Читать книгу Krahv Monte-Cristo. 6. osa - Alexandre Dumas - Страница 5

Eelmises peatükis me nägime proua Danglars’i tegemas ametlikku visiiti proua de Villefort’ile, teatades talle preili Eugénie Danglars’i peatsest abiellumisest härra Andrea Cavalcantiga.

Sellele ametlikule teatele, mis näitas või paistis näitavat kõigi sellest suurest afäärist huvitatute ühiselt vastuvõetud otsust, oli eelnenud väike jutuajamine, millest meil tuleb lugejale aru anda.

Niisiis, me palume astuda lugejat sammukese tagasi ja tulla nende suurte katastroofide päeva hommikul kuldsesse salongi, mida me oleme oma lugejale kirjeldanud ja mille üle tema peremees härra parun Danglars väga uhke oli.

Selles salongis kõndiski umbes kella kümne paiku hommikul juba mõni minut mõtlikult ja silmanähtavalt mureliku näoga parun isiklikult, vaadates iga ukse poole ja seisatades iga krabina peale.

Kui tema kannatuse kogusumma oli ammendatud, kutsus ta teenri.

“Étienne,” ütles ta teenrile, “minge vaadake, miks preili Eugénie palus mind salongi tulla, ja küsige, miks ta laseb mind nii kaua oodata.”

Oma halva tuju välja pahvatanud, läks parun veidi rahulikumaks.

Preili Danglars oli tõepoolest hommikul pärast ärkamist palunud seda audientsi oma isalt ja määranud kuldse salongi audientsipaigaks. See kummaline samm, eriti selle ametlik iseloom polnud parunit sugugi vähe üllatanud, ning ta oli otsekohe nõustunud tütre sooviga ja oli tulnud esimesena salongi.

Étienne tuli oma saadikukohustuse täitmiselt peagi tagasi.

“Preili toaneitsi ütles mulle, et preili lõpetab riietumist ja tuleb õige pea,” sõnas Étienne.

Danglars noogutas, näidates, et ta on rahul. Danglars mängis seltskonna ja ka oma alamate ees heasüdamlikku abikaasat ja järeleandlikku isa: see oli osa rollist, mille ta oli endale võtnud selles tema poolt mängitavas rahvalikus komöödias. Selle ilmelaadi oli ta endale ise kujundanud ja see näis talle sobivat niisama hästi kui antiikteatris jäikadele isa kujutavatele maskidele paremal pool üleshoidev naerev suunurk ja vasakul allalangenud nutune suunurk.

Lisame aga kohe, et päris lähedaste ringis vajus ülespoole olev ja naerev suunurk allalangenud ja nutuse suunurga tasemele — nii et enamik ajast oli heasüdamlik abikaasa kadunud, loovutades oma koha jõhkrale abielumehele ja despootlikule isale.

“Mis pagana päralt see hullumeelne, kui ta tahab minuga rääkida, nagu ta väidab, ei tule lihtsalt minu kabinetti,” pomises Danglars. “Ja miks ta üldse tahab minuga rääkida?”

Ta veeretas juba kahekümnendat korda oma peas seda rahutukstegevat mõtet, kui uks avanes ja ilmus Eugénie, seljas must atlasskleit, millele olid tikitud sama värvi läiketud lilled, juuksed pidulikus soengus ja kindad käes, nagu kavatseks ta minna istuma oma tugitooli “Theatre-Italien’is”.

“Milles on küsimus, Eugénie?” hüüdis isa. “Ja milleks see pidulik salong, minu kabinetis on ju nii mõnus?”

“Teil on täiesti õigus, härra,” ütles Eugénie, andes isale märku, et ta võib istuda. “Te esitasite mulle kaks küsimust, mis resümeerivad juba ette kogu meie jutuajamise. Ma vastan siis mõlemale, kuid vastupidiselt väljakujunenud tavadele kõigepealt teisele küsimusele, mis ei ole nii keeruline. Ma valisin salongi jutuajamise paigaks sellepärast, et vältida ühe pankuri kabineti ebameeldivat muljet ja mõju. Kõik need kassaraamatud, olgu nad nii hästi kullatud kui tahes, kõik need laekad, mis on suletud nagu kindluse väravad, kõik need teab kust tulnud pangatähtede hunnikud, kirjade kuhjad, mis on tulnud Inglismaalt, Hollandist, Hispaaniast, Indiast, Hiinast ja Peruust, mõjuvad väga isemoodi ühe isa mõttemaailmale ja sunnivad teda unustama, et maailmas on midagi palju tähtsamat ja pühamat kui ühiskondlik positsioon ja komitentide arvamus. Järelikult ma valisin selle salongi, kus te näete ennast, mind ja ema õnnelikuna naeratamas kuldraamides portreedel ja igat sorti pastoraalseid maastikke ja südantliigutavaid lamburiidülle. Ma usun väga väliste muljete mõjusse. Võib olla, et ma eksin, eriti teie puhul. Mis parata? Ma poleks kunstnik, kui mul ei oleks mõningaid illusioone.”

“Väga kena,” vastas Danglars, kes oli seda tiraadi kuulanud kõigutamatu rahuga, kuigi polnud sellest sõnagi mõistnud, sest nagu kõik inimesed, kellel on vahetpidamata mingid omad asjad mõttes, oli ta püüdnud leida kaasvestleja mõtetes vastukaja oma mõtetele.

“Teine küsimus on nüüd enam-vähem selge,” sõnas Eugénie vähimagi kohmetuseta ja lausa meheliku aplombiga, mis oli üldse iseloomulik tema käitumisele ja rääkimisviisile, “ja teie paistate selgitusega rahul olevat. Tuleme nüüd esimese küsimuse juurde. Te küsisite mult, miks ma palusin seda audientsi. Ma ütlen teile selle ära paari sõnaga. Härra, põhjus on järgmine: ma ei taha abielluda härra krahv Andrea Cavalcantiga.”

Danglars hüppas oma tugitoolis ja tõstis vapustuse mõjul nii silmad kui käed taeva poole.

“Mu jumal, nii see on, härra,” jätkas Eugénie muutumatu rahuga. “Ma näen, te olete üllatunud, sest kogu selle aja vältel, kus seda väikest afääri aetakse, pole ma ilmutanud vähimatki vastuseisu, sest ma olen kindel nagu alati, et õigel hetkel võin ma oma vaba ja kindla tahtega avameelselt vastu astuda inimestele, kes pole minu arvamust küsinud, ja asjadele, mis mulle ei meeldi. Ent antud juhul rahu ja passiivsus, nagu ütlevad filosoofid, pärineb teisest allikast, see tuleneb sellest, et olles alandlik ja kuulekas tütar (kerge muie libises neiu punastele huultele), püüdsin ma teie soovi täita.”

“Ja edasi?” küsis Danglars.

“Jah, ma püüdsin kõigest hingest, ja nüüd, kus see hetk on käes, vaatamata kõigile pingutustele, mis ma tegin, et endast võitu saada, nüüd tunnen ma, et ma ei suuda teie soovi täita.”

“Aga, Eugénie,” ütles Danglars, kes oma keskpäraste vaimuannetega näis esialgu olevat täiesti juhmistunud tütre halastamatust loogikast, milles oli tunda aeglast läbikaalumist ja tahtejõudu, “mis on selle keeldumise põhjus? Põhjus?”

“Põhjus?” kordas neiu. “Oh taevake, põhjus pole selles, et see mees oleks inetum, rumalam või ebameeldivam kui mõni teine. Ei. Inimestele, kes hindavad mehi nende näo ja kehaehituse järgi, võib ta näida isegi üsna kena; põhjus pole ka selles, et ta oleks mu südamele vähem armas kui mõni teine — nii võib arutleda mõni üliõpilane, mina pean ennast sellest kõrgemal seisvaks. Ma ei armasta absoluutselt mitte kedagi, härra, te teate seda väga hästi. Järelikult ma ei näe, miks ma ilma hädavajaduseta peaksin tegema oma elu tülikaks pideva kaaslasega. Kas üks tark ei ole kuskil öelnud: “Ei midagi ülearust”, ja teisal: “Kandke kõike oma vara endaga”? Mulle õpetati neid mõlemaid aforisme koguni ladina ja kreeka keeles, esimese on öelnud, kui ma ei eksi, Phaedrus ja teise Bias. Ühesõnaga, kallis isa, elu merehädas, sest elu on meie lootuste pidev merehäda, heidan ma tarbetu pagasi lihtsalt merre, ja mulle jääb vaid minu tahe, ma kavatsen elada üksinda ja järelikult täiesti vabana.”

“oÕnnetu! Õnnetu!” pomises Danglars kahvatades, sest ta teadis pikaajalise kogemuse põhjal, kui tugev takistus oli äkki ta teele kerkinud.

“Õnnetu! Õnnetu, ütlete teie, härra! Oh ei, sugugi mitte, see hüüatus paistab mulle läbinisti teatraalne ja ülepakutud. Vastupidi, õnnelik, sest ütelge, ma küsin teilt, mis on mul puudu? Mind peetakse ilusaks, see on mõndagi väärt, et olla hästi vastu võetud. Mulle head vastuvõtud meeldivad, sest nad panevad näod särama, ja inimesed, kes on siis mu ümber, paistavad vähem inetud. Mul on küllalt hea pea ja ma olen suhteliselt vastuvõtliku loomuga, mis võimaldab mul haarata ümbritsevast elust enda omasse seda, mille leian hea olevat, nagu teeb ahv, purustades toore pähkli koore, et saada kätte selle sisu. Ma olen rikas, sest teile kuulub üks Prantsusmaa suurtest varandustest, ma olen teie ainus tütar ja teie pole sugugi nii kangekaelne, nagu me võime näha “Saint-Martini” ja “Gaité” teatrites, kus isad jätavad oma tütred pärandusest ilma, sest nad ei taha talle lapselapsi anda. Pealegi on ettenägelik seadus võtnud teilt võimaluse mind pärandusest, vähemasti osaliselt, ilma jätta, nagu ta teilt on võtnud ka õiguse sundida mind abielluma selle või teise mehega. Niisiis — kaunis, sädelev, vaimuannetega pärjatud, nagu öeldakse koomilises ooperis, ja varakas! Koik see kokku on ju õnn, härra! Miks teie nimetate mind õnnetuks?”

Nähes oma naeratavat ja lausa jultumuseni ülbet tütart, tundis Danglars vajadust jõhkralt reageerida, aga see avaldus vaid hääle tõstmises. Oma tütre küsiva pilgu all, nähes enda ees küsimusest kipra tõmbunud kauneid kulme, pööras ta ettevaatusest pea kõrvale ja rahunes otsekohe, taltsutatud mõistuse raudsest käest.

“Jah, mu tütar,” ütles Danglars naeratades, “teil on kõik need omadused, millega te äsja kiitlesite, ainult ühe jätsite te mainimata, ja ma ei hakka teile õtse näkku ütlema, millise, ma eelistan selle teie enda mõistatada jätta.”

Eugénie vaatas Danglars’i, väga üllatatud sellest, et tahetakse ära võtta üks õis sellelt ülbusekroonilt, mille ta endale nii uhkelt pähe oli pannud.

“Mu tütar,” jätkas pankur, “te selgitasite mulle põhjalikult, millised tunded ajendasid teiesugust tütarlast tegema otsuse mitte abielluda. Nüüd on kord minu käes selgitada teile minusuguse isa motiive, kui ta on teinud otsuse, et ta tütar abiellub.”

Eugénie noogutas, mitte alandliku tütrena, kes on valmis kuulama, vaid vastasena, kes on valmis vaidlema ja ootab.

“Mu tütar,” rääkis Danglars edasi, “kui üks isa palub oma tütrelt, et ta võtaks endale mehe, siis on tal alati mingi põhjus soovida seda abielu. Mõnda isa painab kinnismõte, millest te alles rääkisite, ühesõnaga, näha oma elu edasi kestmas lastelastes. Seda nõrkust mul ei ole, ma ütlen teile kohe ära, et perekonnarõõmude vastu olen ma peaaegu ükskõikne. Ma võin seda tunnistada tütrele, kelle ma tean olevat küllaltki elutarga, et mõista seda ükskõiksust ja mitte süüdistada mind sellepärast kuriteos.”

“Viimaks ometi räägime avameelselt, mulle see meeldib,” ütles Eugénie.

“Üldiselt võttes ei jaga ma sugugi teie sümpaatiat avameelsuse küsimuses, aga ma soostun sellega, kui ma arvan, et olukord seda minult nõuab. Ma siis jätkan. Ma pakkusin teile ühte abikaasat, mitte teie jaoks, sest tegelikult ei mõelnud ma sel hetkel hoopiski mitte teile. Teile meeldib avameelsus, seda peaks nüüd olema piisavalt, loodan ma. Mul oli vaja teie võimalikult kiiret abielu teatud äriliste kombinatsioonide pärast, mida mul on kavas praegu käiku lasta.”

Eugénie kergitas kulme.

“Asi on nimelt nii, nagu mul oli au teile öelda, mu tütar, ja ärge pange mulle pahaks, sest teie sunnite mind seda tegema; ma laskun praegu vastu tahtmist, te saate ju aru, nendesse matemaatilistesse selgitustesse teietaolise kunstnikuhingega inimesega, kes kardab astuda pankuri kabinetti, et seal mitte langeda ebameeldivate ja antipoeetiliste mõjude või tunnete meelevalda.

Aga selles pankuri kabinetis, kuhu te üleeile sugugi ei peljanud tulla, et küsida minu käest tuhat franki, mida ma teile igal kuul annan teie pudi-padi jaoks, teadke siis, kallis preili, et selles kabinetis võib paljugi õppida, mis ei tuleks kahjuks isegi nendele noortele daamidele, kes ei taha abielluda. Seal võib näiteks teada saada, mina ütlen teile seda teie närvilist tundlikkust arvestades siin salongis, võib teada saada, et krediidil rajaneb ühe pankuri füüsiline ja vaimne elu, et krediit hoiab teda üleval, nagu hingamine annab kehale elu. Härra Monte-Cristo pidas mulle selles küsimuses ühel päeval väikese loengu, mida ma ei unusta iialgi. Selles kabinetis võib saada teada, et krediidi vähenemisega hakkab pankuri keha laibastuma ja et see võib õige pea juhtuda pankuriga, kellel on au olla nii loogiliselt mõtleva tütre isa.”

Ent Eugénie ei paindunud selle hoobi all, vaid ajas end sirgu.

“Laostunud!” ütles ta.

“Te leidsite õige sõna, mu tütar, õige sõna,” ütles Danglars, surudes oma rusikas käed rinnale ja säilitades näol südametu, aga mitte rumala mehe naeratuse. “Laostunud! Nii see on.”

“Ah!” hüüatas Eugénie.

“Jah, laostunud. Ja ongi teada antud õudne saladus, nagu ütles üks poeet.

Ja nüüd, mu tütar, kuulake minu suust, mil kombel see õnnetus võiks teie kaasabil muutuda väiksemaks, ma ei ütle, et minule, vaid teile.”

“Te olete halb inimesetundja,” hüüdis Eugénie, “kui te kujutlete, et ma enda pärast kahetsen seda katastroofi, millest te mulle räägite. Mina — laostunud! Mis tähtsust sel minule on? Kas mul ei ole oma talent? Kas ma ei või nagu Pasta, nagu Malibran, nagu Grisi saavutada seda, mida teie poleks mulle iialgi andnud, olgu teil kui tahes suur varandus, see tähendab, sada või sada viiskümmend tuhat livri aastas, mille ma teeniksin ise ja mis tuleksid mulle kätte mitte nagu need teie närused kaksteist tuhat franki, mida te annate tusaste pilkude ja süüdistavate sõnadega minu pillamise aadressil, vaid kiiduavalduste, braavode ja lillede saatel. Ja kui mul pole sellist talenti, mida teie naeratus näib mulle ütlevat, kas ei jää mulle siis see meeletu sõltumatusearmastus, mis asendab mulle alati kõiki varandusi ja mis on minus tugevam isegi enesealalhoiutungist.

Ei, ma ei ole sugugi enda pärast kurb, küll mina juba oskan toime tulla. Mu raamatud, pliiatsid, klaver, kõik need asjad, mis ei maksa palju ja mida ma võin endale alati muretseda, jäävad mulle alles. Võib-olla te arvate, et mu meel on kurb proua Danglars’i pärast? Ärge sedagi arvake: kas ma eksin rängalt või on minu ema ettevaatusest teinud kõik katastroofi vastu, mis ähvardab teid ja mis temast mööda läheb. Tema on enda eest hoolitsenud, ma loodan seda, ja neist varandusemuredest vabanemist ei ole ta saavutanud minu üle valvamisega; tänu jumalale on ta mulle jätnud täieliku sõltumatuse ettekäändel, et ma armastan oma vabadust.

Ei, juba lapsest peale, härra, olen ma näinud nii palju enda ümber toimumas, ma olen kõike seda liiga hästi mõistnud — ükski õnnetus ei saa mulle suuremat mõju avaldada, kui ta seda väärib. Sellest ajast peale, kus ma ennast mäletan, ei ole keegi mind armastanud. Seda halvem! See on mind päris loomulikult selleni viinud, et ka mina ei armasta kedagi. Seda parem! Nüüd te teate, milline on minu ellusuhtumine.”

“Teie siis, preili, jääte selle juurde, et laostate mu lõplikult,” ütles Danglars, kahvatu raevust, mille põhjus oli kaugel solvunud isaarmastusest.

“Laostan? Mina laostan teid lõplikult?” ütles Eugénie. “Mida te tahate sellega öelda. Ma ei mõista.”

“Seda parem, mulle jääb vähemalt üks lootusekiir. Kuulake.”

“Ma kuulan,” ütles Eugénie, vaadates nii teravalt isale otsa, et see pidi kõvasti pingutama, et mitte silmi maha lüüa neiu võimuka pilgu ees.

“Härra Cavalcanti abiellub teiega,” jätkas Danglars, “ja teiega abielludes toob kaasa kolm miljonit kaasavara, mille ta paigutab minu juurde.”

“Väga tore!” ütles Eugénie ülima põlgusega, silitades oma kindais käsi.

“Te mõtlete, et ma võtan teilt ära need kolm miljonit?” sõnas Danglars. “Mitte sugugi, need kolm miljonit on määratud selleks, et teha neist vähemalt kümme. Mui õnnestus saada koos ühe oma ametivennaga, pankuriga, kontsessioon raudtee ehitamiseks, see on ainus tööstusharu, mis meie päevil pakub muinasjutulisi võimalusi kiireks eduks, samasuguseks eduks, nagu saavutas kunagi meie armsate pariislaste, nende igavesti ammuli sui vahtijate ärimeeste tõttu Law oma fantastilise Mississippi-tehinguga. Minu arvestust mööda on vaja osta miljondik raudteed, nagu omal ajal osteti arpaan uudismaad Ohio kallastel. See on hüpoteekmahutus, mis on progress, nagu te näete, sest sel puhul saab vähemalt kümme, viisteist, sada livri rauda oma raha vastu. Ühesõnaga, ma pean nädala jooksul oma arvel välja panema neli miljonit! Need neli miljonit, ma ütlen teile, toovad sisse kümme või kaksteist.”

“Aga selle külaskäigu ajal, mis ma teile eile tegin, härra, ja mida te mäletate,” ütles Eugénie, “nägin ma teid inkasseerimas, see on ju see õige termin, eks ole, viis ja pool miljonit? Te isegi näitasite mulle seda kahel pangatšekil ja imestasite, et nii väärtuslik paber ei pimestanud mu silmi nagu välgusähvatus.”

“Jah, aga need viis ja pool miljonit ei kuulu sugugi mulle ja on vaid tõendiks usaldusest, mida minu vastu tuntakse. Minu kui rahvapankuri kuulsus on äratanud usaldust varjupaikade juhtkonnas. Igal muul ajal ei kõhkleks ma seda raha kasutada, aga praegu on minu suured kaotused üldiselt teada, ja nagu ma teile ütlesin, hakkab krediit kokku tõmbuma. Varjupaikade juhtkond võib iga hetk nõuda oma raha, ja kui ma olen seda siis millekski muuks kasutanud, pean ma tegema häbistava pankroti. Ma ei põlga ära pankrotte, uskuge mind, neid pankrotte, mis rikastavad, aga mitte neid, mis laostavad. Kui teie abiellute härra Cavalcantiga ja mina saan oma käsutusse kolm miljonit kaasavara või kui usutakse, et ma need saan, muutub mu krediidivõimalus kindlamaks ja minu viimase paari kuu jooksul kuristikku langenud varandus, mille on mu jalgade alla õõnestanud arusaamatu fataalsus, on jälle kindlal alusel. Kas te mõistate mind?”

“Täiesti. Te panete mu panti kolme miljoni eest, on nii?”

“Mida suurem on summa, seda meelitavam see on. See annab teile ettekujutuse teie väärtusest.”

“Tänan. Veel paar sõna, härra. Kas te lubate mulle, et te kasutate nimeliselt niipalju kui soovite härra Cavalcanti poolt toodavat kaasavara, aga te ei puuduta kapitali? See ei ole egoismi küsimus, see on peenetundlikkuse küsimus. Ma tahan meeleldi kaasa aidata teie varanduse taastamisele, aga ma ei taha olla teie kaassüüdlane teiste laostamises.”

“Kuid ma ju ütlesin teile, et nende kolme miljoniga...” hüüdis Danglars.

“Kas te arvate omad asjad joonde saavat, härra, ilma et te peaksite puutuma neid kolme miljonit?”

“Ma loodan seda, eeldusel, et selle abielu sõlmimine tugevdab mu krediiti.”

“Kas te suudate maksta härra Cavalcantile need viissada tuhat franki, mida te mulle annate abielulepingu põhjal?”

“Ta saab need kätte, kui te tulete raekojast.”

“Väga hea.”

“Mida see tähendab? Mida te tahate sellega öelda?”

“Ma tahan öelda, et te nõuate minult allkirja, mina isiklikult jään aga vabaks?”

“Täiesti.”

“Siis on hästi. Nagu ma teile ütlesin, härra, olen ma valmis abielluma härra Cavalcantiga.”

“Aga millised on teie plaanid?”

“See on minu saladus. Kuhu jääb siis minu üleolek teist, kui ma teie plaane teades avaldaksin enda omad?”

Danglars hammustas huulde.

“Te olete siis valmis tegema mõningad ametlikud visiidid, mis on absoluutselt vältimatud?” küsis Danglars.

“Jah,” vastas Eugénie.

“Ja kirjutama lepingule alla kolme päeva pärast?”

“Jah.”

“Nüüd ütlen siis mina teile omakorda: “Väga hea!””

Danglars võttis tütre käe ja surus seda mõlema käega.

Ent imelik oli see, et selle käesurumise ajal ei söandanud isa öelda: “Tänan, mu laps!” ja tütar isegi ei naeratanud isale.

“Nõupidamine on lõppenud?” küsis Eugénie püsti tõustes. Danglars andis peaga märku, et temal pole enam midagi öelda. Viis minutit hiljem helises klaver preili d’Armilly sõrmede all ja preili Danglars laulis Brabantio Desdemona needmist.

Pala lõppedes astus Étienne sisse ja teatas Eugénie’le, et hobused on tõlla ees ja paruness ootab teda, et minna visiite tegema.

Me nägime mõlemat naist Villefort’ide pool, kust nad lahkusid, et jätkata oma külaskäike.