Читать книгу Kaks armukest - Alfred de Musset - Страница 5

I

Kas te usute, proua, et on võimalik armastada kahte naist korraga? Kust mina seda tean, vastaksin ma, kui mulle selline küsimus esitataks. Ometigi juhtus nii ühega mu sõpradest, kellest ma teile kohe jutustan, et võiksite ise sellele küsimusele vastuse leida.

Tavaliselt, kui tahetakse õigustada oma armastust kahe naise vastu, võetakse kõigepealt appi kontrastid: et üks neist oli suurt ja teine väikest kasvu, üks oli viieteistkümne-, teine kolmekümneaastane. Ühesõnaga, püütakse tõestada, et kaks naist, kes pole ühevanused ning ei sarnane teineteisega välimuselt ega iseloomult, võivad sütitada samal ajal kaht erinevat kirge. Ma ei kavatse toetuda siin sellele väitele, sest need kaks naist, kellest meil juttu tuleb, pigem sarnanesid teineteisega veidi. Tõsi, üks neist oli abielus ja teine lesk, üks oli rikas ja teine väga vaene, aga nad olid peaaegu üheealised, mõlemad olid brünetid ja väga väikest kasvu. Olgugi et nad polnud õed ega täditütred, olid nad sarnased kui ühe pere lapsed: neil olid ühesugused suured mustad silmad ja sale piht otsekui kaksikõdedel. Ärgu see teid kohutagu, sest selles loos ei tule ette mingeid arusaamatusi.

Enne kui räägin pikemalt nendest daamidest, jutustan ma teile meie loo kangelasest. 1825. aasta paiku elas Pariisis üks noormees, olgu tema nimi Valentin. See oli küllalt omapärane poiss, kelle veider eluviis oleks andnud mõtlemisainet filosoofidele. Temas peitus, kui nii võib öelda, kaks erinevat isikut. Ühel heal päeval teda kohates oleksite teda pidanud mõneks ülekäte läinud kergatsiks. Tema mahe hääl, muretu ja rõõmus olek ning viltu peas kübar oleksid teile meenutanud mõnda möödunud aegade elegantset noorhärrat. Aga järgmisel päeval oleks ta teie silmis olnud vaid tagasihoidlik provintsilinna üliõpilane, kes jalutab, raamat kaenlas. Täna elab ta laialt, lennutades raha tuulde, homme aga peab ta lõunastama vaid neljakümne suu^[1] eest. Niisiis, ta püüdles igas asjas täiuslikkusele, talle ei meeldinud midagi poolikult teha. Kui kõne all oli lõbutsemine, siis tahtis ta, et see oleks täielik ja et ta ei peaks seda endale ostma ebameeldivuste hinnaga. Kui ta sai teatripileti looži, siis ta tahtis, et tõld, mis ta ooperisse viib, oleks mugav, et õhtusöök oleks maitsev ja et teatrist väljudes ei tuleks talle pähe ühtegi ebameeldivat mõtet. Samas võis ta südamerahuga juua mõnes maakõrtsis halba veini või seista järjekorras, et saada piletit parterisse. See oli juba teine miljöö, millega ta leppis nina kirtsutamata; tema veidrustes oli siiski teatav loogika, ja kui ta kandiski eneses kahte eripalgelist isikut, siis ei ajanud ta neid omavahel kunagi segi.

Tema veidrat iseloomu olid kujundanud rahanappus ja kirglik lõbujanu. Valentini perekonda võis pidada isegi jõukaks, ent enamasti elati nende majas ausas vaesuses. Kui aastas kulutada otstarbekalt kaksteist tuhat franki, siis pole nälgasuremist karta. Kui see raha on aga mõeldud terve perekonna peale, siis ei tule pidutsemine kõne allagi. Ometi oli Valentin, nagu saatuse kiuste, sündinud himudega, mida võis endale lubada vaid rikka aadliku poeg. Öeldakse, et ihnsal isal olevat priiskaja poeg, kokkuhoidlikel vanematel rahapillaja laps. See on Jumala tahtmine, keda sellele vaatamata kõik ülistavad.

Valentin oli õppinud õigusteadust ja pidas, kuigi ilma kindla klientuurita, advokaadiametit, mis on tänapäeval täiesti tavaline elukutse. Selle rahaga, mis ta isa käest sai ja mida ta ise aeg-ajalt teenis, oleks ta võinud üsna rahul olla, kuid tema eelistas kõik ühekorraga ära raisata ja järgmisel päeval täiesti ilma läbi ajada. Kas te mäletate, proua, kuidas lapsed karikakardelt õielehti rebides “armastab, ei armasta” vaatavad? Armastab väga, ütlevad nad esimese õielehe juures, armastab veidi — teise juures, ei armasta sugugi — kolmanda juures. Nii tegi ka Valentin oma päevadega, ainult et sõna “veidi” jäi tema puhul lihtsalt vahele, sest ta ei tundnud seda sõna.

Et te teda paremini tundma õpiksite, pean teile rääkima midagi tema lapsepõlvest. Kümne- või kaheteistkümne aasta vanuseni magas Valentin väikeses klaasuksega kambris ema toa taga. Selles üsnagi kurvailmelises toas, mis oli täis tuubitud tolmunud kappe, oli muu vana kolu hulgas üks suure kullatud raamiga portree. Kui päike ühel ilusal hommikul sellele portreele langes, roomas laps oma voodis vaimustunult raamile lähemale. Sel ajal kui arvati teda magavat, jäi ta äratamist oodates vahetevahel pikkadeks tundideks pildi ette, laup vastu raami nurka surutud; valguskiired mänglesid kullatud pinnal ja ümbritsesid raami kiirtepärjaga, millel poisi võlutud pilk peatus. Niimoodi põlvitades hällitas ta endas tuhandeid unistusi; teda haaras kummaline joovastus. Mida eredamaks päikesevalgus muutus, seda enam oli ta süda tulvil vaimustust. Lõpuks, kui ta pidi vaatemängu särast väsinud silmad kõrvale pöörama, sulges ta laud ja jälgis uudishimulikult kõiki neid hajuvaid värvivarjundeid tolles punases laigus, mis tekib pärast liiga pikka vaatamist päikesevalgusesse; seejärel pööras ta pilgu uuesti pildiraami poole ja alustas uue hooga. Sellest ajast peale, nii ta mulle kord ütles, hakkas ta kirglikult armastama kulda ja päikest — kahte säravat asja.

Tema esimesi samme eluteel juhtis kaasasündinud rikastumiskirg. Kolledžis sõbrustas ta ainult endast jõukamate lastega, kuid mitte upsakusest, vaid lihtsalt huvist nende vastu. Ta oli õpinguis teistest ees, kuid mitte enesearmastus, vaid mingi eriline vajadus tunnustuse järele tõukas teda tagant. Mõnikord juhtus, et ta puhkes keset klassituba nutma, kui ei saanud laupäeviti aupinki istuda. Ta sukeldus õpingutesse ja töötas innukalt, kuni ühel päeval üks daam, tema ema sõbranna, kinkis talle kauni türkiisiga sõrmuse; tunni kuulamise asemel imetles ta nüüd sõrmust helklemas oma sõrmes. See oli kullapalavik, mida võib põdeda uudishimulik laps. Ent niipea, kui lapsest saab täiskasvanu, ilmnevad selle ohtliku kalduvuse tagajärjed.

Vaevalt vabadusse pääsenud, andis ta mõtlematult järele kõikvõimalikele kiusatustele. Alati rõõmsas tujus, elas ta muretult kui linnuke oksal ja tema vaesus ei tulnud talle meeldegi, tal ei näinud sellest aimugi olevat. Maailm tegi selle talle selgeks. Tema nimi lubas tal läbi käia ka nende noorte inimestega, kes olid rikkamad kui tema. Ta oli nende seltskonnas küll oma inimene, aga ta ei teadnud, kuidas neid jäljendada.Valentini vanemad elasid maal, kuid õigusteaduse õppimise ettekäändel sai ta aega veeta Tuileries’ aias või bulvaritel jalutades. Seal tundis ta end kui kala vees; ent kui sõbrad ratsutama läksid, siis oli tema üksi see, kes jäi veidi pettunult jalamehena maha. Tema rätsep õmbles talle võlgu, aga mis tähtsust on riietel, kui taskud on tühjad? Enamasti ei olnud tal taskutes tõepoolest midagi. Olles liiga uhke selleks, et elada teiste arvel, otsustas ta oma vaesust varjata, mis oli tark tegu, ja keeldus põlglikult osa võtmast kõigist neist lõbustustest, kus ta ei suutnud enda eest tasuda, ning püüdis kohtuda jõukate inimestega vaid siis, kui tal oli raha.

Seda rolli oli raske mängida ja pealegi käis see risti vastu tema isa soovidele; oli vaja midagi ette võtta. Valentin läks pangamajja tööle. Pangaametniku elukutse ei meeldinud talle küll sugugi, kuid mingi lihtlabane töö oleks talle veel rohkem vastumeelt olnud. Nii läks ta alandlikult büroosse. Ta loobus sõpradest ja samaaegselt ka vabadusest. Ta ei pidanud seda tööd häbiväärseks, aga tal oli igav. Kui saabus tema särav õnnepäev, nagu on öelnud André Chénier,^[2]