Читать книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin - Страница 4

Tal elada on rutt ja tundma tõttab meel.

Vürst Vjazemski

I

„Mu onu tõtt ja õigust tundis

kui taibukas ja tubli mees:

ta puruhaigena veel sundis

aukartust tundma enda ees.

Kui tüütu aga, minu jumal,

on päevavalgel, küünlakumal,

kui jalagagi toast ei saa,

vaest kannatajat valvata!

Kui alatu on peita pilku

ja lõbustada nagu last

poolsurnud vana sugulast,

tal murelikult anda tilku,

siis õhata ja mõelda nii:

miks juba kurat sind ei vii!“

II

Postvankris lennates nii mõtles

noor võrukaelast reisija,

kes Zeusi tahtel maale tõtles

kui suguvõsa pärija.

Te loal, Ruslani ja Ludmilla

head sõbrad, sõnu ma ei pilla

ja tohin esitleda vast

ka mu romaani kangelast:

Onegin – kelle kätki kiikund

kord Neeva kaldal, – teiegi

ehk olete seal kunagi

kui mina kergel sammul liikund.

Kuid minule, mis parata,

teeb liiga kare põhjamaa.

III

Tal isa mundrit ausalt kandis,

kuid võlgu sõi ja võlgu jõi,

kolm ballipidu aastas andis

ja lõpuni kõik läbi lõi.

Jevgenit helde saatus varjas:

Madame ta juukseid esmalt harjas,

siis toodi Prantsusmaalt Monsieur.

Et last ei tüütaks õppetöö,

Monsieur l’Abbé tal tarkust jagas

poolnaljatades nii ja naa,

moraali tuima tuumata,

aeg-ajalt üsna pisut pragas,

misjärel Suveaeda siis

ta poisi jalutama viis.

IV

Kuid kevadmaru põues virgus,

täis lootust oli päev ja öö,

Jevgeni nooreks meheks sirgus

ja välja visati Monsieur.

Onegin ruttab suurde ilma,

seal kõikidele hakkab silma

ta nõtkus, ta masurka-tants,

ta briti dandy elegants,

ta ülikond, ta juustelõige,

ta kergelt voolav prantsuskeel,

ta vaba hoiak – mida’s veel?

Kõik oli täiuslik ja õige!

Maailma otsus kõlas nii:

tark, meeldiv noormees igati.

V

Eks kuidagi ja kuskilt ole

me midagi kõik õppinud

ja kasvatuse puudust pole

meil karta, jumal tänatud.

Oneginist küll väitsid paljud

(kes olid kohut mõistma valjud):

jah, õpetatud, kuid – pedant.

Ning ometigi edu pant

tal oli kindel: vestes juttu

ta leidis ainet siit ja sealt,

suurt vaidlust kõrgilt kuulas pealt

ja daamihuuled imeruttu

võis naeratama võluda

ta epigrammitulega.

VI

Ei ladina lektüürist keegi

me päevil õiget maiku saa.

Onegin siiski, asi seegi,

võis epigraafe lugeda.

Kord vale kirjade finaalis,

kord „Aeneis“, kord Juvenalis

koos värsiga täis konarust

ta jutusse tõid jumekust.

Maakera muistsed perioodid

ei huvitanud tolmu all,

kuid Romulusest peale tal

me ajani kõik anekdoodid

jäid meelde, nii et kindlas reas

see kroonika tal oli peas.

VII

Tal puudus kõrge, kirglik tahe

kõik ohverdada heli eest,

trohheuse ning jambi vahe

jäi talle täitsa segaseks.

Ta sarjas Homerost ja suges

Theokritost, seevastu luges

küll Adam Smithi, nii et lust.

Ta tundis rahvamajandust,

s.o võis rääkida, kust lisa

saab riigi rikkus, ja miks maa

agraarse tulu andjana

ei vaja kulda. Aga isa

ükskõikseks jättis see tiraad:

ta läks ja pani panti maad.

VIII

Jah, palju teadis veel Jevgeni,

kuid kõigest, mida mõistis ta,

ma tuua täielikku skeemi

siin ajanappusel ei saa.

Mis aga täitsa valdas teda,

kus võis ta vabalt valitseda,

kus geniaalse sära said

ta rõõmud, piinad, oli vaid

õrn armuteadus, mida luules

kord kuulus Naso õpetas,

mispärast päevad lõpetas

Moldaavias ta stepituules,

kus meenus kauge unena

õnn, hiilgus ja Itaalia.

IX

. . . . . . . . . . .

. . . . . . . . . . .

. . . . . . . . . . .

IX

Kui noorelt võis ta olla jahe,

ükskõikne, siiras, häbelik,

nii usaldav, nii vaikselt mahe

ja oh kui silmakirjalik!

Kuis oli ta küll teravkeelne,

kõrk, armukade, kurvameelne,

nii sädelev, nii sumejas

ja õrnas kirjas lohakas!

Kuis oskas ta, kui võttis voli

kuum igatsus ja mõttelend,

nii huupi unustada end!

Kui palju õrnust, julgust oli

ta pilgus, kus võis korraga

nii harras pisar särada!

XI

Kuis oskas näida igal juhul

ta ülbelt üllatav ja uus,

kuis oli mõnel õrnal puhul

tal varuks valmis ahastus,

hell meelitus või lõbus ohe,

kui tormiliselt ründas kohe

ta lapselikult tõsiseid,

veel rikkumata südameid!

Kuis mõistis ta neid varitseda,

liig ranget süütust sõidelda,

poolvargsi kätte võidelda

siis rendez-vous ja pärast seda

ka õppetunde õhinal

veel anda nelja silma all!

XII

Kui varakult ju oskas köita

ta kuulsaid koketeerijaid!

Kui aga väärata ja võita

ta tahtis oma võistlejaid,

kuis oli ta siis õel ja valvas,

kui sapiselt siis keel tal salvas!

Vaid auväärt naisemeestega

jäid soojad suhted püsima:

ta sõprust hindas õel ja õige,

niihästi mees à la Faublas

kui sarvekandjast abikaas,

kel käis maailmas üle kõige

ta kalli mina kõrge kraad,

ta naine ja ta linnupraad.

XIII. XIV

. . . . . . . . . . .

. . . . . . . . . . .

. . . . . . . . . . .

. . . . . . . . . . .

XV

Ta voodis vaevalt silmad avas,

kui kirjakesi tuuakse.

Vist kutsed? Mis on täna kavas?

Üks maja palub ballile,

siin lastepeole kutsub teine

ja kolmandas on õhtueine.

Mis teeb ta? Kuhu läheb ta?

Küll hakkama saab kõigega.

Nüüd esialgu aga köidab

mu võrukaela vaid bulvaar.

Peas laiaäärne bolivar,

seal ennelõuna-ehtes sõidab

ta ringi, kuni virk bregee

lööb kõlisedes lõunale.

XVI

Ju pimeneb. Ta istub saani.

„Eest ära!“ hüüab kare hääl.

Nüüd siis Taloni restorani,

Kaverin juba ootab sääl!

Õhk hõbetab ja traav on kärmas,

ta piibrinahka krae on härmas.

Uks avaneb – ja silmapilk

kork lendab lakke pudelilt!

Ennäe: roast-beef’ilt veri tilgub

ja trühvlid, trühvlid – moodne toon,

Pariisi kokakunsti kroon,

juust Limburgist, mis kihab-vilgub,

Strasbourgi kuulus pirukas

ja helekuldne ananass.

XVII

Veel nõuaks veini paar pokaali

kuum, rasvast särisev kotlett,

seal annabki bregee signaali,

et alanud on uus ballett.

Teatri tõre tooniandja,

aukodaniku tiitli kandja,

kes jumaldas nii võluvaid

kulissiriigi graatsiaid –

Onegin kähku sinna jõuab,

kus teeb furoori entrechat,

kus igamees Kleopatra,

Moїna etteastet nõuab

ja Phaedra välja vilistaks

(et teda ennast märgataks).

XVIII

Oh imemaa! Su võlupiiris

kui vabaduse sõber siin

Fonvizin säras kord satiiris

ja teisi jäljendas Knjažnin;

siin rahvas nuttes kiitust hõikas,

kui Ozerov nii ohtralt lõikas

Semjonovaga loorbereid;

siin me Katenin suurt Corneille’d

taas elustas ta omapäras;

siin lavastati lärmakaid

vürst Šahhovskoi komöödiaid,

siin ka Didelot veel eile säras,

siin, siin kulissitaeva all

mu noorus möödus tuhinal.

XIX

Mu jumalannad! Teile, teile

nüüd kajab minu kurblik hääl:

kas olete veel need, kes eile?

või säravad ehk teised sääl?

Kas kuulen kunagi te koore?

Kas näen veel, vene Terpsichore,

su hingestatud lendamist?

Ei näitelavalt leia vist

ma enam teid, ja pettund vaatel

lornjeti läbi mõõtes uut

suurilma võõrast publikut,

mul tundub haigutuse saatel

teaatriõhtu tüütult pikk

ja meeles mõlgub minevik.

XX

Teaatris iga loož ju särab;

täis publikut on kubinal

parterr ja toolid, rõdu kärab,

eesriie kerkib kahinal.

Kui kuuluks ta vaid õhuvalla

ja võlupoogna võimu alla,

nüüd seisab nümfisalga ees

Istomina. Näe, keereldes

jalg liigub tal, kuid samal viivul

selg nõtkub, sirgub hüppehoos

ja nagu haaraks Aiolos

ta äkki kaasa õhutiivul,

piht lennuli tal vibab-vaob,

üht kepsujalga teine taob.

XXI

Aplaus. Onegin vaatab ringi,

lornjeti silmadele säeb,

kesk toole tallab teiste kingi,

pead kallutades loože näeb,

kus võtnud võõrad daamid aset;

takseerib ehteid, maitse taset,

kuid pettub rängalt sedamaid;

siis tervitab ta isandaid

ja hajameelselt vaevalt näinud

hetk hiljem näitelavagi,

ta haigutas ja sõnas nii:

„See kõik on ajast-arust läinud,

uut midagi ballett ei too,

mind juba tüütab ka Didelot.“

XXII

Veel laval, mis kui nõiakatel,

kupiidod, kollid sagavad,

veel kammerteenrid kasukatel

eesruumis raskelt magavad,

veel kestab elevus ja sagin,

naer, köha, nuusked, käteplagin,

veel sees ja väljas laternad

kõik heledasti põlevad,

veel kutsarite kari tammub

kesk härmatanud hobuseid,

teeb tuld ja kirub härraseid:

Onegin aga saalist sammub

ja sõidab koju. Aeg on just

nüüd vahetada riietust.

XXIII

Kas aga seda kabinetti

sulg täpselt kirjeldada saab,

kus frant, kes tunneb etiketti,

moekohaselt end riietab?

Peen pudukaup, mis London loonud

ja üle Balti mere toonud,

kõik, mis ta laadib laevadest

siin meie puu ja rasva eest,

kõik, mida leiutades loodab

suurt menu näljane Pariis

ja ärivaim galanteriis

ekspordiks luksusele toodab –

kõik säras lausa külluses

mu noore filosoofi ees.

XXIV

Siin Türgi piibud, millel kallis

ja läbipaistev merevaik,

parfüümid, mille jaoks kristallis

on vääriline panipaik,

siin käärid, viilid, kammid, harjad

ja harjakesi terved karjad,

et ülim elegants ei kaoks,

küll hammaste, küll küünte jaoks.

Kord tehes karmi analüüsi

Rousseaule tekkis väike vimm,

et tema nähes kuulus Grimm

poleeris oma sõrmeküüsi.

Tõtt, priiust kaitsev tormlane

siin polnud päris õiglane.

XXV

Võib tubli olla omal alal

ka mees, kel meeles küüneviil –

miks moega seista sõjajalal?

Liig suur despoot on aja stiil.

Nii kui Tšaadajev moemaailmas

Onegin pidas kombeid silmas

prestiiži pärast kui pedant

ja oli nõnda-öelda frant.

Talt nõudis tualeti peenus

kolm pikka tundi peegli ees,

kuid kabinetist väljudes

näis ta kui vallatleja Venus,

kes frakis, torukübaras

on maskipeole minemas.

XXVI

Nüüd uhiuusi moedetaile

ja rätsepate kunsti peaks

me valgustatud lugejaile

serveerima siin meeleheaks.

See oleks julge, piltlik pala

ja kirjeldused on mu ala,

kuid pantaloonid, frakk, žilee –

kõik võõrad vene keelele.

Jah, paraku on võtnud voli

hulk võõraid sõnu niikuinii

mu vaeses värsis, olgugi

et kunagi mul kombeks oli

aeg-ajalt Akadeemia

suurt Sõnastikku sirvida.

XXVII

Kuid sedapuhku pole siiski

meil küsimuses keelepõld,

vaid balliõhtu, kuhu viiski

Jevgeni voorimehetõld.

Ju pimenevad kõrged hooned

ja vikerkaare-värvi jooned

on sõiduteel, kus helgivad

nii rõõmsalt tõllalaternad.

Viib uhke maja ukse ette

trepp tulukestest särades;

fassaadi kõrgeis akendes

näeb daamipeade siluette

või möödub nagu tuuleiil

ka moodsa veidriku profiil.

XXVIII

Me sangar nagu linnutiivul

nüüd möödub esikus portjeest,

kesk marmortreppi samal viivul

veel äigab loki lauba eest

ja ongi saalis. Rahvavoogu

masurka muusika toob hoogu,

ju kõlavad kui kuljused

kavalergardi kannused,

ju kisub kaasa mõtted-meeled

nii mõni tibatilluke

parketil tantsiv jalake,

ju viiulite võimsad keeled

on summutamas kadedat

moenaiste salasosinat.

XXIX

Mind ballid vaimustasid varem,

kui elu oli lausa lust:

kus oleks pidada veel parem

galantset kirjavahetust?

Kus armuavalduse-moodus

veel oleks nõnda imesoodus?

Tõepoolest, iga naisemeest

ma hoiatan siin balli eest.

Teil, mammad, valvas vaade loitku,

et püsiks püha etikett –

jah, otse sihtige lornjett!

Või muidu tütred ... issand hoidku!

Ma sõitlen sellepärast nii,

et olen ammu patust prii.

XXX

Ja kuigi elus head ja kallist

mul palju rikkus pidusaal,

ei loobuks ometi ma ballist,

kui just ei manitseks moraal.

Mind võlub metsik noorus, kära,

kesk tunglemist ja tulesära

nii armas on mu pilgule

koketse daami jalake.

Kas leidub Vene riigis aga

kolm paari päris saledaid

ja nõtkeid jalgu? Mulle said

kord kalliks oma graatsiaga

kaks jalakest ... Mu rahu nad

veel nüüdki unes häirivad.

XXXI

Kas kusagil on kõrbealad,

kus meeletul ehk unute?

Oh jalakesed, kaunid jalad,

kus kevadlilli muljute?

Teid heidutasid põhja hallad

ja kunagi te kingatallad

ei puudutanud lumist maad:

me hangest olid armsamad

orientaalsed vaibad neile.

Mul polnud meeles loorbereid,

ei vangistust, ei koduteid,

kui mõtlesin vaid teile, teile!

Nüüd noorusrõõm on kadund nii

kui luhal teie jäljedki.

XXXII

Nii võluvad on Flora põsed

ja kütkestav Diana rind!

Kuid Terpsichore jalakesed

veel rohkem vaimustavad mind.

Neis ikka midagi on säärast

pooltõotavat ja ebamäärast,

mis rahutuks mu rinna teeb.

Silm nende ilu imetleb,

Elviina kallis, eine ajal

laudlina varjus põrandal,

raudresti najal kaminal,

õrnrohelisel niidurajal,

parketil ja kesk lagedaid

graniidist kaljumürakaid.

XXXIII

Mul meenub meri enne äikest:

kuis kadestasin laineid ma,

mis randa tormasid kaht väikest

ja kallist jalga embama!

Kuis oleksin ma laineks muutund

ja huultega neid kingi puutund

kui mere voog sel minutil!

Nii polnud ilu kusagil

mu üle varem võimust saanud,

veel iial polnud valge rind,

Armiida punahuuled mind

nii suudlusele ahvatanud –

nii polnud kired iialgi

mind viinud piina piirini!

XXXIV

Veel pilt: ma sadulasse aitan

noort kütkestavat iludust,

jalgrauda unistades paitan,

peos tunnen talla puudutust –

ja juba kõik mu rahu kaobki,

ju süda hullus taktis taobki

ja närbund hing ei tunne muud

kui üht: ma olen armunud! ...

Miks, lüüra, on su hääl nii virge,

kui ülbet ilu ülistad?

Need jumaldatud graatsiad

ei vääri laulusid, ei kirge,

sest nende jalad, silmad, suud

ühtviisi kõik on petlikud.

XXXV

Mis teeb Onegin? Ballisaalist

ta sõidab sängi. Töö ja turg

ju virgub trummide signaalist:

ei tunne puhkust Peterburg.

Ju poodnik, voorimees on jalul

ning Ohta noorik valge valul

teel piimanõuga rutates

käib rudiseva lume sees.

Ju korstnast kerkiv suitsusagar

jääb õhku sinisambana

ning aknal kokamütsiga

on akuraatne saksa pagar

ja lahtigi ju lõksatas

paar korda tema wasisdas.

XXXVI

Päev oma virge valgusega

ei pääse läbi kardinast

ja miski magades ei sega

nüüd luksuse ja lõbu last.

Keskpäevani tal vältab uni,

siis kordub jälle hommikuni

see kirju kava täpselt nii

kui eile, tunaeilegi.

Jah, lausa lõbust, võidusärast

tal helkis eluahelik –

kuid kas ta oli õnnelik?

Kas mõne tundetormi pärast

noor, vaba frant ehk tervise

riskantselt pani kaalule?

XXXVII

Ei: pidustustest peagi pettus

ta hing ja muutus jahedaks,

ja iluduste truudusetus

läks varsti päris igavaks.

Ka sõpradest ei olnud mõnu:

ei saa ju teravmeelseid sõnu

niisama käisest pillata

ja kasta siis šampanjaga

Strasbourgi pirukat, beef-steaks’i,

kui miskipärast – mine tea –

tal kippus valutama pea.

Ta tundis ägeduse leeki,

kuid pikapeale tüütasid

ka tülid, mõõk ja püstolid.

XXXVIII

See haigus, mida polnud meeles

veel meedikutel uurida,

mis aga spleen on ingliskeeles

ja vene keeles on handraa,

see tõbi vähehaaval oli