Читать книгу Teistmoodi Brežnev - Aleksandr Maisurjan - Страница 2

„Isa poolt tööline, vanaisa poolt talupoeg.” Pärast 1917. aastat oleksid ühiskonna ülemad ja alamad kihid otsekui koha vahetanud. Inimese päritolu säilitas oma tähtsuse, nagu see oli olnud ka enne revolutsiooni, aga nüüd ei olnud midagi hullemat, kui kuuluda aadlike või kaupmeeste hulka. Tõsi, nii kaugele asi ei läinud, et uhked aadlitiitlid oleks määratud karistuseks süüdimõistetud varastele ja mõrvaritele, nagu seda on ajaloos mõnikord juhtunud. Kuid tiitlid ise märgistasid inimest selgemini kui mis tahes sunnitöölise märk.

Kõige soodsamaks peeti pärinemist vaestest talupoegadest ja veel parem kui töölistest. Sellest seisukohast lähtudes ei olnud Leonid Brežnevi päritolule mitte midagi ette heita. „Isa poolt tööline, vanaisa poolt talupoeg,” on öeldud tema mälestustes. Tal polnud enam vaja trügida ülespoole metsikute jõupingutuste hinnaga, nagu see oli olnud varem. Tema ees olid kõik uksed lahti!

„Põgenesin kodunt Indiasse.” 1920. aastate noored unistasid maailmarevolutsioonist. Näis, et selle suure sündmuseni olid jäänud vaid mõned nädalad või kuud. Selle ootusest on tulvil tolle aja ajalehtede-ajakirjade veerud. Näiteks on 1923. aastal kunstnik Mini joonistusel kujutatud magavat punaarmeelast, kes näeb und: pidulikul paraadil Pariisis marsivad uute Nõukogude vabariikide – Prantsuse NSV, Inglise NSV, Saksa NSV, Itaalia NSV, Türgi NSV – esindajad… Eiffeli tornis lehvib punalipp ja paraadi võtab vastu Lev Trotski ise.

Teisel, N. Kuprejanovi 1924. aasta humoristlikul joonistusel joodab armeejuhataja Semjon Budjonnõi Londoni maastiku taustal oma hobust. Ta pärib viisakalt Suurbritannia kuningalt George’ilt:

„Lubage mul joota oma hobust Thamesist.”

Segaduses kuningas hoiab käes silti „Ärge jooge keetmata vett” ja ütleb:

„Ei, ei… Hoidku jumal… See vesi on keetmata.”

„Kohe me keedame selle üles,” vastab Budjonnõi lustlikult. „Revolutsiooni tulel.”

Revolutsiooni asjus loodeti eriti Indiale, mis oli Suurbritannia krooni võimu all. Tolle aja romantilised poisid unistasid sõidust Indiasse, et „teha seal revolutsiooni”. Muidugi paelus neid ka kauge lõunamaa eksootika. Nende unistajate hulka kuulus ka Leonid Brežnev. Palju aastaid hiljem, kui ta oli juba riigijuht, jutustas ta India diplomaatidele, kuidas ta viieteistkümneaastasena põgenes kodunt ära, et minna Indiasse. Indiasse ta muidugi ei jõudnud. Isa tõi poja koju tagasi, et saata ta diplomaatide kooli, teha temast diplomaat. Ju arutles Ilja Brežnev nii: kui poissi tõmbab nii kangesti kaugetele maadele, siis mingu ta sinna ametlikult, diplomaadina. Seda enam, et nüüd ei takistanud miski töölise pojal saada kas või välisasjade rahvakomissariks. Jutustanud selle loo, küsis Brežnev retooriliselt Gromõkolt:

„Mis sa arvad, kas ma oleksin saanud selleks, kes ma praegu olen, kui ma oleksin hakanud diplomaadiks?”

Tookord valis Leonid teise tee, ta astus tehnikumi. Sellest hoolimata täitus 1961. aastal tema unistus külastada Indiat, ta käis seal Nõukogude riigijuhina. Tema abi Andrei Aleksandrov-Agentov kirjutas: „Brežnev oli suur looduse ja loomade sõber, ta püüdis selle (ainukese nii pika) visiidi ajal Indiasse kokku puutuda selle maa eksootilise loodusega, nõudis, et ta viidaks džunglisse. Võõrustajad mõistagi ei söandanud talle selles küsimuses vastu tulla. Tuli piirduda väga huvitava Delhi loomaaia külastamisega, kus Nehru kinkis talle väikese elevandipoja, keda toideti piimaga lutipudelist. Leonid Iljitš andis selle vist üle Moskva loomaaiale.” Jaipuris tegi Brežnev jalutuskäigu elevandi seljas. On säilinud foto: Leonid Brežnev ratsutab kaunistatud ning kullaga tikitud sadulatekiga elevandi seljas…

„Tundsime vahel nälga ja külma…” Kuidas möödusid 1920. aastad, aeg, mil kujunes välja meie peategelase isiksus? Neil aastatel õppis ta Kurskis maakorraldustehnikumis. Selle üle, kui viletsasti õpilased elasid, võib otsustada tolleaegses ajakirjanduses avaldatud „üliõpilaste tšastuškade” järgi:

„Ühissaabas” tähendab seda, et mitme üliõpilase peale oli ainult üks paar enam-vähem viisakaid jalavarje.

Igale poole, kuhu oli vaja lunastada pilet, püüdsid üliõpilased pääseda „jänesena”, tudengid pidasid sellist talitusviisi sama hästi kui mehiseks teoks. Seda toonitab järgmine nende aastate „kõrgkooli tšastuška”:

Pool sajandit hiljem tegi Aleksandr Bovin ükskord Brežneviga juttu sellest, et väikesepalgalistel inimestel on elu raske. Siis meenutas Leonid Brežnev oma üliõpilasaastaid: „Te ei tunne elu. Keegi ei ela palgast. Ma mäletan, et nooruses, ajal, mil ma õppisin tehnikumis, teenisime me lisaraha vagunite tühjakslaadimisega. Ja kuidas sai tehtud? Kolm kasti või kotti sinna – üks endale. Meie maal elavad kõik nii.” Nendes kottides või kastides veeti tõenäoliselt mingit söögikraami. Toome ära tšastuška üliõpilaste toitumisharjumustest.

Kui üliõpilasele sattus kätte midagi tavalisest saiast paremat, siis tuli seda tingimata teistega jagada. Kurski ajalehes „Komsomolets” naerdi 1924. aastal välja komnoorte juhti, kes ülemäära priskelt sööb ja seltsimeestega seda ei jaga.

Soolakala ja vorst – see on üliõpilase ettekujutus rikkalikust lõunast! Nepiaegsesse poodi sisse astudes võis tudeng ainult imetleda igasuguse maitsva kraamiga koormatud lette. Brežnevi memuaarides on sellest räägitud nii: „Oma ühiselamus Hersoni tänavas tundsime vahel nälga ja külma, riides olime kuidas keegi: kandsime puuvillaseid vene särke, võidunud töölissonisid, Kubani ja Budjonnõi mütse. Lipsu me tollal mõistagi põlgasime… Me unistasime kogu inimkonna helgest tulevikust, lõime lärmi, vaidlesime, armusime, lugesime ja tegime ise luuletusi.”

„Lipsu me põlgasime”, aga hiljem, 1970. aastatel, oli võimatu endale ette kujutada Leonid Brežnevit ilma lipsuta! Kuid 1920. aastatel oli lips lipp, sümbol, märk. Midagi umbes sellist nagu must kõvakübar, frakk, valged kindad, sigar ja jalutuskepp – kodanlase teatraalsed tunnusmärgid. Kommunistlikus noorsooühingus käis kõva võitlus kahe partei, „lipsu pooldajate” ja „lipsu vastaste” vahel.

1923. aasta, kui kuueteistkümneaastane Leonid astus komnooreks, oli nepi õitsengu aasta. Jõukate kaupluste vaateakendel ilutsesid sooblinahad ja moodsad Pariisi kleidid. Kasiinodes keerlesid ruletid, kallites restoranides kõlisesid pokaalid. Mida võisid komnoored seada vastu sellele väljakutsuvale ja ahvatlevale rikkusele? Ainult rõhutatud vaesuse, lihtsuse ja koguni mõnevõrra lohaka riietumismaneeri. Oma närudeks kulunud rõivastega nad oleksid nagu öelnud: meil on ükskõik, kuidas me välja näeme! Selles mõttes näis lips olevat esimene järeleandmine nepilikele väärtustele, nagu nepi ees kapituleerumise valge lipp. Poisid põlgasid lipsu, neiud lehve ja prosse.

Pole midagi imestamisväärset selles, et noor ja tulipäine Brežnev kuulus „lipsu vastaste” hulka. Kuid diskussioonis ei jäänud võit sugugi neile. „Lipsu pooldajaid” toetas ootamatult „Komsomolskaja Pravda” ja aegapidi kaldus kaalukauss nende kasuks. Ajakirjanik Viktor Kin kirjutas 1925. aastal ajalehes, et endine komnoore tüüp, „uljas ja meeletu poiss, kes eitas lipsu, jumalat, aknakardinaid, armastust ja paljut muudki… on jäänud minevikku nagu porganditee ja nahkjope”. „On vaja uut inimest, uut tüüpi, korralikku, puhast, kultuurset.”

Kirjanik Anatoli Glebov naeris näidendis „Lips” õelalt välja ägedat lipsuvastast, kelle nimi oli Vassili Tjorkin. See tegelane arutleb suuresõnaliselt:

„Me oleme haiged! Seda tuleb öelda avalikult! Me ei näe, et lipsud, topsikud, pudelikesed, puuder, lõhnaõli lammutavad meie kommuuni olemust ennast!.. Asi ei ole lipsus kui sellises. Täna lips, homme ilunõel, ülehomme kuldkell, sõrmused!.. Lips! Ta trügib igale poole sisse! See on kägistav silmus sotsialismi kaelas.”

„See on lihtsalt kalts,” vaidleb talle vastu teine selle näidendi tegelane.

„Mis? Kalts?” on Tjorkin nördinud. „Aga lipp barrikaadil? Kas see on iseenesest ka kalts? Ah nii! Naljakas!.. Ei, kulla mees. Lips on embleem, sümbol…”

Me ei tea, kuidas selline murrang toimus Kurskis, kus Brežnev sel ajal õppis, kuid me võime seda aimata, sest meil on andmeid selle kohta, kuidas see leidis aset mujal. Näiteks diskussioonis osalenud P. Žuki jutustus. Komnoorte koosoleku haripunktil tulid saali rajoonikomitee sekretär ja kaks kubermangukomitee liiget. „Neil kõigil oli seljas hea ülikond, lips ees ja käes kaabu. Saal vakatas. Kõigi tähelepanu koondus külalistele, kes olid söandanud end rõivastada mitte proletaarlase kombel… Kõlasid hüüded: „Lavale nad, lavale nad! Kuidas nad võisid nii madalale langeda?! Öelge, miks te olete end nii uhkelt riidesse pannud, niisugused juhid tuleb hukka mõista!..”

Kui kubermangukomitee büroo liige läks lavale, hüüti saalist jälle:

„Kellest te eeskuju võtate?”

„Temast!” ütles komnoorte kubermangukomitee liige ja osutas saalis rippuvale Vladimir Iljitš Lenini portreele.

Vladimir Iljitš Lenin oli kujutatud oma tavalises ülikonnas ja muidugi oli tal lips ees… Lenin vaatas portreelt pisut silmi vidutades alla saali.”

Saalis võttis maad jahmatav vaikus. Küsimus oli lahendatud…

1924. aasta lõpus arutas kogu maa suuliselt ja ajakirjanduses uut enneolematut sündmust: Moskva ühingu „Maha Häbi” demonstratsiooni. Selle ühingu liikmed, mehed ja naised, tulid tänavale ja sõitsid trammis ihualasti, kaunistuseks ainult üle õla lint loosungiga „Maha häbi!” Kunstnik Natalia Severtsova-Gabritševskaja jutustas möödakäijate reageerimisest: „Mõni naeris nii, et pisarad silmas, mõni sülitas. Vanamutid lõid risti ette, ütlesid: „Apokalüpsis! Maailma lõpp!” – ja küsisid segadusse sattunult vastutulijatelt: „Mis see siis olgu? Kas meid sunnitakse ka riided seljast ära võtma.”” Poisikesed jooksid suures vaimustuses demonstrantide kannul.

Niisuguse ühingu tekkimine just sel ajal ei olnud kaugeltki juhuslik kentsakas juhtum. Nende aastate ajakirjandus suhtus väga soosivalt „tervislikku alastiolekusse”. Näiteks ajakirja „Voron” (samal 1924. aastal) joonistusel sammub tänaval jalgpallimeeskond, riietuseks ainult püksikud. Dekolteega kleitides nepmanidaamid vaatavad neid põlglikult.

„Fui, Pierre!” ütleb üks neist oma kaaslasele. „Kas neil häbi ei ole käia päise päeva ajal poolpaljalt mööda tänavaid?”

Teisel joonistusel vaatab paljasjalgsele kehakultuurlasele arusaamatuses järele samuti paljasjalgne „pühamees”. „Issanda vägi!” hüüatab ta. „Kas see on Nõukogude pühak või?”

Naljakas küll, aga ühing „Maha Häbi” väljendas kõige lõpuleviidumal ja äärmuslikumal kujul „lipsu vastaste” ideesid. Ja küllap vist revolutsiooni kogu karnevalilikkust. Need ideed ise olid lihtsad ja ilmekad: täielik avameelsus isiklikus elus, äärmine lihtsus, täielik loobumine maskidest ja kostüümidest. Esialgu ei teadnud segadusse aetud miilits, mida hakata peale inimestega, kes nii ebatavalisel kombel rikuvad korda. Kuid võimatu tundus olevat neid ka taluda: Aadama ja Eeva rõivastus oli ülemäära karnevalilik. Paljastes inimestes nähti mingi salapärase võimu kandjaid, kes võivad „sundida ka teisi riideid seljast võtma”.

Lõpuks andis tervishoiu rahvakomissar Nikolai Semaško ise ajalehes „Izvestija” vajalikud selgitused. „Niisugune käitumine tuleb igast seisukohast lähtudes kõige kategoorilisemal kujul hukka mõista,” teatas ta. „Esiteks… eksitakse rängalt, kui arvatakse, et kui käia ringi alasti, lasta juustel ja küüntel pikaks kasvada, siis on see kõige tõelisem „revolutsioonilisus”… Teiseks on Moskvas alasti ringiliikumine täiesti lubamatu hügieeni seisukohalt: ei tohi jätta oma keha katmata tolmu, vihma ja pori pärast… Moskva tänavad ei ole Musta mere rannik… Kolmandaks on väga vaieldav, kas see metsik uuendus soodustab kõlblust. Me protesteerime „paljalt tantsimise” vastu ega saa jätta protesteerimata ka selle uuenduse vastu. Ajal, mil me elame, kui veel ei ole jagu saadud kapitalistlikest väärnähtustest nagu prostitutsioon ja huligaansus, ei soodusta alastiolek mitte kõlblust, vaid moraalitust… Seepärast pean ma tingimata vajalikuks teha sellele korralagedusele viivitamatult lõpp, kui vaja, siis repressiivsete meetoditega.”

„Tegime ise luuletusi.” 1920. aastate noored võtsid väga elavalt osa kõigist ühiskonnaelu sündmustest, elasid neile kaasa rohkem kui isiklikele muredele. „Lõime lärmi, vaidlesime, armusime, lugesime ja tegime ise luuletusi,” on L. Brežnev meenutanud. Luuletajate ja mitteluuletajate vaheline piir oli neil aastail tinglik. Kõik kirjutasid luuletusi, keegi ei häbenenud oma luulealast oskamatust, üle kõige hinnati just lihtsust.

1. jaanuaril 1924 (sel päeval sai Leonid seitsmeteistkümneaastaseks) trükkis Kurski kubermangu ajaleht „Komsomolets” ära tema värsid pealkirja all „Saksamaa komnoortele”:

Allkiri oli L. Brežnev. Peaaegu kuuskümmend aastat hiljem, 1982. aasta mais loeti need värsid (välja arvatud neli viimast rida) ette kommunistliku noorsooühingu üleliidulisel kongressil. Nii sai kogu maa teada, et tema eesotsas on poeet (vähemalt endine). Olgu öeldud, et luuletusi kirjutasid ka Stalin, Mao ja Andropov – XX sajandil valitsesid Idamaid poeedid!..

(Muuseas, ka 1960. aastatel lõi Leonid Brežnev mõnikord suulisi luuletusi, nähtavasti tegi ta seda ekspromt. Tema kaasvõitleja Pjotr Šelest meenutas, et 1964. aastal oli Brežnev pidulikus õhkkonnas hüpanud toolile ja deklameerinud oma loomingut: „Mitte Majakovskit ja mitte Jesseninit, vaid mingit enda kalambuuri. ”)

Teine noore Brežnevi säilinud luuletus „Vorovski surma puhul” on vormilt kohmakam, kuid sisult omapärasem. Selle süžee on järgmine: peene kodanliku publiku hulka, kellel on peas kõvakübarad ja seljas frakid, ilmub Nõukogude saadik, kes on väljakutsuvalt rõivastunud lihtsaks tööliseks. See põhjustab tõelise skandaali (umbes nagu ühingu „Maha Häbi” demonstratsioon). Kui peategelane hukkub, siis võib ka nii aru saada, et makstakse kätte just selle jultunud väljakutse eest, mis ta heitis „uhkele” publikule, üldsuse maitsele antud kõrvakiilu eest. Me näeme, et see ei ole midagi muud kui ikka sellesama „lipsu pooldajate” ja „lipsu vastaste” diskussiooni jätkumine…

Neid värsse meenutatakse Brežnevi „Mälestustes”, kuigi üsna ettevaatlikult, kogu nende sisu on lihtsalt välja jäetud: „Kord sõitsin ma rongiga ja samas vagunis oli minuealine tütarlaps, samuti tehnikumiõpilane. Hakkasime juttu ajama. Tütarlaps näitas vihikut luuletustega, mida harilikult albumisse kogutakse. Leidsin sellest vihikust luuletuse, mis oli mulle täiesti tundmatu – „Vorovski surma puhul”. Tookord me elasime raskelt läbi meie suursaadiku mõrvamist, värsid erutasid mind, ma õppisin nad siinsamas pähe, esimesest reast – „See oli Lausanne’is…” – kuni viimase salmini:

Vaevalt küll Nõukogude kodanikud aimasid, et neid ridu lugedes loevad nad mitte tundmatu poeedi värsse, vaid… Leonid Brežnevi enda omi. On säilinud selle luuletuse käsikiri. Sellel on kuupäev – 13. november 1927. aasta – ja kinkekiri: „Mälestuseks I. I. Jevsjukovile L. Brežnevilt.” Tõenäoliselt on aastaarvuga – 1927. aasta – eksitud ja tegelikult on luuletus kirjutatud 13. novembril 1923. aastal. Sel ajal käis Šveitsis kõmuline protsess Vorovski tapjate üle (kes lõpuks õigeks mõisteti ja vabaks lasti). Seega oli värsside autoriks kuueteistkümneaastane nooruk.

Vormilt on värsid väga kohmakad ja meenutavad tõepoolest lapse luuletust. Kuid mitte see ei ole üllatav: tundub, et autor ei ole püüdnud oma loomingut põrmugi „siluda”, selle vormi lihvida. Käsikirjas ei ole üldse värsimõõdust kinni peetud. Ja mida on väärt ainuüksi käsikirjas hooletult lühendatud sõna ühiskond – „üh-kond”! See paberileht annab väga elavalt edasi nende aastate elulaadi: tõtakat, kirglikku, tühiasjade vastu „hooletut”.

Alljärgnevalt selle luuletuse tekst (ilmsed vead ja eksimused on selles parandatud):

На смерть Воровского!

Muuseas, võib aimata, kust on pärit Leonidi selle luuletuse idee. 31. mail 1923, kui vaidlus „lipsude” üle oli täies hoos, avaldas ajakiri „Prožektor” oma kaanel foto: keegi mees, jalutuskepp käes, välimuse järgi otsustades tüüpiline Briti džentelmen, lahkub lossist. Allkiri kõlas: „L. B. Krassin väljub välisministeeriumist pärast vestlust Curzoniga.” „Krassin oli tol ajal saadik,” meenutab kirjanik Varlam Šalamov. „Ta väljus mingist sammastega lossist. Peas oli tal kõvakübar, käes valged kindad. Me olime vapustatud, hädavaevu rahunesime maha.” Noored pidasid seda illustratsiooni otseseks väljakutseks või isegi avameelseks ülestunnistuseks. Näed nüüd, milleni „lipsude pooldajad” lõpuks välja jõuavad! Ja seda kõike ainult selleks, et Curzoni maitse järele olla, tollesama lordi, kelle hiigelsuurt kuju noored oma demonstratsioonidel kandsid… Kõrvallehekülgedel avaldas seesama ajakiri fotosid tapetud Vorovski matustest: kirst surnukehaga, värske haud Punasel väljakul… Nähtavasti uurisid noored hoolega neid fotosid, vahetasid nende üle mõtteid. Jõuti üsna lihtsale järeldusele: Krassinit, seda uhkelt riietatud dändit, kel on kõvakübar peas ja valged kindad käes, valgekaartlased ei puudutanud, aga Vorovski sai neilt tina. Nähtavasti Vorovski ei püüdnud nende maitse ja harjumuste kohaselt talitada, ei lömitanud maailma kodanluse ees! Brežnevi värssidest võis ootamatult välja lugeda täiesti selge etteheite Leonid Krassinile.

„Hästi riietatud publik suhtus poeedisse vaenulikult.” V. Šalamov täheldab, et kahekümnendad aastad olid kirjanduslike lahingute aeg. Üks nende lahingute kõige värvikamaid osavõtjaid oli luuletaja Vladimir Majakovski. Tema looming leidis nii tuliseid pooldajaid kui ka avalikke vaenlasi. Viimased olid peaaegu et ülekaalus. Ajakirjad trükkisid poeedi kohta õelaid karikatuure. Nii ütleb ta ühel joonistusel (1928. aastal) üleolevalt mingile linnule: „Pean tunnistama, et sina, ööbik, ei laula minust halvemini.” – „Väga meeldiv on seda kuulda, sm. Majakovski,” vastab lind, „ainult et ma ei ole kahjuks mitte ööbik, vaid varblane.”

Kohtumistel Majakovskiga jagunesid kuulajad tavaliselt kiiresti kahte vaenulikku leeri. Esimestes ridades istusid luuletaja vastased – vanad haritlased. Ülejäänud osa saalist täitsid koolinoored ja üliõpilased, kes ahnelt püüdsid iga tema sõna ning jätsid meelde tema luuletusi ja kuulsaid teravaid vaimuvälgatusi. Muidugi ei saanud noor Brežnev, kes armastas luulet ja oli ka ise luuletaja, jääda koju, kui Majakovski tuli Kurskisse. Kõige järgi otsustades pääsesid nii Brežnev kui ka tema seltsimehed sellele kohtumisele ilma piletita, sest raha sellise luksuse jaoks neil ei olnud.

Leonid kuulas koos sõpradega poeedi esinemist, tema salvavat „kõnelust publikuga”. „Tema bassihääl kostis viimase reani,” on öeldud Brežnevi mälestustes. Puhkenud „kirjanduslikku lahingut” on kirjeldatud nii:

„Mäletan, kuidas Kurskisse tuli Majakovski. Muidugi trügisime meie, kommunistlikud noored, raudteelaste klubisse, kus tema õhtu aset leidis. Hästi riietatud publik suhtus poeedisse vaenulikult. „Te peate ennast kollektivistiks,” kisendati saalist, „aga millegipärast kirjutate kõikjal: mina, mina, mina!” Vastus tuli viivitamata: „Kuidas teie arvate, kas tsaar oli kollektivist? Ta ju kirjutas alati: Meie, Nikolai Teine.” Lärm, naer, kiiduavaldused. Või veel selline episood. Viimases reas tõusid üles kaks noort inimest, kellel nähtavasti oli huvitavam viibida ainult kahekesi kui kuulata Majakovskit. Kui nad siis aeglaselt liikusid piki rida väljapoole, kõlas poeedi võimas hääl. Osutades neile käega, ütles Majakovski: „Seltsimehed! Pöörake tähelepanu reast välja minevale paarile.” Jälle tormiline naerupahvak ja kiiduavaldused.”

Mõlemad Majakovski naljad olid üsna kulunud, ta oli neid varemgi kasutanud. Kuid luuletajal tuli vastata sellistele küsimusele sageli, tal oli juba teatud „õnnestunud vaimukuste varu”. Sellega nähtavasti oli seletatav ka tema kiire reageering.

„Unistasin saada näitlejaks.” Üks kahekümnendate aastate eredaid nähtusi oli ka teatriliikumine ,,Sinine Pluus”. Selles osales ka Leonid Brežnev. „Mängisime näidendeid,” on napisõnaliselt öeldud selle kohta tema mälestustes…

„Sinise Pluusi” põhiidee oli selles, et kaotada piir mängu ja elu vahel, tavalise inimese ja näitleja vahel. Selle liikumise osalised mängisid ilma eesriideta, sageli ilma grimmi ja teatrikostüümideta… Rolli märkis mingi silmahakkav sümbol: mõõk vööl, kõvakübar, pagunid, juuksuri käärid, kojamehe luud, fašisti svastikaga kiiver. Masinakirjutajal võis olla peas midagi kirjutusmasinataolist, laskuril ilutses kõhu peal märklaud. Tavaliselt oli sinipluusidel laval seljas sinine pluus (sellest ka liikumise nimetus). Kuid mõnikord esinesid nad ainult kehakultuurlase püksikute väel ja paljajalu. (Peaaegu et ühingu „Maha Häbi!” vaimus. Ajakirjanduses mõisteti nad ülemäärase kiindumise pärast nii tagasihoidlikesse kostüümidesse koguni hukka.) Lustlikult laulsid nad tšastuškasid:

Ajakirjas „Sinine Pluus” kirjutati:

„Dekoratsioonid on tarbetu rämps.”

„Esemed peavad laval mängima koos näitlejatega.”

„Milleks tuua lavale laud ja toolid, kui neil ei istuta, uksekell, kui seda ei helistata, jms.”

„Sinipluus peab oskama liikuda, peab oskama valitseda oma keha. Valitsema nii hästi, et see keha räägiks piisava väljendusrikkusega.”

„Grimm varjutab sageli publiku eest räägitavat teksti.”

„Sinipluuside põhimõtteks on tinglik grimm. Mitte naturalistlikud ponnistused näidata tegelikkust, vaid ainult kõige tähtsama, iseloomuliku rõhutamine.”

„Värvi võib kasutada ainult äärmise vajaduse korral: vanainimese kortsud, joodiku punasinine nina, moenarri vuntsid jms.”

„Maha naturalistlik kostüüm, parukas, viisud. Kõik peab olema tinglik.”

„Vähem grimmi, parukaid, mitte koormata näitlejat kostüümidega jms. Tuleb mõista anda, viidata… Et kujutada poeselli, piisab näitlejale põlle ette sidumisest.”

„Ainult jämedate joontega ja ei mingeid peensusi.”

„Mitte fotod, vaid ehitus.”

„Vanad armastajad, ingénue jms. sõnaline rämps sinipluusidel käibel ei ole. Nende oma aja ära elanud terminite asemel on meil väljend „maskid”.”

„Sinipluusid pidasid isegi Meierholdi liiga vähe vasakpoolseks,” kirjutas V. Šalamov, „ning pakkusid uut vormi mitte ainult teatri tegevustikule… vaid ka elufilosoofiale.” Hiljem võttis need ideed omaks ja arendas neid edasi „Brechti teater”. Oma etendust alustasid sinipluusid tavaliselt üldise paraadväljatulekuga, mille vältel nad laulsid muusika saatel:

Etendus lõpetati lustaka lõpuhümniga. Näiteks niisugusega:

Sinipluuside näidendite tegelaste seas olid nepmanid, pioneerid, militsionäärid, palvetavad naised, komnoored, fašistid, pornograafiat kirjutavad kirjanikud, vabrikandid, puskariajajad, sandid, leedid, kodutud lapsed, paatrid, kaevurid – ühesõnaga kõik ja igaüks, kaasa arvatud sellised koloriitsed tegelased nagu polkovnik Vastuvahtimist või Inimsööja Näm-Näm. Oli ka fantastilisi tegelasi nagu huurid, maailmainglid, Piibel, Rohutirts, Kahkjas Spiroheet, Ku-Klux-Klan, Pasha, Jõulud ja Pariisi Kommuuni Päev. Lavastused olid üpris mitmekesised.

Peasekretäri kaastööline G. Arbatov tunnistab: „Nooruses oli Brežnev võtnud osa (sellest jutustas ta kunagi minu kuuldes ise) isetegevuslikust „Sinisest Pluusist”, unistanud näitlejakarjäärist. Tal oli mõningane kalduvus mängida, näidelda (artistlikkuseks ei söanda ma seda nimetada). Mõnikord ma märkasin, kuidas ta „mängis” oma osa (peab ütlema, et mitte halvasti) kohtumistel välismaalastega.” Kõige hämmastavam on see, et G. Arbatov ei märganud, et see Leonid Brežnevi „mängimine” ei piirdunud 1970. aastatel välismaalastega! Muuseas, tõeline näitleja ei mängi kunagi, ei teeskle, ta lihtsalt elab mitmes tegelaskujus. Nagu teada, ka karnevali ajal inimesed ei teeskle ega mängi, vaid elavad.

Peasekretäri kaasvõitleja (ja hiljem võistleja) A. Šelepin täheldas: „Ta oli väga hea näitleja, anna talle kas või „rahvakunstniku” nimetus.” Lauljanna Galina Višnevskaja on meenutanud üht õhtut, mille ta saatis 1964. aastal mööda Brežnevi seltskonnas. „Ta ei joonud palju, jutustas anekdoote ja laulis koguni naljakaid tšastuškasid, kõpsutades kontsi ja kujutades kätega balalaikat, laksutas keelt ja laulis Vjatka murdes päris meeldiva häälega. Need ei olnud lamedad ponnistused, ei, see oli artistlik ja andekas. Keegi tõstis toosti:

„Leonid Iljitš, teie terviseks!”

„Ei, mis asja minu terviseks juua, joome artistide terviseks. Mis see poliitika ära ei ole, täna oleme olemas ja homme meid ei ole. Aga kunst on igavene. Joome artistide terviseks!”

Kuigi Brežnevi unistus näitlejakarjäärist ei täitunud, tuli tal elu jooksul mängida palju erinevaid ja vahel kaasakiskuvaid rolle. Nende hulgas oli lukksepa, maamõõtja, kütja, tankisti, inseneri, polkovniku, kindrali, keskkomitee sekretäri, vandenõulase, marssali ja lõpuks „tsaari” enda roll… Teha läbi tee katlakütjast tsaarini ei õnnestu igaühel isegi laval mitte!

Brežnev oskas olla üllatavalt erinev, isegi väliselt. Küllap vist ainult paksud kulmud jäid tema välimuses alati muutumatuks, need olid omamoodi Leonid Brežnevi mask. „Ta tunti kulmude järgi kaugelt ära,” meenutas noort Brežnevit tema abikaasa Viktoria Brežneva. „Silmad olid suured, pruunid, mahlased.” Aga diplomaadile Boriss Kolokolovile jäi isegi Brežnevi silmade värv teistsugusena meelde: „Tema sinakas-helesiniste silmade pilk oli hea ja tähelepanelik…” (Tuleb tunnistada, et fotodel on peasekretäri silmade värv samuti helesinine või sinine.)

Kremli asjadevalitseja Mihhail Smirtjukov on meenutanud: „Minu töölised remontisid ükskord Kremlis tema kabinetti… Ta ise oli puhketoas. Seisis peegli ees ja tegi midagi kulmudega… Ta ei häbenenud töölisi, kammis kulmusid kord üht-, siis jälle teistmoodi.” See stseen ei näiks naljakas, vaid täiesti loomulik, kui jutt oleks näitlejast, kes peab täpselt sisse elama ühte või teise lavakujusse…

Elu lõpus oli Brežnevil juhus vaadata mängufilmi „Vabaduse sõdurid”, kus teda ennast mängis juba teine inimene. Brežnevi reaktsioon sellele filmile oli väga põnev. Näitleja Jevgeni Matvejevile öeldi edasi, et kui ta ilmus ekraanile noore Brežnevina, märkis Leonid Iljitši abikaasa:

„Minu meelest oled see sina.”

„Ei,” vaidles Brežnev vastu, „see on näitleja Matvejev.”

Kuid mõelnud natuke, nõustus ta naljatamisi:

„Võib-olla olengi mina. Kulmud on minu omad.”

„Kauni hingega tõeline vene inimene!” Luulelembus säilis Brežnevil kuni elupäevade lõpuni. Ljubov Brežneva on täheldanud: „Onu tundis huvi kirjanduse vastu, luges klassikat.” Luuletajatest oli talle lähedane Sergei Jessenin. Eriti armastas ta värsse:

Õhtu jooksul võis ta seda luuletust mitu korda korrata. Kremli arst Aleksei Doinikov on meenutanud: „Ta võis tõusta püsti ja jääda seisma ilusas teatraalses poosis ning lugeda peast kolm tundi järjest Jessenini luuletusi.” 1981. aastal avaldas ajaleht „Izvestija” kirjanik G. Lezgintsevi materjali, milles kirjeldati Brežnevi valimiseelset kohtumist 1963. aastal: „Oma üliõpilasaastaid meenutades jutustas Leonid Iljitš, kuidas töölisnoored lugesid innustunult luuletusi, ja hakkas äkki deklameerima Jessenini „Anna Sneginat”. Ta tegi seda suure vaimustusega. Meie palvel luges Leonid Iljitš pärast „Sneginat” veel kaua Sergei Jessenini luuletusi, mida ta teadis väga hästi.”

Peasekretär võrdles Jessenini luulet „aromaatse õliga”. Ühes söömalauas ütles ta järgmise toosti: „Ärge laadige minusse künismi… Parem joome Sergei Jessenini auks, kelle luulet ma armastan rohkem kui iseennast…”

„Luule oli talle nagu usk,” kirjutas Ljubov Brežneva.

„Meenutades oma lapsepõlve, eriti suvevaheaega külas, meeldis talle lugeda luuletust punalakalisest varsast: „Minu armas ja naljakas tobuke, kuhu ta küll nii kangesti kihutab?” Ja seletas, et tema lapsepõlv on seotud mälestustega päikesest, lõhnadest ja priiusetundest joobunud punalakalisest varsast… Mulle jäi meelde ka üks Jessenini luulerida, mida onu korrata armastas: „Mu süda eal ei valeta”…

Ta teadis Jesseninit enam-vähem peast ja rääkis, et too on talle lähedane nagu lihane vend. „Kauni hingega,” rääkis ta luuletaja kohta, „tõeline vene inimene!” Ja lisas: „Taltumatu südamega. Te kuulake vaid:

Enda kohta ütles peasekretär ükskord: „Hing on haige. Ja mis selle valuga teha, seda ma ei tea. Aga ainult selle valuga ma olengi nõus elama… See on mulle ja minus kõige kallim…”

1970. aastatel tunnustati „dekadentlikku luuletajat” Jesseninit ametlikult: ilmus tema teoste kolmeköiteline kogu, koolides õpiti tema luuletusi.

Peale Jessenini teadis Brežnev peast ka palju Puškini luuletusi. Ka selle luuletaja värssidega väljendas ta mõnikord oma mõtteid ja tundeid. Nii tunnistas peasekretär:

„Ma olen väsinud, olen ammu väsinud snoobidest ja valgetest kinnastest ja patriarhaalse kodukorra eest võitlejatest, kes on enda kanda võtnud usuõpetuse õiguse ja mured. Päästavad ainult jahil käimine ja mõningal määral viin… Nähtavasti ei ole ma hoopiski professionaalne poliitikategelane, kellena mind tahetakse kujutada iga nurga peal. Mulle on alati lähedane olnud poeedi mõte inimese salajasest vabadusest: „Sõltuda võimust, sõltuda rahvast – kas pole see meile ükskõik?””

„Jumal, suur Jumal, lamas tolmus!” Brežnev tundis ka Bloki, Nadsoni, Apuhtini, Tvardovski luulet. 1970. aastatel luges ta nende luuletusi söögilauas peast. Ljubov Brežneval on meeles üks jutuajamine Leonid Brežneviga: „Jutt kaldus Pavel Koganile, luuletajale, kes hukkus varakult rindel. Leonidile meeldis väga tema luule: „Ovaali vihkan lapsest saati, vaid teravnurki joonistan.” Meeldis seetõttu, et see ei olnud mitte millestki.” (Meie peategelane oli selle luuletajaga isiklikult tuttav, nad kohtusid rindel Novorossiiski lähistel.)

Muuseas, Brežnevi enda luuletused („See oli Lausanne’is, kus õitsevad heliotroobid…”) reedavad tutvumist ka Igor Severjanini luulega:

Ja sõna „šokk” on arvatavasti Brežnevil võetud ühest teisest Severjanini luuletusest – „Lillebuketi annan”:

Ükskord, kui ta oli juba peasekretär, luges Leonid Brežnev sõprade ringis peast ette ebatavalise luuletuse. Maailma kõige suurema Jumalat eitava riigi juht hakkas äkki deklameerima luuletust paganlikust Jumalast. Luuletuse tegevus toimub Indias.

Leonid Brežnev seletas, et need on Dmitri Merežkovski värsid ballaadist, mille pealkiri on „Sakja Muni”. Nagu teada, oli dekadentlik luuletaja Merežkovski bolševike vihane vaenlane. Pärast revolutsiooni lahkus ta Venemaalt. Ta oli vaimustuses Hitlerist, nimetas teda „kaasaja Jeanne d’Arciks”. Aga Mussolinile tormas ta ükskord vastu nii teesklematu vaimustusega, et ehmunud duce hüüdis: „Presto! Presto!” 1941. aastal toetas Merežkovski avalikult Hitlerit, kui too alustas sõda NSV Liidu vastu.

Kuulajad olid hämmingus, et Brežnev on tuttav sellise odioosse luuletaja loominguga. „Ma sain pärast selguse kätte,” kirjutas G. Arbatov. Selgus, et nooruses oli Leonid „Sinise Pluusi” liikmena lugenud neid värsse lavalt.

Sel ajal, 1920. aastate alguses, vabastati Vene pühakojad üsna samamoodi, nagu on kujutatud legendis, sinna sajandite jooksul kogunenud väärisesemetest: hõbedast, kullast, kalliskividest. Väärisesemed võeti võimude sõnul ära selleks, et osta leiba Volgamaa nälgivatele inimestele. Religiooni vaimust kantud luuletaja-jumalaotsija värsid langesid ootamatult ühte rahvahulkade meeleoluga. Ei käinud tollal võitlus ju mitte ainult kiriku vastu, vaid ka kiriku enda sees. Kirikus laienes uuendajate („elava kiriku”) liikumine, selles osalejad toetasid väärisesemete äravõtmist meelsasti religioossete põhjendustega. Täpselt nagu „Sakja Muni” tegelased!

Muuseas, teistes küsimustes olid uuenduslased valmis uue võimuga vaidlema. Riigis liikusid teravmeelsed naljad nende juhi metropoliit Vvedenski kohta. Kuulus oli tema vaidlus hariduse rahvakomissari Lunatšarskiga. Nad vaidlesid Jumala üle, inimese põlvnemise üle. Rahvakomissar kaitses mõistagi ideed, et inimene põlvneb ahvist, vaimulik seisukohta, et inimese lõi Jumal. Kirikumees märkis irooniliselt:

„Muidugi, igaüks teab paremini, kes ta sugulased on…”

Noored, kelle hulka kuulus tol ajal ka Brežnev, tahtsid selles võitluses osaleda. Ajastule olid iseloomulikud niinimetatud „komnoorte paasapühad”. Karnevalirongikäike korraldati suurte religioossete pühade päevil – paasapühade, jõulude, kolmekuningapäeva ajal. Noored korraldasid pantomiime, tõrvikurongikäike, mis liikusid kastrulite ja pannide kõrvulukustava tagumise saatel. Rongikäikudes osalesid tingimata „neetud mineviku” esindajad: pappideks, mulladeks, rabideks ja ksjondsideks ning laamadeks ja šamaanideks riietatud inimesed. Nende seas kõndisid tsaarid, kindralid, fašistid, vabrikandid, linnavahid ja kordnikud. Mõnikord kõndisid rongikäigu eesotsas „jumalad, pühakud ja prohvetid”: Muhamed, Mooses, Kristus, Neitsi Maarja, inglid ja peainglid. Nad esinesid naeru lagistava rahvahulga ees lustakate „jutlustega”. Nende kõrval kõndisid „põrgu asukad”: kuradid ja saatanad. Juhtus, et nende „kuradite” pihta lendasid nördinud usklike kivid…

Ka Kurskis toimusid komnoorte jõulud ja paasapühad. Näiteks 1923. aasta jõulumaskeraadil esinesid järgmised tegelased:

– Päikese ja tule Jumal (teda iseloomustasid pöörlev ratas ja tõrvikutega toober);

– Jumal Rama nahkades;

– karvane ürginimene;

– naised pajuokstega, kaks neist vedasid endaga kaasas püha lammast (lammast muuseas ei leitud, lamba osa täitis kits);

– Jumal Krišna;

– Jumal Devi ema, teda õnnistas luigega Jumal-isa;

– kaks fakiiri muistsetes India rõivastes;

– elevant nukuga, Maarja, Joosep, kolm Hommikumaa tarka ja Jumal Jeesus;

– Jumal Kapital, kullast ebajumal, luud käes, nende kõrval tsaar, pursui ja papp;

– tööline vasaraga, talupoeg adraga, punaarmeelane vintpüssiga…

„Siin oli koos terve taevane kollektsioon: kõigi aegade ja kõigi rahvaste mitmesugused jumalad,” kirjutas kohalik ajaleht. Mõni vastutulija lõi jumalakartlikult risti ette, kui nägi tulemas „püha perekonda” ja Hommikumaa tarkasid. Kui see enneolematu protsessioon jõudis kloostri juurde, tulid vaimulikud seda vastu võtma, nad olid otsustanud, et käimas on mingi „elava kiriku” moodne üritus… „Lähenesime kloostrile,” kirjutas rongikäigust osavõtja. „Moodustus ring. Algas kõikide jumalate põletamine, noored hakkasid selle lõkke ümber tantsu lööma, üle tule hüppama…” Juhtus sedagi, et mõned karnevalist osavõtjad heitsid uudishimust pilgu ka tõelisele pidupäeva jumalateenistusele. Kuid kohaliku ajakirjanduse kinnitusel tulid nad sealt varsti ära:

„Seal on kuratlikult igav!”

Sinipluusid võtsid nendest etendustest meelsasti osa, midagi ligilähedast etendasid nad ka lavalaudadel. 1924. aastal olid ühes „Sinise Pluusi” näidendis järgmised tegelased:

„Impressaario ja dirigent Kaliif (idamaine halatt, turban).

Rooma paavst (sutaan, punane tiaara).

Rabi (juudi pikk-kuub, pigimüts, palverätik).

Elav kirik (džentelmen, krae, habe aetud).

Surnu (tüüpiline papp).

Valguspildi näitaja (vanaätt).”

On väga tõenäoline, et Brežnev võttis sinipluusina nendest üritustest osa. Kuid talle polnud võõras ka keelatu külgetõmme: kuivõrd kõik ümberringi naersid religiooni välja, siis äratas religioon temas siirast huvi. Ljubov Brežneva on kirjutanud, et onu rääkis „kuidas ta oli üliõpilasena läinud õpingukaaslase juurde ühiselamusse. Üks tema sõber oli aga ootamatult pakkunud talle lugemiseks Piiblit. Onu oli roninud laua alla, mis oli kaetud põrandani ulatuva linaga, ja lugenud seal taskulambi valguses.” Tärkas uudishimu, kuigi Brežnevil olid kahtlemata olnud koolis ja gümnaasiumis usuõpetuse tunnid. Muuseas, kui ta oli juba riigijuht, meenutas Brežnev eravestlustes sageli Jumalat. Näiteks oli ta ükskord valjusti arutanud:

„Tõde on kõrgem päikesest, kõrgem taevast, kõrgem Jumalast: sest kui ka Jumal algaks valest, siis ei oleks ta Jumal, ja taevas oleks mädasoo ja päike oleks vaskkauss…”

Mis puutub ballaadi „Sakja Muni”, siis peab märkima legendist pärit nimetu hulguse ja selle raamatu peategelase saatuse sarnasust. Nad mõlemad olid kunagi vaesed, mõlemad said ootamatult ja etteaimamatult – tänu imele! – osakese Jumala „porfüürkroonist”, mis sümboliseerib võimu universumi üle. Küllap tunnetas seda sarnasust ka Leonid Brežnev ise, seepärast talle need värsid nii väga meeldisidki.

„Teile oleks praegu parem hakata prostituudiks.” Hiljem, isegi sõja ajal ei minetanud Leonid Brežnev huvi kirjanduse vastu. Näiteks ilmus 1942. aastal Jerevanis Mihhail Kotovi ja Vladimir Ljaskovski väike raamat „Surematus”. Selles räägiti kellegi armeenlasest ohvitseri – „ninajuure kohal kokku kasvanud paksude mustade kulmudega” noormehe – kangelaslikust hukkumisest. Raamatus oli märgitud: „vastutav toimetaja brigaadikomissar L. B.” Tagasihoidlikud initsiaalid tähistasid Leonid Brežnevit. 1970. aastatel võis mingi luuletuse läbi lugenud peasekretär salvavalt küsida: „Milline muusa teid nõelanud on?”

Noore Brežnevi kirjanduslike vaadete üle võib otsustada ühe tema säilinud kirja järgi, mis oli adresseeritud kellelegi naiskirjanikule. See naiskirjanik oli avaldanud oblastilehes jutustuse, mis äratas Leonidis nördimust. See leidis aset nähtavasti 1934. aasta paiku – siis tekkis kirjanike liit, mida kirjas mainitakse. Ja järgmisel aastal ei olnud Brežnev enam üliõpilane (kelleks ta end kirjas nimetab).

Brežnev kirjutas autorile halastamatus ja hävitavas stiilis. Kuid tema needused lähevad täiesti loomulikult üle peaaegu et palveks. Ta alustab üleskutsega „hakata prostituudiks” ja lõpetab tulise palvega uskuda Jumalasse. Sealjuures ta ise usub nähtavasti täiesti siiralt, et suudab panna kirjaniku häbi tundma ja kahetsema. See on usk sellesse, et võib paremaks muuta isegi kõige halvema inimese, mis oli tollele ajale vägagi iseloomulik. Kiri ise oli järgmine:

„Kahjuks ei tea ma Teie ees- ja isanime.

Lugesin oblastilehes läbi teie jutustusekese. Palun ärge trükkige niisugust jama. Ma ei saa seda paremini iseloomustada kui provintsiajakirjaniku grafomaaniat, mida toidab vaid kirg: astuda võimalikult kiiresti NSV Liidu Kirjanike Liitu ja saada priilt, teenimatult…

Kogu Teie „ideede” tsükli ja ka väiklase hinge ja elu konjunktuurse temperamendi järgi oleks teil praegu parem hakata prostituudiks. Prostituudid vähemalt armuvad mõnikord inimestesse. Selliseid grafomaane nagu Teie ei puuduta mingi kirg. Mitte midagi te ei taba, ei kirjelda ega arva ära.

Kultuur on rahvuse vastus, tema iseloomu aroom, südame sättumus, sõltumatu mõistus. Sellised nagu Teie hukutavad isamaa kultuuri: Te olete tassinud inimeste kallihinnalise aja laiali mööda provintsiurkaid, uinutanud inimesi, võtnud neilt ära kombe kaunilt elada, mõtelda, lugeda, luua, armastada, surra… Külarahva jõuk, kes on kodukülad maha jätnud, võidunud, müüdavad, kõike arvestavad lojused, jätised, kes on koondunud üksteisest lugupidamise alusel – viimse piirini kameeleonid!.. – see on seltskond, kes nimetab end pankrotistunud ühiskonnas kirjanikkonnaks.

Te koguni ei kahtlustagi mitte, et kirjanik olla tähendab iga päev surra, põletada end, teenida Stalinit ja taevast ja Jumalat ning mitte sättida end sisse keskpäraste kirjatsurade paindumatult terve mõistusega, kelle laiskus, hallus, mõtete argisus, mafioosolik vendlus, omaenda kirjasõnast absoluutne joobumus (olgu või kus, peaasi et vilksatada!)… Muudkui vahib igavikku, andke talle kätte igavikulikkus, aga Te ei suuda, ärge sebige uutel põlvkondadel jalus, ärge lööge oma väikekodanlase hambaid meie peaaegu tuhandeaastase olemasolu viljadesse. Olge inimene, naine, ema, kes usub Jumalasse.”

„Nooruses sai end niisuguste joonistustega lõbustatud.” 1920. aastatel pani Leonid end proovile mitte ainult laval ja luules, vaid ka karikatuuride joonistamises. 1977. aastal rääkis ta ise näitusel „Satiir võitluses rahu eest” sellest kunstnikele: „Kuidas te nendele imperialistidele mööda pead annate, mööda pead. Omavahel öeldes sai nooruses end niisuguste joonistustega lõbustatud. Kui neid teile näidata, ei vaibuks naerulagin!”

Kahjuks on Leonid Brežnevi joonistustest raske midagi arvata – ajaloolaste kätte nad sattunud ei ole. Kuid noore Brežnevi harrastuses midagi üllatavat ei ole: tol ajal etendas satiir ühiskonna elus üpris tähtsat osa. See oli omamoodi maailma peegelpilt, mis naeris välja kõike ja kõiki. Karnevalimaailmas on ju kiitus ja sõim teineteisest lahutamatud. Näiteks on võimatu öelda „ennäe Puškinit…”, lisamata kohe „vaata kurivaimu!” Õige on ka vastupidine: kõige ägedam sõim läheb sujuvalt üle kiidukõneks. Nad on nagu ühe magneti kaks poolust, mida on võimatu teineteisest eraldada.

Võiks arvata, et pärast revolutsiooni naeris karneval lõbusalt välja ainult igasuguseid „pursuisid” ega puutunud vähimalgi määral omaenda juhte. Kuid see ei olnud nii. Lehitseme näiteks ajakirja „Krasnõi Perets” 1923.–1924. aasta numbreid. Ajakiri pakub joonisel välja valiku soenguid, habemeid ja vuntse. Kui kinnitada neid erineval viisil kiila, habemeta ja vuntsideta pea külge, siis võib saada juhtide – Marxi, Lenini, Trotski – portree. (Valikusse kuulusid koguni Leninile iseloomulikud kortsud silmanurkades.) Teisel pildil kirjutavad bolševikud nagu Repini Zaporožje kasakad kirja „inglise Curzonile”. Partei peasekretäri Stalinit on sellel pildil kujutatud naeru lagistava Zaporožje kasakana. Kolmandal joonistusel on kunstniku uljas sulg kujutanud peasekretäri sodiaagimärgina – Kaljukitsena, kellel on kabjad ja sarved… Hilisemal ajal olid šaržid ja lõbusad joonistused Stalinist märksa leebemad, kuid täielikult nad ära ei kadunud.

Sedamööda, kuidas ülemaailmne karneval kuhtus, kaotasid ka karikatuurid oma tähenduse. Hruštšovi ajal šaržid tema kohta vahel ilmusid, kuid harva, erandkorras. Üks neist näiteks kujutas „Pravdas” Hruštšovi kaevurina, kes lõhub piikvasaraga „külma sõda”, millel on jääpurikast nina. Teine jäädvustas ta skulptuuri „Taome mõõgad atradeks” kujul. Hruštšovi kohta trükiti ümber karikatuure ka välismaa väljaannetest: näiteks tõstab ta kõrgele pokaali koos Ameerika Ühendriikide presidendiga või matab maha „sõjakirvest”… 1960. aastal ilmus „Izvestijas” sõbralik šarž Hruštšovi kohta, kui ta viis läbi väga suure – ühe kolmandiku võrra – koondamise sõjaväes. Joonisel kamandab peaminister vägedele: „Iga kolmas, samm ette!” Rivist astuvad välja sõjaväelased, käes kohver, rivvi jäävad automaatidega sõjaväelased… Peaministrist sagedamini sattusid lustlikele joonistustele tema autod või merelaevad, millel ta reisis. Üsna sageli täiendasid karikatuure tsitaadid kõnedest: 1920. aastatel Trotski ja Zinovjevi, hiljem Buhharini, Stalini ja lõpuks Hruštšovi kõnedest.

Brežnevi ajal (aga ka Andropovi ja Tšernenko ajal) mingeid šarže nendest, ka kõige sõbralikumaid, enam ei ilmunud. Tõsiseid maale, millel kujutati peasekretäri, peeti siiski lubatavateks, kuid mitte mingil juhul polnud lubatud kergemeelsed ajalehejoonistused. Koguni Lääne tegelaste kohta ilmusid personaalsed karikatuurid ajakirjanduses ikka harvemini ja harvemini. „Lugupidamisest presidendi (Ameerika Ühendriikide) vastu me teda ei joonistanud,” oli öeldud ühe joonistuse allkirjas. Naerdi välja abstraktseid tegelasi, nagu näiteks Ameerika onu Sami, Briti lõvi või Gallia kukke (hiljem lisandus neile Pekingi part). Karikaturist Boriss Jefimov on meenutanud, et ta küsis 1977. aastal Brežnevilt: „Kas me ei jää varsti töötuks?”

„Ta vaatas mind mõne sekundi üllatunult, nagu ta poleks minu küsimusest aru saanud, siis taipas: „Karikaturistid ja töötuks? No ei! Selleni läheb veel väga kaua aega, töötage edasi!””

„Düseldorf, Šervanadze.” Mõni Brežnevi biograaf näitab õelalt ära arvukad õigekirjavead, mida peasekretär tegi. Kindral D. Volkogonov kirjutas: „Oma tööalastes märkmetes, resolutsioonides ja märkustes tegi ta hulgaliselt vigu (Bon (Bonni asemel), hokki, Novo Sibirsk, Düseldorf, Šervanadze, Kisindžer jne., jms.).” Eespool toodud luuletuse käsikirjas on samuti palju õigekirjavigu.

Muidugi, töölisnoore puhul, kes Leonid oli, ei ole sellised vead midagi enneolematut. Kuid midagi imelikku neis ikkagi on. Omal ajal oli ta ju eeskujulikult õppinud gümnaasiumis, hiljem, 1935. aastal, sai ta inseneri diplomi samuti kiitusega. Mis takistas tal – ta oli ju võimekas õppima – teha korda oma õigekirja, õppida kirjutama ilma vigadeta? Tundub nii, et ta ise ei näinud selle järele vajadust. Jällegi sugeneb küsimus: miks? Nähtavasti oli see ükskõikne suhtumine õigekirja 1920. aastatel midagi samasugust nagu tolleaegne hoolimatus riietuse küsimustes, mis noorte hulgas valitses. Või siis midagi samasugust nagu teadagi ekslik (koguni kohutav ning seetõttu eriti väljendusrikas ja ere) kirjaviis, mis vallutas koha 1990. aastatel maailma Internetis. Elas ju keel pärast 1917. aastat läbi revolutsiooni. Sellest heideti välja mitu „liigset” tähte: teine „f ”, „i” ja kõvendusmärk sõna lõpus. Ja kuidas seda tehti! Revolutsioonilised madrused käisid mööda trükikodasid ja lihtsalt võtsid need tähemärgid käsilao kirjakastidest ära. Kooliõpilased (kelle hulka kuulus ka meie peategelane) tervitasid neid muudatusi vaimustusega, nad mõistsid liigagi hästi vanasõnas väljendatud mõtet, et need paralleelsed tähed raskendavad õppimist. Ei olnud juhus, et revolutsiooni äge vastane Ivan Bunin kirjutas: „Peaingel Miikaeli enda käsu kohaselt ei võta ma bolševike õigekirja kunagi omaks.” Teine emigrant, Arkadi Avertšenko, oli nördinud uute sõnade üle, need on „raskepärased, metsikud, sarnanevad raevukate siuude arusaamatu keelega: Gubprodkom, Tsentrobalt, Uezzemelkom.” Kõnekeelde tuiskasid sisse kõikvõimalikud lühendid, näiteks NSVL (Brežnev kasutas oma luuletustes meelsasti seda uudissõna, mis polnud veel aastatki vana). Seda, et põhjalikult, kuni komadeni välja järgida kõiki õigekirjareegleid ja seadusi, peeti tol ajal millekski talumatult igavaks, mahajäänuks, vabadust ahistavaks. (Ka Majakovski eiras oma luuletustes sageli kirjavahemärke.) See tähtede, sõnade, komade, lühendite karneval kestis veel palju aastaid. Brežnevi põlvkonna inimeste „kirjaoskamatus” oli üks selle ilminguid.

Muuseas, klassikaline gümnaasium avaldas siiski huvitavat mõju Brežnevi kirjaviisile. „Tema käekiri oli kalligraafiline nagu hoolikal naiskursuslasel,” täheldas ajakirjanik Leonid Šinkarev, kes vaatas läbi peasekretäri käsikirjalisi tekste.

„Me rajasime täiesti uue maailma.” Kirjavead olid tolleaegsete revolutsiooni põhjustatud üleüldiste muutuste loomulik osa. Kõik siin ilmas näis noil aastail olevat muutuv ja ebakindel. Näiteks möödaniku peamine väärtus raha peaaegu et võrdsustus maksumuselt eri värvi paberpantidega. Muutus kõik: inimeste, asjade ja nähtuste nimed ja nimetused. Jälge jätmata olid kadunud endised ametikohad ja ametinimetused: ministrid, ohvitserid, advokaadid… Kadusid koguni sotsiaaldemokraadid, kuigi nad olid olnud valitsev partei, kes saavutas 1917. aasta oktoobris võidu. 1960. aastatel kuulutas Brežnev ise pidulikult: „Viiekümne aastaga on rahva elus muutunud absoluutselt kõik. Me rajasime täiesti uue maailma…”

Ei olnud enam ka Venemaad, see „lagunes üksikuteks tähtedeks”, alguses oli see VNSFV ja hiljem NSVL. Riigi kaardilt kadusid Tsarevokokšaisk ja Tsaritsõn, see-eest tekkisid Stalingrad, Trotsk ja Zinovjevka. 1924. aastal muutus endine pealinn Sankt-Peterburg Leningradiks. Kirjanik-humorist Arkadi Buhhov ironiseeris tollal ühes oma följetonis:

„„Võtke vastu kiri.”

„Kas tähitud? Lenninburgi? Ei lähe kätte.”

„Miks ei lähe?”

„Väga lihtsalt. Täna on seal Lenninburg, homme Trotskingrad, ülehomme Zinovjevka, kas siis kiri hakkab mööda kogu Venemaad ringi jooksma ja otsima…””

Ka polnud siis selge, kuidas Venemaad ennast nimetatakse.

„„Vist NSVL, kui ma ei eksi.”

„Teil on jaanuari esimese poole andmed, aga täna on juba 2. veebruar… Ma ise olen ka ära unustanud, kuidas teda praegu nimetatakse, kas siis Kominterni Suurvürstiriik või Kompartland, ma tean ainult, et nimetus on naljakas, aga missugune, seda ma ei mäleta.””

Need, kes tahtsid asjade vana seisu taastada, avaldasid protesti sellega, et nimetasid kõike vanamoodi. 1923. aasta nali:

„Lubage pilet!”

„Kuhu?”

„Nikolai raudteed pidi!”

„Võib-olla Oktoobri raudteed pidi?”

„Ei, Nikolai raudteed pidi!”

„Siis peate te pöörduma matusebüroo poole.”

Ümbernimetamiste laine kestis ka 1930. aastatel ja hakkas alles siis aegapidi vaibuma. Ka Leonid Brežnevi kodulinn muutis oma nime: 1936. aastal sai Kamenskojest Dniprodzeržinsk – Feliks Dzeržinski auks. Kubermangu pealinn Jekaterinoslav sai veel enne seda Dnipropetrovskiks. Kuid mõistagi mitte Peeter I, vaid revolutsionäär Petrovski auks.

„Koguksin kõik natsionalistid kokku ja uputaksin nad ära.” 1920. aastatel peeti natsionalismi ja antisemitismi mineviku iganditeks, mingiks pimedaks ebausuks või ebasündsaks haiguseks. Selles vaimus kasvatati Leonidi perekonnas lapseeast peale. Jutustati, et pogrommide ajal peitis tema isa Ilja juute, päästis neid pogrommide korraldajate käest. Leonid Brežnev ise suhtus elu lõpuni natsionalistidesse mitte just kõige paremini. „Ükskord Zavidovos ütles ta pahaselt, et „koguksin kõik natsionalistid kokku ja uputaksin nad ära merre”,” on meenutanud Aleksandr Jakovlev.

1920. ja 1930. aastatel hinnati Nõukogude rahvuste mitmekesisust väga kõrgelt. Selles nähti rahvaste tulevase ülemaailmse vendluse prototüüpi. Pidupäeva karnevalidest võtsid („mineviku esindajate” kõrval) tingimata osa „vabanenud rahvad” – inimesed mägilaste, usbekkide, ukrainlaste, valgevenelaste, venelaste ja teiste rahvaste rahvarõivastes. Nad ise ei pidanud sugugi tingimata kuuluma nende rahvaste hulka, sageli oli hoopis vastupidi. Riigijuhid kandsid samuti aeg-ajalt rahvariideid. On teada fotod Stalinist ja tema võitluskaaslastest triibulistes Kesk-Aasia halattides ja tübeteikades. Säilinud on ka Brežnevi foto (juba riigijuhina) Mongoolia rahvariietes. Tema ümber seisavad Mongoolia juhid, kõigil nagu ühe vitsaga löödult seljas… euroopalikud ülikonnad. Kuid 1970. aastatel piirdus riiete vahetamine ainult peakattega. Näiteks 1974. aastal esines Brežnev Kuubal rahvarohkel miitingul kõigi vaimustuseks, peas laiaservaline õlgkübar – erekollane sombreero. Valitsusjuhil Aleksei Kossõginil tuli ükskord tõmmata pähe suurejooneline sulgedest peakate, mille olid talle kinkinud Kanada indiaanlased.

Kogu see maskeraad eeldas, et eesrindlik inimene peab kas või osaliselt kuuluma maailma kõigi rahvaste hulka. Ühel D. Moori 1923. aasta karikatuuril on kujutatud N. Buhharini valimist „augrusiiniks”. Peas papaaha, seljas burka ja vööl pistoda, ütleb ta: „Nüüd narritakse mind, et ma olen grusiin, aga ma võtan kätte ja õpin gruusia keele ära. Tulen Tiflisi ja ütlen: hei, katso, kes siin rahvuslasi rõhub? Tooge ta siia – löön talle kinžalli rindu!..”

Tulgem tagasi selle raamatu peategelase Brežnevi juurde. Niipalju kui on võimalik asja üle otsustada, siis tundis ta end – igati 1920. aastate vaimus – korraga mitmest rahvusest inimesena. Töölisalev, kus Leonid üles kasvas, oli tõeline „sulatusahi”, seal elasid mitmest rahvusest ja erineva usutunnistusega inimesed. Brežnevi mälestustes on öeldud: „Kamenskojes oli kaks õigeusu kirikut, üks katoliku ja üks luteri kirik ning juudi sünagoog.” Ümberringi kõlas „mitmekeelne jutt”, „tööliste seas… oli palju poolakaid”. Rahvustevaheline piir oli küllaltki hägune. Muuseas, Brežnev rääkis juba lapsepõlvest peale soravalt poola keelt, olles juba riigijuht, läks ta mõnikord poolakatega rääkides üle sellele keelele.

Mõni Brežnevi biograaf on irooniliselt täheldanud, et ta ei suutnud kuidagi jõuda ühesele seisukohale oma rahvuse küsimuses. 1929. aastal nimetas ta end suurvenelaseks, 1935. aastal ukrainlaseks, seejärel venelaseks, 1947. aastal jälle ukrainlaseks… Mõned kaldusid nägema selles koguni kaugeleulatuvat tagamõtet. Kuid pigem oli asi palju lihtsam: ta lihtsalt tundis end nii ühena kui ka teisena. Kui Leonid Brežnev tõusis võimu tippu, määratles ta end lõplikult kui venelast. Nõukogude Liidu lagunemiseni oli veel aega, kuid riiki ei saanud enam juhtida grusiin (Džugašvili) või juut (Sverdlov), nagu oli kunagi olnud. Seda enam mingi ebamäärane „vene ukrainlane”.

Kuid Leonid Brežnevi ametlikust kujust on raske välistada kõiki väikevenelase iseloomulikke jooni. Näiteks rääkis ta selgelt avalduva ukraina aktsendiga. Ta hääldas g-tähte pehmelt, aspireeritult. (Dissidendist kirjanik Andrei Sinjavski jäljendas 1974. aastal Brežnevi kõneviisi: „Gospoda!..” asemel „Hospoda!..” – „Härrased!..”) Sellega on seotud järgmine naljakas ja oma aja kohta iseloomulik lugu. Kui näitleja Jevgeni Matvejev valiti täitma noore Brežnevi osa filmis „Vabaduse sõdurid”, hakkas näitleja nagu tavaliselt lugema stsenaariumi, et osasse sisse elada. Äkki taipas ta, et elav Leonid Brežnev tarvitab ukraina kõnepruuki, räägib aspireeritult. Näitleja Aleksandr Beljavski on edasi andnud Matvejevi jutustuse tema suurtest kõhklustest sellega seoses: „Mida teha? Mängida tõepäraselt? Ženja küsis nõu filmi toimetajalt. Et kuidas talitada sekretäri kõnepruugiga? Vastust ta ei saanud. Nad läksid filmistuudio toimetaja jutule, seejärel kinokomiteesse. Ei mingit tulemust. „Tead mis,” ütles ta mulle, „kelleni ma välja jõudsin? Suslovini.” Teine mees riigis võttis muidugi rahvakunstniku vastu. Kuulas ära, milles asi. „Kas teate, kallis seltsimees,” seletas Mihhail Suslov, „minu kohta räägivad kõik, et ma ütlen sageli „a” asemel „o”, kuid ma ei tee seda.” Matvejev tänas Suslovit. Tuli koju ja tegi geniaalse käigu: viskas stsenaariumist välja kõik sõnad, mis algasid g-tähega. Õnneks on vene keel rikas.” See ilmekas lugu on mõnevõrra liialdatud, nagu ongi legendile kohane, kuid Suslovi nõuanne vastab tõele.

„Armusime…” Kogu Leonid Brežnevi elu armastuse ja romantikaga seostuvat külge kirjeldatakse tema mälestustes ühe kergemeelse sõnaga: „armusime…”. See on öeldud 1920. aastate kohta. Noorte hulgas oli tol ajal populaarne kuulus „veeklaasi” teooria, mis ütles, et armutunde rahuldamisse tuleb suhtuda niisama lihtsalt nagu janu kustutamisse. Kõiki „intiimseid” asju arutati vabalt ja sundimatult nagu ühiskondlikkegi asju. Noorte koosolekutel vaieldi tuliselt „seksuaaleetika”, „seksuaalküsimuse” üle. Sellist avameelsust naeris tolleaegne ajakirjandus välja. Ühel 1924. aasta humoristlikul joonistusel istuvad noormees ja neiu kõrvuti, nende selja taga on vikerkaar, idülliline külamaastik.

„Räägime silmast silma,” palub noormees häbelikult.

„Mis sa nüüd!” vastab neiu naeratades. „Nüüd on aeg rääkida klassist klassi.”

Mille üle siis vaieldi? Aleksandra Kollontai püstitas 1923. aastal loosungi: „Andke teed tiivulisele Erosele!” Tema arvates võitis revolutsiooni ja kodusõja aastatel riigis paratamatult „tiivutu Eros” (või, nagu ta ütles, „paljas taastootmise instinkt”). „Tiivutu Eros ei sünnita unetuid öid, ei pärsi tahtejõudu, ei aja sassi mõistuse külma tööd.” Nüüd aga, arvas Kollontai, on kätte jõudnud aeg taaselustada romantiline, hell armastus – tiivuline Eros. Vastuseks kõlasid tema aadressil salvavad süüdistused Ahmatova vaadete propageerimises, „erootilises reaktsioonis”, soovist kaunistada Erost paabulinnusulgedega. „Ma kardan,” vaidles talle vastu diskussioonis osalenud A. Zalkind, „et „tiivulise Erose” kultuse puhul hakatakse meil halvasti ehitama aeroplaane. Erose seljas, olgugi ta tiivuline, lendu ei tõuse.” Kollontai propageeris ka seda, et aeg „suhelda ainult südame ühe väljavalituga” on jäänud minevikku. Praegu oleks selline suhtlemine („mitmekülgne armastus”) võimalik kahe, kolme, neljaga ja isegi „kollektiivi kõikide liikmetega”. Ta mõistis hukka „egoistliku soovi kinnitada armsam enda külge „igaveseks””. Muidugi kutsus ka see mõte esile niisama ägedaid vaidlusi…

1925. aasta karikatuuril kurdab komnoor sõbrale:

„Mašal on kahjulik kallak.”

„Kuidas nii?”

„Muudkui kaldub suudlemisest kõrvale.”

Sellist suhtumist nimetati „väikekodanlikuks”. „Komsomolskaja Pravda” kirjutas: „Kui tütarlaps… ei luba end „käperdada” (seda tehakse puhtalt seltsimehelikust suhtumisest), häbimärgistatakse teda sama sõnaga.” Mõnes kohas tekkisid isegi ringid nimega „Maha Süütus”. Sõna „armuke” kui sellise muutis revolutsioon ära. Ei ole mingeid armukesi, on ainult naised! V. Sorin esitas 1923. aastal „Pravdas” uue seisukoha: „ära ela korraga kolme naisega”. Kuid teda süüdistati kohe sellise piirangu tõttu väikekodanlikus lähenemises küsimusele.

Muuseas, Leonid Brežnevi enda perekonnaelu näeb sellel foonil välja hämmastavalt traditsiooniline: kogu elu oli ta abielus ainult ühe naisega. Kuid nähtavasti midagi 1920. aastate tunnetest ja meeleoludest tal säilis. Vähemalt oli ta kogu elu kuulus kui inimene, kes ei olnud naiste vastu ükskõikne. Ka ta ise oli naiste hulgas populaarne.

„Nooruses oli mul kombeks öelda,” meenutas Brežnev ise, „et vein ja naised loovad minu meeleolu…”

Tõlk Viktor Suhhodrev jutustas: „Ma olin paljudest tema seiklustest kuulnud, kuid ükskord olin tunnistajaks järgmisele loole… Kui me 1973. aastal olime Camp Davidis, saatis Leonid Iljitš oma adjutandi lennujaama ühe oma lennuki stjuardessi järele. Too tuli kohale ja veetis kaks päeva Brežnevi kotedžis. Kui Nixon astus meie liidri juurest läbi, Leonid Iljitš koguni esitles talle seda noort naist. Lahkudes ütles Nixon naeratades naisele: „Hoolitsege tema eest…”” See noor naine jäi meelde ka Richard Nixonile, ta kirjeldas teda oma mälestustes. Presidendi sõnul lõhnas naine Prantsuse lõhnaõli „Arpege” järele, ta tundis selle aroomi ära, sest see oli tema abikaasa lemmiklõhnaõli.

Selles loos on Brežnevi avameelsus igati kahekümnendate aastate vaimus, see-eest „peene ja kalli lõhnaõli aroom” kuulub hoopis teise ajastusse, seitsmekümnendatesse aastatesse. Nixoni sõnutsi rääkisid kahe üliriigi juhid ka „kenadest sekretärineiudest”.

„Kui mulle öösel midagi pähe tuleb,” täheldas Brežnev, „siis on väga mugav, kui on keegi käepärast, et see üles kirjutada.”

Muidugi mäletavad Leonid Brežnevi poliitilised võistlejad selliseid episoode teisiti: õelutsevalt ja nördinult. Näiteks kirjutas Pjotr Šelest 1971. aastal, et pardijahil Zavidovos kutsus peasekretär lauda kellegi noore naise. Muudkui kurameeris temaga, põrmugi häbenemata jahi teiste osaliste pilke. „Pärast kadus koos temaga kogu ööks ära. Jahi teisel päeval võttis Brežnev öise kaaslanna oma paati. Selliseid „eksperimente” korraldas ta iga kord, mis tahes jahilkäigul.”

Leonid Brežnevil tuli elu jooksul nii mõnigi kord kuulda etteheiteid ülemäära vaba käitumise pärast.

„Ma ei ole veel nii alatu, et mõelda moraali peale,” ütles peasekretär. „Miljonid aastad möödusid enne, kui mu hing lasti välja suurde ilma lõbutsema; miks ma siis peaks talle äkki ütlema: sina, mu hingeke, ära unusta end ja lõbutse „kombekohaselt”… Ei, ma ütlen talle: lõbutse, hingeke, lõbutse, kullake, lõbutse, kuidas oskad. Aga õhtul lähed naise ja Jumala juurde. Sest minu elu on minu päev – ja nimelt minu päev, mitte Sokratese või Spinoza või mis veel hullem, mõne rajoonilehe ajakirjaniku päev, kes teenib ülalpidamist artiklitega rubriiki „Moraali teemadel”…”

1968. aastal ütles ta ühel banketil:

„Ma armastan naisi, ma ei ole kogu elu nende vastu ükskõikne olnud, tõesõna… Ma ei ole praegugi ükskõikne.”

M. Smirtjukov jutustas ühe lõuna lõpetamisest Poliitbüroos: „Kuskilt… tulid kaks tugevat ja ilusat näitsikut, põlled ees, ja küsisid, kas kõik on kõigega rahul või oleks vaja midagi veel pakkuda. Brežnev hüppas kiiresti püsti, astus nende juurde, suudles mõlemat himukalt ja ütles, et täna võivad nad puhata.”

Viimastel eluaastatel tunnistas Brežnev:

„Ükski naine ei hakka mind enam kunagi tõeliselt armastama. Mis siis üle jääb? Süveneda endasse, elada omapäi, enda jaoks… Mitte egoistikult…”

„Me tutvusime ühel komnoorte õhtul.” Brežnevi mälestustes on tema abikaasa kohta öeldud lühidalt: „Oma tulevase naisega tutvusin ühel komsomoliõhtul. Ta kasvas üles samasuguses töölisperekonnas nagu minagi ja saabus Belgorodist Kurskisse samuti õppima. Sellest ajast on Viktoria Petrovna mulle alati olnud naine ja jääb mitte ainult naiseks ja mu laste emaks, vaid ka tõeliselt kalliks ja hellatundeliseks sõbraks.”

Enne meheleminekut oli Viktoria meditsiiniõde ja ämmaemand. Ise ütles ta enda kohta nii: „Sündisin Kurskis vedurijuhi perekonnas. Isa oli Pjotr Nikanorovitš Denissov… Peres oli viis last, ema ei töötanud. Ma lõpetasin kooli, läksin õppima meditsiinitehnikumi. Leonid Iljtšiga tutvusin ma tantsuõhtul Kurskis. Ta palus tantsima minu sõbranna. Too keeldus. Ta palus veel kord. Too keeldus. „Kas sina tuled, Vitja?” küsis ta. Ma läksin. Järgmisel päeval palus ta tantsima jälle minu sõbrannat ja jälle ei läinud too temaga tantsima. Jälle läks tantsima Vitja Denissova.”

„Miks sõbranna temaga tantsima ei läinud?” päris Viktoria Brežnevalt küsimusi esitanud kirjanik Larissa Vassiljeva.

„Mees ei osanud tantsida. Ma õpetasin ta tantsima. Tantsimisest saigi kõik alguse. Hakkas mind koju saatma. Ma hakkasin teda tundma õppima. Tõsine. Õppis hästi.”

„Ta oli nooruses väga kena,” lisas sellele jutule Brežnevite minia Ljudmila. „Silmahakkav, tugev, liikuv. Armastas luulet… Võis tüdrukutel pea segi ajada.”

Tahtmatult kerkib küsimus: miks ei osanud nii ihaldusväärne kavaler tantsida? Et seda mõista, piisab, kui lehitseda tolleaegset Kurski ajakirjandust, kus järjepannu kohtad pealkirju: „Maha tantsud!” või „Tantsimise asemel arukad mängud”. Ühe sellise artikli autor Laburda kirjutas: „Kas tohib tantsida?.. Sellele küsimusele annab kõige parema vastuse tantsude ajalugu. Kujutage endale ette suurorjapidajat või mõnd vabrikanti, kelle naine istus päevad läbi ega teinud mitte midagi. Et oma luid-liikmeid liigutada, hakkas ta tantsima (orkester oli tal ju tasuta käes). Selleks, et mehele meeldida ja tema paljude naiste seas silma paista, mõtles ta välja niisugused tantsud, mis võisid sundida meest tema juurde tulema. Kõige selgemalt on suguline iseloom näha nendes ballettides, kus tantsivad mees ja naine, kus iga nende liigutus on suunatud sellele, et õhutada vaataja tundlikkust.” Ajaloost läks Laburda üle kaasaega: „Me teame tõde: „Olemine määrab teadvuse” – teisisõnu öeldes: kus sa käid, seda sa ka sisse hingad, kellega sa elad, nii sa ka räägid, millises seltskonnas sa liigud, nii sa ka mõtled… Miks me oleme tantsimise vastu? Me oleme tantsimise vastu sellepärast, et tahame kiskuda töölisnoored ja talunoored välja sellest väikekodanlikust keskkonnast, mis võtab nende üle võimust tänu tantsudele.”

Mõistagi ei tahtnud noore Leonidi sõbrad sarnaneda „suurorjapidajatega” ega väikekodanlastega, tantsuõhtuid peeti nende seas mõnevõrra häbiväärseks asjaks. „Ma õpetasin talle,” meenutas Viktoria Brežneva, „valssi, padespanni, polkat… Ma tantsisin hästi.” Õppinud selle kunsti ära, meeldis Leonidile tantsida. „Talle meeldisid ilusad naised,” märkis Ljubov Brežneva, „tegi neile komplimente, tantsis väga hästi.” Leonidi sõbrad, kes vaatasid tantsimisele viltu, andsid talle selle eest ja tema kergejalgsele kõnnakule viidates pilkenime Baleriin. Ta tantsis hästi isegi veel 1960. aastatel. On säilinud foto peasekretärist kahe Kuldtähega rinnas, ta tantsib sellel koos oma täiskasvanud tütre Galinaga (Galinal on jalas väga kõrgete tikk-kontsadega kingad, mis olid 1960. aastatel moes).

Peasekretäri töökaaslane Georgi Šahnazarov kirjeldas niisugust stseeni: „Pärast koorilaulu tuli tal tahtmine tantsida värske õhu käes. Avarasse lehtlasse, mis oli järve kaldal saja meetri kaugusel majast, toodi laud, selle peale tõsteti Jaapani magnetofon ja pandi käima varakult ettevalmistatud lint vanamoodsate tangode, fokstrottide ja valssidega…” Brežnev oskas ka rahvatantse. Nami Mikojan on meenutanud üht 1950. aastatel peetud juubelit: „Kui hakkas kõlama Kaukaasia lesginka muusika, tuli Leonid Iljitš vabasse saaliosasse ja hakkas tuliselt tantsima…” Kunagi ütles tema kohta pilkavalt Hruštšov: „Ta on ju tantsulõvi.”

Kuid naaskem 1920. aastatesse. Nende aastate komnoored, nagu me oleme juba öelnud, püüdsid igati rõhutada, et neil on ükskõik, kuidas nad välja näevad. See käis nii noormeeste kui ka neidude kohta.

„Te oleksite vist tahtnud noormehe ära võluda?” küsis kirjanik Vladimir Karpov Viktoria Brežnevalt.

„Muidugi tahtsin!” vastas naine. „Ta oli silmapaistev, tõsine peigmees. Õppis hästi, järelikult kavatses oma elu põhjalikult korraldada. Kuidas sa ta ära võlud? Ehteid tol ajal ei kantud, see oli kodanlik igand! Ei kõrvarõngaid, ei sõrmuseid, huuli ei värvitud, põsepuna ei kasutatud – kõik pidi loomulik olema. Soengut tegid tüdrukud ilma lokitangideta: juuksed keerati kas naelte või papiljottide ümber. Soeng oli lühike, nimetati fokstrotiks. Tagant olid juuksed lühikesed, eest kammiti üles, tuli välja kõrge juuksetukk!“

Viktoria tahtis, et ka tema peigmees näeks noorem ja ilusam välja. „Juuksed olid tal kammitud viltu lahku,” jutustas ta. „See ei sobinud talle. Hiljem mõtlesin mina talle soengu välja, ta kandis seda kogu elu. Me tutvusime kahekümne viiendal aastal ja abiellusime kahekümne kaheksandal…”

Muuseas, noil aastatel ei pidanud noored kuigi tähtsaks abielu registreerimist perekonnaseisuametis. Abielluti ja mindi lahku õige kergekäeliselt. Kurski ajaleht „Molodnjak” kirjutas 1927. aastal: „Noorte seas on väga levinud arvamus, et noortel ei ole mingit abieluseadust vaja. Noormehed ja neiud peavad lihtsalt ühte heitma, kui nad teineteist armastavad. Paljud eitavad kergekäeliselt ja lihtsalt igasugust abieluseadust…”

„Me uskusime tollal kõike.” 1920. aastate lõpul tegi riik uue pöörde „suure murrangu”. Maksim Gorki kirjutas: „See murrang on peaaegu et geoloogiline, see on suurem, mõõtmatult suurem ja sügavam kõigest, mida partei on teinud. Hävitatakse elukorraldust, mis on eksisteerinud tuhandeid aastaid, elukorraldust, mis sünnitas äärmiselt moonutatud ja omapärase inimese, kes võib ehmatada oma loomaliku konservatiivsusega, omanikuinstinktiga.” Noor maamõõtja Leonid Brežnev sattus toimuvate sündmuste keskpunkti.

Mida tundsid ja elasid üle „suurest murrangust” osavõtjad, kel tuli sageli tahes-tahtmata järgida ülaltpoolt antud karme juhendeid? Üksikasjalikult on jutustanud oma läbielamistest kirjanik Lev Kopelev, kes osales talupoegadelt vilja äravõtmisel. Ta on meenutanud, et tal tuli talupoegadelt kuulda umbes selliseid meeleheitlikke ja pilkavaid monolooge:

„Võtke. Võtke ära. Võtke kõik. Ahjus on veel boršipott ka. Kuigi lahja, ilma lihata. Aga ikkagi: peet, kartul, kapsas. Ja soola on ka pandud! Võtke ära, seltsimehed kodanikud! Vaadake, ma võtan jalad lahti. Lipitud ja lapitud pastlad küll, aga äkki kõlbavad veel proletariaadile, kallile nõukogude võimule…”

„Oli talumatult raske seda kõike näha ja kuulda. Seda enam sellest ise osa võtta.” Tulevane kirjanik ammutas enesekindlust mitte raamatutest, vaid vanematelt seltsimeestelt: „Veenvamad olid need inimesed, kes minu silmis kehastasid meie tõde ja meie õiglust…” Keegi neist seletas rahulikult Kopelevile: „Asi on nii, et ma ei salli kulakuid lapsepõlvest peale. Nad on hullemad kui kõik panid, mõisnikud, junkrud ja ohvitserid. Nood on vähemalt otsesed vaenlased. Pani siniveresus hakkab versta kauguselt silma, selge, kes ta on. Nende seas on isegi häid inimesi. Kellest on Lenin pärit? On veel teisigi olnud. Aga need, kes on porist vürstiks trüginud, kes on ise härgadel saba keerutanud ja sõnnikus üles kasvanud!.. Pole neil ei teadmisi ega lugupidamist. Nad on palgatöölise, kehviku vastu nii halastamatud, et on kõikidest panidest hullemad. Olgu või oma veri, sugulane, aga on valmis kopika pärast kõri läbi närima. Leivakoorukesest on näljasele kahju. Ole või suremas, aga juua nad ei anna. Sest kes sureb, sellest pole mingit tolku.”

Kas Leonid Brežnev tundis midagi kirjeldatud üleelamiste taolist? Me võime selle üle otsustada Leonid Brežnevi sõnade järgi, mis ta ütles 1981. aastal. Vestluses oma töökaaslase Vadim Petšeneviga ütles ta: „Jah, me uskusime tollal kõike. Kuidas sa ilma uskumata saad… Tuled talupoja taresse vilja ülejääke ära võtma, näed ju isegi, et lapsel on silmad peedist vesised, muud ju süüa ei olnud… Ja ikkagi võeti ära kõik, mis toidukraamist leiti. Jah, me uskusime kõike väga kindlalt, ilma selleta polnud võimalik ei elada ega töötada…”

Uskumine aitas Brežnevil täita kõige karmimaid ülaltpoolt antud korraldusi. Isegi palju aastaid hiljem mõtiskles ta uskumise tähtsusest elus, olgu siis positiivses või negatiivses mõttes.

Muidugi, Brežnevi mälestustes on rõhutatud asja teist külge: „Meid ähvardati teivaste ja hangudega, õelate kirjadega, aknasse heidetud kividega.” Kuid Ljubov Brežneva on kirjutanud tema suhtumisest toimuvasse nii: „Leonid sõitis ringi mööda külasid ja nägi, kuidas kulakute ja keskmike majapidamistest konfiskeeriti ahjuharke, supilusikaid, naiste seelikuid… võeti käest ära rõivad, majapidamistarbed, kisti tekid magavatelt lastelt.

Nähes oma silmaga, kuidas teostatakse kollektiviseerimist kampaania korras, hakkas ta pikkamööda mõistma, millise koletu omavoliga on tegemist. Leonidile hakkas vastu kulakuks tembeldajate metsik julmus, moraalitus ja isekus. Ta ei suutnud leppida sellega, et end poliitiliste ideedega pärjates kahmasid esimehed endale mammonat…”

1930. aastal katkestas Leonid järsult oma maakorraldajakarjääri. Selleks ajaks oli ta juba ehk küll väike, aga ikkagi ülemus Sverdlovski maavalitsuses. Nüüd naasis ta kodulinna ja hakkas tööle katlakütjana. Ülemusest, kirjutuslaua juurest katlakütjaks! See oli muidugi järsk pööre, aga meie peategelasele igati iseloomulik.

Samal ajal hakkas Leonid ka jälle üliõpilaseks, ta astus kohalikku instituuti. „Kukkus nii välja,” jutustas Viktoria Brežneva, „et kui ta hommikul läks tööle, siis õhtul läks instituuti, kui ta aga töötas õhtul, siis õppis hommikul. Vahel tuli koju, ainult hambad valendasid: kütja on kütja! Vanni ei olnud. Soojendasime vett pliidil, pesime katlakütja puhtaks, tegime temast üliõpilase!.. Rabelesime sedamoodi neli aastat.”

Seejärel hakkas elu taas tõukama Brežnevit ülespoole: ta valiti partorgiks… 1935. aastal kaitses ta diplomitööd ja lõpetas insenerina instituudi kiitusega.

„Inimese alandamine ei käi meie moraaliga kokku.” Juba siis, 1930. aastate esimesel poolel, kui mitte isegi varem, kujunes meie peategelasel välja oma juhtimisstiil. See võib näida ootamatu, kuid selle stiili kõige iseloomulikum joon oli rõhutatult lugupidav suhtumine inimestesse. Näiteks huvitav seik, mida on meenutanud Konstantin Gruševoi: „Siin, instituudis, juhtus ükskord niisugune lugu. Aktivistid, ma ei mäleta enam täpselt, mis teaduskonnast, andsid leinamuusika saatel mahajääjatele kätte kotiriidest lipud. Seda tehti selleks, et mõjutada inimeste enesearmastust, tõsta nende entusiasmi.” Leonid Brežnevile see tseremoonia ei meeldinud. Ta heitis seda autoritele ette: „Miks te seda tegite? Ükski kasvatusalane toiming ei tohi inimest alandada. Inimese alandamine ei käi meie moraaliga kokku. Meie moraal on inimest ülendada. Ülendada isegi siis, kui kritiseerid.”

Brežnev ütles, et iga inimest tuleb hinnata ainult paremast küljest: „Mahategemine ei ole veenev…” Ta küsis ühelt vestluskaaslaselt irooniliselt: „Noh, sa oled kõik läbi võtnud, aga kellest sa ise parem oled?”

„Kui palju kaunist võib kohata inimestes, kus sa seda oodatagi ei oska,” täheldas ta kunagi.

„Siin ei ole instituut, siin tuleb oma peaga mõelda.” 1935. aastal tegi Leonid Brežnevi saatus taas pöörde – ta kutsuti Punaarmeesse aega teenima. Ta saadeti tankistiks Taga-Baikalimaale Tšita lähedale. Mälestustes on Brežnevi sõjameheelu kirjeldatud nii:

„„Äratus! Välja nagu püssikuul!”

Olgu kuumus, pakane, vihm või tuul – meie, vööst saadik paljad, kargasime õue võimlema, seejärel rivikorras hommikusöögile, seejärel määrustikuõppused, tundide viisi riviväljaõpet ja vanem Falilejevi õpetused, tema oli meie suhtes eriti range:

„See pole teile instituut. Siin on tarvis peaga mõelda. Val-l-vel!”

Me marssisime lauluga – lemmiklaul oli tollal „Meid lüüa, lüüa taheti” –, laulsime üksmeelselt, sekka vilet lastes…”

„Rännakud olid pikad. Algul ei osanud me jalarätte mähkida ja hõõrusime jalad ära. Kõike seda oli. Kord kevadel sellise kiirmarsi ajal oli kohalik väike jõgi sopkade vahel üle kallaste tõusnud. Olime juba tagasiteel, lõime laulu, kõik paistis olevat hästi. Äkitselt vesitõke ees. Kuulsime komandöri häält: „Miks seisma jäite?” Vaikisime: ise ju näed, mööda vett ei saa minna. Pealegi puhus väga külm tuul. Varakevad nendes paikades soojusega ei hellitanud. Nägime, et komandör võttis sõjaväepluusi seljast, keeras isikliku relva sellesse, tõstis pea kohale ja käsutas: „Minu järel!” Vesi oli jääkülm, pärast jõe läbimist hambad plagisesid suus…”

Tuntud on noore Brežnevi fotod, kus tal on peas punase viisnurgaga budjonnovka. Teisel fotol, mis on veel kuulsam, on tal tankisti nahkkiiver peas. Ohvitseri auastmeid Punaarmees siis veel ei olnud, Brežnev määrati tankiroodu poliitjuhiks, see oli midagi nooremohvitseri taolist.

Sõjaväeteenistuses ei laabunud tal just kõik. Ükskord näiteks sai ta ülemustelt kõvasti võtta: vanemad olid talle saatnud postipakis pudeli viina…

1936. aasta oktoobris Leonidi sõjaväeteenistus lõppes, ta pöördus koju tagasi.