Читать книгу Noor Mõrsja - Alessandro Baricco - Страница 6

Kolmkümmend kuus on neid kivist trepiastmeid, mida mööda tuleb üles minna, ja vanamees astub pikkamisi, järelemõtlikult, otsekui koguks nad ükshaaval kokku, et sundida neid siis teisele korrusele: tema on karjane, nemad aga malbed loomad. Modesto on ta nimi. Ta teenib selles majas juba viiskümmend üheksa aastat, on seal niisiis preestriks.

Jõudnud viimasele astmele, jääb ta seisma avara koridori ees, mis sirutab end üllatusi pakkumata ta pilgule välja: paremat kätt on Härraste suletud toad, kokku viis; vasemat kätt seitse akent, mida pimendavad lakeeritud puust aknaluugid.

Koidik on äsja kätte jõudnud.

Ta jääb seisma, too vanamees, sest peab oma arvepidamist ajakohastama. Ta loendab hommikuid, mida on sisse pühitsenud selles majas, alati ühtviisi. Seega lisab ta juurde ühe, mis kaob tuhandete taha. Summa on peadpööritav, kuid teda see ei häiri: sellesama hommikuriituse alaline läbiviimine näib ta ametiga kooskõlas, ta kalduvuste vastu lugupidav ja tema saatusele tunnuslik.

Pärast seda, kui ta on peopesad libistanud üle pükste triigitud kanga – puusade juurest reite kõrgusele –, lükkab ta pea imepisut ette ja hakkab jälle oma samme seadma. Ta ei tee väljagi Härraste ustest, kuid jõudnud esimese aknani, vasemal pool, ta seisatab, et avada luugid. Ta teeb seda pehmete ja täpsete liigutustega. Ta kordab neid liigutusi iga akna juures, seitsmel korral. Alles seejärel pöörab ta pead, et hinnata koidiku valgust, mis vihkudena siseneb läbi klaaside: ta tunneb selle valguse iga võimalikku varjundit ja teab ta loomulaadi põhjal, milliseks kujuneb päev: ta oskab sellest teinekord välja lugeda ähmaseid lubadusi. Kuna nad usaldavad teda – kõik –, on oluline, millise arvamuse ta kujundab.

Pilvelooris päike, kerge tuulevinu, langetab ta otsuse. Nii see ongi.

Seejärel sammub ta koridori mööda tagasi, sedapuhku aga pühendub ennist tähelepanuta jäänud seinale. Ta avab Härraste uksed, järgemööda, kuulutades päeva algust valjul häälel lausega, mille toob kuuldavale viis korda, muutmata seejuures tämbrit ja rütmi.

Tere hommikust. Pilvelooris päike, kerge tuulevinu.

Seejärel ta kaob.

Teda pole olemas seni, kuni ta jälle välja ilmub, muutumatuna, hommikusöökide saali.

Ammustest juhtumitest, mille üksikasjad me eelistame praegu maha vaikida, pärineb see pidulik ärkamisharjumus, mis seejärel võtab puhkepäevase ja pikaleveniva kuju. See puudutab tervet maja. Mitte kunagi enne koidikut, see on üks mis kindel. Nad ootavad valgust ja Modesto tantsu seitsme akna juures. Alles siis lõpeb nende hinnangul voodi nuhtlus, magamise silmitus ja unenägude õnnemäng. Surnud – vanamehe hääl toob nad tagasi ellu.

Nad valguvad tubadest välja, panemata end riidesse, silmadele ja kätele natukese veega kergendust toomata. Juuksed ja hambad une järele lõhnamas, ristuvad meie teed koridorides, treppidel, tubadest väljudes, me kaisutame üksteist otsekui kaugelt maalt naasnud pagulased, suutmata uskuda, et oleme eluga pääsenud selle lummutuse kütkest, millena näib meile öö. Une sunnil laiali pudenenud, hakkame jälle moodustama perekonda ja suubume alumise korruse suurde hommikusöökide saali otsekui karstijõgi, mis nüüdsama on väljunud valguse kätte, mere eelaimuses. Me teeme seda valdavalt naerdes.

Kaetud merd ju kujutabki endast hommikusöökide laud – kellelgi pole eales tulnud mõttesse kasutada ainsuses seda sõna, mille puhul vaid mitmus suudab edasi anda rikkust, küllust ja mõistusevastast kestust. Päevselgena ilmneb tänuriituse paganlik mõte – eluga pääseti looduskatastroofist, une käest. Kõige üle valvavad Modesto ja kahe ettekandja vaevutajutav liuglemine. Tavalisel päeval, mis ei ole paastu- ega pidupäev, pakub harilik asjakorraldus valget ja tumedat röstleiba, hõbedal lebavaid kiharakujulisi võilaaste, üheksa marja keedist, mett ja kastanikreemi, kaheksat sorti magusaid küpsetisi, mille krooniks kujuneb võrratu croissant,1 nelja eri värvitooni torti, peekrit vahukoorega, aastaajale vastavat puuvilja, mis alati on lõigatud geomeetrilise korrapäraga, haruldaste eksootiliste viljade valikut, kolme erineva keeduajaga mune, värskeid juustusid pluss Stiltoni marki Inglise juustu, õhukesi kodusingiviile, keeduvorstikuubikuid, noorloomalihast konsomeed, punases veinis keedetud

Teed jälestatakse, kummelitee on haigete tarvis.

Ja ongi arusaadav, et söögikord, mida enamik inimesi peab päeva kiireks algtõukeks, kujutab endast selles majas hoopiski keerukat ja otsatut toimingut. Omaksvõetud harjumuse kohaselt istuvad nad lauas tunde, jõudes järjega lõunasöögi piirimaile – selles majas ei õnnestugi eales lõunat süüa – otsekui mõnes kõrgemat klassi brunch’i2 itaaliapärases imitatsioonis. Vaid ükshaaval tõustakse aegajalt püsti, et ilmuda siis jälle lauda poolenisti riides või pestuna – vesivillid tühjaks pigistatud. Kuid need on pisiasjad, mida vaevu märgatakse. Sest olgu öeldud, et suurde laudkonda kuuluvad ka päevakülalised, sugulased, tuttavad, jutuletahtjad, kaubavedajad, kõikmõeldavad võimukandjad, kirikumehed ja -naised – igaüks oma teemaga. Perekonnal on tavaks neid vastu võtta sealsamas, tulvava hommikueine voolusängis, demonstratiivselt kodusel viisil, mida keegi, isegi mitte nemad ise ei suudaks eristada ülbuse tipust, mida kujutab endast külaliste vastuvõtmine pidzaamas. Koorevõi värskus ja crostata’de müütiliselt täpne küpsetusaeg kallutavad muljet siiski südamlikkuse suunas. Šampanjat hoitakse alati jäänõus ja seda pakutakse heldelt, ainuüksi sellest on küllalt, et motiveerida paljude kohalolu.

Sestap ei ole sugugi harv juhus, kui hommikusöökide lauas võib näha kümneid inimesi ühel ajal, olgugi peres kõigest viis liiget, ja nüüd, mil Poeg viibib Saarel, tegelikult neli.

Isa, Ema, Tütar, Onu.

Poeg viibib ajutiselt võõrsil, Saarel.

Kella kolme paiku pärastlõunal tõmbuvad nad lõpuks oma tubadesse, ja väljuvad poole tunni möödudes säravalt elegantsete ja värsketena, nagu kõik võivad tõdeda. Pärastlõuna peamised tunnid pühendame äriasjadele: vabrikule, põllundustaludele, kodule. Õhtuhämarik jääb erakliku tegevuse – mõtisklemise, leiutamise, palvetamise – tarvis või viisakusvisiitide jaoks. Õhtueine on hiline ja kasin, igaüks sööb omaette, pidulikkuseta; ta elutseb juba öö tiiva all, sestap katsume ta ära rebida kui kasutu sissejuhatuse. Üksteisele head ööd soovimata astume seejärel une teadmatusse, mida igaüks tõrjub omal kombel.

Juba sada kolmteist aastat olevat kõik meie peres surnud öösel.

See seletab kõike.

Peamiselt oli sel hommikul juttu merekümbluse kasulikkusest, millesse vahukoort suhu kühveldav Monsenjöör suhtus reservatsioonidega. Ta adus selles mingit ilmselget, kõlblust puudutavat tundmatut, söandamata seda kummatigi täpsemalt määratleda.

Isa, too heatahtlik ja vajaduse korral karmikäeline mees, katsus tal aidata teemale keskenduda.

– Olge nii kena, Monsenjöör, meenutage mulle, kus kohas sellest evangeeliumis õigupoolest räägitakse.

Laveeriva vastuse alternatiivina helises uksekell, millele kõik pöörasid mõõdukat tähelepanu, sest mõistagi oli tegemist järjekordse visiidiga.

See jäi Modesto mureks. Tema avas igatahes ukse ja leidis oma vastast noore Mõrsja.

Tema selleks päevaks oodatud ei olnud, või äkki isegi oli, kuid see oli neil meelest läinud.

Ma olen noor Mõrsja, sõnasin ma.

Teie, märkis Modesto. Ta lasi pilgul ringi käia, ilme jahmunud, sest polnud mõistuspärane, et olin saabunud üksinda, ent nägemisulatuses polnud kedagi.

Nad jätsid mind puiestee lõppu, sõnasin ma, mul tekkis soov oma sammud rahus kokku lugeda. Ja panin kohvri maha.

Ma olin, nagu kokku lepitud, kaheksateistaastane.

Minule poleks küll vastumeelt end rannas alasti näidata – kõlas sedaaegu Ema suust –, kui võtta arvesse, et mul on alati olnud mõningane tõmme mägede poole (paljud ta süllogismid jäid ju tabamatuks). Ma võiksin ette lugeda vähemasti kümmekond inimest, jätkas ta, keda olen näinud alasti, ja ma ei räägi lastest või surevatest vanuritest, kelle vastu ma tunnen teatud sügavat osavõtlikkust, isegi kui ...

Ta katkestas jutu, kui noor Mõrsja astus söögisaali, ja põhjuseks polnud mitte niivõrd see, et noor Mõrsja oli astunud saali, kui see, et tema tuleku oli sisse juhatanud Modesto hoiatav köhatus. Ma vist ei maininud, et viiekümne üheksa teenistusaasta jooksul oli vanamees välja töötanud kõril põhineva suhtlemissüsteemi, mida kõik peres olid õppinud dešifreerima, justkui see oleks kiilkiri. Ta ei pruukinudki abi otsida sõnade vägivaldsusest, kuna köhatus – või harvemal juhul kaks, artikuleeritumal kujul – saatis ta toiminguid järelliitena, mis selgitas nende tähendust. Näiteks lauas ei serveerinud Modesto ühtki rooga, saatmata seda kõripealise täpsustusega, mille hooleks ta usaldas oma üliisikliku hinnangu. Kõnealusel juhul saatis ta noore Mõrsja sisseastumist vaevukuuldava, kauge vilinaga. See tähistas kõigile teadaolevalt väga kõrget valvsusastet, ja sel põhjusel Ema katkestaski jutu, mida ta harilikult ei teinud, sest teatada talle külalise saabumisest oli tavalisel puhul sama, mis valada talle vett klaasi – ta oleks selle südamerahuga ära joonud. Ta katkestas niisiis jutu, pöördudes uue saabuja poole. Ta silmas küpsematut iga ja lausus klassi näitava harjumuslikkusega

– Kullake!

Tal polnud vähimatki ettekujutust, kellega oli tegemist.

Seejärel läbistas ta tavapäraselt kaootilist mõtlemist vist mingi sähvatus, sest ta küsis

– Mis kuu praegu on?

Keegi vastas Mai, tõenäoliselt Farmatseut, kes šampanja mõjul oli muutunud tavatult täpseks.

Seepeale lausus Ema jälle Kullake!, kuid seekord oli ta teadlik sellest, mida ütleb.

Uskumatu, kui kiiresti tuli mai tänavu, mõtles ta.

Noor Mõrsja tegi kerge kummarduse.

See oli neil meelest läinud, ja kogu lugu. Iga asi oli ju kokku lepitud, aga nii ammusest ajast saati, et selge mälestus oli hiljem kaotsi läinud. Sellest ei pidanud järeldama, et nad olid meelt muutnud: see oleks igal juhul olnud liiga vaevanõudev. Kui asi kord juba otsustatud, ei muudetud selles majas eales meelt, ilmselgetel emotsioonide kokkuhoiu kaalutlustel. Lihtsalt aeg oli möödunud sellise kiirusega, et neil polnud tekkinud vajadust seda tähele panna, nüüd aga oli noor Mõrsja kohal, tõenäoliselt selleks, et teha teoks see, mis ammuilma kõikide ametlikul heakskiidul oli kokku lepitud: abielluda Pojaga.

Häiriv oli tõdeda, et kui jääda tegelikkusele truuks, siis Poega ei olnudki kohal.

Ometigi ei tundunud hädatarvilik sellel üksikasjal pikemalt aega viita, ja sestap pühenduti kõhklematult vastuvõtutervitust hõiskavale rõõmukoorile, mida erineval viisil toonitasid üllatus, kergendus- ja tänutunne: viimast ilmutati asjade arengu suhtes, sest elu ei paistnud inimlikust hajameelsusest hoolivat.

Kuna ma seda lugu juba jutustama olen hakanud (hoolimata jahmatavatest üleelamistest, mis mind ridamisi on tabanud ja säärase ettevõtmise justkui maha laidaksid), tuleb mul paratamatult selgitada sündmuste geomeetriat nii, nagu see mulle vähehaaval meenub, mainides seejuures näiteks, et Poeg ja noor Mõrsja olid kohtunud siis, kui tüdruk oli viieteistaastane ja poiss kaheksateist, jõudes järk-järgult vastastikku äratundmisele, et kumbki on teise jaoks südame otsusekindlusetuse ja noorusigavuse hiilgav korrektiiv. Praegu on ennatlik selgitada, millise ainulaadse teekonna kaudu, samas aga on oluline teada, et kaunis kiiresti jõudsid nad õnnelikule lõppjäreldusele, et soovivad abielluda. Kummagi perekonnale näis asi arusaamatu – põhjustel, mida mul avaneb ehk võimalus selgitada, juhul kui selle kurbuse pigistus lõdvendab oma haaret; kuid Poja ainukordne isikupära, mille kirjeldamiseks ma leian varem või hiljem jõudu, ja noore Mõrsja puhas sihikindlus, mille edasiandmiseks meeldiks mulle leida mõtteselgust, sisendasid mõningast ettevaatlikkust. Lepiti kokku, et parem asi visandi kujul paika panna, seejärel aga võeti käsile mõnede tehniliste sõlmküsimuste lahtiharutamine, ennekõike kummagi asjaosalise sotsiaalse staatuse mitte just päris kõrvutine asetus. Tasub meelde tuletada, et noor Mõrsja oli ainus tütar rikka karjakasvataja peres, kes võis uhkeldada viie pojaga, samas kui Poeg kuulus perekonda, kus juba kolmandat põlve lõigati kasumit küllaltki hinnaliste kangaste ja villaste riietega kaubitsemisest. Rahast polnud puudust ühel ega teisel osapoolel, samas oli kahtlemata tegemist eri liiki rahaga: üks võeti välja kangastelgedest ja muistsest elegantsist, teine aga sõnnikust ja igiammusest rühmamisest. See asjaolu tekitas tasase nõutuse lagendiku, millest saadi aga ühe ropsuga üle siis, kui Isa teatas pidulikult, et põllumajandusliku rikkuse ja tööstusfinantside ühteheit kujutab Põhja-Itaalia ettevõtlikkuse loomulikku arengut, märkides maha selge tee kogu Riigi ümberkujundamiseks. Ta järeldas sellest, et ühiskondlikud valmisskeemid, mis nüüdseks kuulusid minevikku, tuleb paratamatult ületada. Kuna ta väljendus täpselt nii, õlitades mõne koha peal oma juttu kunstipäraselt paigutatud mahlaka vandesõnaga, paistiski too arutluskäik, kus laitmatult segunesid asjalikkus ja pesueht vaist, kõiki veenvat. Me otsustasime lihtsalt oodata, et noor Mõrsja oleks pisut vähem noor: tuli ju vältida võimalust, et sedavõrd läbikaalutud abielu hakataks kõrvutama teatud tüüpi talupoeglike, rutakate ja kergelt loomalike liitudega. Ootamine, mis kahtlemata tundus kasulik, paistis meile liiatigi kõrgema moraalse üleoleku tõendusena. Kohalik vaimulikkond ei viivitanud otsuse kinnitamisega, mahlakad vandesõnad olid meelest läinud.

Nad pidid niisiis abielluma.

Kui ma juba siin olen, ja kuna ma täna õhtul tunnen endas mingit mõistetamatut kergust, mida võib-olla kutsuvad esile nood minu käsutusse antud toa vaevavad tuled, soovin ühte-teist lisada selle kohta, mis leidis aset õige pisut pärast kihluse väljakuulutamist, noore Mõrsja isa üllataval algatusel. Too oli sõnaaher mees, omal kombel vast hea inimene, kuid ka tujukas või ootamatu käitumisega, otsekui olnuks liigsest lähedusest mõningate tööloomadega ta iseloomu sugenenud mingi ohutu ettearvamatuse joon. Ühel päeval teatas ta napisõnaliselt, et on oma äriasjade lõplikku apoteoosi otsustanud püüelda Argentinasse välja rännates, vallutamaks seal karjamaad ja turud, mida ta oli peensusteni tundma õppinud udust sisse piiratud sitasematest sitasemate talveõhtute aegu. Inimesed, kes teda tundsid, kogesid kerget segadust ja otsustasid, et taolisele sihikindlusele ei pruukinud võõras olla abielusängist läbi lipsanud külmus, võib-olla teatud pettekujutlus hilisest noorusest, tõenäoliselt mingi lapselik oletus vaateväljade lõpmatuse osas. Ta reisis üle ookeani koos kolme pojaga, häda sunnil, ja noore Mõrsja seltsis, lohutuse leidmiseks. Ta jättis naise ja teised lapsed maad valvama, tõotades iseendale, et kutsub nad enda juurde, kui asjad peaksid kulgema õiges suunas – ja pärastpoole, aasta hiljem ta tegigi seda, müües kodumaal oma valdused lausa viimseni maha ja lüües kogu oma vara pampas mängulauas läbi. Enne ärasõitu oli ta aga igatahes teinud visiidi Poja Isale ja oma au nimel kinnitanud, et noor Mõrsja ilmub kohale kaheksateistkümnenda eluaasta ette lüües, et täita abiellumistõotus. Kaks meest surusid teineteisel kätt, selle peale, mis tolles kandis oli pühalik samm.

Kihlatutest aga seda, et nemad jätsid hüvasti pealtnäha rahulikult ja salamisi heitunult: ma pean tunnistama, et neil oli omajagu põhjust nii üheks kui ka teiseks.

Kui põllumehed olid minema seilanud, veetis Isa mõne päeva temale tavatus vaikuses, jättes unarusse toimingud ja harjumused, mida ta muidu pidas möödapääsmatuks. Nii mõnigi ta kõige meeldejäävam otsus oli sündinud sääraste kohaloleku katkestamiste aegu, sestap ootas kogu Pere saatusele alistunult suuri uudiseid, ja lõpuks Isa kõneleski lühidalt, kuid üliselgelt. Ta lausus, et igaühel on oma Argentina, ja nende jaoks, tekstiilisektori liidritena, kannab Argentina nime Inglismaa. Tegelikult oligi juba mõnda aega kiigatud üle väina teatud vabrikute tõttu, mis olid tootlikkust imekspandavalt optimeerimas: ridade vahelt aimus peadpööritavaid kasumeid. Tuleb vaatama minna, sõnas Isa, ja võimaluse korral snitti võtta. Ja pöördus siis Poja poole.

Sina lähed, nüüd, kus sa oled naisemees, lausus ta, faktilise küljega pisut bluffides.

Ja Poeg oligi sõitnud – seejuures õnnelik – tähtsa ülesandega õppida tundma inglaste saladusi ja tuua väärtuslikem osa Perekonna tulevase õitsengu huvides kaasa. Ega keegi arvanudki, et ta tuleb tagasi mõne nädala möödudes, seejärel aga ei märganud keegi, et ta pole tagasi tulnud isegi mõne kuu möödudes. Aga sellised nad juba olid, nad ei hoolinud päevade järgnevusest, sest kaldusid elama vaid ühtainsat, täiuslikku, lõpmatuseni korratud kujul: seega oli aeg nende jaoks hajusate piirjoontega nähtus, mis helises nende eluga kaasa otsekui võõrkeel.

Igal hommikul läkitas Poeg meile Inglismaalt telegrammi, mille tekst kõlas muutumatult: Kõik on hästi. Ta pidas mõistagi silmas öö salakavalust. See oli ainus uudis, mida me kodus tõepoolest kuulda ihkasime, liiatigi mõjunuks ülearu väsitavalt kahtlus, et Poeg võiks selle pikale veniva äraoleku ajal olla ametis muu kui oma kohustusega, mida heal juhul vürtsitas mõni veetlev, kadedust äratav meelelahutus. Nähtavasti oli Inglise vabrikuid arvukalt ja need väärisid põhjalikke analüüse. Me lõpetasime ta ootamise, nagunii tuleb tagasi.

Aga enne jõudis tagasi noor Mõrsja.

Lase end ometi vaadata, sõnas Ema rõõmust särades, kui laudkond oli jälle maha rahunenud.

Ja nad vaatasidki teda, kõik.

Neile hakkas silma mingi nüanss, mida nad ei osanud sõnadesse panna.

Selle pani sõnadesse Onu, virgudes unest, mida ta magas ammust ajast, lamakil tugitoolis – ääreni täis šampanjapokaal sõrmede haardes.

Te, preili, olete seal kaugel küll kõvasti tantsinud. Mul on selle üle hea meel.

Seejärel rüüpas lonksu šampanjat ja uinus jälle.

Onu oli peres tänuväärt kuju, ja asendamatu. Salapärane sündroom, mille all teadaolevalt kannatas ainuisikuliselt tema, hoidis teda pideva une kütkes, kust ta väljus vaid ülilühikesteks ajavahemikeks, pelgalt eesmärgiga lüüa vestluses kaasa punktuaalsusega, mida me kõik olime harjunud pidama endastmõistetavaks, mis aga tõenäoliselt oli hoopiski mõistetamatu. Miski oli temas isegi une ajal suuteline registreerima mis tahes episoodi ja iga sõna. Õigupoolest näis selline mujalt pärinemine andvat talle taolise mõttevaheduse või sedavõrd ainukordse pilgu asjadele, et ta virgumistel ja nendega kaasnevatel mõtteavaldustel oli lausa oraakellik, prohvetlik järelvõnge. See mõjus meile väga rahustavalt, kuna teadsime, et võime iga hetk arvestada varusoleva mõistusega, mis oli sedavõrd puhanud, et suutis võluväel lahti harutada ükskõik millise koduse arutluskäigu või argielus ette tuleva sõlmküsimuse. Liiatigi ei olnud meile vastumeelt võõraste hämming nende ainulaadsete uljustükkide ees – pisisasi, mis lisas meie kodule veel ühe põhjuse olla ligitõmbav. Oma pere rüppe naastes võtsid külalised tihtipeale kaasa legendihõngulise mälestuse mehest, kes suutis magades hakkama saada ka keerukate toimingutega, mille hulgas pilgel šampanjapokaali hoidmine oli vaid kahvatu näide. Ta võis unes omal habet ajada ja nii mõnigi kord oli teda nähtud magades klaverit mängimas, olgugi et nõksu aeglasemaid temposid võttes. Ei puudunud needki, kes väitsid, et on näinud, kuidas ta sügavasse unne vajununa mängis tennist: ta näis olevat üles ärganud vaid väljakupoolte vahetamise ajaks. Ma räägin seda sündmuste kajastamise kohustusest, kuid ühtlasi seepärast, et täna märkan ma kõiges selles, mis minuga toimub, justkui kooskõlalisust ja seega on mul juba päris mitu tundi olnud lihtne tajuda helisid, mis muidu, kimbatustunde küüsis, muutuvad kuulmatuks: näiteks elu sagedane kellukesehelin aja marmorlaual, pillatud pärleid meenutav. Elus inimeste koomilisus – see kummaline paratamatus.

Just nimelt, te olete küll kõvasti tantsinud, kinnitas Ema takka, paremini ei oskaks ma seda öelda, liiatigi ei ole puuviljatordid mulle kunagi meeldinud (paljud ta süllogismid jäid ju tabamatuks).

Kas tangosid? päris häiritult notar Bertini, kellele sõna tango väljaütlemine tähendas juba iseenesest midagi seksuaalset.

Tangosid? Argentinas? Sealses kliimas? päris Ema, kuid polnud aru saada, kellelt.

Ma võin teile kinnitada, et tango on selgelt Argentina päritolu, ei jätnud notar oma.

Seepeale kostis noore Mõrsja hääl.

Ma elasin kolm aastat pampas. Naaber asus meie kodust kahepäevase hobuseteekonna kaugusel. Vaimulik viis meid korra kuus armulauale. Kord aastas sättisime end Buenos Airese poole teele, ikka plaaniga olla kohal ooperiteatri hooaja avaetendusel. Aga me ei jõudnud kunagi õigeks ajaks kohale. Buenos Aires oli alati palju kaugemal, kui me osanuks arvata.

Äärmiselt ebapraktiline, märkis Ema. Kuidas isa sulle sel viisil küll abikaasat mõtles leida?

Keegi juhtis ta tähelepanu sellele, et noor Mõrsja oli juba Pojaga kihlatud.

Muidugi mõista, kas arvate, et ma ei tea? Ma tegin üldist laadi märkuse.

Aga tõsi ta on, sõnas noor Mõrsja, nad tantsivad seal kaugel tangot. See on imeilus, sõnas ta.

Võis hoomata ruumi salapärast võnget, mis alati kuulutas Onu etteaimamatuid virgumisi.

Tango annab mineviku neile, kel seda ei ole, ja tuleviku neile, kes seda ei loodagi. Seepeale uinus ta jälle magama.

Samas kui Tütar, kelle tool oli Isa kõrval, jälgis kõike vaikides.

Ta oli noore Mõrsjaga üheealine – vahelepõike korras ütlen, et mina olen sellest east juba hulk aastaid väljas.

(Praegu sellele tagasi mõeldes näen vaid suurt segadust, aga ka sellist huvipakkuvat asja nagu ennenägematu, kasutamata jäänud ilu raiskamine. See asjaolu toob mind kummatigi loo juurde, mida ma plaanin jutustada kui mitte muul, siis nimelt sel põhjusel, et ellu jääda, aga päris kindlasti ka lihtsalt seepärast, et lugude jutustamine on minu amet.) Ma mainisin niisiis Tütart. Ta oli Emalt pärinud ilu, mis nois paigus helises aristokraatlikult: tolle paikkonna naiste jaoks oli küll varuks hoitud kindlapiirilisi suursugususe sähvatusi – silmade lõige, kaks õnneliku kujuga säärt, juuste ronkmust värv –, kuid mitte ealeski seda lihvitud ja ümarat täiuslikkust – lõpmatute sugupõlvede protsessiooniga kaasnenud igipõlise täiustumise nähtav vili –, mis Emas oli ikka veel säilinud ning tema, Tütre puhul kordus imepäraselt, õnneliku eluea kullatise varjus liiatigi. Ja siiamaani on kõik kena. Aga tõde ilmneb päevselgena siis, kui ma väljun oma elegantsest liikumatusest ja hakkan liikuma, nihutades heastamatu ebaõnne kvoote selle muutumatu tõsiasja tõttu, et ma olen lombakas. Õnnetusjuhtum, ma olin ligi kaheksa-aastane. Juhitavuse kaotanud vanker, ootamatult perutama kukkunud hobune, kitsal tänaval majade vahel, linnas. Võõrsilt kutsutud väljapaistvad arstid said hakkama ülejäänuga, isegi mitte ebapädevuse, võib-olla halva õnne tõttu, kuid asja igatahes keeruliseks ja valusaks muutes. Nüüd käin jalga järel lohistades – paremat jalga, mis on küll täiusliku säärejooksuga, ent osutub mõistusevastaselt raskeks ega taipa vähimatki sellest, kuidas harmoneeruda ülejäänud kehaga. Jalg toetub maha töntsilt ja kuidagi elutult. Ka käsi ei ole normis, ta näib tundvat vaid kolme asendit, ja mitte ülearu elegantseid. Seda võiks nimetada mehaaniliseks käeks. Näha mind toolilt tõusmas ja vastu tulemas, kas tervituseks või viisakusavalduseks, mõjub kummalise kogemusena, mida väljend illusiooni kadumine suudab vaid kahvatult edasi anda. Ehkki kirjeldamatult ilus, mõranen ma väiksemagi astumise juures, pöörates igasuguse imetluse silmapilkselt kaastundeks ja igasuguse iha ebamugavuseks.

See on teada asi. Kuid mul pole kalduvust kurvastada ega annet valu tunda.

Kui vestlus oli läinud kirsside hilise õitsemise peale, astus noor Mõrsja Tütre juurde ja kummardus, et anda talle mõlema põse peale musi. Tütar ei tõusnud püsti, sest sel hetkel soovis ta ilus olla. Nad kõnelesid allasurutud häälel, otsekui oleksid ammused sõbratarid, või kas ehk äkilisest soovist sõpradeks saada. Vaistlikult mõistis

Tütar, et noor Mõrsja oli selgeks õppinud distantsihoidmise ega kavatsenud sellest ka edaspidi loobuda, olles selle valinud omaenda elegantsi eriliseks ja jäljendamatuks vormiks. Ta jääb lapsemeelseks ja salapäraseks, alati, mõtles Tütar. Nad hakkavad teda jumaldama.

Siis, kui esimesi tühje šampanjapudeleid juba minema viidi, tekkis vestlusse korraga ühine, lausa maagiline katkestus, ja keset seda vaikust päris noor Mõrsja kenal kombel, kas ta tohiks ühe küsimuse esitada.

Aga muidugi, kullake.

Kas Poega ei olegi?

Poega? lausus Ema, et anda Onule aega mujalolekust välja tulla ja appi tõtata, aga kuna midagi ei sündinud, siis Ah, Poeg, mõistagi, jätkas ta, Poeg, otse loomulikult, minu Poeg, õige küll, see on asjalik küsimus. Ja pöördus seejärel Isa poole. Kallis?

Inglismaal, sõnas Isa, täielikus südamerahus. On teil aimu, preili, mida Inglismaa endast kujutab?

Usutavasti.

No nii. Poeg on Inglismaal. Aga täiesti ajutiselt.

Kas selles mõttes, et ta tuleb tagasi?

Vähimagi kahtluseta, niipea kui kutsume.

Ja te kutsute?

Päris kindlasti tuleb meil seda kiiremas korras teha.

Juba täna, täpsustas Ema, pillates teatud tüüpi naeratuse, mida ta hoidis tähtsate puhkude jaoks.

Ja oligi nii, et pärastlõunal – aga mitte enne, kui oli hommikusöögiliturgia lõpule viinud – istus Isa kirjutuslaua taha ja soostus üles tähendama, mis oli juhtunud. Harilikult tegi ta seda mõningase hilinemisega – ma pean silmas eluseikade, ja eeskätt selliste sündmuste ülestähendamist, mis tekitasid mõningase segaduse –, aga ma ei tahaks, et seda tõlgendataks teatud laadi tuima saamatusena. Tegelikult kujutas see endast vahedat meditsiinilist laadi ettevaatusabinõu. Kõigile teadaolevalt kannatas Isa sünnist saati selle all, mida ta ise armastas nimetada „väikeseks südameveaks” – seda väljendit ei maksa paigutada tundeelu konteksti: miski parandamatu oli killunenud ta südamelihases, kui ta kujunemisjärgus oletusena viibis alles emaihus, ja selle tagajärjel oli ta sündinud klaasist südamega, millega esmalt arstidel ning seejärel ka temal endal oli paratamatult tulnud leppida. Ei leidunud mingit ravi, kui üldse, siis vaid ettevaatlik ja pikatoimeline lähenemine maailmale. Kui usaldada käsiraamatuid, võinuks mõni iseäralik võpatus või ettevalmistamata tundepuhang ta kohemaid endaga viia. Sellegipoolest teadis Isa omast käest, et seda ei tule nii täht-tähelt võtta. Ta oli mõistnud, et on elule laenuks antud, ning kujundanud endas seetõttu harjumuse ettevaatlikkuseks, kalduvuse korraarmastusele ja ähmase veendumuse, et tema päralt on eriline saatus. Sellega tuleb otsapidi kokku viia ka tema loomuomane heatahtlikkus ja paigutine karmikäelisus. Ma soovin lisada, et surma ees ta hirmu ei tundnud: olles surmaga sedavõrd usalduslikus, kui mitte isegi südamelähedases vahekorras, teadis ta kindlalt, et tajub õigel ajal ta saabumist ja kasutab seda hästi ära.

Niisiis polnud tal tol päeval erilist kiiret noore Mõrsja saabumise kirjapanemisega. Ent kui tavapärased asjaõiendused kaelast ära, ei hoidunud ta eesootavast ülesandest kõrvale: ta kummardus kirjutuslaua kohale ja koostas vähimagi ebaluseta telegrammi teksti, sõnastades selle elementaarseid kokkuhoiunõudeid austades ja kindla kavatsusega saavutada vaieldamatu selgus, mis osutus ju hädavajalikuks. Ta pani kirja järgmised sõnad:

Noor Mõrsja on tagasi. Kiirustada.

Ema otsustas omalt poolt vastuvaidlemist mitte võimaldaval moel, et kuna noorel Mõrsjal kodu ei ole ning sestpeale, kui ta viimnegi varanatuke ja sugulane olid omadega Lõuna-Ameerikasse siirdunud, pole tal ju teatud mõttes isegi mitte perekonda, jääb ta nende juurde ootama. Kuna Monsenjööril ei paistnud olevat ühtki vastuväidet kõlbluse osas, ja võttes arvesse Poja äraolekut koduse katuse alt, paluti Modestol valmis seada külalistuba, millest liiatigi oli kõigil vähe aimu, sest nad ei võõrustanud ju kunagi kedagi. Nad olid parajal määral kindlad, et tuba on siiski olemas. Viimati ju oli.

Mingit külalistuba ei lähe vaja, ta magab minu juures, lausus Tütar rahulikult. Ta lausus seda istuvas asendis, ja sellisel puhul oli ta ilu seda mõõtu, mille korral vastuväiteid ei esitata.

Kui see valmistab teile heameelt, mõistagi, lisas Tütar noore Mõrsja pilku otsides.

Valmistab küll, sõnas noor Mõrsja.

Sel kombel hakkas ta kuuluma Majja, kuhu oli end kujutlenud sisenevat abielunaisena, avastades aga nüüd, et on hoopiski õde, tütar, külaline, soovitud isik, kaunistus. Tal kukkus see loomulikult välja ja ta õppis kiiresti selgeks selle eluviisi kombed ja ajad, mida tema ei tundnud. Ta tõdes selle kummalisust, kuid harva sigines temasse kahtlus selle mõttetuse osas. Mõni päev pärast saabumist astus ta juurde Modesto ja andis lugupidavalt mõista, et kui noor Mõrsja tunneb ehk vajadust mõningate selgituste järele, siis võtaks tema seda eesõigusena, kui saaks noort Mõrsjat kõigega kurssi viia.

Kas on reegleid, mis minul on jäänud kahe silma vahele? päris noor Mõrsja.

Kui lubate, kriipsutaksin nende hulgast alla kõigest nelja, et teemadega mitte üle pingutada, sõnas ta.

Minugipoolest.

Ööd kardetakse, see on teile minu arust juba teatavaks tehtud.

Jah, muidugi. Ma arvasin, et tegemist on legendiga, kuid olen aru saanud, et ega ikka ei ole.

Ega ei ole. Ja see on esimene reegel.

Suhtuda öösse kartusega.

Aukartusega, ütleme.

Aukartusega.

Täpselt nii. Teiseks: kurbus ei ole meeltmööda.

Ah ei?

Ärge saage minust valesti aru, öeldut tuleb mõista õigetes raamides.

Täpsemalt millistes?

Perekond on kolme põlvkonna jooksul kokku kuhjanud märkimisväärse vara ja kui te juhtumisi peaksite endalt küsima, kuidas sellise tulemuseni on jõutud, võtan endale loa teile vastus ette öelda: tänu andele, julgusele, võitlusvaimule, õnnelikele eksimustele ning sügavale, järjekindlale, veatule arusaamale kokkuhoiust. Kokkuhoiust rääkides ei räägi ma ainuüksi rahast. See pere ei raiska midagi. Kas jälgite mu mõttekäiku?