Читать книгу Tiziani poeg. Iludusmärk - Alfred de Musset - Страница 4

Terve järgmise nädala oli Pippo ärevuses; aga selles ärevuses oli oma võlu. Ta ei läinud kodust välja, otsekui tahaks lasta Saatusel rahus toimida. Niimoodi talitades näitas ta üles suuremat tarkust kui temaealisele kohane, sest oli ta ju vaid kahekümne viie aastane ja nooruse kannatamatus viib sageli selleni, et kihutame oma eesmärgist mööda, sest tahame seda saavutada liiga ruttu. Saatus soosib neid, kes oskavad end ise aidata ja soodsat hetke ära kasutada; ütleb ju Napoleongi, et Saatus on naine. Ja just sellepärast tahabki ta teha nägu, nagu annaks ise selle, mida temalt tegelikult võetakse, ja talle tuleb anda vaid piisavalt aega, et ta oma pihud avaks.

Üheksandal päeval vastu õhtut koputas tujukas jumalanna noormehe uksele; ja nagu peagi kuulete, polnud see asjata. Pippo tuli alla ja avas ise ukse. Lävel oli neegritar; tal oli käes roos, ta tõstis selle Pippo huulte juurde ja ütles:

„Suudelge seda lille, seal on ees juba minu käskijanna suudlus. Kas ta tohib teie juurde tulla, ilma et midagi kartma peaks?”

„Päevaajal oleks see suur ettevaatamatus, sest mu teenijad kindlasti näeksid teda,” vastas Pippo. „Kas ta öösel saab tulla?”

„Ei. Seda ei söandaks keegi. Ta ei saa öösel väljuda ega ka teid enda juurde kutsuda.”

„Siis tuleb tal tulla mingisse muusse kohta, milles me kokku lepime.”

„Ei, ta tahab siia tulla; võtke palun ettevaatusabinõud tarvitusele.”

Pippo mõtles veidi. „Kas teie käskijanna tõuseb hommikul vara?” küsis ta.

„Koos päikesega.”

„Hea küll, kuulake siis. Ma tõusen harilikult hilja, seepärast magab ka majarahvas hommikul kaua. Ma ootan teie käskijannat päikesetõusul ja ta saab siia sisse nii, et keegi ei näe. Mis puutub äraminekusse, siis selle ma korraldan, kui ta saab minu juurde jääda õhtupimedani.”

„Seda ta saab. Kas teile homme sobib?”

„Homme koidu ajal,” vastas Pippo. Ta libistas peotäie tsekiine sõnumitooja pihikukaelusesse; rohkem ei küsinud ta midagi, läks oma tuppa ja sulges ukse, otsustades koitu ootama jääda. Ta laskis end lahti riietada, et teenrid usuksid, nagu läheks ta magama; kui ta aga üksi jäi, süütas ta tule ja pani selga tikitud särgi, lõhnastatud krae ja valge sametvammuse, mille varrukad olid Hiina siidist; pärast neid ettevalmistusi istus ta akna alla ja hakkas saabuvast seiklusest unistama.

Ta ei olnud rutakusest, millega tundmatu daam oli kohtamise määranud, nii meelitatud, nagu võiks arvata. Ei maksa unustada, et lugu toimub XVI sajandil ja tol ajal arenesid armulood tormilisemalt kui praegu. Lähemal uurimisel selgub, et tollal nimetati siiraks sellist käitumist, mida meie peame ebadelikaatseks, ja silmakirjalikuks seda, mida meie nimetame vooruslikuks. Seetõttu määras kenasse noormehesse armunud naine talle pikema jututa kohtamise ega kaotanud seeläbi midagi oma mainest tema silmis: kellelgi ei tulnud pähe punastada asjade pärast, mis tundusid loomulikud. See oli aeg, mil auväärne isand Prantsuse õukonnast kandis kübaral sule asemel oma metressi siidisukka ega häbenenud Louvre’is vastata imestunud küsijale, et see sukk kuulub daamile, kelle armastuse nimel on ta valmis surema.

See kõik oli Pippo iseloomule nii omane, et olnuks ta sündinud käesoleval sajandil, oleksid tema vaated neile asjadele olnud just samasugused. Ta oli küll võimeline petma teisi, aga oma korratutest eluviisidest ja hulludest tempudest hoolimata ei suutnud ta valetada iseendale. Sellega tahan ma öelda, et ta hindas asju nende olemuse, aga mitte selle järgi, kuidas need välja näevad, ja oli küll valmis teesklema, ent võttis appi kavaluse vaid siis, kui tõesti tahtis midagi saavutada. Ta mõistis küll, et talle paki saatmise taga oli mingi äkiline tuju, ent ta ei suutnud uskuda, et saatja oli teinud seda vaid naljaviluks; niisuguse võimaluse välistas asjaolu, millele ma juba olen viidanud – kukkur oli tikitud väga peenelt ja hoolikalt ning sellele tööle oli kulunud suur hulk aega.

Sellal kui ta mõtted keerlesid eelseisva õnne ümber, meenus talle jutustus sellest, kuidas türklased abielluvad. Kui idamaa mees võtab naise, näeb ta oma pruudi nägu alles pärast pulmi, sest pruut on nii tema kui kõigi teiste pilkude eest varjatud looriga. Peigmees saab uskuda vaid seda, mida räägivad pruudi sugulased, ja abiellub ausõna peale. Kui tseremoonia on lõppenud, näitab noor naine end oma mehele ja see saab siis ise otsustada, kas kaup on hea või vilets. Et midagi pole enam parata, jääb tal üle vaid kinnitada, et tehing õnnestus, ja tuleb tunnistada, et seesugused ühendused pole teistest õnnetumad.

Pippo oli just samasuguses seisus nagu türgi peigmees. Ta ei lootnud sugugi, et tundmatu daam on neitsi, ent see ei teinud talle suuremat muret. Ta ei hakanud ju sõlmima mingit pühalikku lepingut ja võis vabalt nautida ootust ja üllatust, ilma et oleks pidanud kartma ebameeldivusi, mis näis talle küllaldase tasuna võimalike puudujääkide eest. Ta kujutas ette, et ees seisab pulmaöö, ja pole midagi imestada, et tema eas tegi selline mõte talle rõõmu.

Elava ettekujutuse kohaselt peab pulmaöö tõepoolest olema üksainus suur õnn, sest sellele ei ole eelnenud mingeid kannatusi. Tõsi küll, filosoofid kinnitavad, et kannatused annavad järgnevale õnnele erilise sära, aga Pippo arvas, et halb soust ei tee kala värskemaks. Talle meeldisid lihtsad naudingud, mis siiski ei tohtinud olla labased, sest kahjuks on kindel seaduspärasus, et hõrgud lõbud lähevad kalliks maksma. Pulmaöö on sellele reeglile erandiks, sest kujutab endast ainulaadset olukorda, mis lubab mehel täielikult anduda kahele kõige hinnalisemale mõnule, laiskusele ja ihale. Pulmaöö toob noore mehe tuppa lillepärjaga ehitud naise, kes ei tea armastusest midagi ja kelle hinge õilistamiseks ning mõistuse kaunistamiseks on ema juba viisteist aastat vaeva näinud. Mõnes teises olukorras tuleks noormehel terve aasta pingutada, et selle kena olevuse pilgu osaliseks saada, seaduslikul mehel seevastu tuleb aarde omandamiseks vaid käed välja sirutada; ema kaugeneb ja Jumal ise annab selleks loa. Iga mees tahab, et see kõik korduks igal õhtul, kui vaid hommikul ärgates ei selguks, et oled juba abielus.

Pippo ei kahetsenud, et polnud neegritarile rohkem küsimusi esitanud, sest iga teenijanna laulab sellisel puhul oma käskijanna kohta terve kiidulaulu isegi siis, kui see on koledam kui surmapatt; paarist sinjoora Dorothea poetatud sõnast piisas. Ta oleks vaid tahtnud teada, kas tundmatu daam on blond või brünett. Kui on teada, et tegemist on ilusa daamiga, on tema ettekujutamiseks oluline teada juuksevärvi. Pippo kõhkles kaua kahe võimaluse vahel ja otsustas lõpuks kastanpruuni kasuks, et ometi kord rahu saada.

Siis aga hakkas ta pead murdma silmade värvi üle. Brünetil daamil oleksid mustad silmad, blondil seevastu sinised. Ta kujutas ette, et tundmatu silmad on sinised, aga mitte sellised ebamäärast värvi kahvatusinised, mis kord võtavad halli, kord roheka varjundi, vaid taevassinised, mis kirehoos muutuvad tumedaks nagu ronga tiib.

Vaevalt olid ta kujutluspilti ilmunud võrratud silmad koos hella ja sügava pilguga, kui ta nägi nende ümber lumivalget laupa ja kaht põske, mis olid roosad nagu Alpide tipud päikesekiirtes. Nende virsikpehmete põskede vahel uskus ta nägevat kaunikujulist nina nagu kreeka Amorit kujutaval antiikskulptuuril. Selle all oli erepunane suu, mitte väga suur ega ka väike, ja sealt, kahe pärlkauni hambarea vahelt väljus värske ja meelas hingeõhk. Lõug oli ilusa kujuga ja veidi ümar, näoilme aval, ent üsna suursugune; kael oli päris pikk, ühegi kortsuta ja mattvalge ning see lõppes graatsilise ja igati sümpaatse peaga, mis meenutas lilleõit varre otsas. Tuli vaid loota, et ilus fantaasiapilt osutub tegelikkuseks. „Ta tuleb,” mõtles Pippo. „Ta on koidu ajal juba siin.” Ja üllataval moel oli ta oma unelmates maalinud tulevasest armastatust enese teadmata tõetruu pildi.

Kui sadamasuuet valvavalt riiklikult fregatilt kajas kahuripauk, mis teatas, et kell on kuus, nägi Pippo, et lambi valgus on muutunud punakaks ja aknaklaasid sinakaks. Sealsamas võttis ta koha sisse akna all. Sedapuhku ei vaadanud ta välja sugugi poolsuletud silmadega; kuigi ta oli veetnud unetu öö, tundis ta end vabama ja reipamana kui kunagi varem. Hakkas koitma, aga Veneetsia magas alles: see lõbustuste laisk kodumaa ei ärka hommikuti kuigi vara. Tunnil, mil meil juba avatakse poed, inimesed liiguvad tänaval ja sõidukid veerevad mööda, hõljus seal tühja laguuni kohal veel udu, mis varjas kardinana enda taha hääletud paleed. Tuul pani vee kergelt virvendama; eemal Fusine pool paistsid mõned purjelaevad, mis tõid merede kuningannale päevast toidumoona. Magava linna hämariku kohal kõrgus üksinda Püha Markuse kellatorni ingel ja tõusva päikese esimesed kiired panid sätendama tema kuldsed tiivad.

Sellegipoolest kuulutasid Veneetsia arvukate kirikute kellad hommikupalvuse aega. Tuvid, kes Veneetsias mingi imelise instinkti abil suudavad loendada kellalööke, tõusid parvedena õhku ja lendasid üle Schiavoni kaldapealse suure väljaku poole, kuhu neile sel kellaajal harilikult teri puistatakse. Udu hakkas vähehaaval hajuma; silmapiirile ilmus päike; kalurid ärkasid, raputasid oma hõlste ja hakkasid paate puhastama; üks neist võttis üllatavalt selgel ja puhtal häälel üles rahvaliku lauluviisi; mingist kaubahoovist kajas bassihääl, mis lauluga ühines; veel kaugemal hakkas keegi kaasa laulma teise salmi refrääni; varsti laulis terve koor, kusjuures igaüks tegi samal ajal oma tavalist tööd ja ilus hommikulaul tervitas algavat päeva.