Читать книгу Loomult loom I - Aleksei Turovski - Страница 1

Tervist, head sõbrad! Tervist teile ja teie loomadest sõbrakestele. Ma loodan, et keegi ei pane pahaks, kui ma pöördun teie poole just sedaviisi – teie ja teie loomadest sõbrad. Sest ma ei ole kohanud inimest, kelle hinges poleks sõprustunnet või vähemalt soojust kas või mingisuguse looma vastu.

Ma arvan, et parimaks näiteks on siin hobune. Hobuse ja inimese vaheliste suhete kohta võin oma praktikast kindlalt öelda – ma ei tea kedagi, kes ei salliks hobuseid. Kuid õigupoolest peaks sallivalt suhtuma kõikidesse loomaliikidesse, ka ohtlikesse loomadesse, ka niinimetatud kahjuritesse. Inimesel pole sünnis loomadesse halvasti suhtuda. Loom ei saa iseenesest milleski süüdi olla. Kahjur – see on poliitiline, majanduslik, põllumajanduslik, meditsiiniline mõiste, kuid ei bioloogias ega zooloogias ei tähenda see midagi. Kõigil loomaliikidel on meie planeedil oma „aadress” ehk leviala ja oma „elukutse” ehk ökoloogiline nišš. Olgu nad siis kes tahes, olgu nad ka parasiidid või kiskjad, ilma nendeta oleks elu meie planeedil üsnagi kaheldav. See on Regnum animalia, loomade kuningriik, kuhu kuuluvad kingloom ja papagoi, sipelgas ja kaheksajalg, imetajad ja maod. Ning me ei pääse mööda ka inimesest.

Olen ametilt zooloog ja töötanud kõikmõeldavate loomadega – Tallinna Loomaaia loomadega, putukatega, kaladega, parasiitidega, ussidega, puukidega, aga ka kägudega ja isegi limaeoslastega, rääkimata kõrgematest esikloomadega nagu näiteks orangutanid ja šimpansid. Ka inimestega olen töötanud ja töötan siiamaani. Ja kuigi ma kavatsen selles raamatus rääkida peamiselt loomade käitumisest, siis – võite mind uskuda – räägin ma samal ajal ka kõigist loomade elu tähtsamatest aspektidest, sest just loomade käitumine annab kõige terviklikuma pildi sellest, mismoodi nad elavad.

Loomne elu on nii tohutult mitmekesine nähtus, see mõiste hõlmab nii paljusid asju, et zooloogidel tuleb murelikult nentida: „Mis füüsikutel viga, võrreldes bioloogidega. Neil on nende matemaatika, mida saab igal pool rakendada. Tõsi, nendegi teadus on faktirohke, nagu bioloogiagi. Kuid füüsikud võivad püstitada hüpoteesi, luua teooria ja seda siis kohe matemaatika abiga formaliseerida, hüpoteese analüüsida, eksperimentaalselt kontrollida, siis veel teooria õigsust kontrollida, ja kui kõik on õige, oma teooriaid universaalselt rakendada. Meie, bioloogid, eriti zooloogid, oleme aga nagu Robinson Crusoe üksikul saarel, meie ees on tohutu palju erinevaid konserve. Karpidel on küll sildid, kuid tihti ei ütle need sisu kohta midagi, mõned sildid on valed, mõni karp on sildita, ja mis kõige hullem – konserviavajat ei ole.”

Õnneks on viimasel ajal asi siiski muutunud. Molekulaargeneetika ja ka teised bioloogilised teadusharud on tublisti edasi arenenud. Meil on juba enam-vähem korralik ülevaade zooloogilistest nähtustest, ja mida rohkem meil on võimalik kasutada huvitavaid hüpoteese ja isegi teooriaid, seda selgemaks saab üks tähtis asi: käitumine on kõige holistlikum, süsteemselt kõige terviklikum loomse elu aspekt. Niisiis tegeleme käitumisega.

Looma käitumine algab juba enne tema sündi või munast koorumist ja kestab ka pärast tema surma – vähemalt tema liigikaaslaste tähelepanuvälja suhtes. Kuidas see võimalik on, küsite teie? Käitumine tähendab ju hüplemist, kargamist, urisemist, igasuguste ilmekate pooside võtmist nagu kihvade näitamine, puukoore kraapimine, maa kaevamine jne. Mismoodi saab käituda, olemata veel sündinud?

Selgub, et isegi väga saab.

On näiteks üldteada, et kui jaanalind kohkub, siis peidab ta pea liiva sisse. Tegelikult ta ei peida ennast – ta annab hoopis järsu ja ühemõttelise signaali oma poegadele, kes on munade sees või siis rohus peidus. Vaatame aafrika jaanalinnu näitel, milline on järglastest hooliv vanemlik käitumine ehk lõimetishoole. Üle kahe meetri pikkune isane – imeilus suur lind, kelle must kere moodustab valgete tiibadega mõjuva kontrasti –, tantsib ja enda meelest ka laulab (mõnevõrra kähisevalt), meelitades kohale emalinde. Tantsust lummatud emased tulevad ja munevad vastavalt ettevalmistatud aukudesse jaanalinnuisandale mõned munad. Mis saab edasi?

Kui neid mune on juba 40–50 või koguni 60–80, siis otsustab jaanalinnuisand, et selleks hooajaks aitab ja hakkab munade eest hoolitsema, teda aitab sealjuures domineeriv emalind. Emalind hoolitseb munade eest peamiselt päeva ajal. Öösel jaanalinnupaar soojendab mune ja päeval jahutab neid, hoides temperatuuri stabiilse, et lapsed munade sees saaksid korralikult areneda. Varsti jõuab kätte aeg, mil lapsed on peaaegu valmis ja juba triibulised – küll päris väikesed ja üleni märjad, aga üsna jaanalinnu moodi ja suhteliselt tugevate jalgadega. Muidugi on nad muna sees kägaras, kuid liikumisvõimelised. Jaanalinnu muna on nii suur, et küps poeg saab selle sees jalgu liigutada.

Kui isalind näeb silmapiiril inimest (ta näeb kaugele, ta elab ju avamaastikul), siis peab ta kiiresti lastele signaali andma: peitu! kiiresti laiali! kähku! Ta teeb sukeldumisliigutuse, pannes pea järsult vastu maad seal, kus on munad ja munade sees tema sõnakuulelikud lapsed. Ta teatab nendele midagi, pojad munades hakkavad siputama ning munad veerevad laiali – hästi kaugele laiali. Tulemuseks on see, et kui inimene või mõni teine kiskja tuleb, leiab ta 20 muna, leiab 30 muna, kuid kõiki kaheksatkümmet ta ikka ei leia. Nii et see vana anekdoot, kus loomaaias jaanalinnu puuri peal on hoiatus: „Palun lindu mitte hirmutada! Puuri põrand on betoonist!” ei pea paika. Jaanalind ei ole rumal. Tema pojad aga tõepoolest käituvad – ning vägagi intensiivselt ja ägedalt – juba mitu päeva enne koorumist.

Huvitav on seegi, kuidas käituvad tiigerhaid enne siia maailma tulekut, kui nad veel emaüsas varjul on. Emase tiigerhai kõhus (tema kahes n-ö ebaemakas või ebaplatsentas) toimub selline vastastikune nahkapanemine, et õige mitmest viljastatud munarakust – õigem on küll öelda marjaterast, sest kaladel teadupärast mune ei ole – sünnib lõpuks parimal juhul 20 kala. Ligi 60 embrüot on niisiis läinud õeste-vennaste toiduks. Üks dramaatiline olelusvõitlus on toimunud juba enne sündimist.

Või võtkem moodused, kuidas hiljaaegu surnud loom mõjutab elavate loomade käitumist, ja mitte üksnes ei mõjuta, vaid ka lausa reguleerib seda. Loomad panevad väga täpselt tähele, millises poosis on korjus. Ja nende meeled jagavad siis juhtnööre, mida edasi teha – kas tulla ligi ja hakata sööma või lasta jalga. Neile annab informatsiooni nii see, millises poosis on surnud loom, kui ka see, kuidas ta lõhnab ja kus ta lebab. Kui surnud kala on kaldal, on see kajakale hoopis teistsuguseks signaaliks kui siis, kui surnud kala ulbib vees, kõht ülespidi.

On olemas selline huvitav ja mõnus kukkurloomake nagu opossum. Mõnus minu arvates eriti sellepärast, et ta ei ela Austraalias. Austraalia on nii-öelda paleozooloogiline elusasjade muuseum. Kunagi väga ammu olid kukkurimetajad peaaegu ainsad imetajad Maal. Tänapäeval elavad nad põhiliselt Austraalias. Mujal maailmas elab kukkurloomadest ainult opossumeid. Neid on mitukümmend liiki ja nad elavad peamiselt kõikjal Ameerikas.

Opossumid on äärmiselt armsad loomakesed. Ja just kukkur teeb võimalikuks nende lasterohkuse. Väikesed opossumid ratsutavad ema seljas, neil on haardevõimega sabad, millega nad hoiavad kinni ema kõrvadest, karvadest või sabast. Istuvad nagu kõrvukad hiirekesed ema seljal reas, lausa südantliigutav vaatepilt! Ema põhimure on aga muidugi nii enda kui laste turvalisus. Ellujäämiseks ja oma järglaste eest hoolitsemiseks kasutavad opossumid osavat strateegiat ja nutikat taktikat.

Üks nendest taktikatest töötab eriti hästi Põhja-Ameerika lõunaosas ja Kesk-Ameerikas, kus on palju lõgismadusid. Kui opossumiema näeb näiteks koiotti ja saab aru, et tegemist on noore koiotiga, jääb ta üsna rahulikuks. (Ma ei eksinud terminiga – just nimelt saab aru. Ka loomad mõtlevad! Võibolla mitte kontseptides või mõistetes, vaid situatiivselt, puhtpertseptiivselt, signaalidest lähtuvalt, kuid mõtlevad!) Kogenud emakoiotti nähes aga mõistab ta kohe, et tegemist on väga ohtliku kiskjaga, keda tuleb kinni pidada, kuni lapsed peituda jõuavad – kas või oma elu hinnaga, kui teisiti ei saa.. Kuid noore koioti peletab ta eemale väga lihtsa võttega.

Opossum hüppab õhku ja laseb kuuldavale kohutavalt ahastava hädakisa: „Ma sureeeen!” Ta kukub maha ja hakkab visklema, ta pöörleb ühelt küljelt teisele ja teda raputavad kohutavad krambid, paisates tema keha lausa õhku. Ta lõuad tõmblevad ja suust tuleb vahtu. Ta hakkab intensiivselt teatud lõhna eritama. Ta ei hakka lehkama mitte lihtsalt korjuse järele, vaid nimelt lõgismao hammustusse surnud opossumi korjuse järele. Ja varsti jääb ta liikumatult lamama. Noor koiott, kes on kogu seda etendust kohkunult jälginud, teeb argliku sammu „laiba” suunas ja nuusutab kõigest väest. Tal on ju imepärane haistmine nagu kõigil koerlastel, tohutult täpne ja vägaväga peen. Ja reeglina määrab tema käitumise just nimelt nina. Mida ta tunneb? Ta tunneb laiba lõhna, loomulikult ka opossumi lõhna. Ja imekombel ka lõgismao mürgi lõhna.

Seda laadi etendusi on antud laialdaselt paljudes Ameerika piirkondades – nii kagu-, lõuna- kui lääneosas, aga ka Kesk-Ameerikas. Lõgismadusid oli seal vähemalt kunagi väga palju. Lõgismadu lööb saakloomasse välkkiirelt hambad sisse, pritsib välja väga suure mürgiportsjoni ja laseb siis looma otsekohe lahti, võttes ise sisse kaitsepoosi või minnes koguni peitu. Madudel on halb nägemine ja nad pole füüsiliselt kuigi tugevad. Neil on täiusliku ehitusega, kuid haprad kihvad. Nad ei taha hambaidpidi sureva looma küljes rippuda, sest nii võib hammastest ilma jääda, ja see on lõgismao jaoks katastroof. Mürgiannuse saanud loom sureb üsna lühikese aja jooksul ja lõgismadu hakkab teda oma mürgi lõhna järgi otsima. Nii et noore koioti jaoks, kellel on juba mõningaid elukogemusi, tähendab opossumiema korraldatud etendus täiesti kindlat ohtu: varsti tuleb lõgismadu, kes otsib oma saaki. Koiott laseb jalga.

Opossumid elavad Ameerikas praegu palju paremini kui koiotid. Loomulikult on neil ka inimese poolt palju vähem ohte oodata. Koiotti inimene kardab, opossumit vaid kütib, ja sedagi peamiselt sportlikust hasardist, nii et opossumit on võimalik seadusega kaitsta. Katsu sa aga kaitsta kedagi, keda inimene kardab!

Kui rääkida loomade käitumisest kui holistlikust nähtusest, kui terviklikust süsteemist, tuleb kõigepealt hoiduda ühe või teise käitumisvormi ülehindamisest. Täpselt nii, nagu me mitte mingil juhul ei tohi arvata, et aju on kopsudest tähtsam või et maks on tähtis asi küll, aga süda on ikka palju rohkem väärt. Pole ju nii, et kui mu lihased ja pea on terved, siis pole üldse tähtis, mis seisus on mu kopsud või magu. Lapsedki mõistavad, et ei ajust ega lihastest pole suuremat kasu, kui magu on tõsiselt haige. Ja sama kehtib ka käitumise puhul – kõik käitumise vormid on võrdõiguslikud.

Päritavad käitumisvormid ehk instinktid on meisse sisse programmeeritud ja geneetiliselt normeeritud. Nagu on öelnud Konrad Lorenz, moodustavad sellised käitumisvormid n-ö parlamendi, kus kõik „hääled” on võrdsed. Ehkki käitumisest rääkides tuleb paratamatult järgida temaatilist jaotust ja vaadelda eraldi toitumiskombeid, enesekaitset, seksuaalset käitumist, komfortkäitumist, vanemlikku käitumist jne.

Alustagem kas või merepõhjast. Vaatame, kuidas elatakse korallrahul, mis on üks maailma tihedamaid ja liigirikkamaid kooslusi. Olgu meie vaatluspiirkonnaks ca 1 ruutmeetri suurune ala merepõhjast ja umbes 10 meetri kõrguse veesammas selle kohal. Me näeme seal sadu miljoneid elusorganisme, kes kõik on loomad. Loomulikult on seal vähemalt teist sama palju taimseid organisme, baktereid, sinivetikaid, kuid piirdugem faunaga. Seal on nematoodid, ümarloomad, ussid, neid on põhjasetetes vähemalt 100 miljonit. Seal on sadu tuhandeid väga ürgseid loomi – koralle, mis moodustavad kolooniaid ja mis on korallrahu eksistentsi põhialuseks. Ookeani elu ei ole võimalik ilma korallideta. Me näeme seal sadu, kui mitte tuhandeid kalu, noori ja vanemaid. Seda kümnekuupmeetrist veesammast läbib minuti jooksul vähemalt kümmekond suurt kala, sealhulgas kivikohad, mis kaaluvad 80–90 kg. Aeg-ajalt vilksab kindlasti mõni mureen. Mureenil on tihti korallrahu praos püsielupaik, kuid iga ruutmeetri peale neid siiski ei jagu. Siis on veel tohutu hulk vähilaadseid: krevette, krabisid, erakvähke, parasiitvähke, kellest paljud elavad kala seljas või koguni poolenisti kala sees, nii et ainult suguorganid paistavad välja. Ja loomulikult lõputult igasuguseid ainurakseid loomi.

Planeedi jagu elusaid asju nii väikesel ruumalal – kuidas kõik need liigid on saanud seal aastast aastasse, sajandist sajandisse, aastatuhandete vältel üksteise kukil elada? Loomulikult tänu sellele, et kõik need loomad, igaüks vastavalt oma liigiomadustele, käituvad bio-loogiliselt, st loogiliselt ellujäämise ja elu jätkamise mõttes. Ja kui kirjeldada seda väikest ruumi loomade käitumise terminites, ei jätkuks kogu maailma kompuutrite koguvõimsusest, et koostada kõigi nende loomade kohta täiuslik ja täpne nn etogramm – käitumisgraa-fik – näiteks ühe minuti kohta.

Kui loom hakkab suguküpseks saama, tekivad tal põnevad impulsid, ilmnevad huvitavad huvid. Tema käitumist hakkab aina rohkem motiveerima ja häälestama seksuaaltung. Seksuaaltung suunab looma partnerit otsima, sunnib teda partnerit veenma ja võluma, ning kõigele sellele järgneb loomulikult kopulatsioon. See on looma elus väga tõsine muutus, kogu käitumisprogramm korraldatakse ümber. Tuletame meelde oma lapsepõlve. Me olime ju tublid lapsed, head lapsed, me käisime lasteaias, me käisime koolis, me imetlesime oma vanemaid, kes kindlasti olid ja on seda väärt. Ja nii kestis see kaua aega. Aga me teadsime, et me oleme lapsed. Kui me olime midagi pahasti teinud, siis ütlesime: „Ma enam ei tee!” ja olime absoluutselt veendunud, et meile antakse andeks. Me olime ju lapsed. Laps on hoopis midagi muud kui täiskasvanu. Niivõrd põhjalikult ja niivõrd tõsiselt midagi muud, et ta võib dramaatilises olukorras mõjuda lahendava, otsustava märgina. Näiteks mida teevad suured võimsad isased täiskasvanud paavianid, kui neil on vaja mingist eriti tõsisest konfliktist välja astuda – kui nad tunnevad, et ei saa olukorraga hakkama, et nad saavad kolki, et neid hammustatakse, et neid ähvardab koguni surmaoht? Nad haaravad väikese paavianipoja sülle ja teevad spetsiaalset kisa, mida võiks tõlgendada nii: „Vaadake, vaadake, mind ei tohi puutuda, mul on laps süles!” Loomulikult hakkab kisendama emane paavian, kelle käppade vahelt laps haarati, ja iseenesestki mõista, et kisendavad ka väikesed paavianid. Olukord aga laheneb sellise käitumise peale tõesti: lapsega isane jäetakse rahule!

Kui aga noorlooma käitumist hakkab juhtima seksuaaltung, avastab ta, et kari, parv, populatsioon, perekond ei suhtu temasse enam kui lapsukesse. Teda võetakse suguküpse loomana. Ja pannakse tihtipeale vägagi karmilt proovile. Looma elus on midagi väga tõsiselt muutunud. Sedasama võime näha ka inimese elus. Ega inimene selles suhtes teistest loomadest väga palju ei erine. See hetk on otsustav väga paljude loomade elus, kõikide imetajate, kõikide lindude, võibolla üldse kõikide selgroogsete elus. Selgrootutega on veidi teisiti, kuigi kaheksajalgade eest ma selles küsimuses pead ei annaks …

Kõik instinktid töötavad koos, kuid see või teine instinkt võtab juhtpositsiooni vastavalt sellele, millises olukorras või seisundis loom parajasti on – kas tal on alles munad või juba pojad pesas. See on nagu ideaalne parlament, kus juhtimine ja kogu võimutäius lähevad kiirelt ja sujuvalt selle kätte, kes on momendil olukorras kõige pädevam, ja kõik teised alluvad vastuvaidlematult. Nii on see iga loomaga, kõigi loomaliikidega, nii on see kogu ökosüsteemis.

Loomulikult võib ette tulla ka äärmiselt huvitavaid instinktidevahelisi konflikte.

Mida teeb näiteks emapart, kui tema pesale, kus on pojad või munad, hakkab lähenema rebane. Emapart hakkab rebast peibutama. Ta tõuseb õhku – „plahvatuslikult”, järsult, mürinal, nagu pardid seda teevad –, ja kukub maha. Lendab umbes 10 meetrit ja langeb potsti alla. Rebane jookseb loomulikult talle järele. Kui rebane jõuab küllalt lähedale, siis tõuseb part rebase eest õhku, olles vahepeal isegi tiibu lohistades mööda maad paterdanud. Oh kui raske on tal lennata! Rebasel kõht juba koriseb, südames on aga rõõm – kohe saab ta pardi kätte! Kuid part tõuseb taas õhku. Ta ei lenda mitte pesa poole, vaid otse vastassuunas. Ta lendab nüüd veel paarkümmend meetrit, rebane kannul, ootamas, millal part kukub. Ja ennäe, kukubki! Kohe saan ta kätte, loodab rebane.

Aga ei, ei saa. Sest ega pardil midagi viga ei ole. Tema „hinges” (ma ei tea, kas mul on õigust rääkida pardi hingest, pangem siia siis jutumärgid, sest hing, isiksus, kõne – kõik need mõisted on rohkem nagu inimesele kohased) võitlevad praegu kaks instinkti: järglaste eest hoolitsemise instinkt kutsub teda laste juurde, ei lase tal päriselt ära lennata; enesekaitse aga ajendab teda ikka ja jälle õhku tõusma. Ja see võitlus on niivõrd tasakaalustatud, et rebane peibutatakse poole kilomeetri, kilomeetri kaugusele pesast, siis aga võtab pardi meeltes juba võimust järglaste eest hoolitsemise instinkt. Part tõuseb lendu ja lendab kilomeetri kaugusele oma pesa juurde. Reeglina on ta üsna väsinud ja tüdinud. Rebane talle ei järgne. Muidugi kehtib see kõik ainult noorte ja kogenematute rebaste kohta. Vana rebane ennast juba ninapidi vedada ei lase, otse vastupidi – nähes, kuidas käitub kahe erineva instinkti vahel heitlev emapart, rehkendab vana rebane välja, kus on see pesa, mille juurest teda üritatakse eemale peibutada. Läheb siis kohale ja saab, mida tahab.