Читать книгу Krahv Monte-Cristo. 1. osa - Alexandre Dumas - Страница 4

24. veebruaril 1815. aastal signaliseeris Notre-Dame de la Garde’i vahimees kolmemastilise “Pharaoni” saabumisest, mis tuli Trieste ja Napoli kaudu Izmirist.

Nagu tavaliselt asus sadamast otsekohe teele lootsipaat ja sõitis Ifi kindlusest mööda, et jõuda laeva juurde Morgioni neeme ja Rioni saare vahel.

Otsekohe, ja seegi oli tavaline, täitus Saint-Jeani fordi vaateplatvorm uudistajatest, sest laeva saabumine Marseille’sse on alati suursündmus, iseäranis aga siis, kui see laev, nagu seda oli “Pharaon”, oli ehitatud, taglastatud ja lastitud kunagises Phokaias^[1] ja kuulus ühele linna reederile.

Laev ligines. Ta oli õnnelikult läbi tulnud väinast, mille vulkaaniline tõuge oli õõnestanud Calasareigne’i ja Jaros’ saare vahele, sõitnud ümber Pommègue’i ja liikus nüüd edasi oma kolme marsspurje, kliivri ja besaanpurjega, aga nii aeglaselt ja nukra moega, et vaistlikult õnnetust aimavad uudistajad küsisid endalt, mis võis olla pardal juhtunud. Kogenud meremehed pidid aga tunnistama, et kui mingi õnnetus oligi juhtunud, siis igatahes mitte laevaga, sest laev ligines nagu hästi juhitud laev kunagi: ankur laskevalmis, purjed osalt rehvitud; ja lootsi kõrval. kes asus laeva Marseille kitsasse sadamasuudmesse juhtima, seisis erksa pilgu ja väledate liigutustega noormees ning jälgis hoolega laeva liikumist ja kordas lootsi iga käsklust.

Rahvasumma vallanud ebamäärane rahutus oli eriti haaranud ühte Saint-Jeani esplanaadil uudistajat, nii et too ei jõudnud laeva sadamasse jõudmist ära oodata; ta hüppas väikesesse paati ja käskis vastu aerutada “Pharaonile”, mille juurde ta jõudis Réserve’i abaja kohal.

Nähes toda meest tulemas, lahkus noormees lootsi kõrvalt ja astus, müts käes, reelingu juurde.

Noormees oli kaheksateistkümne- kuni kahekümneaastane, pikka kasvu ja nõtke kehaga, tal olid ilusad tumedad silmad ja eebenimustad juuksed; tema olekust õhkus rahu ja otsusekindlust, mis on iseloomulik inimestele, kellel on tulnud lapsepõlvest peale ohtudega heidelda.

“Ah see olete teie, Dantès!” hüüdis mees paadist. “Mis on juhtunud? Miks näeb laeva pardal nii nukker välja?”

“Suur õnnetus, härra Morrel,” vastas noormees. “Suur õnnetus, eriti minule: Civitavecchia juures kaotasime tubli kapten Leclère’i.”

“Aga last?” küsis reeder kähku.

“On hästi sadamasse jõudnud, härra Morrel. Ma arvan, et selles osas jääte rahule. Aga vaene kapten Leclère ...”

“Mis temaga siis juhtus?” küsis reeder silmanähtava kergendustundega. “Mis siis juhtus meie tubli kapteniga?”

“Ta on surnud.”

“Kukkus üle parda?”

“Ei. härra Morrel. Ta suri ajupõletikku, kohutavates piinades.”

Siis hüüdis noormees madrustele:

“Hei! Kõik see mees tekile!”

Meeskond täitis käsu. Sedamaid sööstsid kaheksa-kümme meest, kellest laevameeskond koosnes, kes sootide, kes prasside, kes vallide, kes fokkvantide, kes kiitaude juurde.

Noor meremees jälgis nagu muuseas, kuidas mehed askeldama hakkasid, ja nähes, et tema korraldused täidetakse, pöördus taas vestluskaaslase poole.

“Kuidas see õnnetus ometi juhtus?” küsis reeder, jätkates noormehega poolelijäänud jutuajamist

“Jumal seda teab, härra Morrel, see tuli täiesti ootamatult. Pärast pikemat jutuajamist sadamaülemaga lahkus kapten Leclère väga erutatult Napolist; kahekümne nelja tunni pärast jäi ta haigeks; kolm päeva hiljem oli surnud...

Matsime ta kombekohaselt ja nüüd puhkab ta korralikus purjeriidest kotis, mille mõlemas otsas kolmekümne kuue naelane pomm, Giglio saare lähedal. Auristi ja mõõga tõime ta lesele. Kas tõesti tasus sõdida kümme aastat inglastega,” lisas noormees nukra muigega, “et surra lõpuks ikkagi oma voodis nagu kõige tavalisem inimene.”

“Mnjaa! Mis parata, härra Edmond,” sõnas reeder, kelle tuju näis üha paranevat. “Oleme kõik surelikud ja vanadel tuleb ruumi teha noortele, muidu ei oleks edasiminekut. Te kinnitate siis, et lastiga...”

“On kõik korras, härra Morrel, selle eest ma vastutan. Mina soovitan teil selle reisi eest 25 000-se puhaskasuga mitte leppida.”

Kuna parasjagu ümartornist mööda jõuti, hüüdis noor meremees:

“Rehvida marsspuri, kliiver ja besaan!”

Käsk täideti peaaegu niisama kiiresti kui sõjalaeval.

“Kõik purjed alla!”

Viimase korralduse peale langesid kõik purjed ja laev liikus inertsi jõul peaaegu märkamatult edasi.

“Kas soovite nüüd laevale tulla, härra Morrel?” küsis Dantès reederi kärsitust märgates. “Teie raamatupidaja härra Danglars tulebki oma kajutist, tema annab teile kõik andmed, mida soovite. Mina pean jälgima ankurdamist ja andma korralduse laev leina panna.”

Reeder ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta haaras kinni köiest, mille Dantès talle viskas, ja osavusega, mis oleks au teinud igale meremehele, ronis laeva kumerasse pardasse naelutatud astmetest üles, Dantès aga läks tagasi oma tüürimehepostile, jättes jutukorra Danglars’iks nimetatud mehele, kes oli oma kajutist välja tulnud ja reederi poole sammus.

Danglars oli kahekümne viie või kuue aastane, küllaltki sünge näoga, lipitsev ülemuste ees ja jultunud alamate vastu; seetõttu põlgas meeskond teda samavõrd, kui armastas Dantèsi, liiatigi on arvepidaja amet meremeestes alati vastumeelsust äratanud.

“Härra Morrel, te vist juba kuulsite õnnetusest?” küsis Danglars.

“Jah. Vaene kapten Leclère! Ta oli tubli ja aus mees.”

“Ja ennekõike hiilgav meremees, vanaks saanud taeva ja mere vahel, nagu ongi kohane mehele, kes töötab nii tähtsa firma huvides, nagu on seda “Morrel ja Poeg”,” sõnas Danglars.

“Minu arust pole vajagi olla nii väga vana meremees, nagu teie ütlete, et oma ametit tunda,” tähendas reeder, jälgides Dantèsi, kes sobivat ankrupaika otsis. “Vaadake, paistab, et meie sõber Edmond tuleb oma ametiga toime nagu mees, kellel pole vaja enam nõu küsida.”

“Jah,” ütles Danglars, kõõritades vihaselt Dantèsi poole, “noor inimene ei kõhkle. Kapten oli vaevalt hinge heitnud, kui tema võttis kelleltki küsimata kamandamise enda peale, ja meie pidime tema tõttu kaotama poolteist päeva Elba saarel, selle asemel et otse Marseille’sse tulla.”

“Juhtimine laeval enda kätte võtta oli tema kui tüürimehe kohus, aga poolteist päeva Elba saarel kaotada, selleks polnud tal õigust. Juhul muidugi, kui laev remonti ei vajanud.”

“Laev oli niisama terve kui mina ja nagu ma sooviksin, et teiegi oleksite. Poolteist päeva läks kaduma lihtsalt kapriisi tõttu, puhtast lõbust minna maale, selles oli lugu.”

“Dantès,” hüüdis reeder noormehe poole pöördudes, “tulge, palun, siia.”

“Vabandust, härra Morrel, mõne hetke pärast olen teie käsutuses,” vastas noormees.

Pöördudes siis meeskonna poole, andis ta käsu:

“Ankur sisse!”

Ankur langes ja kett veeres kolinal. Kuigi loots oli kohal, jäi Dantès oma postile, kuni ka see viimane manööver oli lõpetatud. Siis käsutas:

“Vimpel poolde masti, lipp poolde vardasse, raad risti!”

“Näete nüüd,” ütles Danglars, “jumala eest, ta peab ennast juba kapteniks!”

“Ta on seda tõesti,” ütles reeder.

“Jah, puudub vaid teie ja teie kompanjoni allkiri, härra Morrel.”

“Tont võtaks, miks me ei peaks teda sellele ametipostile jätma? Ta on küll noor, ma tean seda, aga paistab, et ta võtab asja innuga ja on oma ametis väga osav.” Pilvevari libises üle Danglars’i lauba.

“Vabandust, härra Morrel,” sõnas Dantès ligi astudes. “Nüüd, kus laev on ankrus, olen täiesti teie käsutuses. Te tahtsite minuga rääkida?”

Danglars astus sammu tagasi.

“Ma tahtsin teilt küsida, miks te peatusite Elba saarel?”

“Ma ei tea seda, härra Morrel. Tegin seda selleks, et täita kapten Leclère’i viimset käsku. Surivoodil andis ta mulle paki suurmarssal Bertrand’i^[2] jaoks.”

“Kas te siis nägite teda, Edmond?”

“Keda?”

“Suurmarssalit? “

“Jah.”

Morrel vaatas ringi ja tõmbas Dantèsi kõrvale.

“Kuidas elab keiser?” küsis ta erutatult.

“Hästi, niipalju kui ma oma silmi uskuda võin.”

“Te nägite siis keisrit ka?”

“Ta tuli marssali juurde parajasti siis, kui mina seal olin.”

“Ja te rääkisite temaga?”

“See tähendab, et tema rääkis minuga, härra Morrel,” lausus Dantès kerge muigega.

“Mida ta teile ütles?”

“Päris laeva kohta, millal see Marseille’sse läheb, milline teekond oli seljataga ja mis lastiga sõidab. Ma oletan, et kui laev oleks tühi olnud ja mina selle peremees, oleks ta tahtnud seda ära osta. Aga ma ütlesin talle, et olen vaid lihtne tüürimees ja et laev kuulub firmale “Morrel ja Poeg”. — “Aa!” ütles ta selle peale. “Ma tunnen neid. Morrelid on põlvest põlve reederid olnud, üks Morrel teenis minuga ühes rügemendis, kui ma olin Valence’i garnisonis.””

“See on, pagana pihta, tõsi!” hüüatas reeder rõõmsalt. “See oli minu onu, Policar Morrel, kes jõudis kapteni aukraadini. Dantès, te ütlete mu onule, et keiser mäletab teda, ja te näete, kuidas vanal torisejal silmad märjaks lähevad. Õigesti tegite, Dantès,” jätkas reeder noormehele sõbralikult õlale patsutades, “et te kapten Leclère’i korralduse täitsite ja Elba saarel peatuse tegite, kuigi see võiks teid kompromiteerida, kui teada saadakse, et te olete marssalile paki viinud ja keisriga rääkinud.”

“Kuidas see võiks mind kompromiteerida, härra Morrel?” imestas Dantès. “Ma isegi ei tea, mida ma viisin, ja keiser esitas mulle vaid küsimusi, mida ta igale lihtsurelikule oleks esitanud. Aga palun vabandust, tollimehed ja sanitaarteenistus tuleb. Lubate mul minna?”

“Minge, minge, kulla Dantès!”

Noormees läks eemale, ja sellal kui tema eemale läks, tuli Danglars ligemale.

“No kuidas oli?” küsis ta. “Paistab, et Dantès rääkis teile kaaluvatest põhjustest, miks ta Portoferraios ankrusse heitis?”

“Väga kaaluvatest, kallis härra Danglars.”

“Seda parem,” sõnas viimane. “Paha on näha seltsimeest, kes oma kohust ei täida.”

“Dantès täitis oma kohust,” vastas reeder. “Selle kohta pole midagi öelda. Kapten Leclère andis talle korralduse sadamasse sõita.”

“Muide, ma tahtsin veel kaptenist rääkida,” ütles Danglars.

“Kas ta ei andnud teile üle kapteni kirja?”

“Kes?”

“Dantès.”

“Minule? Ei. Oli tal siis kiri?”

“Minu arust andis kapten Leclère talle pakile lisaks ka kirja.”

“Mis pakist te räägite, Danglars?”

“Muidugi sellest, mille Dantès Portoferraiosse viis.”

“Kuidas te teate, et ta pidi Portoferraiosse mingi paki viima?”

Danglars punastas.

“Ma läksin kapteni kajutiuksest mööda, see oli paokil, ja ma nägin, kuidas kapten paki ja kirja Dantèsile andis.”

“Dantès ei rääkinud mulle sellest midagi,” tähendas reeder. “Aga kui tal see kiri on, küllap ta selle siis mulle annab.”

Danglars jäi viivuks mõttesse ja ütles siis:

“Palun, härra Morrel, ärge sellest Dantèsile rääkige. Ilmselt ma eksisin.”

Sel hetkel tuli noormees tagasi. Danglars läks ära.

“Kas te nüüd olete vaba, kulla Dantès?” küsis reeder.

“Jah.”

“Saite nii ruttu hakkama?”

“Jah. Andsin tollimeestele kaupade nimekirja ja sadamainspektsioon saatis koos lootsiga mehe, kellele andsin meie paberid.”

“Siin ei ole teil siis enam midagi teha?”

Dantès vaatas kiiresti ringi.

“Ei, kõik on korras,” ütles ta.

“Siis te võite minu poole lõunale tulla?”

“Andke andeks, härra Morrel, palun andke andeks, aga kõigepealt pean ruttama isa juurde. Olen teile sellegipoolest väga tänulik, et te mind oma küllakutsega austasite.”

“Õige, Dantès, õige. Ma tean, te olete hea poeg.”

“Aga...” küsis Dantès kuidagi kõheldes, “ega te juhuslikult ei tea, kas mu isa tervis on korras?”

“Ma arvan küll, kulla Dantès, kuigi ma ei ole teda näinud.”

“Jah, ta istub oma toapugerikus nelja seina vahel.”

“See näitab vähemasti, et tal teie äraoleku ajal millestki puudust polnud.”

Dantès naeratas.

“Mu isa on uhke loomuga,” sõnas ta, “ja kui ta ka kõigest puudust oleks tundnud, kahtlen ma, kas ta kelleltki peale jumala midagi küsima oleks läinud.”

“Olgu nii! Me siis ootame teid, kui olete oma esimese külaskäigu teinud.”

“Andke mulle veel kord andeks, härra Morrel, aga pärast seda on mul teha veel teine külaskäik, kuhu süda mind samavõrra kisub.”

“Ah jaa, Dantès, ma unustasin. Katalaanikülas ootab teid keegi niisama kannatamatult kui teie isa: kaunis Mercédès.”

Dantès naeratas.

“No muidugi!” hüüatas reeder. “Nüüd see mind enam ei üllata, et ta käis minult kolmel korral “Pharaoni” kohta teateid pärimas. Pagana pihta, Edmond! Teid on põhjust kadestada, teil on ilus sõbratar!”

“Ta ei ole mu sõbratar,” lausus noor meremees tõsiselt. “Ta on mu pruut.”

“Teinekord teeb see üks välja,” naeris reeder.

“Meie jaoks mitte, härra Morrel,” vastas Dantès.

“Hea küll, olgu nii, kulla Edmond,” jätkas reeder, “ma ei pea teid kinni. Te ajasite minu asju küllalt hästi ja ma võin teile nüüd õigusega piisavalt vaba aega anda oma asjade ajamiseks. On teil raha vaja?”

“Ei, mul on alles kogu sõidu eest saadud tasu, ühesõnaga, ligi kolme kuu palk.”

“Te olete korralik noormees, Edmond.”

“Ärge unustage, et mul on vaene isa, härra Morrel.”

“Jajaa, ma tean, te olete hea poeg. Minge siis oma isa vaatama. Ka minul on poeg ja ma oleksin õige pahane inimesele, kes teda pärast kolm kuud kestnud sõitu minust eemale hoiaks.”

“Te lubate mul siis minna?” küsis noormees ja kummardas.

“Jah, kui teil mulle enam midagi öelda ei ole.”

“Ei.”

“Kas kapten Leclère ei andnud teile surivoodit minu jaoks kirja?”

“Ta ei oleks suutnud kirjutada, härra Morrel. Aga see tuletab mulle meelde, et pean teilt paluma kaks nädalat puhkust.”

“Et abielluda?”

“Seda esiteks ja siis selleks, et sõita Pariisi.”

“Hüva, hüva! Saate aega nii palju kui tarvis, Dantès. Laeva lossimine võtab vähemasti kuus nädalat ja enne kolme kuud merele ei minda... Aga kolme kuu pärast peate olema siin. “Pharaon”,” jätkas reeder noorele meremehele õlale patsutades, “ei saa merele minna ilma oma kaptenita.”

“Ilma oma kaptenita!” hüüatas Dantès ja ta silmad lõid rõõmust särama. “Ärge lubage liiga palju, härra Morrel, see on minu kõige palavam südamesoov. Kas te kavatsete mind “Pharaoni” kapteniks määrata?”

“Kui ma oleksin üksi, sirutaksin teile käe, kallis Dantès, ja ütleksin: “Asi on otsustatud.” Aga mul on kaasosanik, te ju tunnete itaalia kõnekäändu: “ Chi ha compagno ha padrone.”^[3] Aga pool tööd on tehtud, kahest häälest üks teil juba on. Teise hääle muretsemine jätke minu hooleks, ma teen, mis minu võimuses.”

“Oo härra Morrel!” hüüatas noormees ja haaras, silmis tänupisarad, reederi mõlemad käed oma pihku. “Härra Morrel, ma tänan teid oma isa ja Mercédèsi nimel.”

“Hästi, hästi, Edmond! Pagan võtku, taevas on ometi jumal, kes õigeid inimesi aitab. Minge oma isa vaatama, minge Mercédèsi vaatama ja pärast otsige mind üles.”

“Kas te ei taha, et ma teid maale viin?”

“Ei, tänan. Mul on vaja veel Danglars’iga arveid klaarida. Kas te jäite temaga sõidu ajal rahule?”

“Oleneb, mis mõttes te seda küsite. Hea seltsimehe mõttes mitte, sest ilmselt ei salli ta mind sellest päevast peale, kus ma tegin rumaluse ja pärast omavahelist väikest tüli panin ette teha kümneminutiline peatus Monte-Cristo^[4] saarel, et tüli seal lahendada. Säärane ettepanek minu poolt oli rumalus ja ta tegi õigesti, et keeldus. Kui te mõtlete kui arvepidajat, siis selle kohta pole minu arvates midagi ette heita ja te jääte rahule sellega, kuidas ta oma töö on teinud.”

“Aga ütelge, Dantès,” küsis reeder, “kui te oleksite “Pharaoni” kapten, kas te jätaksite Danglars’i meelsasti laevale?”

“Ükskõik, kas kapteni või tüürimehena, härra Morrel, igatahes suhtun ma ka edaspidi väga aupaklikult inimestesse, keda minu reederid usaldavad.”

“Hüva, hüva, Dantès, ma näen, et te olete igas mõttes tubli poiss. Ma ei pea teid kauem kinni. Minge, te olete ju nagu tulistel sütel.”

“Ma võin siis saada puhkust?”

“Minge, ütlen ma teile.”

“Kas te lubate, et ma võtan teie paadi?”

“Võtke.”

“Nägemiseni, härra Morrel, ja tuhat tänu.”

“Nägemiseni, kallis Edmond, õnn kaasa!”

Noor meremees hüppas paati, istus ahtripingile ja andis käsu sõita Canebière’i äärde. Kaks madrust kummardusid sedamaid aerude kohale ja paat libises nii kiiresti kui võimalik mööda kitsast käiku kahe laevarea vahel sadamasuudmest Orléans’i kaini.

Reeder jälgis naeratades, kuidas Dantès kaldale jõudis, nägi, kuidas ta kaisillutisele hüppas ja otsekohe kadus kirevasse rahvasumma, mis kella viiest hommikul kuni kella üheksani õhtul sagib kuulsal Canebière’i tänaval, mille üle tänapäeva marseille’lased on nii uhked, et nad sõnavad maailma tõsiseima näoga ja aktsendiga, mis kõik nende ütlemised nii ilmekaks teeb: “Kui Pariisil oleks oma Canebière, siis oleks Pariis väike Marseille.”

Ümber pöördudes nägi reeder oma selja taga Danglars’i, kes näis ootavat tema käske, tegelikult aga vaatas nagu temagi noort meremeest.

Ainult et need kaks pilku, mis ühte ja sedasama meest jälgisid, olid väga erinevad.