Sõbrad, armukesed, šokolaad
Описание книги
Isabel Dalhousie mõtleb sageli sõpradele, vahetevahel armukestele, mõnikord šokolaadile. Edinburgh´ filosoofina on ta oma seisukohtades kindel. Ta võib retsenseerida raamatut pealkirjaga „Kõlvatuse kiituseks” tulise eetikajüngrina, ent reaalne elu on… veidi teistsugune, eriti kui mängu tuleb Jamie, noorem mees, kes oleks pidanud abielluma Isabeli vennatütre Catiga. Jamie võluvus tekitab Isabelis ebamugavust ja eetilisi kõhklusi. Kui Cat sõidab Itaaliasse puhkama, lubab Isabel tema delikatessipoe eest hoolitseda. Avastanud, et üks klientidest, kellele on hiljuti siiratud süda, tundub mäletavat asju, millel pole ratsionaalset seletust, sukeldub Isabel pikemalt mõtlemata ohtlikku uurimistöösse. Samal ajal tuleb tal aga võidelda ka kiusatusega, mis satub ta teele mitmes erinevas vormis, näiteks šokolaadi või hurmavate itaallaste kujul. Alexander McCall Smith on kirjutanud üle kaheksakümne raamatu mitmesugustel teemadel. 1999. aastal saavutas ta ülemaailmse tuntuse raamatusarjaga „Esimene daamide detektiiviagentuur”. Seejärel pühendus ta ilukirjanduse kirjutamisele, mille tulemusena on ilmavalgust näinud ka sarjad „Scotland Street 44” ja „Corduroy Mansions”. Isabel Dalhousie juhtumitest on eesti keeles varem ilmunud "Pühapäevane filosoofiaklubi"
Отрывок из книги
Angus ja Fiona Fosterile
Mees jõudis St Mary’s Streeti ristmikule. Temast paremal oli tänavanurgal kõrts, World’s End – see oli koht, mille püsikundedeks olid viiuldajad ja lauljad –, temast vasakul tegi Jeffrey Street käänaku ja sukeldus Põhjasilla kõrge kaare alla. Majade vahelt nägi ta paistmas Balmorali hotelli katusel lehvivaid lippe: Šoti lipu valge diagonaalrist sinisel taustal, Suurbritannia lipu tuttavad diagonaaltriibud. Põhjast, Fife’i poolt puhus kõva tuul, mis pani lipud uhkelt postidest eemale hoidma, nagu tuult lõikava laeva ninas. Ja selline, mõtles ta, ongi Šotimaa: väike laev ninaga mere poole, väike laev tuulte pillutada.
.....
„Jah,” jätkas Cat. „Ma oletan, et kui ma oleksin valmis piisavalt maksma, siis ma ka leiaksin kellegi sobiva, kes võiks olla minu asemel. Aga ma ei saa seda teha. Ma pean seda äri pidama ärina ja ma ei saa seda kahjumisse lasta.”
Isabel noogutas. Catile kuulus delikatessipood siit vaid mõne tänava kaugusel, Bruntsfieldis, ja kuigi pood oli edukas, teadis ta, et joon kasumlikkuse ja ebaõnnestumise vahel on õige peenike. Praeguses seisus oli Catil üks täisajaga töötaja, kellele ta palka maksis – Eddie-nimeline noormees, kes näis suurema osa ajast olevat kohe-kohe nutma puhkemas ja keda piinas miski, millest Cat ei saanud või ei tahtnud rääkida, mõtles Isabel. Lühemaks ajaks võis ta küll jätta Eddie poe eest hoolt kandma, aga paistis, et terveks nädalaks siiski mitte.
.....