Читать книгу Kerjustüdruk. Sari Ajavaim - Alice Munro - Страница 5

Kuninglik keretäis. Seda Flo lubas. Sa saad ühe kuningliku keretäie.

Sõna „kuninglik” viivitas Flo keelel, enne kui üleni välja tuli. Rose pidi saama asju ette kujutada, neid absurdini viia, mis oli tugevam kui vajadus hoiduda jamadest, ja selle asemel, et ähvardust tõsiselt võtta, vaevas ta oma pead küsimusega: mismoodi saab üks keretäis kuninglik olla? Vaimusilmas nägi ta puudega palistatud avenüüd, väärikaid pealtvaatajaid hulgakesi seismas, valgeid hobuseid ja mustanahalisi orje. Keegi põlvitas, ja verd voolas punaste viirgudena. Ühtaegu metsik ja suurejooneline sündmus. Päriselus nad seesuguse väärikuseni ei küündinud, ja ainult Flo püüdis omistada neile seikadele õilist paratamatust ja kurbust. Rose ja ta isa astusid mingil hetkel üle igasugusest vaatemängulisusest.

Tema isa oli kuninglike keretäite kuningas. Need, mida Flo jagas, ei läinud arvesse; need olid kiired lopsud ja nähvakad, kusjuures tema tähelepanu oli kusagil mujal. Kasi mu jalust, ütles ta siis. Sina tegele oma asjadega. Ära tee siin oma nägusid.

Nad elasid Ontarios, Hanrattys poe tagaruumides. Neid oli neli: Rose, tema isa, Flo, Rose’i noorem poolvend Brian. Kauplus kujutas endast tegelikult elumaja, mille Rose’i ema ja isa pärast abiellumist olid ostnud ja kus nad alustasid oma mööbli- ja polsterdusäri. Tema ema oskas polsterdustööd. Oma mõlemalt vanemalt oleks Rose pidanud pärima osavad käed, kiire materjalitundmise, ilusateks parandamis-võteteks vajaliku silma, aga ta oli sellest kõigest ilma jäetud. Ta oli kohmakas, ja kui midagi katki läks, pühkis ta tükid läbematult kokku ja viskas minema.

Tema ema oli surnud. Oli pärastlõunal Rose’i isale öelnud: „Mul on selline tunne, mida on raske kirjeldada. Nagu oleks mul rinnus keedetud muna, koor ümber.” Ta suri veel enne ööd, kopsus oli olnud tromb. Rose oli siis alles imik, korvi sees, ega saanud muidugi vähimatki mäletada. Ta kuulis sellest Flo käest, kes oli lugu omakorda kuulnud Rose’i isa käest. Flo oli majja tulnud varsti pärast seda, võtnud üle korvis Rose’i, abiellunud tema isaga, avanud maja eesmise toa ja teinud sellest toidupoe. Rose, kes oli maja näinud ainult poena ja emana ainult Flod, mõtles neist umbes kuueteistkümnest kuust, mis tema vanemad seal olid veetnud, nagu kombelisest, palju peenemast ja ülevamast, aimatavate küllusemärkidega ajast. Tal ei olnud muid pidepunkte peale mõne munatopsi, mis ta ema oli ostnud, kaunistuseks viinapuuväädid ja linnud, otsekui õrnalt punase tindiga joonistatud, ja muster oli hakanud ära kuluma. Emast ei olnud jäänud ei raamatuid, riideid ega pilte. Isa oli need kindlasti hävitanud või muidu oleks seda teinud Flo. Ainus lugu, mida Flo tema emast, tolle surmast rääkis, oli kummaliselt vaenulik. Flole meeldisid surmaga seotud pisiasjad – mida surijad ütlesid, kuidas nad tõrkusid või püüdsid voodist välja tulla või kirusid või naersid (mõned tegid selliseid asju), aga kui ta võttis jutuks, et Rose’i ema mainis oma rinnus kõvakskeedetud muna, lasi ta sel võrdlusel kõlada veidi rumalalt, nagu oleks tema ema tõepoolest sedasorti inimene, kes arvab, et tervet muna on võimalik korraga alla neelata.

Isal oli poe taga kuur, kus ta mööblit parandas ja restaureeris. Ta pani toolide seljatugedele ja põhjadele uusi pulki, parandas vitspunutist, täitis pragusid, pani jalgu tagasi alla – ning kõike seda imetlusväärselt ja oskuslikult ja odavalt. See oli tema uhkuseasi – jahmatada inimesi nii peene tööga, nii tagasihoidliku, lausa naeruväärse hinnaga. Suure depressiooni ajal ei saanud inimesed võib-olla rohkem maksta, aga isa pidas sellest tavast kinni ka sõja ajal ja pärast sõda saabunud külluseaastatel, kuni surmani. Kunagi ei arutanud ta Floga, mis hinda küsida või palju keegi talle võlgnes. Pärast mehe surma pidi Flo minema ja kuuriukse lukust lahti keerama ning võtma suurte kurjailmeliste kaustakonksude küljest kõiksugu sedelid ja katkised ümbrikud, mis kujutasid endast mehe paberimajandust. Paljud neist paberitest ei olnudki arved ega kviitungid, vaid ilmavaatlused, tähelepanekud aia kohta, asjad, mida ta oli pidanud vajalikuks üles kirjutada.

Sõime värskeid kartuleid 25. juunil. Rekord.

Pime päev, 1880-ndad, ei midagi üleloomulikku. Metsatulekahjude tuhapilved.

1938. aasta 16. august. Tugev äikesetorm õ. Välk lõi Turberry valla presb. kirikusse. Jumala tahe?

Happe eemaldamiseks kõrvetada maasikaid.

Kõik asjad on elus. Spinoza.

Flo arvas, et Spinoza oli mõni uus köögivili, mida mees plaanis kasvatada, nagu brokoli või baklažaan. Ta oli sageli uusi asju katsetanud. Flo näitas paberilipakat Rose’ile ja küsis, kas too teab, misasi see Spinoza on. Rose teadis, või vähemalt oli tal mingi ettekujutus – ta oli tol ajal teismeline – aga vastas, et ei tea. Ta oli jõudnud ikka, kus talle tundus, et ta ei taha oma isast ega Flost enam rohkem midagi teada, ja ta lükkas piinlikkuse ja pelgusega kõrvale iga uue avastuse.

Kuuris oli ahi ja suur hulk rohmakaid riiuleid, mis olid täis värvi-, laki-, värnitsa- ja tärpentinipotsikuid ja purke ligunevate pintslitega ning kus leidusid ka mõned tumedad pudelid kleepuva köharohuga. Miks pidi mees, kes pidevalt köhis, kes oli sõja ajal mahvi gaasi kopsu tõmmanud (Rose’i varases lapsepõlves ei nimetatud seda sõda esimeseks, vaid viimaseks maailmasõjaks), veetma kõik oma päevad värvi- ja tärpentiniaurusid sisse hingates? Tol ajal ei küsitud selliseid küsimusi nii sageli nagu seda tänapäeval tehakse. Flo poe ees pingil istus sooja ilmaga kamp läheduses elavaid vanu mehi, kes ajasid lorijuttu, tukkusid, ja mõned neist vanadest meestest köhisid samuti kogu aeg. Tegelikult olid nad suremas, aeglaselt ja tagasihoidlikult, haigusesse, mida ilma erilise nördimuseta nimetati „valukojatõveks”. Nad olid kogu oma elu linna valukojas töötanud ning nüüd istusid nad liikumatult, näod kuhtunud ja kollased, köhides, naeru kõhistades, laskudes kahemõttelisusse möödakõndivate naiste või mõne jalgrattaga sõitva tüdruku teemal.

Kuurist ei kostnud ainuüksi köhimist, vaid juttu, katkematut pominat, etteheitvat või julgustavat, tavaliselt veidi vaiksemat kui olnuks tarvis üksikute sõnade eristamiseks. See aeglustus, kui isal oli käsil mõni vaevanõudev töö, ning sai sisse rõõmsa hoo, kui ta tegi midagi vähem keerukat, näiteks lihvis liivapaberiga või värvis. Aeg-ajalt murdsid mõned sõnad välja ja jäid mõttetuina õhku rippuma. Kui ta aru sai, et sõnad olid välja lipsanud, järgnes kiire jälgi segav köhimine, neelatus ning valvas, ebaharilik vaikus.

„Makaronid, pipravorst, Botticelli, oad…”

Mida see võis tähendada? Rose kordas selliseid asju tavaliselt endamisi. Isalt ei saanud ta kunagi küsida. Isik, kes neid sõnu lausus ja tema isa – need ei olnud üks ja seesama, kuigi võtsid näiliselt enda alla sama ruumi. Olnuks suurim maitsevääratus näidata, et tunned inimest, keda ei tohiks olemas olla – seda ei oleks andestatud. Aga ta peatus ikkagi ja jäi kuulatama.

Nii pilvekõrgu tornid, kuulis ta teda kord ütlemas.

„Nii pilvekõrgu tornid, uhked lossid.”

See oli nagu käsi, mis Rose’ile vastu rinda laksas, mitte et haiget teha, vaid et teda üllatada, nii et hing kinni jääb. Siis pidi ta jooksma, pidi sealt minema pääsema. Ta teadis, et oli kuulnud juba piisavalt, ja pealegi, mis siis, kui isa peale satuks? See oleks kohutav.

Umbes sama oli kempsust tulevate häältega. Flo oli raha kokku hoidnud ja lasknud kempsu sisse ehitada, aga seda ei olnud kuhugi mujale panna kui köögi nurka. Uks ei käinud hästi kinni ja seinteks olid paljad saepuruplaadid. Tulemuseks oli, et isegi tualettpaberist tüki rebimine ja reie nihutamine olid kuuldavad neile, kes köögis tööd tegid, juttu ajasid või sõid. Nad kõik olid tuttavad üksteise alumise poole häältega, mitte ainult lärmakamatel hetkedel vaid ka salajasemate ohete ja korinate ja avalduste ja ilmingutega. Ja nad olid kõik ülimalt kombekad. Niisiis ei paistnud keegi kuulvat ega kuulavat ega tehtud mingeid vihjeid. Inimest, kes kempsus hääli tegi, ei seostatud tollega, kes sealt välja astus.

Nad elasid vaeste linnaosas. Oli Hanratty ja Lääne-Hanratty, ning nende vahel voolas jõgi. See oli Lääne-Hanratty. Hanratty rahva seas olid esindatud ühiskonnakihid alates arstidest, hambaarstidest ja juristidest ning lõpetades valukoja ja tehase töölistega ja voorimeestega. Lääne-Hanrattys algas see valukoja ja tehase töölistega ning lõppes salaviinamüüjate, prostituutide ja äpardunud varaste suurte eluraskustes peredega. Rose paigutas nende pere mõttes kaksiratsi jõe kohale, nii et see ei kuulunud justkui kummalegi poolele, aga see polnud tõsi. Lääne-Hanrattys oli nende pood ja sealsamas, peatänava laialivalguvas otsas elasid ka nad ise. Üle tänava nende vastas seisis sepikoda, mis oli sõja alguspäevil laudadega kinni löödud, ja veel üks maja, kus oli kunagi samuti olnud kauplus. Salada Tea silti polnud keegi vaateaknalt maha võtnud, see oli jäänud põneva uhkuseasjana alles, kuigi sees Salada teed ei müüdud. Oli vaid jupike kõnniteed, mis rulluisutamiseks liiga praguline ja kaldus, aga Rose unistas rulluiskudest ning kujutles end sageli ruudulises seelikus mööda tuhisemas, väleda ja moodsana. Tänavat valgustas üksainus plekist õie kujuline lamp, aga sellega oli mugavustel lõpp ning algasid muldteed ja mülkad, prügimägesid meenutavad eesaiad ja veidrailmelised majad. Veidraks tegi need majad peamiselt püüe päästa neid lõpliku kokkukukkumise eest. Mõnda neist ei olnud kunagi päästa püütudki. Need olid hallid ja kõdunenud ja viltu vajunud, ühte sulamas võssakasvanud aukude, konnatiikide, hundinuiasid ja nõgeseid kasvatava maaga. Enamikku maju oli siiski lapitud, kas siis tõrvapapiga või pandud mõni uus sindel, plekitükk, sirgekslöödud ahjutoru või vähemalt pappkastitükk. Muidugimõista oli seda kõike tehtud enne sõda, päevil, mida hiljem meenutati legendaarse viletsuseajana, ja millest Rose mäletas peamiselt lihtlabaseid asju – tõsise moega sipelgapesi ja puutreppe, ning maailmale langevat pilvealust, huvitavat, kahtlast valgust.

Flo ja Rose’i vahel valitses alguses pikalt vaherahu. Rose’i iseloom kasvas nagu teravalehine ananass, aeglaselt, salaja kogunes kihiti jäika uhkust ja skeptitsismi, nii et mõndagi oli üllatuseks talle eneselegi. Kuni ta polnud kooliminekuks veel piisavalt vana ja kui Brian oli alles titekärus, oli Rose poeruumis koos nende kahega – Flo istus leti taga kõrgel toolil, Brian magas akna all, Rose ise põlvitas või kõhutas laiadel kriuksuvatel põrandalaudadel ja joonistas värvipliiatsitega pruuni pakkepaberi tükkidele, mis olid kas rebenenud või liiga viltused, et nendesse kaupa pakkida.

Poes käis põhiliselt ümberkaudsete majade rahvas. Maainimesi sattus ka, kui oldi teel linnast koju, ja mõni Hanratty elanik tuli üle silla. Mõned inimesed olid justkui alati peatänaval, saalisid poeustest sisse ja välja, nagu oleks neil kohustus alati nähtaval püsida ja õigus lahkele vastuvõtule. Üks selliseid oli Becky Tyde.

Becky Tyde vinnas ennast Flo letile ja tegi endale muredate moositäidisega küpsiste avatud karbi kõrval ruumi.

„On need head ka?” küsis ta Flolt ja lõi ühele julgelt hambad sisse. „Millal sa meid tööle võtad, Flo?”

„Sa võiksid lihakarni tööle minna,” kostis Flo siiralt. „Võiksid oma venna juures töötada.”

„Roberta juures?” ütles Becky teatraalsevõitu põlgusega. „Kas sa mõtled, et ma töötaks tema juures?” Tema lihapoodi pidava venna nimi oli Robert, aga leebe ja närvilise oleku pärast kutsuti teda sageli Robertaks. Becky Tyde naeris. Tema naer oli vali ja häälekas nagu peale tormav vedur.

Ta oli ennasttäis ja käratsev kääbus, kel oli maskoti sootu kõnnak, punasest sametist torumüts, kõver kael, mis sundis teda pead viltu hoidma, nii et ta vaatas alati üles ja kõrvale. Jalas olid tal tillukesed läikivad kõrge kontsaga kingad, tõelised daamikingad. Rose vaatas tüdruku kingi, peljates tema juures kõike ülejäänut, tema naeru ja tema kaela. Flo käest oli ta kuulnud, et Becky Tyde põdes väiksena lastehalvatust, sellepärast oli tal kael kõveraks ja kasv kinni jäänud. Oli raske uskuda, et tema algus oli olnud teistsugune, et ta oli kunagi olnud normaalne. Flo ütles, et hull ta pole, mõistust on tal sama palju nagu teistel, aga Rose teadis, et see tüdruk võis karistamatult korda saata mida iganes.

„Tead, ma elasin varem kah siin kandis,” ütles Becky, kui oli Rose’i märganud.„Kuule! Mis su nimi ongi! Onju ma elasin enne siin, onju, Flo?”

„Kui elasid, siis oli see enne minu tulekut,” lausus Flo, nagu ei teaks ta sellest midagi.

„See oli enne, kui see kant siin alla käis. Palun vabandust, et ma nii ütlen. Mu isa ehitas siia maja ja ehitas oma tapamaja ja meil oli siin pool aakrit viljapuuaeda.”

„Oi, kas tõesti?” ütles Flo oma pugejahäälega, milles oli võltsi südamlikkust, koguni alandlikkust. „Aga miks te siis ometi ära kolisite?”

„Ma ju ütlesin, see kant käis alla,” seletas Becky. Ta toppis terve küpsise korraga suhu, kui tuju tuli, nii et põsed läksid punni nagu konnal. Rohkemat ei öelnud ta kunagi.

Flo teadis selletagi, no ja kes poleks teadnud. Kõik teadsid seda punastest tellistest maja, hädise veranda ja viljapuuaiaga, õigemini selle jäänustega, täis tavalist prügimäekraami – autoistmeid ja pesumasinaid ja voodivedrusid ja rämpsu. Vaatamata sellele, mis majas oli juhtunud, ei paistnud see iial halvaendeline tänu varemeile ja segadusele, mis seda ümbritses.

Flo sõnutsi oli Becky vana isa olnud vennast erinevat sorti lihunik. Kergesti ärrituv inglane. Ja suuvärgi poolest Beckyst erinev. Selle mehe suu seisis kinni. Oli ihnuskoi, peretürann. Pärast seda kui Becky lastehalvatust põdes, ei lubanud ta tüdrukut enam tagasi kooli. Last nähti harva väljaspool maja, hoovist väljas mitte kunagi. Isa ei tahtnud, et rahvas kahjurõõmu tunneks. Nii ütles Becky kohtus. Tüdruku ema oli siis juba surnud ja õed mehele läinud. Kodus olid veel vaid Becky ja Robert. Inimesed pidasid Roberti tee peal kinni ja küsisid: „Kuidas su õega lood on, Robert? Kas ta tervis on ka paremaks läinud?”

„Jah.”

„Kas ta koduseid toimetusi teeb ikka? Õhtuks sulle süüa teeb?”

„Jah.”

„Aga kas isa on tema vastu hea, Robert?”

Käisid jutud, et isa neid peksab, et oli peksnud kõiki oma lapsi ja peksnud ka naist, ning peksis Beckyt nüüd veel rohkem tema väärarengu pärast, mille ta inimeste arvates tütrele ise oli põhjustanud (nad ei saanud aru, mis on lastehalvatus). Jutud ei vaibunud ning neid täiendati üha. Beckyt ei lastavat rahva silma alla sellepärast, et ta on rase, ja lapse isa arvati olevat ta oma isa. Siis jälle hakati rääkima, et laps olla sündinud, aga see olla ära nokitsetud.

„Misasja?”

„Ära nokitsetud,” seletas Flo. „Räägiti, et mine aga too Tyde’i käest tallepraadi, on see vast õrn ja mahlane! Väga võimalik, et see kõik on puhas vale,” lisas ta kahetsevalt.

Rose’i tähelepanu võis korraks kõrvale kalduda – ta vaatas parajasti, kuidas tuul vana lipendava varikatuse küljest ühe riba kätte sai –, kui kuulis Flo hääles seda kahetsevat, manitsevat tooni. Kui Flo mõnd lugu jutustas – Rose teadis, et see polnud ainus ega ka mitte kõige jubedam neist – langetas ta pea ning manas näole ilme, mis oli leebe ja mõtlik, paljutõotav, hoiatav.

„Ma ei tohiks sulle seda isegi mitte rääkida.”

Midagi oli veel tulemas.

Kolm päevavargast mehepoega, kes jõlkusid üüritalli ümber, tulid kokku – või tulid kokku mõjukamate ja auväärsemate linnakodanike käsul – ning valmistusid vanale Tyde’ile avaliku moraali huvides keretäit andma. Nad tegid näod tahmaga mustaks. Neile jagati kätte piitsad ja iga nina peale kvart viskit, julgustuseks. Kambas olid: Jelly Smith, hobustega võidusõitja ja joodik; Bob Temple, pallimängija ja jõumees; Hat Nettleton, kes töötas tookord linnas veovankri kutsarina ja oli saanud oma hüüdnime tänu mütsile, mida ta kandis nii edevuse kui ka nalja pärast. Veovankril töötas ta õigupoolest veel nüüdki, nimi oli sama, võib-olla ka müts, ja teda võis rahva seas tihti näha – peaaegu sama tihti nagu Becky Tyde’i – kätte toimetamas kotte söega, mis ta näo ja käsivarred mustaks määrisid. See oleks pidanud meelde tuletama tema loo, aga ei teinud seda. Tänane päev ja minevik, Flo lugude varjuline melodramaatiline minevik, olid täiesti eri asjad, vähemalt Rose’i meelest. Praegusaja inimesed ei sobitunud minevikku. Becky ise, veidrik ja linnarahva lemmik, kahjutu ja kiuslik, ei klappinud kuidagi kokku lihuniku vangiga, invaliidist tütrega, valge kujuga aknal – vaikiva, läbipekstud, rasedaks tehtud tüdrukuga. Nagu majagagi, oli nende vahel võimalik luua vaid formaalset seost.

Piitsutamise läbiviijateks välja valitud noored mehed ilmusid Tyde’i maja juurde hilisel tunnil, siis kui kõik olid magama läinud. Neil oli kaasas ka püss, aga nad kulutasid kogu laskemoona maja hoovil õhku tulistades ära. Nad röökisid lihunikule, et see välja tuleks, kolkisid ukse pihta ja murdsid selle lõpuks maha. Tyde oletas, et mehed tahavad tema raha, niisiis keeras ta mõned kupüürid taskurätiku sisse ja saatis Becky nendega alla, arvates võib-olla, et mehed on ehk liigutatud või löövad kartma, nähes väikest kõvera kaelaga tüdrukut, kääbust. Aga mehed sellega ei leppinud. Nad läksid ülakorrusele ja lohistasid öösärgis lihuniku voodi alt välja. Nad vedasid ta õuele ja panid lumme seisma. Külma oli neli kraadi, see asjaolu pandi hiljem kohtus kirja. Nad olid kavatsenud pilamisi kohut mõista, aga nad ei mäletanud, kuidas protsess õieti käib. Niisiis hakkasid nad Tyde’i peksma ja peksid niikaua, kuni ta pikali kukkus. Nad karjusid „Lihuniku liha!” ja jätkasid peksmist, kuni ta öösärk ja lumi tema all värvus punaseks. Tema poeg Robert ütles kohtus, et ei olnud peksmist pealt vaadanud. Becky ütles, et Robert oli algul vaadanud, aga siis minema jooksnud ja peitu pugenud. Ta ise oli vaadanud algusest lõpuni. Oli vaadanud, kuidas mehed lõpuks lahkusid ja ta isa end verisena pikkamisi läbi lume lohistas ja verandatrepist üles hiivas. Ta ei läinud välja isale appi ega avanud ust, enne kui isa selleni jõudis. Miks? küsiti temalt kohtus, ja ta vastas, et ei läinud välja, kuna oli öösärgi väel ega avanud ust, kuna ei tahtnud külma sisse lasta.

Vanal Tyde’il jäi siiski eluvaim sisse. Ta saatis Roberti hobust ette rakendama ja käskis Beckyl vett soojendada, et ta pesta saaks. Siis pani ta riidesse, võttis kogu oma raha, istus lastele selgituseks sõnagi lausumata saani ja sõitis Belgrave’i, kus jättis hobuse kinniseotult külma kätte ja läks varahommikuse Toronto rongi peale. Rongis käitus ta imelikult, ohkis ja vandus, nagu oleks ta purjus. Päev hiljem korjati ta Toronto tänavailt üles palavikust segasena, ja viidi haiglasse, kus ta suri. Raha oli tal endiselt alles. Surma põhjuseks märgiti kopsupõletik.

Aga võimud said haisu ninna, ütles Flo. Algatati kohtuprotsess. Kolm meest, kes seda tegid, said kõik pikaajalise vanglakaristuse. Farss, ütles Flo. Aasta pärast olid nad kõik vabad, kõigile oli andeks antud, töökohad ootasid neid. Ja miks see nii läks? Sellepärast, et asjasse oli segatud liiga palju tähtsaid ninasid. Ja tundus, et Becky ja Robert polnud õigluse jaluleseadmisest sugugi huvitatud. Nad olid nüüd heal järjel. Ostsid Hanrattysse maja. Robert hakkas poodi pidama. Beckyst sai pärast tema pikka eraldatust kõigi sõber ja meelelahutaja.

Oligi kõik. Flo pani jutule kaane peale, nagu oleks ta sellest tüdinud. See ei andnud kellelegi armu.

„Kujuta ette,” ütles Flo.

Tol ajal pidi Flo olema kolmekümnendates. Noor naine. Ta kandis täpselt samasuguseid riideid nagu võisid kanda ka viiekümne- või kuuekümne- või seitsmekümneaastased naised – avara kaeluse, varrukate ja vöökohaga trükimustrilisi kodukleite, samuti mustrilist rinna-lapiga põlle, mille ta köögist poeruumi astudes eest ära võttis. See oli tol ajal kehvemal järjel, aga mitte just puruvaese naise tavapärane riietus, samuti oli see teatud põlglikkust väljendav teadlik valik. Flo põlgas pikki pükse, põlgas riideid, mida kandsid need, kes tahtsid moega kaasas käia, põlgas huulepulka ja püsilokke. Tema mustad juuksed olid sirgelt lõigatud, parasjagu nii pikad, et sai kõrva taha panna. Ta oli pikka kasvu, aga peene kondiga, õblukeste randmete ja õlgadega, väikese pea ja tedretähnilise, elava ja ahviliku näoga. Kui ta oleks hoolinud ja kui ta oleks omanud piisavalt vahendeid, olnuks tal kahvatuhapra hellitatud brüneti kaunidus – sellele järeldusele jõudis Rose hiljem. Aga sel juhul pidanuks ta olema hoopis teistsugune inimene, omandama oskuse mitte nägusid teha, ei endale ega teistele.

Rose’i varaseimad mälestused Flo’st olid seotud naise erakordse pehmuse ja kalkusega. Pehmed juuksed, pikk nägu ja pehmed kahvatud põsed, pehme, vaevumärgatav ude kõrvade ees ja suu kohal. Põlvede teravus, süle kõvadus, lame rind.

Ja kui Flo laulis:

„Oh kus mesilinnud sumisemas sigaretipuul

ja limonaadi purskab kaevust …,”

mõtles Rose Flo elust enne tema isaga abiellumist, kui ta töötas ettekandjana Union Stationi kohvikus, kui ta läks oma sõbrannade Mavise ja Irene’iga Centre Islandile, kui mehed teda pimedatel tänavatel jälitasid ning kui ta teadis, mismoodi telefoniautomaadid ja liftid töötavad. Rose kuulis tema hääles linnade hulljulget ohtlikku elu, nätsunärija teravaid vastuseid.

Ja kui ta laulis:

„Siis tasakesi, tasakesi tõusis ta

ja astus oma armsama ligi

ja ütles, mis oli temal ütelda,

kuule mees, sinu lõpp on ju ligi,”

mõtles Rose, milline sündmusterohke ja imepärane elu Flol võis olla veel enne seda, palju aastaid enne seda – Barbara Allen, Becky Tyde’i isa ning kõiksugu solvumised ja mured läbisegi.

Kuninglikud keretäied. Millest need alguse said?

Oletame, et ühest laupäevast, kevadel. Puud ei ole veel lehes, aga uksed on päikesele valla. Varesed. Kraavid täis vulisevat vett. Lootus-rikas ilm. Laupäeviti jättis Flo sageli Rose’i üksi poodi valvama – sellest on nüüd mõni aasta möödas, toona oli Rose üheksa, kümme, üksteist, kaksteist aastat vana – ja läks ise üle silla Hanrattysse (läks linna peale, öeldi selle kohta), et kauplusi külastada, inimesi näha ja kuulata, mis nad räägivad. Inimeste hulgas, keda ta kuulas, olid advokaadi proua Davies, kirikuõpetaja proua Henley-Smith ja loomaarsti proua McKay. Koju jõudnud, matkis ta nende vatravaid hääli. Ta lasi neil paista rumalate, edevate ja ennast upitavate peletistena.

Kui Flo oli sisseostude tegemise lõpetanud, läks ta Queen’si hotelli kohvikusse ja võttis ühe jäätise. Millega? tahtsid Rose ja Brian teada, kui ta koju tuli, ja nad olid pettunud, kui jäätis oli olnud kõigest ananassi või iirisega, ning rahul, kui Flo oli valinud šokolaadi ja vahukommiga või siirupi, pähklite ja šokolaadiga jäätisetordi. Pärast suitsetas ta sigaretti. Tal olid mõned valmiskeeratud sigaretid kaasas, nii et ta ei pidanud neid avalikus kohas keerama. Suitsetamine oli tema ainus niisugune tegevus, mida ta iga teise inimese juures oleks nimetanud poosetamiseks. See komme oli talle külge jäänud Torontos töötamise päevilt. Ta teadis, et sellest ei tule midagi head. Ükskord tuli sealsamas Queen’si hotellis tema juurde katoliku preester ja pakkus talle välgumihklist tuld, enne kui ta oli jõudnud oma tikud välja kraamida. Flo tänas meest, aga ei laskunud temaga vestlusse, sest ei soovinud epistlit kuulda.

Teine kord nägi ta koduteel silla linnapoolses otsas sinise jakiga poissi, kes paistis vette vaatavat. Poiss oli kaheksateist või üheksateist. Flole oli ta tundmatu. Kondine, põdura olemisega – ta pani kohe tähele, et poisil oli midagi viga. Kas ta kavatses vette hüpata? Aga niipea kui Flo oli tema kõrvale jõudnud, ei teinud poiss muud kui pööras ringi ja näitas end, hoides hõlmad ja püksiaugu lahti. Külm pidi tal kindlasti olema, oli ju ilm tol päeval selline, et Flo oli sunnitud oma mantlikrae kurgu alt kõvasti kinni vedama.

Kui Flo nägi, mis poisil käes oli, ei osanud ta esimese hooga muud mõelda, kui et mida see siin väljas küll vorstiga teeb.

Flo võis seda öelda. See oli mõeldud tõena, mitte naljana. Ta väitis, et jälestab roppusi. Ta läks poe ette ja sõimas seal istuvaid vanamehi.

„Kui te tahate siin istuda, siis peske oma suud puhtaks!”

Niisiis, laupäev. Mingil põhjusel ei lähe Flo linna peale, on otsustanud koju jääda ja köögipõranda puhtaks küürida. Võib-olla on ta sellepärast halvas tujus. Võib-olla oli tal niisama halb tuju, põhjuseks inimesed, kes ei maksa arveid ära, või kevadine tunnete sasipundar. Kemplemine Rose’iga on juba alanud ja kestab igavesti, nagu unenägu, mis aina kordub, aina uuesti, uutesse unedesse, üle mägede ja ukselävede, hulluksajavalt ähmane ja rahvarohke ja tuttav ja tabamatu. Enne küürimist tassivad nad köögist kõik toolid välja, samuti peavad nad ära viima poe kaubavaru – mõned kastid konserve, mannergud vahtrasiirupiga, petrooleumikanistrid, äädikanõud. Nad viivad kõik need asjad välja puukuuri. Brian, kes on siis viie- või kuueaastane, aitab potsikuid vedada.

„Jah,” jätkab Flo katkenud jutuajamist. „Jah, ja see roppus, mis sa Brianile õpetasid.”

„Mis roppus?”

„Tema ju veel vahet ei tee.”

Köögist kuuri on üks trepiaste ja seda kattev vaibariba on nii kulunud, et Rose ei mäleta, et ta oleks selle mustrit üldse kunagi näinud. Brian tirib selle potsikut vedades paigast.

„Kaks vankuuverit,” ütleb Rose vaikselt.

Flo on tagasi köögis. Brian vaatab kordamööda Flo ja Rose’i poole ja Rose ütleb jälle, nüüd pisut valjemini, julgustavalt laulval toonil „Kaks vankuuverit …”

„Tati sees praadisid,” lõpetab Brian, suutmata end kauem tagasi hoida.

„Kaks pommis persevesti …”

„… sõlme end keerasid!”

Ongi öeldud. See roppus.

„Kaks vankuuverit tati sees praadisid,

kaks pommis persevesti sõlme end keerasid.”

Rose on seda teadnud juba aastaid, sai selgeks kohe, kui kooli läks. Siis tuli ta koju ja küsis Flolt, mis asi on vankuuver.

„See on üks linn. Päris kaugel siit.”

„Mis see peale linna veel on?”

Flo küsis, et mida ta sellega öelda tahab, mis mõttes veel? Ja Rose jätkas, et kuidas seda saab praadida, lähenedes ohtlikule hetkele, joovastavale hetkele, mil ta pidi kogu loo välja laduma.

„Kaks vankuuverit tati sees praadisid! Kaks pommis persevesti sõlme end keerasid!”

„Aga sa selle eest saad!” karjus Flo raevus, mida oligi oodata. „Nii kui korra veel ütled, saad üle kaela!”

Rose ei suutnud end tagasi hoida. Ta laulis neid ridu õrnalt, öeldes süütud sõnad välja ja ümisedes teistest üle. Ta ei nautinud mitte ainult sõnu „tatt” ja „persevest”, kuigi nauditavad need talle muidugi olid. Aga „pommis” ja „keeramine” ja kujuteldamatud „vankuuverid” pakkusid midagi enamat. Vaimusilmas paistsid need talle üsna kaheksajalgade moodi, pannil väänlemas. Mõistuse uperpall, meeletuse sädelev kaskaad.

Hiljuti on see talle taas meenunud ja ta on selle Brianile selgeks õpetanud, et näha, kas see mõjub ka poisile samamoodi, ja loomulikult mõjubki.

„Ma kuulsin küll!” ütleb Flo. „Ma kuulsin, mis sa ütlesid! Aga sa vaata ette mul!”

Niisiis, teda on hoiatatud. Brian tajub ohtu. Ta jookseb minema, kuuriuksest välja, et talitada omatahtsi. Ta on poiss – kui tahab, aitab, ei taha, ei aita, ise teab, kas sekkuda või mitte. Majapidamisega tema sehkendama ei pea. Neil pole teda vajagi, kui ainult teineteise vastu ässitamiseks, nad ei pane tema minekut tähelegi. Nad jätkavad, ei suuda jätkamata jätta, ei suuda teineteist rahule jätta. Kui paistab, et nad on juba loobunud, ootavad nad tegelikult ja krutivad end üles.

Flo toob küürimisämbri, harja ja lapi ja mati põlvede alla panemiseks, määrdunud punase kummimati. Ta asub põrandat küürima. Rose istub köögilaual, ainsal kohal, kus veel istuda saab, ja kõlgutab jalgu. Ta tunneb vakstu jahedust, sest jalas on tal lühikesed püksid, eelmisel suvel saadud kitsad pleekinud püksid, ühest suveriiete kotist välja tuhnitud. Talvisest seismisest on need veidi kopitanud lõhnaga.

Flo roomab all mööda põrandat, küürib harjaga, nühib lapiga. Tema jalad on pikad, valged ja lihaselised, üleni siniseid veene täis, nagu oleks keegi sinna keemilise pliiatsiga jõgesid joonistanud. Ebaloomuliku tarmu, raevuka põlgusega järab hari linoleumi, lärtsub lapp.

Mis neil teineteisele öelda on? Tegelikult polegi see tähtis. Flo räägib Rose’i ninatargast käitumisest, ebaviisakusest, lohakusest ja upsakusest. Tema soovist teistele tööd juurde teha, tänumeele puudumisest. Ta mainib Briani süütust ja Rose’i rikutust. Sa ära ennast siin nii tähtsaks tee midagi, ütleb Flo, ja natukese aja pärast: Kelleks sa ennast õige pead? Rose eitab ja väidab vastu tõeliselt mürgise mõistlikkuse ja leebusega, näitab üles teatraalset hoolimatust. Flo ületab oma tavalise põlguse ja enesevalitsemise piiri ja muutub ka ise hämmastavalt teatraalseks, öeldes, et on Rose’ile oma elu ohverdanud. Ta nägi, milliseks koormaks tütar Rose’i isale oli, ja ta mõtles, et mida too vaene mees küll väikse lapsega peale hakkab. Nii ta siis abielluski temaga, ja siin ta nüüd on, põlvili roomamas.

Siis heliseb uksekell, mis annab märku poeruumi sisenenud ostjast. Kuna käimas on tüli, ei lubata Rose’il poodi minna ja ostjat teenindada, kes iganes see ka ei oleks. Flo tõuseb püsti ja heidab põlle eest, ohkab – see ohe ei ole nende vestluse jätkuks ega selles väljenduv meeleheide mõeldud Rose’iga jagamiseks – ja läheb poeruumi ja teenindab. Rose kuuleb Flod kõnelemas oma tavalise müüjahäälega.

„Oli ka aeg! Tõepoolest!”

Ta tuleb tagasi, seob põlle ette ja on valmis jätkama.

„Sa ei muretse kunagi kellegi teise pärast, ainult iseenda eest! Sa ei ole kunagi hoolinud sellest, mida mina teen.”

„Ma pole kunagi palunud sul midagi teha. Parem kui sa polekski midagi teinud. Mul oleks siis palju parem olnud.”

Rose ütleb seda, naeratades Flole otse näkku, kui too pole veel jõudnud põlvili laskuda. Flo näeb naeratust, haarab pangeserval rippuva lapi ja viskab selle Rose’i suunas. Lapp, mis pidi tabama Rose’i nägu, maandub hoopis tüdruku jalal, too kergitab jalga ja püüab selle kinni ning kiigutab seda hooletult oma pahkluu kohal.

„Olgu nii,” ütleb Flo. „Nüüd mulle aitab. Olgu nii.”

Rose vaatab, kuidas Flo läheb kuuri viiva ukse juurde, marsib läbi kuuri ja peatub ukseaugus, kuhu võreust ei ole veel ette pandud, aga tormiuks seisab kivi toel lahti. Ta hüüab Rose’i isa. Ta hüüab teda hoiatava, kutsuva häälega, nagu valmistades teda vastu tahtmist ette halvaks uudiseks. Mees juba teab, milles asi on.

Köögipõrandal on viie või kuue eri mustriga linoleumi. Tükid, mis Flo on saanud poolmuidu, leidlikult parajaks lõiganud ja kokku sobitanud ning ääristanud plekiribade ja naeltega. Rose istub laua peal ja ootab, silmitsedes põrandat, seda rahuldustpakkuvat mosaiiki ristkülikutest, kolmnurkadest ja veel mingitest kujunditest, mille nimetust ta püüab meenutada. Ta kuuleb, kuidas Flo puukuurist tagasi tuleb, mööda kõvakstambitud mullale asetatud kriuksuvat laudteed. Ta viivitab, ootab samuti. Tema ja Rose sellega enam hakkama ei saa, vähemalt mitte kahekesi.

Rose kuuleb isa sisse astumas. Ta kangestub, läbi jalgade käib judin, ta tunneb, kuidas need vakstu peal värisevad. Isa, kes on kutsutud eemale mõne rahuliku, süvenemist nõudva tegevuse juurest, eemale sõnadest, mis tal peas keerlemas, kutsutud iseendast välja, peab nüüd midagi ütlema. „Noh? Mis viga on?” küsib ta.

Nüüd kuulevad nad juba teistsugust Flo häält. Varjundirikas, haavunud, andekspaluv, justkui nüüdsama valmis saanud. Tal on kahju, et pidi mehe töö juurest ära kutsuma. Poleks seda iial teinud, kui Rose poleks teda peast segi ajanud. Mismoodi peast segi? Oma vastuhaukumise ja lugupidamatuse ja hirmsa keelega. Sõnad, mida Rose on Flole öelnud, on sellised, et kui Flo oleks oma emale niimoodi öelnud, siis oleks isa ta kindla peale maa sisse tagunud.

Rose püüab vahele öelda, et see ei ole tõsi.

Mis ei ole tõsi?

Isa tõstab käe, tema poole vaatamata, ja ütleb: „Ole vait.”

Öeldes, et see ei ole tõsi, peab Rose silmas, et tema seda ei alustanud, tema ainult vastas, et Flo ässitas teda, ja valetab nüüd tema arvates jultunult, väänates kõik enda kasuks. Rose jätab praegu kõrvale teadmise, et mida iganes Flo on öelnud või teinud, mida iganes ta ise on öelnud või teinud, ei oma mingit tähtsust. Tähtis on võitlus ise, ja seda ei saa peatada, ei saa kunagi peatada teistmoodi kui see, milleni nüüd ollakse jõutud.

Flo põlved on määrdunud, matist hoolimata. Põrandapesulapp ripub endiselt üle Rose’i jala.

Isa pühib käsi ja kuulab Flod. Ta ei kiirusta. Tal kulub tegevustele häälestumiseks aega, ta on ehk juba ette väsinud, iga hetk valmis loobuma rollist, mis tal tuleb etendada. Ta ei vaata Rose’i poole, aga iga Rose’ilt tuleva hääle või liigutuse peale tõstab ta käe.

„Pealtvaatajaid meil siin nüüd vaja ei ole, üks mis kindel,” ütleb Flo, läheb keerab poeukse lukku ja paneb aknale sildi TULEN VARSTI, mille Rose tema jaoks suure hoolega on teinud, kaunistades ja varjutades tähti musta ja punase pliiatsiga. Tagasi tulles paneb Flo kinni poeruumi viiva ukse, siis trepile avaneva ukse ja viimaks ukse, mis viib puukuuri.

Tema kingadest on puhtale märjale põrandaosale jäljed jäänud.

„Oh, ma kohe ei tea,” ütleb ta nüüd häälega, millelt tunnete teravus on maha kulunud. „Ma kohe ei tea, mis temaga teha.” Ta vaatab alla (Rose’i pilku jälgides), näeb oma määrdunud põlvi ja hõõrub neid kõvasti paljaste kätega, ajades mustuse vaid laiali.

„Ta alandab mind,” lausub ta end sirgu ajades. Seletus ongi olemas. „Ta alandab mind,” kordab ta rahulolevalt. „Ta ei austa mind.”

„Ei alanda!”

„Sina ole vait!” ütleb isa.

„Kui ma poleks su isa kutsunud, istuksid sa seal ja irvitaksid ikka veel! Mismoodi ma peaksin siis sinuga hakkama saama?”

Rose märkab, et isal oleks Flo sõnadele justkui vastuväiteid, näeb temas mõningast kimbatust ja vastumeelsust. Ta eksib, ja teab, et eksib, kui arvab, et selles on tema pääsemine. See, et Rose teab, ja et isa teab, et Rose teab, ei tee asja paremaks. Pinge temas koguneb. Ta vaatab Rose’i poole. Alguses on tema pilk külm ja väljakutsuv. Ta annab Rose’ile teada oma otsusest, tema olukorra lootusetusest. Siis see selgineb, hakkab täituma millegi muuga, nagu täitub allikas, kui sellelt lehed ära koristad. See täitub vihkamise ja naudinguga. Rose näeb ja teab seda. Kas see on vaid nördimuse väljendus, kas ta peaks nägema isa silmi täitumas nördimusega? Ei. Vihkamine on õige sõna. Nauding on õige sõna. Isa nägu lõdveneb, teiseneb ja läheb nooremaks, ja seekord tõstab ta käe, et vaigistada Flod.

„Olgu,” ütleb ta, pidades silmas, et sellest on küllalt, rohkem kui küllalt, see osa on lõppenud, aeg on edasi minna. Ta hakkab püksirihma lahti tegema.

Flo püsib nüüd niigi vakka. Tal on sama raskus nagu Rose’il, tal on raske uskuda, et see, mille kohta sa tead, et see peab juhtuma, tõepoolest juhtubki, et jõuab kätte hetk, mil seda ei saa enam tagasi hoida.

„Oh, ma kohe ei tea, ära temaga liiga karm ka ole.” Ta liigub närviliselt ringi, nagu oleks tal mõttes leida mõni põgenemistee. „Oh, sa ei pea ju talle rihma andma. Pead sa talle siis rihma andma?”

Isa ei vasta. Rihm tuleb vöölt, kiirustamata. Ta võtab selle parajast kohast kätte. Olgu siis. Ta astub Rose’i poole. Ta lükkab tüdruku laualt alla. Tema nägu, nagu ta häälgi, on rollist välja langemas. Ta on nagu halb näitleja, kes teeb oma rollist groteski. Nagu peaks ta vürtsitama ja rõhutama just seda, mis selles on hirmsat ja häbiväärset. Oleks aga vale väita, et ta teeskleb, et ta näitleb, et ta ei võta seda kõike tõsiselt. Ta näitleb, ja ta võtab seda tõsiselt. Rose teab seda, ta teab isast kõike.

Rose on alati mõrvade ja mõrvarite üle pead murdnud. Kas tegu peab lõpuks ära tehtama osalt efekti pärast, et tõestada oma publikule – kes ei saa tegu üles anda, vaid üksnes registreerida –, et niisugune asi saab juhtuda, et ei ole midagi, mis ei saaks juhtuda, et ka kõige jubedam veidrus leiab õigustuse, et leiduvad sellele vastavad tunded?

Rose püüab taas vaadata köögipõrandat, seda leidlikku ja lohutavat geomeetrilist kollaaži, selle asemel, et vaadata isa ja tema rihma. Kuidas saab see jätkuda niisuguste igapäevaste tunnistajate ees – linoleum, veski, oja ja sügiseste puudega kalender, vanad majakondsed potid ja pannid?

Siruta käsi välja!

Need asjad ei aita teda, mitte ükski neist ei saa teda päästa. Need muutuvad tuimaks ja kasutuks, koguni ebasõbralikuks. Potid võivad üles näidata pahatahtlikkust, linoleumimustrid su poole kurjalt kõõritada, reetmine on igapäevasuse varjatud külg.

Esimese, või ehk teise valusähvaka peale ta taganeb. Ta ei nõustu sellega. Ta jookseb mööda kööki, püüab jõuda mõne ukseni. Isa lõikab tal tee ära. Näib, nagu poleks temas untsigi vaprust ega külmaverelist rahu. Ta jookseb, kisendab, anub. Isa on tal järel, laksab talle rihmaga, kui aga saab, heidab selle siis kõrvale ja võtab kasutusele käed. Laks ühe kõrva pihta, laks teise kõrva pihta. Edasi-tagasi, nii et tal pea kumiseb. Lööb näkku. Paiskab ta vastu seina ja lööb uuesti näkku. Ta raputab teda ja kolgib teda vastu seina, peksab jalaga ta jalgu. Rose on segane, hullunud, ta karjub. Anna andeks! Oh palun, palun anna mulle andeks!

Flo karjub samuti. Lõpeta ära! Lõpeta ära!

Mitte veel. Ta paiskab Rose’i põrandale. Või viskub Rose ise põrandale. Ta peksab jälle Rose’i jalgu. Rose ei suuda enam rääkida, ta teeb ainult mingit häält, sedasorti häält, mis sunnib Flod hüüdma: Aga mis siis, kui inimesed kuulevad? See hääl on viimases hädas südame põhjast tulev alanduse ja lüüasaamise hääl, sest näib, nagu peaks Rose selles seigas oma osa mängima samasuguse räigusega, samasuguse liialdusega, nagu isa oma osa mängides üles näitab. Rose mängib tema ohvrit niisuguse isekusega, mis äratab, ja võib-olla loodabki äratada isa lõpliku, iiveldamaajava põlguse.

Paistab, et nad annavad selle nimel endast kõik, lähevad nii kaugele kui tarvis.

Mitte päris nii. Isa ei ole teda kunagi päriselt vigastanud, kuigi on muidugi kordi, mil Rose palvetab, et see juhtuks. Isa lööb teda lahtise käega, tema jalahoopides on mõningast vaoshoitust.

Nüüd isa peatub, ta on hingetu. Ta lubab Flol sisse tulla, rabab Rose’i maast lahti ja tõukab teda Flo poole, tuues kuuldavale tülpinud häälitsuse. Flo toob ta ära, avab trepikoja ukse ja lükkab teda trepist üles.

„Mine nüüd üles oma tuppa! Ruttu!”

Rose ronib trepist üles, komistab, komistab meelega, laseb endal vastu treppe kukkuda. Ta ei löö ust pauguga kinni, sest niisuguse žesti peale võib isa talle järele tulla, ja pealegi on ta nõrk. Ta heidab voodisse. Läbi ahjutoru augu kuuleb ta, kuidas Flo vingub ja vastu vaidleb, kuidas isa vihaselt ütleb, et olnud siis vait, kui ei tahtnud, et Rose karistada saab, poleks pidanud soovitama tal seda teha. Siis ütleb Flo, et sellist keretäit ei ole ta kunagi soovitanud anda.

Nad loobivad seda teineteisele nagu palli. Flo hirmunud hääl muutub tugevamaks, saab enesekindluse tagasi. Järk-järgult, ikka vaieldes, tõmmatakse nad tagasi iseendasse. Varsti kõneleb Flo üksi, isa ei ütle enam midagi. Rose on pidanud oma valju nuuksumist maha suruma, et nende juttu pealt kuulata, ja kui ta enam kuulata ei viitsi ja tahab edasi nuuksuda, avastab ta, et ei suuda ennast nii kaugele viia. Ta on jõudnud rahuolekusse, milles ülekohut tajutakse täieliku ja lõplikuna. Niisuguses seisundis saavad sündmused ja võimalused armsalt lihtsaks. Valikud on halastavalt selged. Pähe tulevad sõnad ei ole väiklased, harva on need tingivad. „Mitte kunagi” on sõnad, millele ühtäkki õigus antakse. Ta ei räägi nendega mitte kunagi, ei vaata nende poole enam mitte kunagi teisiti kui vaid jälestusega, ta ei anna neile mitte kunagi andeks. Ta karistab neid, teeb neile lõpu peale. Ümbritsetuna neist paljudest lõplikest asjadest ja kehalisest valust tunneb ta kummalist tröösti ja hõljub väljaspool ennast, väljaspool vastutust.

Aga mis siis, kui ta nüüd sureb? Kui ta ennast ära tapab? Kui ta kodust ära jookseb? Kõik need teod oleksid kohased. Asi on vaid valikus, sobiva viisi leidmises. Ta hõljus selles puhtas üleolekutundes otsekui kergelt joovastatuna.

Ja nagu on olemas hetk, mil ollakse joovastatud, tuntakse end täiesti turvaliselt, kindlana, kättesaamatuna, on olemas ja järgneb sellele vahetult ja ilma hoiatuseta hetk, mil taibatakse, et kogu kaitse on pöördumatult mõranenud, kuigi püsib näiliselt veel ühes tükis koos, niisiis, ongi parajasti hetk – tegelikult just see, mil Rose kuuleb Flod trepile astumas –, milles on Rose’i jaoks ühtaegu nii praegune rahu ja vabadus kui ka kindel teadmine sündmuste kohe algavast allakäiguspiraalist.

Flo astub tuppa ilma koputamata, ent viivitades, mis näitab, et see võis talle pähe turgatada. Ta toob purgiga külma koort. Rose hoiab oma eelisolukorrast kinni nii kaua kui veel saab, lamab voodis kummuli, keeldub välja tegemast ja vastamast.

„Kuule, jäta nüüd,” ütleb Flo kohmetult. „Ega sul ju nii kehvasti ka ei ole, ega ju? Paneme siit seda natuke peale ja lähebki paremaks.”

Flo blufib. Ta ei tea täpselt, kui palju haiget on tehtud. Ta võtab külma koore purgil kaane pealt. Rose tunneb koore lõhna. Usaldavat, titelikku, alandavat lõhna. Ta ei luba seda enda lähedale. Aga et eemale hoida sellest valmis võetud suurest kooreklombist Flo peo peal, tuleb tal end paigast liigutada. Ta rüseleb, punnib vastu, kaotab väärikuse, ja näitab Flole välja, et tal tegelikult eriti midagi viga ei olegi.

„Hea küll,” ütleb Flo. „Sinu võit. Jätan selle siia, saad peale panna, millal ise tahad.”

Veidi hiljem tuleb kandik. Flo paneb selle sõna lausumata käest ja läheb ära. Seal on suur klaas šokolaadipiima, segatud poest pärit Vita-Maltiga. Klaasipõhja ümber on paksud linnasesiirupi viirud. Tillukesed võileivad, kenad ja isuäratavad. Parima kvaliteediga ja õiget punast värvi konservlõhe, rohkelt majoneesi. Paar muretaignakorvikest pagaritoodete pakist, piparmünditäidisega šokolaadiküpsised. Rose’i lemmikud võileibade, kookide ja küpsiste seast. Ta pöörab pilgu kõrvale, keeldub vaatamast, aga söögikraamiga üksi jäädes tunneb ta armetut kiusatust, erutust ja ärevust ning lõhe lõhn ja krõbeda šokolaadi ootus kisuvad ta enesetapu- ja põgenemismõtete juurest eemale, ta sirutab sõrme välja ja libistab mööda ühe võileiva serva (koorukesed on ära lõigatud!), et lasta kiusatusel üle voolata ja saada aimu maitsest. Siis otsustab ta ühe ära süüa, et oleks jõudu loobuda ülejäänuist. Ühte ei märgata. Varsti sööb ta abitus minnalaskmismeeleolus kõik ära. Ta joob ära šokolaadipiima, sööb ära koogid, sööb ära küpsised. Ta kougib sõrmega klaasipõhjast linnasesiirupit, ise samal ajal häbist ninaga vedades. Liiga hilja.

Flo tuleb üles ja võtab kandiku. Ta võib öelda: „Ma vaatan, et su isu on ikka alles,” või: „Kas sulle šokolaadipiim maitses, kas oli ikka piisavalt siirupit sees?” olenevalt sellest, kui lööduna ta end ise parasjagu tunneb. Igatahes on Rose kaotanud kogu eelisseisundi. Rose mõistab, et elu on jälle käima läinud, et nad istuvad nüüd jälle ümber laua ja söövad ja kuulavad raadiost uudiseid. Homme hommikul, võib-olla juba täna õhtul. Ükskõik kui ebaviisakas või ebatavaline see ka ei oleks. Neil on piinlik, aga kaugeltki mitte sel määral, nagu võinuks eeldada nende hiljutist käitumist arvestades. Nad tunnevad mingit veidrat roidumust, terveneja laiskust, peaaegu rahuldustunnet.

Ühel õhtul pärast niisugust stseeni olid nad kõik köögis. Tõenäoliselt oli suvi, või vähemasti oli soe ilm, sest Rose’i isa rääkis vanameestest, kes istusid poe ees pingil.

„Tead, millest nad praegu räägivad?” küsis ta ja nõksatas peaga poe poole, et näidata, keda ta silmas peab, kuigi loomulikult ei olnud vanamehed praegu seal, pimeduse saabudes läksid nad alati koju.

„Need vanad jobud,” ütles Flo. „Millest siis?”

Nad mõlemad näitasid üles sõbralikkust, mis ei olnud just päris teeseldud, aga pisut rohkem pingutatud kui tavaliselt omavahel olles.

Rose’i isa rääkis neile, et vanade meesteni oli miskitpidi jõudnud kuuldus, et see, mis läänetaevas näeb välja nagu täht, esimene täht, mis õhtul paistma hakkab, ehatäht, on tegelikult teisel pool Huroni järve Michigani osariigis Bay City kohal hõljuv õhulaev. Ameeriklaste leiutis, taevakehadega võistlema saadetud. Mehed olid selles kõik ühel meelel, see idee sobis neile. Nad arvasid, et seda valgustavad kümme tuhat elektrilampi. Rose’i isa oli neile halastamatult vastu vaielnud, märkides, et see, mida nad näevad, on planeet Veenus, mis oli taevasse ilmunud juba ammu enne elektrilambi leiutamist. Vanad mehed polnud planeet Veenusest kunagi kuulnudki.

„Tuhajuhanid,” ütles Flo. Ja Rose teadis, ja teadis, et ta isa teab, et ka Flo polnud planeet Veenusest kunagi kuulnud. Et neid selle teema juurest kõrvale meelitada või koguni enda väljavabandamiseks pani Flo teetassi käest, asetas pea toolile, millel ta oli istunud ja sirutas end välja, sättides jalad teisele toolile (kuidagiviisi õnnestus tal samal ajal kleit sündsalt põlvede vahele pista), ja lamas sirgelt nagu pulk, mispeale Brian vaimustatult hüüdis: „Tee seda! Tee trikki!”