Читать книгу Loomult loom I - Aleksei Turovski - Страница 2

Asugem tööle, ja kahe suupoolega! Pole tähtis, kuidas süüa – kas nii nagu inimesed või siis kogu kehapinnaga, nagu näiteks paljud ussid –, kuid toitumine on tõepoolest kõikide loomade elu alus, olgu nad siis ainuraksed või hulkraksed, lihtsalt toiduosakeste filtrid, nagu näiteks käsnad, või väga targad gurmaanid, nagu näiteks šimpans, inimene või kapuutsiinahv.

Loomariigis on üle kahe ja poole miljoni liigi ja selles tohutult mitmekesises seltskonnas on selliseidki, kes suguküpsena üldse ei söö. Ei toitu paljud putukate valmikud. On neid, kes ise õigupoolest söömisega vaeva ei näegi, kuid toituvad üsna jõudsalt, nagu näiteks paljud parasiidid. Sööb peremeesloom, parasiit aga võtab kogu kehapinnaga või teatud kehaosadega talle vajalikud ained peaaegu lõpuni seeditud toidumassist. Näiteks laiuss (Diphyllobothrium latum) – Eestis on see parasiit levinud eriti Peipsi piirkonnas – võtab praktiliselt kogu B₁₂ vitamiini peremeesorganismi, inimese või koera toidumassist.

Kuid ettekujutus, et kiskja on vaid robustne elajas, kes krahmab toore liha ja kugistab selle alla, ei ole õige. Näiteks suur kaslane tiiger hoiab kindlasti oma toidutükki käppade vahel, olgu see siis kas või varblane, või hoiab käppa toidu peal. Ja seda teevad teisedki suured kaslased. Tiigrite, lõvide, leopardide, jaaguaride, lumeleopardide, ka gepardide söögikomme nõuab, et toitu tuleb kinni hoida käpaga.

Väikesed kaslased, kelle hulka kuulub ka selline suur loom nagu puuma, ei tee süües kunagi nii. Nende käpad on kenasti kurgu ja rinna all koos (jälgige, kuidas teie kiisu einet võtab), ja süües kasutatakse kiskjahambaid. Need on reeglina ülemised viimased ebapurihambad ja esimesed alumised pärispurihambad, mis moodustavad käärid. Nii et liha söövad nii suured kui ka väikesed kaslased, kuid väga erineval viisil. Ja mida teeb tiiger? Ta limpsib. Ta tõmbab oma suure ja väga kareda keelega üle lihatüki nagu riiviga, ja sentimeetripaksune lihakiht ongi kadunud. Tiiger sööb oma lihaportsjonit kaua, peenestab ja riivib liha, töötleb seda süljega. Ja kui liha talle makku jõuab, seedib see väga kiiresti ja efektiivselt, ning see on loomade toitumise juures äärmiselt tähtis. Nii looma eluvalmidus kui ka eluiga sõltuvad sellest, kui kiiresti ta suudab kõik vajalikud ained omastada ja kui palju energiat ta sellele kulutab.

Koerlased söövad reeglina hoopis teistmoodi. Neil on teistsuguse ehitusega suu. Kui hundil on vaja kiiresti süüa, siis ta vaeseke lausa oigab oma roa kallal. Tal on pikk ja kitsas suu ning ta pole võimeline suuri lihatükke kiiresti alla kugistama. Tal on raske hingata, seda on lausa hale vaadata ja kuulata, kui hundil on vaja kiiresti toit makku varjule panna. Kui aga aega on küllaga, naudib ta konti tundide viisi.

Vastavalt sellele, millest toitub üks või teine liik, on erineva ehitusega ka eri liikide suised ehk suu osad. Näiteks kirbul on lausa fantastiline hammustamis- ja imemisaparaat. Täil on suus väga keerulise ehitusega vaakumpump, mille abil ta saab verd kiiresti ja efektiivselt kätte, ja nagu paljudel teistelgi vereimejatel – sääsel, lutikal, kaanil ja vampiirnahkhiirel (Desmodes) –, on ka täi süljes antikoagulandid. Kuid mitte kirbul – kirp on nii välejalgne, ta hüppab, kargab ja põrkab nii osavalt, et ei karda, et tal nokk (õigupoolest nokis) kinni võiks jääda. N-ö aeglastel vereimejatel, ka kaanil, on aga süljes antikoagulandid, väga väärtuslikud ained, mida väga laialdaselt kasutatakse kirurgias verevarude säilitamiseks. Kõige parem antikoagulant on hirudiin, mida eritavad kaanid (Hirudo) ja mis pidurdab haava kinnikasvamist.

Vereimeja lõuna on väga keeruline protseduur. Kujutage ette, kui palju aega läheb selleks, et imeda endasse piisav toiduportsjon (iial ei tea, millal jälle süüa saab), ja seda tuleb teha nii, et n-ö toidulaud midagi ei tunneks. Ta lööb ju su maha, kui sa talle haiget teed. Kirp ega kihulane ei karda, nad on niivõrd enesekindlad, et hammustavad ükskõik kuhu. Aga vaene väike voodilutikas, kellel pole tiibu ega ka kiireid jooksujalgu, peab hammustama ainult sealt, kus naha all valutundlikke rakke ei ole. Ta teab täpselt kõiki kohti, kuhu võib oma kärsakese pista. Inimene ei tunne muud kui kerget kõrvetust, ja enamasti alles pärast seda, kui parasiit on juba lahkunud. Samamoodi teevad paljud sääsed, kõik kaanid, verdimevad nahkhiired ja liblikad (mõned öölased Lõuna- Aasias).

Mõnede ühepäevikuliste liikide vastsed söövad järjest viis aastat, kuni kestab nende lapsepõlv. Valmikutel enam toidumuret ei ole. Viis aastat sai söödud, nüüd on moondumine toimunud, valmiku ainus elueesmärk on pulmi pidada. Ja kui pulmad peetud, mida teeb siis see ühepäevik, suur ilus efemeriid, nagu neid reeglina nimetatakse? Ta laseb ennast süüa kiskjatel, eelkõige ämblikel ja lindudel. See suhteliselt kogukas, mõne sentimeetri suurune putukas lihtsalt istub nähtaval kohal, nagu öeldes: „Tulge, kiskjad, minu pulmad on peetud, munad munetud, sööge mind! Las tantsivad need mõrsjad ja peigmehed, kes pole veel paarituda jõudnud. Sööge mind! Minu pulmad on peetud.”

Toitumisahel ja sellele rajatud toitumisvõrk on ökoloogia üks tähtsamaid ja põhilisemaid mõisteid ja tihedalt seotud haruldaste liikidega. Haruldasi liike on nimelt tohutult palju, tavalisi liike on reeglina vähe. Tavalised liigid on ülimalt edukad ja vastupidavad, nagu näiteks prussakad.

Haruldased liigid aga, olgu nad siis kirjas „Punases raamatus” või veel mitte, ei ole nii vastupidavad. Nende arv ja tihedus ökosüsteemis pigem kahanevad. Võtame näiteks niidu, metsa või lombi – ka lomp on ajutine ökosüsteem, mis suudab ennast taastada pärast iga vihmasadu. Igas sellises süsteemis on haruldasi liike väga palju ja nad söövad erinevaid asju. Nii et milleks on nii väga vaja mõnda haruldast liblikat? Reeglina sööb haruldase liblika vastne mingit täiesti kindlat taimeliiki. Ja täiesti võimalik, et see haruldane taimeliik on selle haruldase liblika kontrolli all. Ja kujutage ette, kui liblikas kaob. Kohe saab haruldane taimeliik, mida võibolla keegi teine ei söö, võimaluse vohama hakata. Näiteks Eesti vetes on peaaegu igal haugil alates teisest elukevadest lõpustel ainupõlvne imiuss Tetraonchus monenteron, maos kahepõlvne imiuss Azygia lucii, sooltes paeluss Triaenophorus nodulosus ja ümaruss Rhaphidasearis acus, ja lisaks kuulub haugi parasitofaunasse veel üle 75 haruldasema liigi kümnest klassist.

Lõuna- ja Kesk-Venemaal, eriti Põhja-Kaukaasia piirkonnas elab tondisuru-nimeline liblikaliik. See on suur ja raske süstja kehaga priske liblikas, kes meenutab kuulipildujakuuli. Tal on rindmikul pealuud meenutav laik ja pruunika-kollaka-hallimustrilised, üle 10 cm laiused tiivad. Selle liblika röövik on imearmas olevus, kollane ja paks, roheliste triipudega ja väikeste värviliste täpikestega, ta on üle 12 cm pikk ja tal on saba otsas sarv. Röövik sööb maavitsalisi, näiteks kartuleid ja mingil määral ka tomateid, kuid kõige meelsamini sööb ta maavitsa ennast. Röövikust saab valmik, valmikuiga kestab rohkem kui aasta, mõnikord isegi rohkem kui kaks aastat. Valmikule meeldib see magus varuaine, mida mesilased töötlevad ja varuvad oma pere ja oma laste jaoks, ja tondisuru on vist küll ainus liik – vähemalt Euroopa liblikate faunas – kes oskab häält teha. Tema hääl on kõrge ühtlane ümin. Ja see ümin imiteerib peaaegu sajaprotsendilise täpsusega mesilaspere kuninganna rahustavat häält. Liblikas tuleb mesilaspere juurde ja hakkab laulma: jääge magama, jääge magama, tüdrukud, kõik on korras, ei mingit aktiivsust, palun, olge nüüd hästi rahulikud. Mesilased jäävad nii uimaseks, et suur vägev liblikas siseneb takistamatult tarusse, otsib mett, sööb seda nii palju kui soovib ja lahkub siis. Ja nii ta käibki kuni sügiseni mesitarus söömas.

Mesilased reageerivad väga huvitavalt. Kasutades taruvaiku ehk propolist ehitusmaterjalina, teevad mesilased oma taru lennuava kitsamaks, panevad oma uksele trellid ette. See on ka ainuke abinõu, mis aitab, sest liblikas on suur ja paks ega mahu kitsast avast läbi. Keegi ei tea, kuivõrd mesilased teadvustavad tolle paksmaost röövli ohtu, aga fakt on see, et kui tondisuru hakkab mõnda peret külastama, alustavad mesilased kiiresti taruvaigust trellide ettepanekut.

Hea küll, kuid milleks seda liblikat nii väga vaja on? Teda on väga vaja just sellepärast, et tema röövikud söövad maavitsa, ja söövad seda hästi palju. Nad toidavad oma suurt keret umbes 22 tundi ööpäevas, hoides sel moel metsikuid maavitsalisi vaos. Mis veel väga tähtis, nad panevad mesilased teatud erilisel viisil tööle. Nende röövlitöö aktiviseerib mesilasperet ja selline aktivatsioon võib olla mesilaste evolutsioonis äärmiselt tähtsaks faktoriks. Võimalik, et see aitab ära hoida ka sellist hirmsat mesilaste haigust nagu varroatoos, mille põhjustajaks on suured pruunid Afganistanist pärit lestad, 3 mm laiad ja 1,5 mm pikad.

Nagu tondisuru röövik, nii toitub maavitsalistest ka koloraado mardikas, Ameerika päritolu kauni välimusega kahjur, kelle eest Euroopa kollektsionäärid maksid 18. sajandi keskpaiku 10–12 Saksa hõbetaalrit. Praegusajal on koloraado mardikas tuntud kui kohutav nuhtlus, kes ründab kartulipõlde. Mardika tõrjeks on kasutatud DDT-d ja teisi tugevatoimelisi keemilisi vahendeid, mis ehk mõningal määral tõepoolest piirasid ka mardikate arvukust, kuid mis kindla peale tapsid tuhandeid hoopis teistest liikidest putukaid, sealhulgas ka tondisurusid. Näiteks Stavropoli piirkonnas Venemaa lõunaosas seda liblikat praktiliselt enam ei ole.

Kui võtame vaatluse alla näiteks lepiskloomad ja kiskjad, siis jääb esmapilgul mulje, et nende söömiskombed on väga erinevad. Aga kas ikka on?

Mida sööb koger või karpkala või piison või kits? Näib, et seda, mis on uimede või siis jalgade-sõrgade all lihtsalt olemas. Muudkui ujub või kõnnib ja nosib. Paraku see nii lihtne ei ole. Näiteks kodulehm sööb metsikute veislastega võrreldes peaaegu kõike, kuid siiski mitte päris kõike. Näiteks ei puutu lehm mahlakaid värskeid rohuliblesid, mis kasvavad läbi lehmakoogi või sellisel kohal, kus mõni aeg tagasi on olnud lehmasõnniku lasu – nende peal võib olla parasiitide mune või vastseid.

Pole mingit kahtlust, et loomad oskavad teatud viisil mõelda ja olukorda hinnata, näiteks et nad oskavad rehkendada nende objektide liikumistrajektoore, mille suhtes nad ükskõiksed ei ole. Iga rebane, kui ta tunneb maastikku, teab täpselt, kuidas tema eest põgeneval jänesel tee ära lõigata ka siis, kui ta vahepeal jänest ei näe ja tema lõhna ei tunne.

Võtame aga mõne metsiku, vabalt elava sõraliste liigi – gaselli või antiloobi, või veel parem, võtame terve savannikoosluse näiteks suures Krügeri rahvuspargis Lõuna-Aafrikas. Mida söövad kaelkirjakud? Loomulikult seda, mis kasvab hästi kõrgel, peamiselt 3–4 või koguni 5–6 meetri kõrgusel kasvavaid lehti. Kaelkirjakul on väga ebamugav rohtu süüa ja ka vett juua. Ja õigupoolest ongi see suur, väga jõuline ja osav loom ohustatud ainult siis, kui ta üritab süüa rohtu või juua jõest või lombist vett. Savannis elab ka impala-antiloop ja temagi sööb 1,5–2 meetri kõrguselt lehti, aga need on juba põõsaste, mitte puude lehed. Siis on seal pühvlid. Nemad söövad keskmise ja väiksema pikkusega rohtu. Siis on seal gnuu-antiloobid. Nemad söövad keskmist ja kõrgemat rohtu, mingil määral ka madalat rohtu. Siis on seal sebrad, kes söövad peamiselt madalat rohtu, sekka mõnikord pisut puukoort.

Kõik hobused ja nende sugulased üle maailma on bioloogiliselt väga edukad, nimelt suudavad nad toetuda ainult ühe varba otsale ja see annab eeliseid liikumisel – summutab vibratsiooni ja lööklaineid, võimaldab joosta kiiresti ja kaua, lausa tundide kaupa. Lisaks suudavad nad rohtu süüa. Umbes 15–16 miljonit aastat tagasi oli nende eelkäijate seas selliseid, kes toetusid küll ühe varba, keskmise varba kabjale, nii et liikuda said nad hiilgavalt, kuid need hobuse eellased toitusid lehtedest. Ja lehed on palju haruldasem toit. Rohi annab vabaduse, sest rohtu leiab peaaegu igalt poolt. Rohusöömiseks on aga vaja vastavaid hambaid, ja need on hobuslastel olemas.

Nii et toitumiskäitumine on ka mittekiskjatel loomadel äärmiselt põnev. Savannis liigub ja tegutseb ju mitu tuhat tonni elusat taimetoitlaste biomassi. Ja savann elab ning õitseb, ükski taimeliik pole kadunud. Kui aga lasta näiteks kodulehm savanni sööma, siis oleks selle koha peal varsti kõrb, nagu seda on korduvalt juhtunud nii Euroopa kui ka Ameerika rohtlates (stepis, pustas ja preerias).

Aga räägime nüüd minu lemmikutest, kiskjatest. Ma tunnen neile pisut kaasa, sest kujutage ette, mis elu see on, kui teie toit üritab ennast peita, ja kui olete ta avastanud, siis jalga lasta, ja kui te talle järele jõuate, siis hakkab ta vastu, ja mõnikord vägagi tõsiselt, nagu näiteks kahvripühvel. Ta võib teil koguni jala otsast ära hammustada, kui talle võimalus anda.

Kui aga olete lõpuks nii kaugele jõudnud, et võiks sööma hakata, tulevad konkurendid. Ja ärge arvake, et näiteks tähnikhüäänid on ainsad sellised tüütajad, kes tulevad lõvi jahipaika, kui lõvil on parasjagu käsil maitsev sebra, ning hakkavad nii vastikut häält tegema, et lõvi jätab sebra puht kuninglikust vastikustundest neile.

Kuigi enamasti on lugu siiski hoopis vastupidi. Tähnikhüäänid on suurepärased jahimehed. Nad on väga seltsingulised loomad. Kui tähnikhüään tapab saaklooma, hakkab ta valjusti häälitsema, kutsudes noori hüääne sööma. Lõvid reeglina nii ei tee. Ja kui lähedal juhtub olema lõvi, eriti emalõvi, siis läheb ta kindlasti sinna, kust kostab hüääni signaal: lapsed, siia, siin saab süüa! Lõvid tulevad ja üritavad hüäänide toidu enestele võtta.

Lõvi magab päeva jooksul kuni kakskümmend tundi, keskmiselt 16 tundi, ka kodukass magab mitu korda päevas mitu tundi. Tunnen üht kassi, kes talvel armastab üle kõige magada kõrgel korvis (lae all on ju kõige soojem õhk) või pere vanaema süles, kusjuures kass väga veenvalt palub, et vanaema seaks end mugavalt istuma, ja hüppab siis talle sülle, keerab ennast ilusti kerra ja jääb magama. Ja kui vanaema julgeb ennast liigutada, saab kass väga ilmekalt pahaseks. Meie ütleme, et laisk loom, kujuta ette, milline lontrus – kakskümmend tundi järjest niiviisi magada! Tegelikult pole see mingi laiskus ega vaba aja surnukslöömine. See on väga tähtis päevane töö, mille eesmärgiks on videvikuks vormis olla.

Kiskja peab olema maksimaalselt vormis. Energia- ja jõuvarude taastamisest, heast lihastoonusest, meelte reipusest ja teravusest sõltub tema elu. Nii et kiskjate suhtes on alust austust tunda.

Võiks arvata, et väga ürgsed varitsejad kiskjad – lõvid – on üksildased olevused. Kuid tegelikult on lõvid ainsad täielikult seltsingulised kaslased, kuna nad peavad koos jahti. Ja on täiesti võimalik, et inimene sai inimeseks suurel määral tänu lõvidele. Inimene kui liik on kindlasti pärit savannist ja kui meie väga ürgsed esivanemad, suured kõrgemad primaadid, ronisid puu otsast alla, tulid metsast välja ja hakkasid savannis elama, kohtasid nad seal hirmuäratavaid konkurente. Muidugi oli savannis ka suisa vaenlasi – kiskjaid, kes inimest meelsasti toiduks tarvitasid. Lõvid ja hüäänid üritavad veel tänapäevalgi aeg-ajalt inimjahti. Kuid eelkõige olid nad primaadile konkurentideks. Lõvid ja hüäänid elasid kunagi ka Euroopas, Iraanis ja Lähis-Idas, praegu on neid Aafrika savannis ja Aasias, eelkõige Indias.

Nii et savanni elama asunud suur ja vägev kõrgem primaat pidi koopereeruma täpselt samamoodi, nagu seda teevad tähnikhüäänid ja lõvid sealsamas savannis. Teisiti lihatoitu lihtsalt ei saa. Ja ilma lihata poleks selline suur 70-kilone esikloom nagu inimene savannis läbi löönud. Me pole võimelised toituma nagu sõralised. Me oleme puuviljatoidulistest pärit kõigesööjad, mitte rohusööjad. Me ei suuda elada ainult taimsest toidust, mida savannis piisavalt leidub. Lisaks peab olema vähemalt puu- ja juurvilju.

Tihtipeale kiskjad lihtsalt peavad koopereeruma. Paljud liigid ja seltsid eksisteerivad ainult tänu kooperatsioonile, ja see kehtib nii kiskjate kui ka mittekiskjate puhul. Näiteks koerlased, kuigi seal on suhteliselt üksildasi liike, on ilmselt pärit loomadest, kelle põlvnemises ja evolutsioonis mängis jahipidamisel tohutu suurt rolli just nimelt seltsingulisus, kooperatsioon.

Hundid on uhked loomad. Neid on 32 alamliiki ja talviti kutsub hunt kokku suure seltskonna, et jaht oleks edukam. Suvel piisab jahipidamiseks pereliikmetest. Kõige fantastilisem on koerlaste seas ühiselulises mõttes aga hüäänkoer, Lycaon pictus, kirju hundisarnane loom. Hüäänkoera ühiskondlikkus ulatub niikaugele, et igal talvisel hooajal jääb tiineks ja sünnitab üks kindel emane, kelle määrab matriarh, peregrupi või karja juht. Sellel emasel sünnib 18–20 või rohkemgi kutsikat, ja kuna kõigil noortel emastel hüäänkoertel on laktatsioon, toidavadki kõik noored emased neid kutsikaid. Need loomad on maailma parimad jahimehed, ja loomulikult toidavad neid nende jalad, nagu koerlasi ikka. Ja selge on see, et see liik on veel alles ainult tänu oma fantastilisele jahipidamistaktikale. Nagu väga paljud kiskjad, on ka hüäänkoerad tundlikud nakkushaiguste ja toksikoosi suhtes. Ainult fantastiline võime saada kätte praktiliselt iga saakloom, kelle nad on välja valinud, on aidanud seda liiki säilitada.

Toitumiseks kasutavad paljud liigid lausa uskumatuid võtteid. Näiteks sirelaste sugulased kärbsed, kelle vastsed elavad naftalompides. Loomake on üleni nafta sees, välja arvatud suised ja silmad, mis naftalombi pinnakilest välja ulatuvad. Naftaloik sätendab, helendab päikeses, nagu oleks see vesi, ja paljud putukad, keda päeval piinab janu, lendavad kiiresti jooma. Ja kui putukas juba puudutab naftalombi pinda, siis sinna ta ka jääb. Sirelasevastne jõuab kiirelt kohale, lõuad laiali, ja sööb putuka ära. Või tuletage meelde, milliseid püüniseid teevad ämblikud, kui palju vaeva nad näevad, aga see tasub ennast ära.

Kiskjatel tuleb seega olla eriti leidlik, et süüa saada. Ja muidugi sõltub palju ka sellest, kui kauaks suudab kiskja ennast korraga toiduga varustada. Krokodillile piisab ellujäämiseks ühest korrast poolteise aasta jooksul (aga siis peab see ka tõepoolest korralik söömaaeg olema, mitukümmend kilo liha), kuid hea see elu siiski ei ole. Ei maksa arvata, et kuna krokodill on võimeline poolteist aastat söömata olema, kui ta saab näiteks gaselli, siis ta ka peab niiviisi elama. Ei pea. Tihtipeale olen näinud, kuidas kesk-Aasia kilpkonna, keda meie nimetame stepikilpkonnaks (mis on vale nimetus, stepis seda liiki ei ela), toidetakse kord kuus – ta on ju kilpkonn ja peabki niiviisi sööma. Tegelikult võib kilpkonn iga päev hea isuga süüa.

Kuid võime väga pikka aega söömata olla on paljude liikide puhul eluliselt vajalik, ja muidugi on see küsimus eriti tähtis kiskjate puhul. Näiteks kui hunt on kolm päeva täiesti tühja kõhuga, saab ta sellised maohaavandid, millest pole erilist paranemislootust. Kui see juhtub talvel, on hunt surmalaps. Nii et ta peab midagi makku saama, kas või taimset ollust, kas või vana nahka. See ei ole lihtne, ja seda kõike tuleb hundil õpetada ka oma lastele.