Читать книгу Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused - Aleksandr Puŝkin - Страница 5

Me duelleerisime.

Baratõnski.

Tõotasin teda maha lasta duelli õiguse kohaselt.

(Tema arvel oli veel minu lask.)

Õhtu välileeris

I

Seisime *** asulas. Armeeohvitseri elu on teada. Hommikul õppused, maneež; lõuna polgukomandöri juures või juudi trahteris; õhtul punš ja kaardid. *** asulas polnud ühtegi külalistele avatud maja, ei ühtegi pruudieas neidu; millese käisime koos üksteise juures, kus peale oma mundrite me ei näinud midagi.

Meie seltskonda kuulus ainult üks isik, kes ei olnud sõjaväelane. Ta oli ligi kolmekümne viie aastane ja seetõttu me pidasime teda vanameheks. Kogemused andsid talle meie suhtes palju eeliseid; pealegi tema tavaline süngus, järsk iseloom ja terav keel avaldasid tugevat mõju meie noortele ajudele. Mingi saladuslikkus ümbritses ta saatust; ta näis venelasena, kuid kandis välismaist nime. Kunagi ta oli teeninud husarina ja isegi edukalt; keegi ei teadnud põhjust, mis sundis teda minema erru ja elama asuma vaesesse asulasse, kus ta elas vaeselt, kuid ühtlasi ka priiskavalt: käis alati jala, kulunud mustas sabakuues, kuid ta lõunalaud oli kättesaadav kõigile meie polgu ohvitseridele. Tõsi küll, ta lõuna koosnes erusõduri valmistatud kahest või kolmest roast, kuid sealjuures voolas šampus jõena. Keegi ei teadnud ei ta varandusest ega tuludest ja keegi ei julgenud talt selle kohta küsida. Tal leidus raamatuid, enamasti sõjanduse alalt ja romaane. Ta andis neid meeleldi lugeda ega nõudnud neid kunagi tagasi; see-eest ei tagastanud ka ise kunagi laenatud raamatut selle omanikule. Ta peamine tegevus seisis püstoliaskmises. Ta toa seinad olid üleni kuulidest uuristatud, üleni aukudes nagu mesilaste kärjed. Rikkalik püstolite kogu oli ainsaks luksuseks vaeses savihurtsikus, kus ta elas. Osavus, mille ta oli saavutanud, oli uskumatu, ja kui ta oleks teinud ettepaneku ükskõik kelle mütsilt kuuliga pirni pealt ära tulistada, poleks meie palgus olnud kedagi, kes oleks kõhelnud talle oma pead ette seada. Meievahelised vestlused puudutasid sageli kahevõitlusi; Silvio (nimetan teda nii) ei seganud end kunagi vahele. Küsimusele, kas tal on olnud juhust kahevõitlust pidada, vastas ta kuivalt, et on olnud, kuid ei laskunud üksikasjadesse ja oli näha, et niisugused küsimused olid talle vastumeelt. Me oletasime, et ta südametunnistusel lasub mõni tema õudse kunsti õnnetu ohver. Muide meid ei tulnud mõttessegi kahtlustada temas midagi, mis sarnaneks kartlikkusega. On inimesi, kelle välimus üksi tõrjub niisugused kahtlused eemale. Ootamatu juhus üllatas meid kõiki.

Kord lõunastas umbes kümme meie ohvitseri Silvio juures. Joodi nagu tavaliselt, see tähendab – väga palju; pärast lõunat hakkasime peremeest paluma meile panka pidada. Ta keeldus kaua, sest et ei mänginud peaaegu kunagi; viimaks käskis kaarte anda, puistas lauale poolsada kuldmünti ja istus panka pidama. Me ümbritsesime teda ja mäng algas. Silviol oli harjumus säilitada mängu juures täielikku vaikust, ta ei vaielnud kunagi ega seletanud. Kui panga vastu mängija juhtus arvutamisel eksima, siis ta otsemaid kas maksis puuduva osa juurde või kirjutas üles ülearuse. Me juba teadsime seda ega takistanud teda oma kombel talitamast; kuid meie keskel viibis hiljuti meie juurde ületoodud ohvitser. Mängides siinsamas, käänas ta hajameelsusest ülearuse nurga. Silvio võttis kriidi ja tasandas arve oma tava kohaselt. Mõeldes, et ta on eksinud, hakkas ohvitser seletama. Silvio jätkas vaikides pangapidamist. Kannatuse kaotanud, võttis ohvitser harja ja kustutas selle, mis tundus talle valesti kirjutatuna. Silvio võttis kriidi ja kirjutas uuesti üles. Veinist, mängust ja sõprade naerust ärritatud ohvitser pidas end hirmsasti solvatuks, ja haaranud raevununa laualt vasest küünlajala, virutas selle Silvio pihta, kes jõudis vaevu end hoobi eest kõrvale hoida. Meie kohmetusime. Silvio tõusis üles vihast kahvatades ja ütles välkuvi silmi: „Armuline härra, suvatsege lahkuda ja tänage jumalat, et see juhtus minu kodus.”

Meie ei kahelnud tagajärgedes ja pidasime uut seltsimeest juba surnuks. Ohvitser väljus öeldes, et on valmis vastutama solvamise eest nii, nagu seda härra pangapidaja soovib. Mäng jätkus veel mõne minuti; kuid tundes, et peremehel polnud mänguks tuju, jäime üksteise järel mängust kõrvale ja lonkisime igaüks oma korterisse, arutledes peatse vakantse koha üle.

Järgmisel päeval maneežis pärisime juba, kas vaene leitnant on veel elus, kui ta ise ilmus meie sekka; esitasime talle sellesama küsimuse. Ta vastas, et polnud saanud veel mingit teadet Silvio kohta, See üllatas meid. Läksime Silvio juurde ja leidsime tema õues tulistamas kuuli kuuli järele värava külge kleebitud ässa pihta. Ta võttis meid vastu nagu harilikult, kõnelemata sõnagi eilsest sündmusest. Möödus kolm päeva, leitnant oli alles elus. Küsisime imestusega: kas tõesti ei hakka Silvio kahevõitlust pidama? Silvio ei teinud seda. Ta rahuldus üsna kerge seletusega ja leppis ära.

See kahjustas äärmiselt noorte arvamust temast. Vapruse puudus leiab kõige vähem andestust noorte inimeste poolt, kes näevad julguses tavaliselt inimväärtuste tippu ja igasuguste pahede õigustamist. Kõik jäi siiski vähehaaval unarusse ja Silvio saavutas uuesti oma endise mõju.

Mina üksi ei suutnud enam talle läheneda. Omades kaasasündinud romantilist kujutlusvõimet, olin enne seda kõigist rohkem kiindunud mehesse, kelle elu oli mõistatuseks, ja kes näis mulle mingi salapärase jutustuse kangelasena. Ta armastas mind; vähemalt üksnes minuga rääkides jättis ta kõrvale oma tavalised järsud teravused ja kõneles igasugustest asjadest lihtsameelselt ja haruldaselt meeldivalt. Kuid pärast seda õnnetut õhtut mõte sellest, et ta au oli määritud ja jäi puhtaks pesemata tema enda süü läbi, see mõte ei jätnud mind ja takistas kohtlemast teda endiselt; mul oli häbi talle otsa vaadata. Silvio oli liiga tark ja kogenud, et seda märkamata jätta ja selle põhjust mitte aimata. Tundus, et see tegi ta meele kibedaks; vähemalt märkasin temas paaril korral soovi mulle asja selgitada, kuid ma hoidusin niisugustest juhtudest kõrvale ja Silvio jättis mu rahule sellest ajast peale sain temaga kokku vaid sõprade juuresolekul ja meie endised avameelsed vestlused olid lõppenud.