Читать книгу Koerad ja meie - Alexandra Horowitz - Страница 6

Istume loomade kiirabi ooteruumis, kabinetiuksele tuleb noor kitlis arst, pilk pööratud kirjutusalusele oma käes. „Eee …“ Istujate pead pöörduvad, oodates, mis tuleb edasi. Arst on vait ja vaatab hämmeldunult paberit enda ees. Viivu pärast: „Rooskapsas?“

Üks noorpaar korjab sülle oma miniatuurse husky – kes ei sarnane sugugi rooskapsaga – ja järgneb arstile mööda koridori.

„Neile tuleks anda lühikesed nimed, mida on lihtne hüüda. Need järgnevad on heaks näiteks: Psyhe, Pluck, Buckler, Spigot, Lance, Lurcher, Watch, Keeper, Brigade, Fencer, Butcher…”

Meie musta nimi on Finnegan. Aa, ja samuti Finnegan-Ninnegan, Kullake, Tobuke, Kutsu. Ma olen teda kutsunud Härra Nospliks, Härra Märjaks Nospliks, Härra Nuusutajaks, Härra Lakkujaks. Teda on iga päev ristitud Hiirekeseks, Nohistajaks, Väiksekeseks ja Armsakeseks. Lisaks on ta Finn.

Inimesed on nimepanijad. Lapsed põrnitsevad ja näitavad näpuga, meie aga anname osutatavale nime. Kutsu! Ma kuulen seda peaaegu iga päev, kui kõnniteel koertega vanematest ja väikelastest möödun. (Mõnikord ütlen oma koertele vastuseks: Laps!)

Ükski loom ei pane endale nime, aga meie teeme seda küll – meile meeldib loomadele nimesid panna. Piisab uue liigi avastamisest, mis teistest õige pisut erineb, et õigustada uut ristimist. Tava järgi saab uue liigi avastaja õiguse panna sellele ladinakeelne nimi ja sellel on tihti tobe tulemus. Näiteks on olemas põrnikas anelipsistus americanus („abitu ameeriklane“), meriherilane tamoya ohboya (häälitsuse järgi, mida tema nõelamine võib esile kutsuda – „oh boy“ ehk „oh sa poiss“), lõksuämblik aname aragog ja seen spongiforma squarepantsii (Käsna-Kalle Kantpüksi järgi). Niisuguste nimedega kaasnevad arusaamatused ja ootamatud tagajärjed. Madagaskari puudel elutsev leemur sai nimeks indri prantslaselt, kes kuulis malagasse neid nähes „Indry!“ hüüdmas. Ta arvas, et kohalikud kutsusid looma nimepidi, aga tegelikult ütlesid nad hoopis: „Ennäe!“ või „Seal ta on!“² Kanaari saartelt pärit kuulus lind võiks samuti jahmuda, kui kuuleks, et saare nimi arvatakse pärinevat klassikalise ladina keele sõnast canaria ehk koertega seonduv.

Niisugune sortimine ja täpsustamine pole päris kasutu: liigi nimi aitab näha seda kandvaid olendeid, märgata nende erinevusi ja mõelda nende eludele. Kui söögimajale maandub uus lind, tahame teada tema nime ja jääme rahule, kui oleme selle leidnud: punarind. Safaril on nimekirjad – „Suur viisik“ – loomadest, keda seal näha võib. Kui märkate elevanti, ninasarvikut, kaelkirjakut või lõvi, olete ta kinni püüdnud, kollektsioonile lisanud. „Ma nägin Aafrika elevanti“, on mitmeks aastaks varnast võtta. Oh, me võime isegi nimest kaugemale minna ja uurida välja peamised faktid looma bioloogiast: eluea, kaalu, tiinusaja pikkuse ja põhitoiduse. Aga loomad liiguvad peagi edasi ja sama teeme enamasti meiegi.

Liiga tihti kasutame nimesid mõistmise asemel – me näeme loomi, aga ei vaevu kasutama midagi peale silmade.

Aga nimetamine meeldib mulle ikkagi. Mitte elukutse tõttu – teadus ei salli loomadele nimede andmist. Õigemini, liikidele võib nime anda, aga mitte individuaalsetele loomadele. Minu uurimisvaldkonnad – loomade käitumine ja kognitiivne teadus – on seetõttu huvitavad, sest põhinevad loomade jälgimisel ja nendega katsete tegemisel. Kõige sagedamini ei uuri me loomi üksikisikutena, vaid oma soo esindajate ja saadikutena. Iga „isend“ seisab kõigi oma liigikaaslaste eest: me näeme igas makaagis ahvi prototüüpi, kelle käitumine ütleb midagi ka kõigi teiste ahvide kohta.

Individuaalsed nimed töötaksid sellele vastu. Nime andmine tähendab isikustamist: kui kõigil makaagi liiki kuuluvail loomadel oleks oma nimi, oleks igaüks omaette indiviid. Aga etoloogia arengus põhjustasid üksikloomade erinevused, mida mujal liigi uurimist segavateks teguriteks peeti, teatud muutusi. Kui kunagi nähti ühe isendi ebatavalises käitumises – hilinenud rändes, surnud suguvenna kõrvale jäämises või saagi elusalt kinnipüüdmises – kõigest „statistilist müra“, siis see valdkond hakkas nende erinevuste tähtsust tunnistama. Aga mitte nimede panemisega, vaid nummerdamise ja tähistamisega: me eristame indiviide märkide abil: paneme tiigrile kaelarihma, tätoveerime ahvi, värvime linnu sulgi, märgistame hülge, lõikame konnadel mõned varbad lühemaks või teeme hiire kõrva iseloomuliku täkke.³ Jane Goodall pani vastupidi heakskiidetud teadusmeetodile oma šimpansidele nimed, pealegi väga fantaasiaküllased: David Graybeard (Hallhabe), Fifi, Flint, Frodo, Goliath (Koljat) ja Passion (Kirg). Võib julgelt öelda, et etoloogia polnud kohe valmis vastu võtma naist, kes kutsus oma uuritavat ahvi Fifiks. Goodall ütles, et pani nimed naiivsusest, teadmata, et teadustöös ei peaks loomadel, isegi šimpansidel, kelle geneetiline kood on enamasti inimese omast eristamatu, olema isiksust, mis näib nimega kaasnevat. „Mul polnud aimugi,“ kirjutas ta, „et kui ma mõnd šimpansi tundma õppisin, olnuks sobivam anda talle number, mitte nimi.“

Pärast Goodalli etoloogilist tööd on teadus hakanud iseenesestmõistetavaks pidama, et loomadel on iseloomud – ja teadlased on isegi iseloomu uurinud, alates šimpansidest kuni sigade ja kassideni. Nimesid pannakse ohtralt, aga ainult endamisi, mitte avaldatud töödes. Selle märke võib näha juba 21. sajandi alguse pöördelise Vene psühholoogi Ivan Pavlovi juures, kes uuris koera tema „suurepärase intellektuaalse arengu“ ja liigile omase „mõistmisvõime ning kuulekuse“ tõttu, isegi katsealuse ja lahatavana.⁴ Pavlov pani oma parimale koerale nimeks Družok – vene keeles „sõbrake“ või „semu“ – ja tegi temaga katseid kolm aastat. Katsete jooksul eraldas ta Družoki söögitoru kõhust ja paigaldas söögi jaoks „eraldi koti“, et jälgida koera süljeeritust toitu nähes. Kõik operatsioonid tehti ilma tuimestuseta – Pavlov tahtis seda vältida, kuna tema arvates tuhmistas see normaalset käitumist. Ehkki Pavlov tunnistas, et oma tundlikkuse ja läheduse tõttu on koer endaga tehtavas eksperimendis „peaaegu osaleja“, jäi Družok nagu teisedki raskelt haigeks ja suri Pavlovi operatsioonide, surkimise ja torkimise tõttu.

Psühholoogia võlgneb Pavlovi avastustele palju. Aga psühholoogia ei tunne Družoki, kes jäi avalikkusele tundmatuks. 1927. aasta raamatus „Tingrefleksid“, kus Pavlov kirjeldab paljusid katsetulemusi, ei maini ta Družoki nimepidi. Lugejad võivad leida viiteid „loomale“, „koerale“, „sellele koerale“, „innukale koerale“, koertele number 1, 2 ja 3 või isegi „meie koertele“. Aga mingit sõbrakest ei ole.

Tänapäeva neuroloogialaborites, kus uuritakse primaate, pannakse loomadele samuti isekeskis nimed. Antropoloog Lesley Sharp on näidanud, et uuringute ahve ristitakse sageli värvikalt ja kiindumust väljendades Disney printsesside või Kreeka jumalate järgi. Mõned saavad pooleldi innustava, pooleldi iroonilise nime – ühes laboris näiteks nimetati ahve Nobeli laureaatide järgi. Kasutatakse ka hellitusnimesid: „Spartacus“ võib olla ka „Jamie ahv“ või sõrmest hammustamise kombe järgi „Näriline“. Ehkki tavaliselt langeb nimetamise au bioinsenerile või juhendavale järeldoktorandile, kasutab seda isegi labori juhtiv uurija – vähemalt laboris. „Avalikus foorumis või väljaandes ei tohi ahve kunagi nimepidi mainida,“ ütleb Sharp, täheldades, et laborid püstitavad siiski üsna tihti mälestusmärke katsete käigus kurnatud ja surnud loomadele, näiteks mälestustahvleid või aedu.

Aga koerad? küsite te kindlasti. Neuroloogia, psühholoogia ja meditsiiniuuringute valdkonnas on lugematu hulk koeri, kelle elu möödub laboris. Laboritöötajate jaoks võivad neil nimed olla, ent väljaannetes tuvastatakse neid vaid soo, vanuse või tõu järgi (sageli „beagle“). Aga mitte minu laboris. Minu Koerte Teadvuse Laboratoorium uurib teemat, millest ka Pavlovi lapselaps poleks unistada osanud, aga see loodab katsealuste koostöövalmidusele sama palju kui Pavlov.

Ma ei pea koeri: minu katsealused elavad koos omanikega ja me kohtume ainult uuringu kontekstis. Nad kõik kuuluvad kellelegi, neil on nimed. Meie „laboris“ – mis võib olla koerte päevahoid, treeningukeskus, omaniku kodu või kohalik park – kutsutakse koeri nimepidi. Kindlasti on üsna mõistlik eeldada, et koerad saavad oma nimedest aru. Kuuekuune inimlaps suudab kõnet juba piisavalt mõista, et eristada oma nime teistest sõnadest. Ta on endiselt preverbaalne ja kognitiivselt paljudest koertest vähem arenenud. Nimi, mida päevade ja nädalate kaupa tihti korratakse, annab koerale teada, et te räägite temaga. Nad teavad.

Koerte nimed jõuavad paljudesse koerte kognitsiooni väljaannetesse. See on minu teada ainus loomauuringute valdkond, kus niisugust asja regulaarselt juhtub.⁵ Tõepoolest, mõned arvustajad – teised anonüümsed teadlased, kes loevad ajakirjale saadetud tööd ja soovitavad selle vastu võtta, ümber kirjutada või tagasi lükata – kutsuvad üles puuduvaid nimesid lisama. Nii me teame, et Austrias Viinis läbiviidud uuringus, mis käsitles koerte võimet järgida toidule osutavat omanikku, osalesid katsealused Akira, Archimedes, Nanook ja Schnackerl. Kohal olid ka Max, Missy, Luca ja Lily ning head kutsud French, Cash ja Sky. Saksamaal andsid uurijad Alischale, Arcole ja Aslanile visuaalse perspektiivi ülesande, katsetades, kas neil õnnestub hiilida keelatud toiduga inimesest mööda, kui neid varjab pilgu eest barjäär. Lotte, Lucy, Luna ja Lupo said ülesandega hakkama. Inglismaal olid katsealusteks Ashka, Arffer, Iggy ja Ozzie. Pippa, Poppy, Whilma, Zippy.

2013. aastal värbas meie New York City labor osalejaid raskele tööle: nuuskida välja, millises kahest kaetud taldrikust on suurem hulk hot dog’e. Ma ei tahaks avaldada, kes sellega hakkama said, aga olgu öeldud: professionaalsetest hot dog’i-nuuskijatest saaks kokku peaaegu terve tähestiku: A. J., Biffy, Charlie, Daisy, Ella, Frankie, Gus, Horatio, Jack (ja Jackson), Lucy (kolm tükki), Merlot, Olive (ja kaks Oliveri ning üks Olivia), Pebbles, Rex, Shane, Teddy (ja Theo ning Theodore), Wyatt, Xero ja Zoey.⁶ Võtkem teatavaks, et samal aastal jõudsid kolm nende koerte nimedest (Madison, Mia ja Olivia) samas suurlinnas kõige populaarsemate inimlapsenimede hulka.

Muidugi on kõigil koertel nimed. „Ilma nimedeta,“ ütles üks mu akadeemiline kolleeg koerte kohta, „pole nad isiksused.“ Samas, koeri, keda ei peeta lemmikloomadena, vaid muul põhjusel, ei tohi nimepidi kutsuda. Võidujooksuhurtadel on programmis ametlikud peened nimed, mida kasutatakse harva. Võidujooksus on nad kõigest külgedele kinnitatud numbrid, suukorvid peas. Vähesed koerad meie ühiskonnas saavad nimeks Koer. Võib-olla Härra Koer. „Koer“ on liiginimi – kui anname nime sellele, kelle oma koju toome, muudame ta enda jaoks isiklikuks. Ja esimesi samme uue pereliikme vastuvõtmisel on talle nime panemine.

• • •

Just nagu vastsündinud imik, sunnib ka uus koer, olgu siis tudiseva peaga tuikuv kutsikas või suuresilmne uue kodu leidnud täiskasvanu, meid oma harjumusi muutma. Erinevalt imikutest kuuluvad muutuste hulka paigad, kuhu võib asetada pooliku võileiva, ning varane tõusmine, et minna välja tualetiringile. Kutsu esimesest jalutuskäigust peale mõistate, et lisaks pereliikmele olete saanud veidra ligitõmbava magneti. Kutsikaga jalutama minek on sama hea kui kanda kaasas kandikutäit sooje küpsiseid sildiga „Palun aidake mind, ma tegin liiga palju maitsvaid küpsiseid“ – enam pole te kõnniteel üksi. Koeraga jalutavale inimesele võib ligi astuda, temaga võib rääkida ja uuringud on näidanud, et teda peetakse ligitõmbavamaks. Paljud (inimestevahelised) sõprused on sündinud kellegi rihma otsas jalutavast koerast rääkides, ükskõik, kas kõnelejal endal on koer või mitte.

„Mis ta nimi on?“ on kõige tavalisem koeraomanikule esitatud küsimus, millele järgnevad: „Kui vana ta on?“ ja „Mis tõugu ta on?“ Ükski vastus ei küüni koera kohta midagi tõeliselt olulist avaldama, vähemalt suhtlemiseks. Aga nimi näib siiski midagi tähistavat. See ütleb palju ka nimepanija kohta. Ja võib viia koerateemalise vestluse jätkumiseni, kui ma täpsustan: „Ta on tegelikult Finnegan-Ninnegan Kolmas …“

Aga vähemalt USA-s on koera nimel vähe pistmist sellega, mida mina tänaval kohatud võõrast arvan. Mõnes Aafrika osas on teisiti. Baatombud Beninis Lääne-Aafrikas annavad oma koertele kindlaid nimesid selleks, et naabritega kaudselt suhelda. Koerte nimed võivad olla kujundlikud, näiteks tuttavatest vanasõnadest – selleks, et ähvardada mõne kogukonnaliikme mainet. Baatombu kultuuris on häbiväärne teisele otse vastu astuda, palju tavalisem on avaldada rahulolematust kellegi käitumisega. Kui koeraomanik peaks tundma, et naaber on talle mõne teene eest võlgu, võib ta koerale nimeks panna „durom mū te“, esimene osa vanasõnast „Kui headus jääb tasumata, on idioot unustanud.“ Kui võlglasest naaber juhtub läbi astuma, „võib peremees märgata seda, kelle kohta nimi käib, ja meelega just sel hetkel koera kutsuda“. Nii saab ta naabriga rääkida ja teda hurjutada otseselt tema poole pöördumata. Kui keegi kutsub naabrit nähes kavalal moel koera nimega „Ya duura“, tähendab see hoiatust: „Kuidas külvad, nõnda lõikad.“ Mõlemal puhul ei teki otsest vastasseisu, aga koera kaudu manitsetud inimene on saanud avaliku süüdistuse ja peab oma põlastusväärse eksisammuga silmitsi seisma. Mõnikord võib kutsu kaudu kõnetatud inimene ka ise koera hankida ja talle vastuseks nime anda. Eriti tulise vaidluse pärast võidakse võtta päris palju kutsikaid.

Selline kujundlik nimestrateegia on avalik saladus, niivõrd, et kui küla kohalikud „palaveripuu all istuvad vanamehed“ uue kutsika nimest kuulevad, „pakub see neile kõneainet“. Teistes Aafrika hõimudes pruugivad alama positsiooniga inimesed koeranimesid ülematele vastuhakkamiseks, sest otse seda teha ei saa. Erinevalt kohtumisest Manhattani tänavatel kasutatakse koera selleks, et inimesed ei peaks üksteisega rääkima.

Kujutan ette, milliseid kujundlikke nimesid võiksin kasutada igapäevastel kohtumistel oma väikese kirdesaare 1,6 miljoni elanikuga. Näiteks täna oleksin saanud kasutada vana kõnekäändu „Lift ei ole ainult sinu isiklikuks kasutuseks“, kui ma poleks oma koerale hoopis Upton nimeks pannud. Eile õhtul võinuks mu koer nimega „See, kes mängib pärast keskööd valju muusikat, võib järgmisel varahommikul naabritelt valju äratuse saada“ koidikul ära hoida kättemaksuhimulise Rahmaninovi.

• • •

Kui lähtuda populaarsusest, peaksite kindlasti koerale nimeks panema Max või Bella. Need on minu kodukandis viimased paarsada aastat menukaimate koeranimede seas. Kui peaksite tahtma täpsemalt uurida, leidub küllaga nõuandeid. Koeranimede kohta on minult nõu küsitud sama kaua, kui olen koeri uurinud. Selle kohta tahaksid paljud mingit kindlust: peab ju olema nimi, mis teeb koera täiuslikuks, ideaalselt armsaks, viisakaks ja kuulekaks. Koerale nime leidmine pole küll olnud päris teaduslik uurimisobjekt – ja ma loodan, et ei saagi olema. Liiginimed on teaduslikud, aga igaühe koera nimi peaks olema tema enda asi (võib-olla koerapoolsete nõuannetega). See ei tähenda, et isehakanud koeraeksperdid poleks sel teemal sõna võtnud. Üks veterinaar soovitab, et nimi peaks olema lühike. Teised kiidavad inimestest erinevaid nimesid. Nimi peaks erinema teistest sõnadest, millele tahate tähenduse anda, näiteks „istu“ ja „siia“ (koerad nimega Isti ja Risti või Liia ja Riia on üsna haruldased). Nimi peaks lõppema O-ga. Või A-ga. Kindlasti, absoluutselt, E-ga või Y-ga. Lõpuks katsusin minagi arvatavasti professionaalset nõu anda: meenutasin inimestele, et nad valiksid nime, mida meeldiks palju-palju kordi lausuda.

Kõik need juhtnöörid on täiesti mõistlikud, aga äärmiselt ebavajalikud. Ometi on neid nähtavasti jagatud Xenophoni ajast saadik, juba 400. aastal eKr, kui mitte varem. Tema soovitusi hinnates tuleks meeles pidada, et ta pidas mõistlikuks nimesid, nagu Punn, Mullitaja ja Kartmatu.⁷ Oleksin tahtnud kohata koeri, kes väärisid nimesid Pahupidi, Palju Kära ja Rõõmuküllane. Aleksander Suur pani oma koertele nimeks Peritas (mis tähendab jaanuari) ja andis ka ühele vallutatud linnale kalli koera nime. Tänu Ovidiusele teame Aktaioni koerte nimesid (müüdi järgi rebisid koerad ta tükkideks). Nende seas olid Aello (Tuulispask), Arcas (Karu) ja Laelaps (Torm). Keskaegsetel hauamonumentidel kandsid koerte kaelarihmad nimesid Jakke, Bo, Parceval ja Dyamant. Chauceri „Nunna preestri lugu“ andis meile Colle, Talboti ja Gerlandi. Keskaja jahikoertele soovitati nimeks panna Nosewise (Teravnina), Smylfeste ja iroonilisel kombel Nameles (Nimetu).

1870-ndateks oli koeranimede küsimus juba piisavalt tähtis, et sellest võis kirjutada pooleldi satiirilise arvamusartikli, mis väitis, et koera nimi „peaks iseeneses kätkema kõiki koera iseloomu puudutava vestluse elemente“. Näiteks krantsi nimega Närviline Kraapija võis kutsuda Närviliseks, Kraapijaks või N. Kraapijaks, mis võis anda alust erinevateks vestlusteks. Spordilehtedes ilmusid „Kasutatud nimede“ rubriigid, nimekirjad koerte nimedest ja sugupuudest. 19. augustil 1876 võttis keegi Carl endale „nime Rock, oma jahisetteri jaoks, kes põlvneb J. W. Knoxi Dimple’ist ja Beltonist“. Samal päeval kanti nimekirja ka Dudley, Rattler ja Beauty. 1888. aastal koostas üks rebasekoerte fänn põhjalikud nime-eeskirjad: nimed peaksid alati koosnema kahest või kolmest silbist, „kusjuures rõhk langeb esimesele silbile“.⁸ Samuti peavad nimed olema „ilusad ja kaunikõlalised, mis ka kõige valjemini hüüdes kenasti keelelt voolavad“.

Tänapäeval loetleb ja kehtestab keerukaid nimereegleid ainult Ameerika Kenneliklubi, registreeritud sugupuuga koeri ühendav organisatsioon. Kui tahate oma puhtaverelise koera arvele võtta, on Kenneliklubil teile uudiseid. Koera nimeks ei tohi olla Tšempion, Meister, Daam ega Härra, ega ka Härra Taks, Proua Whippet või mis iganes muu tõunimi. Nime maksimaalne pikkus on kolmkümmend kuus tähte koos tühikutega, just piisavalt Ameerika Kenneli Närvilise Kraapija jaoks, ainult et kennelite nimed on keelatud. (Võiks maksta 10 dollarit lisaks, et kirjutada välja „Ameerika Kennelist“.) Ei mingeid Rooma numbreid, roppuseid ega täpitähti. Ja kui kolmkümmend seitse koera kõigi nimede ajaloos on teie valitud nime kandnud, siis pole midagi parata.

Ometi on koertele aegade jooksul pandud hulk ebatavalisi nimesid. Sirvides Kenneliliidu tõuraamatut – registreeritud koerte täielikku nimekirja – 1922. aastast, jõudsin ma Pekingi paleekoerte juurde. Tol ajal oli nähtavasti täiesti tavaline panna oma koerale nimeks Chee Kee, Foo Pilukas, Chumy Chum, Clang Clang, Lao Tze või Yum-Yum Wee Keest. See pahaaimamatult solvav periood on aga nimepanemise ajaloos erakordne. Nimed on aja jooksul muutunud, aga enamik neist on funktsionaalsed, kirjeldavad ja heasüdamlikud. 1706. aasta raamat jahikoertest tõstab esile nimed, nagu Bonny, Caesar, Darling (Kullake), Fuddle ja Gallant (Üllas). George Washingtonil oli dalmaatslane nimega Madame Moose (Proua Põder), njuufaundlane Gunner (Relvakandja) ning jahiks spanjelid Pilot (Piloot), Tipsy (Joobnud) ja Old Harry. Tema toakoerad olid Chole, Pompey ja Frish. 19. sajandil on kirja pandud rebasekoerad Captain (Kapten), Tickler (Kõdistaja), Knowledge (Teadmised) ja Light (Valgus), nagu ka Chase (Tagaajamine), mitu Rifle’it (Püss) ning isegi Fox (Rebane). Umbes samal ajal oli Mark Twainil neli koera – I Know, You Know, Don’t Know ja Hash (Mina Tean, Sina Tead, Ei tea ja Hašiš). Sir Walter Scotti ja Lord Byroni lemmikkoerad olid vastavalt Maida ja Boatswain (Pootsman). 19. sajandi lasteajakirjad annavad aimu tolle aja nimetraditsioonidest: sinna kirjutati kirju koertest nimega Bess ja Blinky, Jack, Jumbo ja Joe, Towser, Spry ja Sport. 1875. aasta Louisville Courier-Journal mainib, et kohalike registreeritud koerte seas on populaarseimateks nimedeks Jack, Jip, Carlo, Fido, Major ja Rover (esindatud on ka vähemalt üks Bunkum, Squiz ja Duke of Kent ehk Kenti Hertsog). 1896. aasta Chicago Times-Herald leidis South Side’ist ühe Peter Kelley, Rummipunši ja Billy Sykesi. 1874. aastal toimunud esimesel Chicago koertenäitusel võistlesid puhtatõulised Inglise setterid Adonis, Afton, Arron, kaks Bangi, Baron Peg ja Gooenough (sic). Lemmikloomi kutsuti inimeste hüüdnimedega ja mõnikord anti koertele koguni omaniku perekonnanimi.

Need allikad annavad koeranimedest mingit aimu, aga Hartsdale’i lemmikloomade surnuaed New York Cityst kolmekümne viie minutilise autosõidu kaugusel on neile lausa kahehektariline monument. See sai alguse 1896. aastal koerte surnuaiana, kui maaomaniku sõber otsis kohta armastatud koera säilmete matmiseks.⁹ Nüüdseks puhkab seal igasuguseid lemmikloomi, sealhulgas kanu, ahve ja isegi üks kodustatud lõvi, samuti mitusada omanikku, kes palusid end kremeerida ja lemmiku kõrvale matta. Surnuaed meenutab väikest inimeste kalmistut: kaunistatud raudväravatest pääseb igas suuruses ja erineva toredusega hauakivide vahele, millest mõnesid kaunistavad kivikesed või lillekimbud. Ainult hauaplatsid on väiksemad. Kõik kümned tuhanded hauaplaadid on graveeritud: antropoloogidele, nagu Stanley Brandes UC Berkeleyst, kes on surnuaeda uurinud, on see on hämmastav tõend sellest, kuidas lemmikloomade koht kodus muutus. Ta kirjutab, et aja jooksul viitab üha rohkem hauakirju surnud looma kohale perekonnas, esitades ka omaniku perekonnanime ja kutsudes elavaid omanikke lemmiku emaks või isaks. Lemmikloomadele antakse koguni religioosne identiteet: nad on „suikunud igavesse unne“ või „issanda hoole all“, hauakive kaunistavad Taaveti tähed.

Vanimatel hauakividel pole mõnikord üldse nime või ainult „minu lemmik“. Aga õige pea tulevad koerad nimega Brownie, Bunty ja Boogles, Rags ja Rex, Punch ja Pippy. Peale ühe (tundmatut tõugu) lemmiklooma nimega Robert Burns pole enamik nimesid kuni 1930-ndateni inimeste omad. Neil nimedel pole ka sugu: Teko ja Snap võivad olla isased või emased, ehk polnud see nende omanikele tähtis. Aga pärast II maailmasõda ilmub palju rohkem inimeste nimesid. Loomulikult jäävad ka Champ, Clover (Ristik), Freckles (Tedretähn), Happy (Õnnelik) ja Spaghetti. Aga nendega liituvad Danielid, Samanthad, Rebeccad, Oliverid ja Jacobid: inimeste nimed, millel on kindel sugu.

Nelikümmend aastat hiljem, 1985. aastal küsis New York Timesi kolumnist William Safire kolumni „On language“ („Keelest“) lugejatelt nende koerte nimesid ja nimede saamislugusid. Safire sai mitme kuu jooksul 410 kirja, mõned vaid ühe, teised mitme tosina nimega – kirjutajad olid küsitlenud kogu naabruskonda. Tulemuseks oli pilguheit kaheksakümnendate keskpaiga Ameerika koeraomanike filosoofiale. Sel aastal olid nimekirja tipus Max ja Belle (Bella tuli nähtavasti hiljem), neile hingasid kuklasse Ginger, Walter ja Sam. Peale inimeste nimede olid Safire’i nimistus levinud multifilmitegelased, toitude ja karvkasuka värvi järgi pandud nimed, hellitusnimed (näiteks üks suur peni nimega Binky ehk Lutike) ning sellised, mis seostusid kaudselt omaniku elukutsega (tennisepalle kätte toov Topspin ehk Vintpall, paljukannatanud advokaadikoer Sahkerdaja ning helimehe kutsu Woofer).

Kas praegu, kolm aastakümmet hiljem, on nimetraditsioonid muutunud? Tahtsin teada saada. Mulle küll meeldivad käsitsi kirjutatud epistlid, aga arvasin, et info kogumiseks peab olema lihtsamaid mooduseid.

Hakkasin koertelt küsima. Õigemini koeri saatvatelt inimestelt. Mul tarvitses vaid oma New Yorgi korterist väljuda, et kohata kõikvõimalikke kodustatud neljajalgseid ja nende inimesi. Tänu taevale, et koeraga jalutamine annab teistele loa sinuga koera teemal vestlema tulla, võisin alustada ebaametlikku küsitlust.

Peagi otsisin üha kaugemalt. Ühel suveõhtul New Yorgis koertele mõeldud kunstinäitusel, kuhu olid kutsutud ka koerad, saatsin oma poja pliiatsi ja paberiga omanikelt nimesid küsima. Nimed, millega ta naasis, sealhulgas Nashville ja Tosh, esindasid ehk liiga konkreetselt selliseid koeri, kes külastavad kunstinäituste avamisi, aga meie nimekiri kasvas. Tagasi laboris, saatsin e-kirju omanikele, kes pakkusid oma koeri vabatahtlikult koerte teadvuseuuringute labori katsetele. Palusin lugusid sellest, Kuidas Nende Koerad Oma Nimed Said. Mu postkasti tulvas sadu nimesid.

Ja siis leidsin ma küsitluste peavõidu: Twitteri. Õigemini koerte Twitteri. Säutsusin üleskutsest jagada koeranimesid ja nende tagamaid ning see sai tuule tiibadesse nagu säutsuvad laululinnud ikka. Minu säutsu jagas miljoni järgijaga poliitkommentaator Keith Olbermann, kes on samuti pühendunud koerainimene. Kaksteist tundi hiljem oli mul kaks tuhat vastust. Paar päeva hiljem, pärast 8000. sissekannet, loobusin tabeli uuendamisest.

Kui teid peaks kunagi vaevama masendus või meeleheide, tuleks minu kogutud nimede ja lugude loetelu kohe lektüüri võtta. Innukus, millega inimesed mu palvele vastasid, andis aimu, mida tulemustest oodata: puhast ja südamlikku heasoovlikkust neilt, kes tahtsid oma koeri teistega jagada. Las ma räägin teile oma koerast. Ning oli vähe lugusid, mis poleks naljakad, armsad, tobedad või liigutavad. See kollektsioon peegeldab kõiki häid omadusi, mida oma koerte juures imetleme: pühendumust, rõõmsameelsust ja vankumatut kiindumust. Näib, et sellest hetkest, kui koera oma koju toome, külvame ta üle kõige sellega, millega tema meid üle külvab: kohtleme teda algusest peale pereliikmena. Nad liputavad saba, lakuvad meid, hõõruvad end meie vastu ja põrnitsevad, meie vaatame imetlevalt vastu, ainult ilma sabaliputamise ja hõõrumiseta. Aga meie antud nimedes on pisut sabaliputust – rõõmu ja hoolivust. Keegi ei tule Stella Poopersi peale korraliku annuse lõbuga segatud kiindumuseta.

Ent paljude koeranimede lõbusus ei kergenda nimekirja lugemise tundekoormat: paljud koerale nimepanemise lood on ausalt öeldes liigutavad. See tuleb nende juttude isikupärast.

Nii õppisin ma tundma üllatavat tõde: USA-s pannakse koerale nime sama suure või suuremagi hoolega kui inimlapsele. Muidugi on mul lugu sellest, kuidas mu poeg nime sai. Eeldatavasti kestab rasedus üheksa kuud selleks, et tulevased vanemad jõuaksid läbi lugeda kõik lapsenimede raamatud, vaielda tuliselt partneri väljapakutud vastuvõetamatu nime üle ning proovida läbi tosin erinevat varianti. Lõpuks sobitub nimi sündinud inimesega. Mul on lugu, aga see pole tobe. Terve inimolendi naise jalgade vahelt ilmumine nõuab teatud tõsidust.

Koerte puhul aga võib küll esineda vaidlusi ja (nagu teada sain) nimeraamatute lugemist, ent lõpptulemuseks sobib „Härra Hapukurk“ ja kõik on sellega äärmiselt rahul. Koera nimi ütleb sagedamini midagi teie ja teie pere kohta, midagi ühist, mis teile kõigile meeldib. Nimepanemise protsess on osa koera ajaloost, mida ühiselt loote. Paljud neist lugudest on täis emotsionaalseid hetki ja saadud nimed äärmiselt mitmetähenduslikud. Mitte väga ebatüüpiline lugu Rufus Marveli nimelisest koerast räägib:

Rufus sellepärast, et me leidsime ta Rufus Thomase sünnipäeval. Rufus Thomas kirjutas ja laulis laulu „Funky Chicken“. Mu eelmine koer enne Rufust oli Chicken [„Kana“]. Marvel sellepärast, et Rufus Thomas pani oma pojale nimeks Marvel.

Ja lugu kutsikast nimega Cash (üks neljast Cashist nimekirjas):

Ta on peaaegu täiest must … ja talle ei meeldi 99% inimestest, nii et me panime talle nimeks Cash, Johnny Cashi (ja tema mustade riiete) järgi! See tundus sobiv värvi tõttu ja seepärast, et mu esimese koera nimi oli Rose, Johnny Cashi laulu „Give my love to Rose“ järgi.

Rufus Marveli ja Cashi saamislood iseloomustavad sagedasi koertele nimepanemise selgitusi. Paljud-paljud koerad kannavad kuulsuste nimesid (Jimmy Carter, Harper Lee, Mark Rothko ja Tina Fey, te võite uhkust tunda). Nende inimeste spordisaavutused („Trikk“ hokimängija kübaratriki auks), laulusõnad (The Kinksi „Lola“) ja raamatutegelased (Paddington, Watson ja Sherlock) on samuti koeranimedesse jõudnud. Mõne nime taga on isiksus: Särtsakas, Söakas, Pekk („Ta oli suur pekk.“), Pipar („Ta oli tuline tüdruk.“). Hea hulga nimedest on kaasa toonud ka kasuka värv, mis vastutab lugematute Mustude eest. Mõned nimed üritavad eelmisi koeri praegusega ühendada. Pole sugugi ebaharilik, et mõni nimi, näiteks Franklin, üritab kokku sobida teiste mineviku või oleviku koertega, nagu Faraday ja Edison. Mõned koerad saavad lihtsalt eelmise koera nime, tavaliselt eriti armastatud, kõige esimese või esimese armastatud koera oma. Selline auavaldus aga ei piirdu ainult koerlastega. See tähistab olulist muutust võrreldes Safire’i 1985. aasta valimiga. Paljud koerad saavad just austuse märgiks mõne inimese nime, kas siis sõbralt või tihti ka lahkunud sugulaselt.¹⁰ Vanaemad on hästi esindatud.

Koeranimede kooskõlastamine ja eriti sugulaste järgi valimine tähendab ilmselgelt koera kohtlemist pereliikmena. Mõelge kirjandusdoktorile, kelle mehe perekonnanimi on Hyde. Ta pani koerale nimeks Jekyll, et nende perekonnast saaks Doktor, Jekyll ja Mr Hyde. Või Juliani ja Juani emale, kelle koer sai sobivaks nimeks Jupiter. Paljud koerad „võtavad“ – õigemini saavad – oma inimese perekonnanime ja nime valitakse samade lähedastele austuse avaldmise reeglite järgi nagu inimlaste oma.

Koertele inimeste nimede andmine pole enam trend, see on saanud tavaks.¹¹ Pea kaheksa tuhande nimega nimekirjas on palju mitteinimeste nimesid: Addendum, Kihisev Vihiseja, Mesilane, Oreo, Razzmatazz, Hammasratas, Toblerone. (Peaksin ütlema, et need pole veel inimeste nimed: ei või iial teada.) Aga ainult üks vastanu polnud nõus oma koerale inimese nime panema (kuigi tema valitud nimi Daisy on tegelikult inimese nimi). Donaldi omaniku arvamus oli palju levinum: „Mulle meeldivad inimeste nimega koerad … TA EI SAANUD NIME TRUMPI JÄRGI.“ „Olen alati Lucyt tahtnud, olgu siis last või koera,“ seletas Lucy omanik. Paljud nimed olid nähtavasti algselt tütarde jaoks mõeldud, ja nüüd, kus sündis vaid poegi või ei sündinud üldse mitte kedagi, jäid need koertele: Zoey, Gracie, Greta, Chloe, Sylvia.¹² „Ma ei paneks oma lapsele nimeks Bowser. Miks ma peaks seda koerale tegema?“ ütleb Silase omanik. (Nimekirja ainus Bowser sai nime arvutimängu tegelase järgi.)

Kõik peale ühe kahekümnest kõige populaarsemast koeranimest mu valimis on ilmselgelt inimese nimed: Lucy, Bella, Charlie, Daisy, Penny, Buddy, Max, Molly, Lola, Sophie, Bailey, Luna, Maggie, Jack, Toby, Sadie, Lily, Ginger ja Jake. Alles tükk maad hiljem tulevad Piprad, Mõmmid, Õnnelikud, Pähklid ja Busterid, mis on pigem (kui mitte ainult) Canise kui Homo pärusmaa. On märkimisväärne, et paljud populaarsematest nimedest on viimasel ajal ka lapsenimede seas kiiresti moodi läinud. Need polnud nii menukad, kui praegused koeraomanikud oma vanematelt nime said. Tuhandete vastanute seas pole ühtegi Bellat ja leidub ainult üks Lucy, ehkki mõlemad on sotsiaalhoolekandeameti eelmise aasta saja menukaima lapsenime seas.

Nimevalikus on näha selgeid trende, aga nimede ainulaadsus näitab idiosünkraatilist päritolu. Peaaegu kolm neljandikku nimekirjast on antud nime ainsad esindajad. Leidub ainult üks Schultz, üks Sonja, üks Täkumuffin (maailm ei ole valmis rohkem kui üheks Täkumuffiniks). Arvestades nimeseletuste võluva keerukusega, on ainulaadsus loogiline: koera ema nimi (Callie) pani mõtlema Californiale ja koera hall karv viis mõtted California bändi Grateful Dead laulule „Touch of Grey“, mille sõnade seas on rida: „Ma jään ellu.“ Itaalia keeles oleks see „sopravvivrò“, millest sai lihtsustatud kujul koera nimi Soapy („Seebine“).

Kõige paeluvam on nimede juures neisse kätketud tähendus. Kui mõni koer meie ellu ilmub, alustame suhet sellega, et anname talle mõne hästivalitud osakese iseendast: loetud raamatutest, kohatud inimestest, tunnetest erinevate šokolaadide ja Harry Potteri tegelaste vastu. Kui meil on partner või lapsed, võib igaüks teha oma osa. Mehele meeldib videomängu tegelane Zelda, naisele aga Zelda Fitzgerald: palun väga, koer Zelda. Naine on filosoof Stanley Cavelli ja luuletaja Stanley Kunitzi jünger + mees armastab (Stan) Laurelit ja Hardyt = koer nimega Stanley. Kuigi mõnikord jääb tähendus varjule: „Ma tahtsin Marvinit ja mu naisele meeldis Oliver. Kompromissina valisime Shermani,“ kirjutas keegi.

Kui ma olin nimekirja mitu tundi uurinud, pilk kiskus uduseks ja mu oma koer Finnegan silmitses mind hämmastunult, hakkasin märkama veel teisi nimeliike. Neuropsühholoogide koerad said nime neurotransmitterite järgi, bioloogiaõpetaja koer on loomulikult Rünkpilv, muusikalises keskkonnas elavad koerad kannavad nime Tämber või Kooda, koka koer saab nimeks Mignon. Kui jätate nimevaliku lastele, on suurem tõenäosus, et veedate järgmised viisteist aastat koos Sädeme, Karviku või Tömppepuga.

Sageli osalevad nime valimises ka koerad ise. „Ta ütles meile oma nime,“ vastasid mõned. Teised hüüdsid erinevaid nimesid ja ootasid koeralt reaktsiooni. Suur osa nimedest pandi seetõttu, et need „lihtsalt sobisid talle“ – sellesse liiki sobitub ka minu hämmastunud Finnegan. Selliste nimede juures meeldib mulle kõige rohkem vihje, et koertel on oma isiksus juba enne meid ja nende tundma õppimine algab nimest.

Paljud ütlevad, et nende koer „nägi välja“ nagu Charlie, Monty, Missy või mõni loom – karu, küülik, koaala, rebane või kaisukaru (olgu, loomasarnane). Hüplev koer võib saada nime rohutirtsu järgi, jässakas koer ristitakse Tankiks. Hambutud, rahumeelsed, lombakad või ka lihtsalt emased koerad saavad nende omadustega sobivad nimed. Saksa tõug võib nimeks saada Fritz, Iiri tõug aga Murphy. Tänu nimekirjale sain teada, et Krekel tähendab hollandi keeles kriketit, Tasca on itaalia keeles tasku ja Saburo jaapani keeles kolmas poeg.

Nimepanemise juures on ka nii mõndagi naljakat. Mulle meenub üks uurimisprojekt koerte teadvuse laboris, milles palusime saata videoid koertega mängimisest. Vaatasime kõik läbi ja koostasime koera ning inimese tegevusest pika käitumisnimekirja, et koerte ja inimeste mängu paremini mõista. Kuigi minu pühalik ülesanne oli vaadata videoid teaduslikult, oli nende seas palju toredat müramist ja naeruküllast lusti, mis tegi kogemuse meeldivaks. Inimesed lasid oma nägu lakkuda, ulgusid nagu hundid, hiilisid koertele salaja selja tagant ligi ja käitusid imetoredal moel poole nooremana. Koerad innustavad tobedusi. Lahkunud William Safire kirjutas oma New York Timesi kolumnis Saksa lambakoerast, kellele ta andis nime Henry A. Kissingeri järgi (kes Safire’i erakordselt ärritas). „Ma tahtsin, et saaksin karistamatult öelda: „Pikali, Henry!““ Kindlasti avanes selleks palju võimalusi. Mõne koera nimi on Stellllaaaa!, Irene (et saaks öelda „Head ööd, Irene“) või Luuucy! (Desi Arnazi võltsi protestiga). Analoogselt Henryle on olemas isegi Neetud. Mõttelise hüüumärgiga.

Aga frivoolsusest hoolimata on selge, et enamik nimepanijaid võtsid asja tõsiselt. Tõepoolest, paljud vastajad rõhutasid „väärika“ nime tähtsust, teised aga tahtsid, et nimi tooks koerale väärilise „lugupidamise“. Mõnele koerale eelmises kodus või varjupaigas antud nimi muudeti ära järgmistel põhjustel.

Biffy varjupaiganimi oli Beefaroni, mis tundus meile julm ja ebaharilik … (aga) tundus, et ta reageeris Beefile. Panime talle uueks nimeks moekama Bifteki (türgi ja prantsuse keeles „steik“), millest sai ruttu Biffy …

Teised koerad säilitasid oma endise nime, et vältida liigset meelehärmi või ärevust elus, kus neid juba piisavalt leidus. Gordonist:

Selline nimi pandi talle varjupaigas, mis ta vastu võttis. Me ei tahtnud seda muuta, et ta segadusse ei satuks.

Aga lugupidamise ja lõbususe parim segu väljendub viimases nimeliigis: naljaga pooleks pandud tiitlites: härrased Küpsis, Tibbs, Barns, Koer, T Bree, Suur, Wilson ja Waddles ning Preilid Moneypenny, Mini Cooper ja Kiisu. Ma ootan väga päeva, mil saan neid koertest külalisi ballil välja hõigata.

Lubage esitleda:

Makaron-Nuudel, Kuulus Kuldpuudel

Abigail Heidi Gretchen Von Ilastaja-Lakkuja (alias Abby)

Härra Tobercles, Kõrgeauline Krants (alias Toby)

Cobber Corgwyni Gwilym, Punane Paharet

Grover Nipper Leaky Puccini Fuzzy Muzzle Mucho Poocho Miller Shanner

Tchoupitoulas Napoleon

Sir Pugsley

Sir Franklin Humphrey

Sir Charles von Barkington

Parun von Doofus

Bubby von Forza

Doktor Frederick von Doom

Maximillian Von Salsburg

Otto von Bisbark

Theodore von Kíçrmíçn

Parun von Schnappsie

ja

Dr Hapukurk.

• • •

Enne kui Finneganist sai Finnegan, oli ta Upton. See nimi meeldis meile ja me nautisime selle panemist, aga me ei teadnud oma koerast veel kuigi palju. Katsetasime seda nädala: kutsusime uut väikest nobedat kogu, kes tuiskas läbi langenud lehtede hunnikute, nunnutasime teda alla kummardudes, et lasta end kõrvad lidus näolakkumisega tervitada. See lihtsalt … polnud tema. See koer oli Finnegan ja kui nime muutsime, sai selgeks, kui hästi see talle sobis.

Aga viis aastat hiljem kohtasime oma Uptonit. Noh, varjupaigas oli ta nimi Nicholas ja enne seda midagi muud. See täiskasvanud, tobeda naeratusega koer, kellel polnud jalutusrihmaga mingeid kogemusi ja kes vajas kähku eesmise ristligamendi operatsiooni, toodi tagasi varjupaika, kust ta aastaid varem adopteeriti. Meil on foto tema esimesest kasuperest: armsa näoga vibalik kutsikas, keda meie tundsime vaid armsa näoga vibaliku täiskasvanuna. Seekord jäi nimi külge ja me saime oma Uptoni.

Tänapäeval pole koera nimi nagu ka koer ise enam kõrvaline küsimus. Sinu kutsika ainulaadsus peab peegelduma tema ainulaadses nimes. Mõnel juhul sobib nimi koeraga ja teinekord sobitub ehk koer nimega. Mõlemal juhul on nimi otsekui prillipaar, mis laseb looma ainulaadsust selgemalt näha. See aitab mõista, mispärast on see koer just nii väga Xantippe’i või Kaisukaru moodi, märgata koera hirme ja rõõme, kombeid ja kiikse. Mõned ütlevad, et nimi määrab inimesele kindla saatuse – see võib käia ka koerte kohta. Koer on selline paradoksaalne olend, kes küll luuakse inimesega suheldes, aga on samas ka omaenda loom. Kui ma mõtlen koertele, keda loodetavasti tulevikus tundma õpin (ja ma mõtlen sellele tihti), kujutan ette nende nimesid. Kui koer saab endale nime, saab temast üks meist.