Читать книгу Dubrovski - Aleksandr Puŝkin - Страница 4

I PEATÜKK

Mõni aeg tagasi elas ühes oma mõisadest põline vene mõisnik Kirila Petrovitš Trojekurov. Ta rikkus, suursugune päritolu ja head sidemed tegid ta väga kaalukaks nendes kubermangudes, kus tal oli maaomand. Naabrid olid rõõmuga valmis täitma iga ta väiksematki tuju; kubermangu ametnikud värisesid tema nime kuuldes, orjameelset lipitsemist pidas Kirila Petrovitš temale õigusega kuuluvaks tribuudiks; ta maja oli alati täis külalisi, kes olid valmis tema meelt lahutama ta härrasmehelikus jõudeelus, võttes osa tema kärarikkaist ja vahel ka lausa metsikutest lõbustustest.

Keegi ei julgenud keelduda tema küllakutsetest või jääda teatud päevadel ilmumata Pokrovskojesse vajalikku austust avaldama. Oma koduses elus ilmutas Kirila Petrovitš kõiki harimatu inimese pahesid. Kõige selle poolt ärahellitatuna, mis teda iganes ümbritses, oli ta harjunud vaba voli andma kõigile oma taltsutamatu iseloomu puhangutele ja kõigile oma üsna piiratud mõistuse tujudele. Hoolimata oma füüsilise jõu erakordsest tugevusest kannatas ta paar korda nädalas liigsöömise tagajärgede all ja oli igal õhtul vintis. Tema maja ühes tiivas elasid kuusteist toatüdrukut, kes tegid nende soole sobivat käsitööd. Tiibhoone akende ees olid puust võred; uksed hoiti lukus ja võtmed olid Kirila Petrovitši käes. Ettenähtud ajal käisid noored naisvangid pargis ja jalutasid seal kahe vanaeide järelevalvel. Aeg-ajalt pani Kirila Petrovitš mõne neist mehele ja uued astusid nende asemele.

Talupoegi ja mõisarahvast kohtles ta valjult ja isemeelselt; sellest hoolimata olid nad temale ustavad; nad olid upsakad oma isanda rikkuse ning kuulsuse pärast ja omakorda lubasid endale nii mõndagi naabrite suhtes, lootes tema mõjukale kaitsele.

Trojekurovi tavaline tegevus seisis ringisõitmises mööda oma laialdasi maavaldusi, kestvates pidutsemistes ja tembutamistes, misjuures viimaseid mõeldi välja iga päev ning nende ohvriks langes harilikult mõni uus tuttav; ometigi ei pääsenud nende eest alati ka vanad sõbrad, välja arvatud ainult Andrei Gavrilovitš Dubrovski. Seesama Dubrovski, kaardiväe eruleitnant, oli Trojekurovi lähimaks naabriks ning omas seitsekümmend hinge talupoegi. Trojekurov, kes oli ülbe läbikäimisel kõige kõrgemast seisusest inimestega, austas Dubrovskit hoolimata tema tagasihoidlikust varanduslikust olukorrast. Nad olid kunagi teeninud koos sõjaväes ja Trojekurov tundis oma kogemuste järgi tema kannatamatut ning otsustavat iseloomu. 1762. aasta sündmused lahutasid neid kauaks ajaks teineteisest. Trojekurovil, kes oli vürstinna Daškovi sugulane, hakkas elus hästi minema. Laostunud varandusega Dubrovski oli sunnitud erru minema ja elama asuma oma viimasesse järelejäänud külla. Sellest teada saades pakkus Kirila Petrovitš talle oma abi, kuid Dubrovski keeldus tänades ja jäi kehvaks, kuid sõltumatuks. Mõni aasta hiljem saabus Trojekurov eru-täiskindralina oma mõisa; nad kohtusid ja tundsid rõõmu jällenägemise üle. Sellest peale puutusid nad igapäev kokku ja Kirila Petrovitš, kes kunagi polnud mitte kedagi austanud oma külaskäiguga, käis koduselt oma vana seltsimehe majakeses. Kuna nad olid ühevanused, ühest ja sellestsamast seisusest pärit, ühel ja selsamal viisil kasvatatud, siis sarnanesid nad teineteisega osalt ka iseloomu ja kalduvuste poolest. Mõnes suhtes oli ka nende saatus ühesugune: mõlemad olid abiellunud armastuse pärast, mõlemad olid peagi leseks jäänud, mõlemal oli laps. – Dubrovski poeg sai kasvatuse Peterburis, Kirila Petrovitši tütar kasvas üles isa silma all ja Trojekurov kõneles tihti Dubrovskile: „Kuule, vennas, Andrei Gavrilovitš: kui sinu Volodkast saab asja, siis annan temale Maša naiseks; olgu pealegi, et ta on puupaljas.” Andrei Gavrilovitš raputas pead ja lausus harilikult vastuseks: „Ei, Kirila Petrovitš, minu Volodka ei kõlba peigmeheks Marja Kirilovnale. Niisugusel vaesel aadlikul, nagu on tema, on parem abielluda vaese aadlineiuga ja olla peremeheks majas kui muutuda ärahellitatud naise käsualuseks.”

Kõik tundsid kadedust selle üksmeele pärast, mis valitses kõrgi Trojekurovi ja tema vaese naabri vahel, ning imestasid viimase julgust, kui ta Kirila Petrovitši pool lauas istudes avaldas varjamatult oma arvamust, muret tundmata selle pärast, kas see ehk ei olnud vastupidine majaperemehe arvamusele. Mõned tegid katset talitada tema eeskujul ja loobuda etteseatud kuulekuse piiridest, kuid Kirila Petrovitš hirmutas nad nii ära, et võttis nendelt alatiseks tahtmise teha sääraseid katseid, ja Dubrovski moodustas ainsa erandi, kes jäi väljapoole üldiselt kehtivaid seadusi. Ootamatu juhtum aga paiskas kõik segamini ja tõi kaasa suured muudatused.

Kord varasügisel valmistus Kirila Petrovitš minema jahile. Eelmisel päeval oli koera- ja tallipoistele käsk antud hommikul kell viis valmis olla. Telk ja köök olid ette saadetud sinna, kus Kirila Petrovitš pidi lõunat sööma. Peremees ja külalised läksid koertetalli, kus koera keeli Kirila Petrovitši heldust ülistades elas külluses ning soojuses üle viiesaja hagija ja hurdakoera. Siinsamas olid ka staabiarst Timoška järelevalve all laatsaret haigete koerte jaoks ja seek ning osakond, kus puhtatõulised emased koerad poegisid ning imetasid oma kutsikaid. Kirila Petrovitš oli uhke selle suurepärase asutise üle ja ei lasknud kunagi juhust mööda, et sellega kiidelda oma külaliste ees, kellest igaüks oli talli näinud vähemalt juba paarkümmend korda. Külalistest ümbritsetuna ja Timoška ning ülemkoerapoiste poolt saadetuna kõndis ta mööda koertetalli; mõne koerakuudi ees jäi ta peatuma, kord haigete tervise üle järele pärides, kord enam või vähem karme ja õiglasi märkusi tehes, kord tuttavaid koeri enda juurde kutsudes ja neile lahkeid sõnu üteldes. Külalised lugesid oma kohuseks vaimustust avaldada Kirila Petrovitši koertetalli üle – ainult Dubrovski vaikis ja tusatses. Ta oli kirglik jahimees. Tema varandus aga võimaldas tal pidada ainult kahte hagijat ja üht sidukonda hurti; säärast uhket asutist nähes ei suutnud ta alla suruda teatud kadedustunnet.

„Mis sa tusatsed, vennas,” päris temalt Kirila Petrovitš, „kas sinule minu koertetall ei meeldi?”

„Ei,” vastas ta karedalt „koertetall on suurepärane – vaevalt elavad teie talupojad nõnda nagu teie koerad.

Keegi koerapoistest sai pahaseks.

„Oma elu pärast,” ütles ta, „ei saa meie, tänu jumalale ja härrale, nuriseda, aga mis tõsi – see tõsi, isegi mõnel aadlimehel poleks paha vahetada oma mõis ükskõik missuguse koerakuudi vastu siin. Kõht oleks tal rohkem täis ja ka soojem oleks tal olla.”

Kirila Petrovitš puhkes oma teenri ninaka vastuse üle valjult naerma ja tema järel hakkasid laginal naerma ka külalised, kuigi nad tundsid, et koerapoisi nali võis käia ka nende kohta. Dubrovski kahvatas, kuid ei lausunud sõnagi.

Sel hetkel toodi Kirila Petrovitšile korvi sees äsjasündinud kutsikaid näha, – ta hakkas nendega tegelema, kaks valis endale välja, teised käskis aga ära uputada. Vahepeal oli Andrei Gavrilovitš kadunud, ilma et keegi seda oleks märganud.

Külalistega koertetallist tagasi jõudes asus Kirila Petrovitš õhtust sööma ja alles siis hakkas ta, Dubrovskit mitte enam silmates, tema üle järele pärima. Teenijad vastasid, et Andrei Gavrilovitš sõitis koju. Trojekurov andis käsu kohe talle järele sõita ja ta tingimata tagasi tuua. Mitte kunagi polnud Trojekurov jahile läinud ilma Dubrovskita, kes oli koerte väärtuslike omaduste vilunud ning peen hindaja ja igasuguste jahitülide eksimatu lahendaja. Teener, kes talle järele oli ratsutanud, jõudis tagasi, kui nad veel lauas istusid, ja teatas oma isandale, et Andrei Gavrilovitš polevat kutset kuulda, võtnud ega nõustunud tagasi tulema. Kirila Petrovitš, kes oli nagu harilikult nalivkadest kuumaks köetud, vihastus ja saatis sellesama teenri teist korda Andrei Gavrilovitšile teatama, et kui ta otsekohe ei tule tagasi Pokrovskojesse ööbima, siis läheb tema, Trojekurov, Dubrovskiga igaveseks ajaks tülli. Teener ratsutas uuesti minema. Laua tagant üles tõustes lubas Kirila Petrovitš külalistel laiali minna ja läks magama.

Järgmisel päeval oli tal esimeseks küsimuseks: kas Andrei Gavrilovitš on tulnud? Vastuse asemel ulatati talle kiri, mis oli kolmnurkselt kokku keeratud; Kirila Petrovitš käskis oma kirjutajat kirja valju häälega ette lugeda ja sai kuulda järgmist:

Minu lugupeetuim härra,

Ma ei kavatse külastada Pokrovskojet seni, kuni Teie ei saada koerapoissi Paramoškat minu juurde oma süüd üles tunnistama; ja mul olgu õigus teda kas karistada või talle andeks anda, kuid Teie teenrite nöökamisi ei tule mulle mõttessegi sallida ja samuti ei salli ma neid ka Teie poolt, sest ma pole mitte mingi narr, vaid põline aadlik. Sellega jään Teie alandlikuks teenriks.

Andrei Dubrovski.

Praeguste arusaamiste järgi etiketist oleks pidanud see tunduma üsna ebaviisakana, kuid Kirila Petrovitšit vihastas kiri mitte oma imeliku stiili ja tooniga, vaid ainult oma sisuga.

„Kuidas,” müristas Trojekurov voodist palja jalu välja hüpates, „ma peaksin oma inimesi tema juurde saatma süüd tunnistama ja temal olgu õigus kas andeks anda või karistada! – Tõepoolest, mida ta õige mõtleb; kas ta ka teab, kellega tal on tegemist! Küll ma talle… Küll ta alles saab päevi näha, saab tunda, mis tähendab Trojekurovile vastu hakata!”

Kirila Petrovitš riietus ja sõitis tavalise hiilgusega välja jahile, – kuid jaht ei õnnestunud. Kogu päeva kohta nähti ainult ühtainust jänest ja seegi lasti käest ära. Ebaõnnestus ka lõunastamine väljas telgi all, vähemalt ei maitsenud söök Kirila Petrovitšile; ta peksis läbi koka, pahandas külalistega ja sõitis tagasiteel kogu oma jahiseltskonnaga meelega üle Dubrovski põldude.

Möödus mõni päev, aga tüli kahe naabri vahel ei lõppenud. Andrei Gavrilovitš ei tulnud Pokrovskojesse, Kirila Petrovitšil oli aga ilma temata igav ja ta meelepaha tungis häälekalt esile kõige solvavamate väljendustena, mis, tänu sealsete mõisnikkude agarusele, ulatusid Dubrovski kõrvu parandatud ja täiendatud kujul. Uued asjaolud võtsid viimase lootuse leppimiseks.

Kord sõitis Dubrovski ringi mööda oma väikest valdust; kasesalule lähenedes kuulis ta kirvehoope ja hetke pärast langeva puu raginat. Ta ruttas sallu ja sattus Pokrovskoje talupoegadele, kes rahulikult varastasid tema metsa. Teda nähes katsusid nad põgeneda. Kutsari abil võttis Dubrovski nende hulgast kaks kinni ja tõi nad kinniseotult oma mõisa. Ühtlasi langesid võitjale saagiks ka kolm vaenlase hobust. Dubrovski oli väga vihane; mitte kunagi varem polnud Trojekurovi talumehed, kes olid tuntud röövlid, julgenud oma tempe teha tema mõisa piirides, kuna neile teada oli tema sõbralik vahekord nende isandaga. Dubrovski märkas, et nad kasutasid nüüd ära tekkinud tüli – ja otsustas vastupidi kõigile sõjaseaduse reeglitele karistada oma vange vitsadega, millega vangid ise olid ennast varustanud tema metsas, hobused aga kanda mõisakirja ja saata tööle.

Kuuldus sellest sündmusest ulatus veel samal päeval Kirila Petrovitšini. Ta kaotas enesevalitsemise ja tahtis esimeses vihahoos kogu oma mõisarahvaga kallale tungida Kistenjovkale (nõnda nimetati tema naabri küla), see täielikult ära laastada ja mõisnikku ennast sisse piirata tema mõisas – säärased vägiteod ei olnud tal harulduseks. Kuid peagi võtsid ta mõtted teise suuna.

Raskete sammudega saalis edasi ja tagasi käies heitis ta juhusliku pilgu aknast välja ja märkas värava ees peatunud troikat; väikest kasvu mees, kes kandis nahast nokkmütsi ja friisiriidest palitut, väljus vankrist ja suundus tiibhoone poole valitseja juurde. Trojekurov tundis temas ära kohtu kaasistuja Šabaškini ja laskis teda enda juurde kutsuda. Mõni hetk hiljem seisis Šabaškin üht kummardust teise järel tehes juba Kirila Petrovitši ees ja ootas harda aukartusega tema korraldusi.

„Tere, kuidas su nimi oligi,” lausus Trojekurov, „mis asja sul oli?”

„Olin linna sõitmas, teie ekstsellents,” vastas Šabaškin, „ja astusin Ivan Demjanovi poole sisse, et teada saada, kas ehk ei ole teie ekstsellentsilt mingit korraldust.”

„Tulid väga õigel ajal, kuidas su nimi oligi; mul on sind tarvis, võta viina ja pane tähele, mis ma ütlen.”

Niisugune lahke vastuvõtt üllatas meeldivalt kaasistujat. Ta keeldus viina võtmast ja jäi suurima tähelepanuga kuulama Kirila Petrovitšit.

„Mul on naaber,” ütles Trojekurov, „mühakas väikemõisnik; ma tahan tema käest mõisa ära võtta – mis sa sellest arvad?”

„Kui on olemas mingisuguseid dokumente, teie ekstsellents, või…”

„Mis sa lobised, vennas, mis dokumente sulle tarvis on. Selleks on olemas korraldused. Selles just võim seisabki, et ilma igasuguse õiguseta mõis käest ära võtta. Aga oota. See mõis kuulus kunagi meile, ta osteti kellegi Spitsõni käest ja müüdi hiljem Dubrovski isale. Kas ei saa kuidagi sellest kinni hakata?”

„Keeruline asi, teie ekstsellents; arvatavasti toimus see müük seadusepäraselt.”

„Mõtle järele, vennas, katsu hoolega midagi leida.”

„Kui näiteks teie ekstsellentsil läheks korda teie naabrilt ükskõik mis viisil kätte saada akti või lepingut, mille alusel mõis kuulub temale, siis muidugi…”

„Saan aru, aga häda seisab selles – paberid hävisid tal kõik tulekahju ajal.”

„Kuidas, teie ekstsellents, tema paberid on ära põlenud! Mida paremat siis veel tahta – säärasel juhul suvatsege talitada seaduse järgi ja asi laheneb kahtlemata teie täielikuks rahulduseks.”

„Sa arvad nii? Noh, vaata siis – ma loodan su püüdlikkusele, ja minu tänulikkuse peale võid kindel olla.”

Šabaškin kummardus peaaegu maani, väljus, hakkas samast päevast peale askeldama plaanitsetud ettevõttega ja tänu tema kärmusele sai Dubrovski täpselt kahe nädala pärast linnast kutse esitada viivitamata vastavad selgitused, mis puutuvad Kistenjovka küla valdamisse.

Ootamatust arupärimisest üllatatuna kirjutas Andrei Gavrilovitš veel samal päeval vastuseks üsna jämeda kirja, milles ta teatas, et Kistenjovka küla sai tema omaks pärast ta kadunud isa surma, et ta valdab seda pärimisõiguse alusel, et Trojekurovil ei ole sellega midagi tegemist ja et igasugused kõrvaliste isikute nõudlused selle temale kuuluva omandi kohta on laim ja kelmus.

See kiri avaldas kaasistuja Sabaskinile üsna head muljet. Ta nägi esiteks, et Dubrovskil ei ole kuigi palju aimu asjaajamisest, teiseks, et nii ägedat ja ettevaatamatut inimest ei ole kuigi raske viia kõige väljapääsematumasse olukorda.

Kui Andrei Gavrilovitš kainelt oli kaasistuja arupärimise läbi vaadanud, leidis ta vajaliku olevat üksikasjalisemalt vastata. Ta kirjutas kaunis asjaliku paberi, mis aga hiljem aja kuludes osutus mitteküllaldaseks.

Asi hakkas venima. Oma õiguses veendunud olles ei tundnud Andrei Gavrilovitš kuigi suurt muret asja pärast; tal ei olnud tahtmist ega võimalust loopida enda ümber raha ja kuigi ta vahel ikka esimesena heitis nalja kantseleirottide müüdava südametunnistuse üle, ei tulnud talle mõtet pähe, et ta ise võib langeda laimu ohvriks. Niisama vähe tundis omakorda muret algatatud asja soodsa lahenduse pärast ka Trojekurov – tema nimel tegutsedes, kohtunikke hirmutades ja ära ostes ja igasuguseid korraldusi kord nii, kord teisiti tõlgitsedes hoolitses tema asemel asjaajamise eest Šabaškin. Kuidas lugu ka ei olnud, 18… aastal, veebruarikuu 9. päeval sai Dubrovski linnapolitsei kaudu kutse ilmuda ** maakonnakohtuniku juurde, et ära kuulata nimetatud maakonnakohtuniku otsus vaidlusaluse mõisa asjus tema, leitnant Dubrovski, ning kindral Trojekurovi vahel ja et anda allkiri oma rahulolemise või rahulolematuse kohta. Samal päeval sõitis Dubrovski linna; teel kihutas temast mööda Trojekurov. Uhkelt vahetasid nad pilke ja Dubrovski märkas oma vastase näol tigedat naeratust.