälga nad lausa ei tundnud, kuid vaeselt elasid nad igatahes küll. Iga päev kuulsid lapsed – neid oli kolm, Jakov, Vera ja Leonid – lõunalauas ema heatujulist ütlemist: „Lastel täis on kõhukesed, laualt pihku raasukesed!”

Vanemad kasvatasid lapsi usklikeks. Kodus rippus söögitoa nurgas ikoon, enne lõunat lugesid lapsed söögipalve, enne magamaminekut lugesid nad issameiet. Leonidi vanaema, kes viis ta esimest korda armulauale, jutustas hiljem: „Viisin vahel ka Ljonka-väänkaela pihtima, kuid tema keeldus vaimuliku kätt suudlemast. „Mida te veel ei taha!” ütles tema. Mina oleks häbi pärast vaat et maa alla vajunud. Pole meeles sedagi, kuidas ma koju jõudsin.”

Mõned lapseeast pärinevad religiooniga seotud muljed jäid Leonidile kogu eluks meelde. Ta õppis neli aastat kirikukoolis, kus muidugi olid ka usuõpetuse tunnid. Patriarh Aleksius II jutustas ükskord, mida oli Brežnev talle rääkinud 1980. aastal: „Ta meenutas oma usuõpetuse õpetajat isa Konstantini ja seda, kuidas vanemad olid ta lapsena viinud Kurski Korennaja kloostrisse ning milline kord ja puhtus oli seal valitsenud. Need mälestused olid eluks ajaks talletunud inimese mällu, kes oli kõigest sellest väga kaugel…”

„Pidage kinni, seal on ju inimene!” Kohalik elu ei pakkunud lastele just kuigi palju meelelahutusi. Suvepäevad veetsid nad muidugi Dnepri ääres: suplesid, sukeldusid, hüppasid kaldajärsakult vette. Kõike seda tegi innukalt ka Leonid.

Suur sündmus oli tsirkuse saabumine. Leonid Brežnevi vennatütar Ljubov Brežneva jutustas: „Kamenskoje linna, kus elas Ilja Brežnevi pere, asutas end pargi ligidale tsirkus. Loomulikult polnud neil raha piletite ostmiseks. Brežnevite naaber, kes töötas öövahina, lubas vahel Ilja ja Natalja lapsi varuväljapääsust sisse. See sai teatavaks linna vaatemänguhuvilistele jõnglastele. Ja ükskord, kui värav avati selleks, et lasta vendi Brežneveid, tormas sisse terve trobikond poisse, lüües Jaša jalust maha. Kartes, et põnn tallatakse surnuks, sirutas Leonid käed laiali ja püüdis hullunud karja peatada, karjudes: „Pidage kinni, kuhu te tormate, seal on ju inimene!” Samal ajal tõusis „inimene” nagu miskit üles, lõi end puhtaks ja sai vennalt võmmu kuklasse. „Mille eest?” pistis ta töinama. „Et sa edaspidi kindlamini jalul püsiksid,” vastas Leonid.”

Õhtuti kogunesid lapsed, sealhulgas Leonid, „linnaaia” piirdetara juurde. Seal põles ere elektrivalgus, mängis puhkpilliorkester, puhkasid ja lõbutsesid peenelt riides härrad ja daamid. Paljasjalgsed lapsed vaatasid läbi aiavõre himukalt puhast, ilusat ja säravat maailma. Nemad sinna sisse ei pääsenud…

„Kogu tänav oli üllatunud.” Kuid Leonidi vanemad ei kaotanud peaaegu olematut lootust – aidata oma lastel pääseda „inimeste” hulka, avada neile uks ilusasse ja kättesaamatusse maailma. Seda teha oli uskumatult raske. Esimeseks sammuks sel teel oli klassikaline gümnaasium. Veel hiljuti oli pääsu sinna tõkestanud haridusministri Ivan Deljanovi kuulus tsirkulaar „köögitüdrukute lastest”. Sellega keelustati gümnaasiumisse pääs „kutsarite, lakeide, kokkade, pesunaiste, väikepoodnike ja teiste samasuguste inimeste lastele, keda, välja arvatud ehk erakordselt andekaid, ei tule tuua välja keskkonnast, kuhu nad kuuluvad”. Muidugi kuulus Leonid nendesamade „köögitüdrukute laste” hulka.

Muuseas, kui ta oli saanud üheksa-aastaseks, avanesid kohaliku klassikalise gümnaasiumi uksed krigisedes ja vastutahtsi ka töölislaste ees. Sel aastal võeti sinna vastu seitse poissi. Et pääseda nende seitsme hulka, tuli Leonidil teha läbi karm konkurss – ühele kohale oli viisteist soovijat. Et sellisest valikust läbi saada, pidi tõepoolest olema „erakordselt andekas” või pidi olema hullupööra õnne. Oli vaja teha eksam lugemises, kirjutamises ja rehkendamises. „Mäletan, et ema ei suutnud kuidagi uskuda, et mind vastu võeti, ja ka kõik meie tänava inimesed olid üllatunud,” kirjutas Brežnev oma mälestustes.

Tõsi, kohe pärast vastuvõtmist sugenes uus takistus: õppimine gümnaasiumis maksis kogunisti 64 kuldrubla. Sellist raha ei teeninud ka kõige parem tööline. Vähekindlustatud õpilased vabastati õppemaksust ainult sel juhul, kui nende õppeedukus oli väga hea. „Halvasti õppida oli lihtsalt võimatu,” loeme Brežnevi mälestustest, „sest meie jaoks võrdus see gümnaasiumist väljaheitmisega.” Tuli tuupida mitut ainet, mida tal hilisemas elus vaja ei läinud, näiteks ladina keelt. Hiljem küsis Ljubov Brežneva, kui palju oli Leonid Brežnevile gümnaasiumis õpitud ladina keelest meelde jäänud. „Siis tunnistas ta üles, et mäletab ainult üht ladinakeelset väljendit: „Puto fraterem dormire”, mis tähendab „ma arvan, et vend magab”, kuna siis, kui ta seda pähe tuupis, maganud pisike Jaša alati tema kõrval.”

Et õppida, tuli paljutki taluda. „Kord lennutas keegi tema pingile pabernoole,” kirjutas Ljubov Brežneva. „Õpetaja, kes ei püüdnudki leida süüdlast, lõi Leonidile kaardikepiga valusasti vastu kätt. Õhtuks olid sõrmed paistes ja valutasid talumatult. Natalja (Leonidi ema. – A. M.) soojendas vett, lisas sellesse soodat ja sundis teda käele auruvanni tegema… „Kannata ära, Ljonjakene,” ütles ta pojale teda hellalt suudeldes, „meie ei tohi selle peale kaevata. Hea seegi, et sind gümnaasiumi vastu võeti.” Leonid aga surus solvunult käed rusikasse.”

Tal läks korda gümnaasium õnnelikult lõpetada. Muuseas, selleks ajaks oli see kool lakanud olemast gümnaasium. Ja keisririik oli lakanud olemast keisririik. Selle aja jooksul oli tema maal ja maailmas palju asju juhtunud!

„Atlantise” lõpp. Karnevalilusti esimene puhang haaras riiki 1914. aasta augustis, kui Leonid oli kõigest seitsme ja poole aastane. Algas maailmasõda. Avalikkus võttis selle teate vastu suure vaimustusega. On kombeks arvata, et need tunded olid naiivsed ja õigustamatud. Kuid kas see oli nii? Inimesed tundsid rõõmu muutustest, nad ootasid neid, ja mis need muutused muud olid kui mitte neid ümbritseva harjumuspärase maailma surm? Juba antiikajal oli tekkinud kõnekäänd, mis tähistas impeeriumi langemist: „Rahvas sureb naerdes.”

Veebruarirevolutsioon kutsus ühiskonnas esile veel suurema vaimustuse kui 1914. aasta august. Inimesed naersid, sülelesid ja suudlesid tänavatel ja väljakutel. Põletasid lõkkes mineviku sümboleid: keisri portreesid ja teisi tsaarivõimu sümboleid. Näis, et kätte oli jõudnud üldrahvalik pidupäev. Ajakiri „Novõi Satirikon” kujutas pildil hermeliinide juubeldamist. „Hurraa!” ütles üks loomake rõõmsalt teisele, „lõpuks ometigi ei lähe meie nahad enam mantoode tegemiseks.”

Selle kõrval trükiti ära naljatlev dialoog:

„Kuulge! Kuidas nüüd on hümniga „Jumal, keisrit kaitse sa”?”

„Kõik on väga lihtne: seda ei muudeta ära; lisatakse ainult sõna „eest”…”

Kuid peagi hakkas ühiskonnas jälle kasvama rahulolematus. Asi on selles, et karneval ei salli pealtvaatajaid, selles peab osalema igaüks. 1917. aastal näis paljudele, et nemad on selles maailmasõja karnevalis kaotanud kõik – lähedased, tervise, käe või jala, elu enda –, teised aga jätkavad rahulikult elamist, nagu poleks mitte midagi juhtunud. N. Radlovi joonistusel sellessamas „Novõi Satirikonis” hüüab tänavaoraator sõjakalt:

„Me kirjutame rahule alla alles Berliini müüride all!”

„Mis te karjute?!” vaidleb kuulaja heasüdamlikult vastu. „Ka minul on valge pilet.”

Või siis selline iseloomulik tänavastseen 1917. aastast (sõjaväelase S. Militsõni mälestustest): „Seisis kamp vaidlejaid: mõned soldatid, eided ja mingi intelligent, õlgkübar peas. Intelligent tõestas tuliselt ja asjalikult, et sõda on vaja jätkata. Tema vastas seisev pikka kasvu soldat kiitis kogu aeg talle järele ja niipea, kui ta oli lõpetanud, lükkas soldat kiire käeliigutusega oma mütsi kuklasse, pani käed rinnale risti ja… ütles tigedalt:

„Nii, nii, ütled, et on vaja sõdida. No nii. Näe, meie sõdisime kolm aastat, külmetasime ja kannatasime kaevikutes vihma käes. Aga miks sina, kübar, ei sõdinud? Sa oled terve ja kutseealine, kus sa oled olnud? Kas sa mitte ei vedanud rindele kingitusi ja ei löönud soldatitelt Georgi riste üle? Või me vähe oleme teiesuguseid näinud. Miks sa ei sõdinud?”

„Ma veel lähen,” õigustas end tema vestluskaaslane kohmetunult.

„Valetad, ei lähe sa kuhugi. Peksad niisama keelt. Või me vähe oleme teiesuguseid…”

Eided naersid ja kiitsid takka,” jätkas S. Militsõn. „See kokkupõrge jättis mulle sügava mulje ja rääkis paljustki.”

Oktoobripööre tegi „vaatajatest” ootamatult, vastu nende tahtmist, karnevali otsesed osalised. Nii kirjeldas seda muutumist monarhist Vassili Rozanov: „Lõgisedes, krigisedes ja vingudes langeb Venemaa Ajaloole raudne eesriie.

„Etendus on läbi.”

Publik tõusis.

„On aeg panna kasukas selga ja minna koju.”

Vaatasid ringi.

Kuid ei kasukaid ega kodusid enam ei olnud.”

Oktoobrit nimetati ajakirjanduses sageli „dekoratsioonide vahetuseks”. Aset leidis ka kostüümide üleüldine vahetamine. Nüüd ei piirdunud asi keisri hermeliinmantoodega: rõivaid vahetasid kõik, nii võitjad kui ka võidetud. Ega siis juhuslikult saanud Kerenski kuulsast naiste kleiti riietumisest üks Oktoobripäevade legende. (Tema enda sõnul oli ta põgenemiseks pannud selga madruse vormi.) Selle väljamõeldise ümber tehti nõukogude ajakirjanduse veergudel aastakümneid mõnuga nalja. 1950. aastate karikatuuril pageb seelikus Kerenski kuhugi ja hüüab pahaselt:

„Naistega nii ei käituta!”

Kuid lisame, et Lenin võttis võimu enda kätte samuti grimmis, parukas peas ja mask ees. Selle raamatu autor kuulis 1970. aastatel ka sellist suulist legendi: „Kui Uljanovid ja Kerenskid elasid Simbirskis, käisid nad perekonniti läbi. Kui Uljanovite juures peeti jõule, pandi väikesele Saša Kerenskile pidupäeva balliks selga tüdruku kleit…” Kahjuks vaikib legend sellest, mis oli tol jõuluballil seljas noorel Volodja Uljanovil…

Kamenskojes, kus tol ajal elas Leonid Brežnev, avaldusid muutused üksteist väljavahetavate võimude lainetes. Kui paljude riikide kodanik jõudis noor Leonid neil aastail olla! Need olid Venemaa Vabariik, Ukraina Rahvavabariik, suur Ukraina riik päriliku hetmani Skoropadskiga eesotsas, Ukraina Nõukogude Vabariik ja lõpuks kindral Anton Denikini ühtne ja jagamatu Venemaa… Monarhiad ja vabariigid vaheldusid nagu kaleidoskoobis.

Juhtus ka seda, et Leonid elas hoopiski ilma mingi riigita. Saatuse tahtel sattus ta päris „vabaduse epitsentrisse” – Nestor Mahno anarhistlikku vabaühendusse. (Seda meenutatakse ka Brežnevi mälestustes.) Vallutanud kubermangu pealinna Jekaterinoslavi, vabastasid mahnolased muu seas kubermangu vanglast kõik arreteeritud, kaasa arvatud kriminaalvangid. Iga vabastatu sai neilt kingituse: Ukraina saiapätsi ja vorstirõnga. Vangla enda valasid mahnolased petrooleumiga üle ja panid põlema, otsekui kuulutades sellega: kinnipidamiskohtadel on lõpp, vangistustel on lõpp! Kingitusteks said ka kallid asjad kohalikest kauplustest. Kõik võeti ära ja jagati elanikele tasuta.

Bolševik Grigori Grigorovi mälestustest: „Ühele külaeidele aeti selga karusnahast kasukas ja pandi pähe suur villane rätik. Eit säras rõõmust ja ütles: „Aitäh, poisid, kingituse eest.” Ta istus oma vankrile ja kihutas kiiresti minema, sest kartis, et talt hakatakse nii kallite asjade eest raha nõudma. Samasugust pilti nägin ma võõrastemaja „Prantsusmaa” juures, kus kehvikutele jagati kasukaid, karakullmütse, saapaid, kangaid ja söögikraami… See kirev rahvahulk rõõmustas, et oli esimest korda elus saanud selga ajada kallid asjad, millest polnud unistadagi osanud.”

Nii omapäraseks kujunes kasukate saatus, mis omal ajal olid Rozanovi tegelastel ära kadunud. Kuid muidugi riietas revolutsioon mitte ainult inimesi ümber neile varem võõrastesse rõivastesse. Ümber riietati kõik või peaaegu kõik asjad ja nähtused, kogu maailm.

„Vareste pesad korstnatel.” Seal, kus alles hiljuti oli keenud elu, oli nüüd kõik laostunud ja laokile jäänud. Dneprovski tehas, Kamenskoje süda, mis toitis kogu küla, jäi seisma. Möllasid haigused, päevas anti töölisele kõigest nael leiba. Et mitte nälga surra, tuli Brežnevite perel kodukülast lahkuda. Brežnevi mälestustest loeme: „Mäletan, kuidas ära minnes heitsin viimast korda pilgu tagasi, et tehasega hüvasti jätta, ning nägin korstnatel, estakaadidel ja tsehhikatustel musti varesepesi. Jäi kurb mulje: üleval tiirutasid varesed, all oli surnud tehas…

Kuid nooruse tõttu mind isegi rõõmustas ootamatu ränd, see oli minu elus esimene…”

Brežnevid siirdusid kodukanti, Kurskimaa Brežnevo või Brežnevka külasse, nagu kohalikud elanikud seda nimetasid. Seal tuli Leonidil rinda pista talutööga. Tema mälestustes on öeldud, et ta töötas nii künnil, külvamisel kui ka viljalõikusel. „Isa… meenutas ühtäkki,” kirjutas Ljubov Brežneva, „kuidas Leonid käis Brežnevos heinal koos taat Jakoviga. Heina niideti tol ajal Austria vikatitega, mis lasti vajaliku vaheduse saavutamiseks kolmeks nädalaks külma kaevuvette. Leonid lõikas kord endale sisse. Ta ei tahtnud kuidagi teistest külapoistest maha jääda. Taat hoiatas teda tulutult: „Ära kiirusta, ära rõhu peale, tera peab ise rohtu tundma.” Tema ei kuulanud, võttis suurema kaare ja lõi vikati otsapidi maasse. Hakkas seda välja kangutama ja lõikas jalga. Tõmbus kaameks, istus kaarele, mis silmapilkselt verest punetama hakkas.

Ka meenutas, kuidas Leonid viidi vankril koju, tema aga jooksis kõrval ja töinas.”