Читать книгу Lugu valgest rästast - Alfred de Musset - Страница 5

I

Kui uhke, ent kui raske on olla siin ilmas haruldane rästas! Ma ei ole mingi muinasjutulind, juba härra Buffon^[1] on mind kirjeldanud. Kuid paraku! olen ülimalt ainulaadne ja mind võib haruharva kohata. Annaks Jumal, et see nii jääkski!

Mu isa ja ema olid kaks heasüdamlikku sulelist, kes elasid juba ammu vana Marais’ aia kõige kaugemas nurgas. See oli eeskujulik perekond. Sel ajal kui mu ema, istudes tihedas põõsas, munes kolm korda aastas ja haudus, tukkudes esiemalikus hardumuses, otsis mu isa, kes vaatamata oma kõrgele eale oli ikka veel väga osav ja tormakas, päev otsa tema läheduses toitu, tuues talle ilusaid putukaid, keda ta õrnalt sabaotsast kinni haaras, et mitte rikkuda oma kaasa söögiisu, ja öö saabudes, kui ainult ilm lubas, rõõmustas ta teda alati lauluga, mis tegi heameelt kogu ümbruskonnale. Ükski riid ega väiksemgi pahandus ei olnud eales tumestanud seda vaikset ühendust.

Vaevalt olin ma ilmale tulnud, kui mu isa esmakordselt elus hakkas ilmutama pahameelt. Ehkki olin alles ebamäärast halli karva, ei leidnud ta minus jälgegi oma arvukate järeltulijate värvist ega välimusest

“Mäherdune kole laps,” ütles ta vahetevahel mind altkulmu vaadates. “Kindlasti hakkab too jõnglane püherdama kõigis prügihunnikutes ja porilampides ning näeb alati nii inetu ja kasimatu välja.”

“Jumal hoidku, kulla sõber,” vastas mu ema, kes kössitas endiselt vanas kausis, kuhu ta oli oma pesa pununud, “kas te siis tõesti ei näe, et ta on niisuguses eas? Ja eks olnud teiegi oma nooruses üks armas võrukael? Las meie poiss kasvab ja küll te siis näete, kui ilus lind temast tuleb. Ta on üks etemaid, keda eales olen välja haudunud.”